Mine putsi ma olen Odd-Eyed Cat!

  

  

Tartu ja kelbas

  

Kirjutades Tartu sügavamast fenomenist tuleb seda kindlasti teha vähemalt pöörleva peaga. Kui elu on jõudnud jälle sellesse punkti, kus sa juba mitmendat kuud küsid endalt iga päev rohkem küsimusi, kui vastuseid oskad anda, lootes iga päev homsele (või esmaspäevale, kuigi kõik päevad on suht samasugused), mida kunagi ei näi tulevat, siis jõuab paratamatult tagasi vundamendi juurde. Sest mis vahet on ühesugustel päevadel JUST SIIN KOHAS?

  

Seda võib võtta ka kui iseenese lõbustamise viimast katset, aga madalamast madalame eriti ei kuku. Kui ma hakkan näiteks mõtlema esimestele kordadele kui ma Tartus käisin. Olin 14 vist. Igatahes üheksas klass oli see kindlasti, see kivistus mulle hästi meelde, sest üheksanda klassi lõpupeo pidasin ma enne lõpetamist Tartus juba ära. Me istusime neljakesti purjuspäi Sadamateatri ukse juures, koos umbes 52 aastase just vangist välja saanud mehe, mu interneti-sõbranna ja minust paar aastat vanema poisiga, kes mulle siis meeldis.  Tahtsin minna Olematute Bändide Festivalile ja olin mõned tunnid tagasi võtnud vastu otsuse juua esimest korda elus peeti. Õlut olin juba poistega metsas mitu korda joonud (millised seiklused). Ja see roosade juustega hästi tagasihoidlik poiss, kes mulle meeldis, arvas ka, et see on hea mõte. Olin elevil. Muidugi läksime pirogovile. Sel päeval ei olnud isegi ilus ilm, nagu need hommikud, kui me maakooli klassiõega esimesi kordi rongiga Tartu jõudsime. (Siis kandsime veel korralikke riideid, kuigi maal vaadati meid isegi nendega imelikult. Triibulised põlvikud, velvetseelikud, mantlid, kaltsukakleidid.) Mul oli vanasti kirjasõpru rohkem kui reaalseid sõpru ja see tuli mul alles hiljuti meelde. See selgitab ka mu enda jaoks paljut, aga eelkõige ka seda, miks ma Tartu sattusin, miks ma peeti hakkasin jooma ja veel rohkem vanematega tülitsesin. Lõppude lõpuks arvasid nad, et ma ei tohiks üldse Tartus käia, kui ma nii kuri tagasi jõudes olen. Ja ma jõudsin alati pohmaka ja tegemata koolitöödega jälle sinna samma kuradi uberikku, tusasus on minu meelest selles kontekstis siiamaani täiesti inimlik. Aga tuleb tõele au anda, et puberteedieas väikesed tüdrukud on suht ilge vaatepilt ja ma tean, et ma pole ainuke, kes ühest selle kõige ekstreemsemast vormist läbi on käinud. (See on siis, kui sa näed oma esimesel passipildil välja nagu laialiläinud meigiga 36aastane mitmendat nädalat tsüklis olev parm. Sul on ilmselgelt enesehinnaguprobleemid, mida sa ei tunnista, aga mässama peab - türa te mölisete, ma teen end veel rõvedamaks!)

Mitte miski ei seostunud mu pisikeses peas veel ülikooliga. Vähemalt alguses. Kui ma üheksanda klassi koos politsetrahvi ja fiaskodega lõpetamise päeval hakkama olin saanud, tuli keskkool koos uute kirjasõpradega, kellest nii mõnigi oli esmakursuslane Tartu Ülikoolis. Mul puudusid igasugused eelarvamused, see õppimise värk tundus isegi suht lahe, sest siis saab ju Päris asjadest rääkida. Algas periood, kus sai end kirjandustargutuste taustal kusagil ühikas veinist purju juua. Maaklassiõed jäid maale ja ma olin omapäi. Mingi moment ujusid kusagilt välja Ida punkarid. Rohkem oli kokkupuudet muidugi pärast keskkooli (juunis oli lõpetamine ja ma elasin juulis juba Tartus). Praegu meenutades tundub, et ma olen omamoodi legendidega pudelit jaganud. Ja siis selle ettenähtud kombel kusagil pimedas välja oksendanud. Aga võiks panustada asjaolule, et sealt ajast on pärit mu komme karjuda suvalises kohas, et ma olen Triin Tasuja ja mul on pohhui, ma teen mis tahan. Mis meenutab paratamatult legendaarseid (joodikuid) tüüpe nagu Erkki Hüva või Raul Velbaum ning ma ei oska, eriti veel praegust olukorda arvestades, võtta mingit seisukohta selle suhtes, kas see on tegelikult üldse eriti äge. See võib ka väga traagiline ja paha olla.

Kui ma lõpuks Tartu kolisin, siis oli päris päris päris oma elu. Tegin mingit lambikat ööselpassimise tööd, armusin sada korda ja kirjutasin luuletusi, avaldasin luuletusi ja mõnda aega oli päris kunn. Siis vahepeal kolisin mujale (draamat sai sajaga) ja siis kolisin tagasi, läksin ülikooli. Sest Tartusse tõmbas, midagi polnud teha. Vahepealsel ajal, kui maal olin, siis hääletasime suviläbi ikka Tartu, et viina juua ja suitsetada. See jätab küll sellise mulje, et Tartus muud ei tehtagi, aga see ära kulutatud TARTU VAIM ise on selline ning see pahelisem pool pole üldse väiksem kui akadeemiline targutamine. Ja kui ma nüüd selleni jõudsin, siis tasuks sellel teemal ka sotid selgeks rääkida.

Miks peaks keegi minema Tartu Ülikooli?

  

Okei, 10. klassis mul oli mental crisis ja ma üritasin kunstikooli sisse roomata. Kuna ma olen nüüd mitu korda veel koolidest kotti saanud, siis ma hakkan seda roomamiseks kutsuma, sest: sa valmistad end ette, sa võtad neid kuradi kursusi, sa harjutad, mõtled kõne valmis, MIKS sa sinna kuradi kooli tahad minna ja mingid härrad ja prouad arvavad ikka, et sa oled sitt. Olgu, ma olen sitt, võtan selle omaks. Aga kui nutsu on, saad pooltesse kohtadesse ikka sisse. Nagu näiteks Tartu Ülikooli. Kirjandust õppima. Mina tahtsin muidugi folkloristiks. Ja siis entoloogiks ja antropoloogiks. Võtsin kõiki aineid, mis vähegi huvitas, kohustuslikud lükkasin kuhugi hämarasse tulevikku, kus mul on kohusetunne ja küpsus tegelda asjadega, mis on tegelt igavad AGA mängivad tervikpildis tähtsat rolli. Meie kursusel oli mingi 100 inimest. Kujutad ette sadat kultuuriuurijat? Varem või hiljem peab ju keegi ikka aru saama, et tal on veits mõttetu õppida asja, mis on jumalast ebapraktiline. Mina sain aru. Ja ma tahaks teha soovituse kõigile, kes mõtlevad, et peaks tegema nagu ema tahab - võib küll näha hästi palju vaeva ja uskuda seda, mida sulle räägitakse, aga see ei garanteeri õnne. Ülikool ei ole ainuke väljavaade peale keskkooli lõppu, ülikoolis õpib liiga palju inimesi ja see kindlasti ei tee sind teistest paremaks inimeseks. Ma tean, et paljud peavad seda pühaks, aga minu meelest see nüüd nii püha ka ei ole. Ülikooli eeldus on natuke see, et sa usud, et raamatutes on kõik kirjas. Ja kui sulle meeldib laduda raamatutest labürinte ja end nendest välja lugeda, siis ma ei oska sulle paremat kohta kui ülikool üldse soovitadagi. Eriti Tartus - go and have fun! Mul pole siia ühtki viidet littida, nagu neile seal koolis õpetatakse ja kui mulle midagi meelde jääb, siis pigem kulub see pähe, kui et ma viitsiks näpuga ridu ajada, et tõestada kui kuradi sitaks kõva tarkur ma olen.

Seoses igasuguste akadeemiliste ponnistustega olen ma ju vahepeal ära unustanud, miks mulle siin meeldis. Ma hakkasin süsteemil laskma end üle võtta. Võib-olla pole liinil töötamine hoopiski nii hull kui olla inimtoode, mis jookseb mööda linti samamoodi nagu hernesupp?

Ja muideks kena kontrastsuse eelpool mainitu ja üldise tartukaifiga loob bättle ülikooli raamatukogu vs linnaraamatukogu. Esimeses on hästi palju inimesi, keda ma nägupidi tean ja hästi palju segadust ning ebamugavust selle ümber, kas öelda tere või mitte näiteks inimestele, kes on sulle arvustusi kirjutanud, kuigi te isiklikult tuttavad pole. Ja ma ei ole mingi kirjandusinimene, see on viimane asi, mida ma kunagi olnud olen, kuigi võib jääda vastupidine mulje. Ma isegi ei loe eriti raamatuid, kuidas saab niimoodi kirjandusinimene olla. Vanasti jah, oli rohkem vaja maailmast põgeneda, aga kui midagi ägedat toimub siis ma ei jää koju raamatut lugema ometigi! Viimane kord kui ma sinna R-kioskisse suitsu läksin ostma pidin seda kohe kahetsema ka, sest ma ei oska oma kohmetustunnetega üldiselt mitte midagi peale hakata (eriti kui mul eelnevalt veel ka mingitel müstilistel asjaoludel on halb tuju). See koht ka rõhub väga tugevalt oma sessiauraga, mida on eriti lihtne mõista, kui sa seal ise sessi ajal õppinud oled. Kohe kui sisse jõuad tuleb saja-aastaste raamatute antiigipahmakas näkku ning sellega seoses ka esimesed pingutused Iliase lugemisest. (See on natuke nagu tahaks märatsema hakata ja karjuda "traaa nahhui miks ma peaannnn"aga siis tuleb jälle meelde, et võiks ise  rohkem tahta asjadest aru saada.) Ja kogu aeg peab hästi vait olema. Mul on olnud momente, mil olen end jummala kuhugi sisse lugenud ja ära unustanud, et ümberringi on tõsiste nägudega tudengid, kes kõik tahavad korralikult keskenduda, samas kui ise tahaks täie pasaga naerma hakata. Samas kui sa seal terve päeva vastu pead siis on ilgem tudengi tunne peal küll.

  

Linnaraamatukogu on seevastu täiesti teine maailm. Seal ei ole uksest sisse astudes kohe nii kõva arhailise raamatu lõhna. Seal ees võib tõenäoliselt leida mõnd tüüpi suitsu või raha kerjamas, ajalehtede osakonnas võib rahulikult loenguid skippida ja nii muuseas sattuda  mõne laheda luuletuse peale. Viimasel korrusel toimuvad jutustamistunnid, kus mõni asjalikum tüüp räägib värgist, mis kutsub esile rahvadiskusioonid, mis avavad selle linna potentsiaali palju ilmekamalt. Sõna võtavad vanad hipid, keskealised kilepüksidega tüübid ja kohalikud veendunult alternatiivse eluvaatega veidrikud (c'm on, ekstreemtaimetoitlus ilma piima ja munata - wtf?!). Seal on tekkinud selliseid momente, kus tahaks lihtsalt plaksutama hakata, täiesti usutavat kelbast kütab peale!

Tartu on väga kahepooluseline, nagu võite eelpooltoodud väga subjektiivsetest läbielamistest järeldada. Üks on lahe, teine on nõme - see on kuradi ying ja yang. Mingil etapil on punkaritega joomine lahe, aga väga kaua ei jõua. Mõni tüüp jääbki sinna mätta peale oma Hendrixist soiguma ja lõpuks tahaks teda juba lüüa, kui ta veel mõnest eriti küttest instrumentaalist räägib. Aga mis on Tartus põhiline ja mis paneb temast kinni hoidma, on karakterid, keda oleks ilmselt raske mujalt leida:

  

  

Ja siinkohal oleks paslik ära seletada kelpa mõiste. Ma pole veel jälile jõudnud, kuhumaani sellise kultuurinähtuse teadvustamine geograafiliselt jõudnud on, aga ma olen kuulnud, et seda on külvatud juba ka Rakvere lähedusse, ent seda ainult tänu meie misjonitöö  läbi. Kelpa fenomeni teadvustamine ja arendamise protsess sai alguse jällegi legendaarsest Narva mnt 89 ühikast. See hoone iseenesest on juba kelpa sisu reetev, sest paneb sind arusaamatusest käsi laiutama: kuidas sellise arhitektuuripeletise olemasolu ikka veel võimalik on?

Kõige inimlikumat seost kelpaga saavutate just siis, ku mõtlete neile hommikutele/päevadele, mis on teist eelneva õhtu sündmuste tõttu elumahlad välja imenud. Üldiselt pole vahet, mis aastaajaga on tegu, ikkagi vajate päikseprille, et see maailm nii jõhkralt teilt peale kõige muu ka silmanägemist ära ei võtaks. Mul ei tule selliseid päevi enam tihti ette, aga kiiritus on mu nii tundlikuks muutnud, et kuhugi pikemalt ilma päikseprillideta minna tundub enesepiinamisena. Tihti tuleb ette ka pilvisust, kuivavat keelt ja ära hooratud meiki. Seega eeldused mitte millegi paika elamiseks on nende teguritega loodud.

Esimesed tundemärgid kelpast (täiesti teadvustamatud muidugi) tulevad välja peaaegu küpseks saanud inimese purjusoleku kulminatsioonkäitumisel. No see on see koht, kus öeldakse meri põlvini. Näiteks: kakerdad Tartu kesklinnas ja jõudes ülikooli peahoone ette hakkad oma just eksmatrikuleeritud peaga eriti tähtsalt ja eriti kõva häälega midagi jaurama. Hommikul sa ei mäleta, millest rääkisid, kuigi see oli niikuinii rohkem autoritaarset kõnet meenutav seosetu pask, aga see väljendas ikkagi väga otseselt hingepiinavalt teravaid emotsioone. Üldiselt panevad inimesed selle mahakantud aja varna, kui nad on end lõdvaks lasknud ja pohmakapäevi pidanud. Keegi ei tule ealeski selle peale, et see on omamoodi elustiil ka siis, kui sa just tsüklis ei ole. Pohmakas on aegade algusest midagi vabastavat olnud - see on omamoodi reaalsuse ja ebareaalsuse piir, mida kõik inimesed endale lubada tohivad. Ja toonitatult mõtlen ma selle all inimesi, kes peavad narkootikume jumala patuks. Kelpamine annab neile selle mahavisatud aja näol võimaluse nii öelda seosetut sitta toota. Mõtle näiteks teisel päeval joomise peale - see kammib palju rohkem!

Joomine on siiski ainult kõige lihtsam analoog, millega selgitada kelbast kui sellist. Kelpa ääremaad puutuvad kokku piiriküsimustega piirisituatsioonides - kuidas säilitada seda vabadusetunnet ilma teadvust teisendavate aineteta? MIS ON teadvust mitte teisendavad ained? Missugune tegevus on teadvust MITTE TEISENDAV? See on kogu ellusuhtumise küsimustest. Profesionaalselt sel teemal tasuks edasi rääkida muidugi alles mõne nädala/kuu/aasta pärast, sest mu õppimisvõime on äraspidine, kuna ma tegelen esmajärjekorras välistamisega läbi kogemuse. Ent mõnest sädemest selles linnas mõned aastad tagasi, on saanud omaette kollektiivselt tunnetatud kultuuriline katusealune. Mida sul vastu on panna?

Irreaalsuse partisanid lahinguks valmistumas

Saatanapiim

  

fleur du mal
r. ulas

Jääaeg on. Suurtest asjadest ei tundu sobilik kirjutada. Need tunduvad liiga suured. Raske on normaalseks jääda*. Ma kirjutan väikestest asjadest, ma kirjutan teile kohvist.

Oo kohv, see must ja patune lõunamaa jook, mis inimese na kihevile ajab. Nüüdki on üks tass minu ees, pea tühi, vast lonks on paksu peal järgi, ning tassi seintel on selle ning eelmiste kohvide rasvast korp. Ennist oli korp ka huulel, ent selle ma kraapisin küünega küljest, teise küünega tõmbasin küüne alt ära ja pühkisin vastu toolipõhja. Suhkur on otsa lõppenud, toas on külm. Ehkki soojemaks hakkab minema. Kui ärkasin, oli toas tõeliselt külm. Ma ärkasin poole kümne ajal, õhtul. See kirjutamine on esimene kasulik asi, mida ma täna teen. Mitu kasulikku asja on ühel ehk teisel põhjusel tegemata jäetud. Tuld on tehtud, ja süüa. Mõne inimesega mõned sõnad vahetatud, moodsate kommunikatsioonivahendite abil. Ma taaskasutan vanu konisid uute sigarettide loomiseks. Mul on raha küll, aga tahtmist napib selle tühja asja pähast õue minemiseks. Õues on teistviisi külm kui toas. Seal ei ole tegelikult liiga ebameeldiv, ent sinna minekuks vajalik tahtepingutus on seda küll. Suhkurgi on otsa lõppenud, ent seda on toosi põhjast võimalik natuke lahti sulatada.

Sellist va tassipõhjakohvi, ehk röövlikohvi olen ma joonud enamuse oma elust (seda hüütakse ka tudengikohviks, ent seda nime ma ei poolda – mulle ei meeldi sõna "tudeng", tudengikultuur, ja ega mulle paljud tudengid ka ei meeldi. Vaata neid kurjavaimu tudengipäevasid, kus pappkastist sakumobiile ehitatakse, gruppe, kes karjuvad "tõka, tõka" ja korporantide mütsikultust ja vabamüürlikku piiderdamist, soolisest segregatsioonist rääkimata. No ei ole seksikas värk. Parim aeg sinu elust. Bürokraatia. Dokumendi pilt). Ja kohvi hakkasin ma jooma, nii regulaarse järjekindlusega, ma arvan, kaheteistkümne aastaselt. Tegelikult ma muidugi ei oska seda aega dateerida, aga see tundub tõenäolise numbrina. Teed hakkasin juba varem jooma. Ehtsat ning vägevat musta teed. Kolme suhkruga. Ma pakuksin, et viieselt, aga see on ikka veel see, mis eelminegi – just a likely number. Soojad joogid esinevad pea kõikides kultuurides. Need soojendavad inimest seestpoolt, nii et inimene ei pea oma toidust saadud kaloreid enda soojendamiseks põletama. Samuti on vett ääreta kasulik keeta, kui see puhas ei juhtu olema.

Kohvi saab ka kohvikannus teha, mis puhul saad sa oma tassi kõvasti vähem kohvipaksu, aga see tähendab, et sul tuleb kannu pesta, mis tähendab, et sa pead käe kannuavast sisse toppima, kui sul pesuharja pole. Soovitan pesuharja kõigile. Kohvikannu peale saab ka soojendaja panna. Muist kohvikannusoojendajaid, mida ma tean, on lilltikandiga ja kasutamisest võidunud, aga iseenesest võib kohvi ka karvamütsi alla sooja panna. Niimoodi on päris stiilne, ma arvan. Masinakohv – pääle suure Vabaduse tulekut muretsesid kõik endale kohvimasina nagu soomlastel – hoiab ennast ise soojendusplaadi peal soojas, aga üldiselt on kohviga selline lugu, et mida kauem sa teda kuumutad, seda jälgimaks ta läheb. Soojendatud masinakohvil on ka selline hapukas kõrvalmekk, mida sa mujalt ei leia. See kohv, mida soome kohvikutes tasuta saab, on ka tihtipeale selline. Kui jahtunud kohv niisama pliidi peal uuesti soojaks lasta, omandab ta kerge kõrbemaitse, mis on üldiselt parem, kui masinakohvi liisunud hapukus. Siiski ei saa öelda, et tassipõhjakohv masinakohvile alati silmad ette teeks. Vanuigi oli alati nii, et Arksi tassipõhjakohv oli kuidagi nigelam, hallim ja maitses hallituse järgi, samas kui Robi masinakohv oli õige hea. Selle saladusele me ei saanudki jälile. Arksi kohviga sai sada imet ära proovitud, aga see oli ikka kuidagi nigel. See sõltus asupaigast, mitte Arksi kohvitegemisoskustest.

Viimasel ajal on meie seas suurde hinda läinud türgi kohvi masinad. Nende käsitlemine on mõneti tüütu ja sealt saab tihtipeale vähem kohvi, kui sa tahaks, aga antud kohvi headus tasub tublisti ära. Türgi kann on võimeline isegi odavamatest kohvidest täiesti mõistliku maitsega jooki tegema. Ja kõige parem tuleb see siis, kui sa korjad kannu tulelt just vahetult enne, kui too keema tõuseb. Kohvikannu kuulatamine on peen töö. Presskann seevastu, seda vidinat ma suuremat ei poolda. Need lähevad muudkui katki ega paista eriti ilusad, samuti on neid raske puhastada, nagu tavalistki kohvikannu. In essence on tegu tassipõhjakohviga ilma kohvipaksuta. Aga mulle tõtt-öelda täitsa meeldivad need suhu tulevad kohvipurud, mida niimoodi närida saab.

Oma kohvi olen ma alati eelistanud juua piima ja suhkruga – keskmise koguse piima ja suure hulga suhkruga, nii kahe-poole kuni kolme lusikatäiega. Suhkur on hea magus, hoiab elu sees. Koor on kohvi sees parem kui piim, aga koore häda on see, et ta saab kas õite kiiresti otsa või muul juhul läheb raisku. Vahukoorega kohv on enamjaolt juba liiga rammus, ja võiga kohv, nagu türklased joovad, enamgi veel. Meega kohv ei ole samuti midagi, mida ma suurt soovitaks, aga mõnele meeldib, ja kindlasti parem, kui mitte midagi. Mumeelest on sellega umbes samasugune lugu, nagu kohvi-kakao seguga – sa jood ta ära ja ta ei ole otse ebameeldiv, aga kindlasti ka mitte säändne elamus, et sa tahaks seda uuesti teha. Aga kakaokohvi teed sa eksperimenteerimislustist, samas kui meekohvi surub enamjaolt olukord sulle peale. Mandliliköör armastab kohvi. Kondentspiim on kohvi sees ka kena, aga seda kulub sinna sisse kahtlaselt palju.

Kohati saab kohvi ka meremeeste kombe järgi soolaga üles düünida, et maitset veelgi enam välja tuua või halva kohvi halbust neutraliseerida. Üle soolata on lihtne. Siis muutub kohv joodamatuks. Taat jõi kohvi mustalt ja suhkruga, ta kõht ei kannatanud hästi piima. Ja kohati sõi ta mõru šokolaadi kõrvale. Mingi vahe pani ta kohvi sisse soome kombe järgi ka sidrunit, aga see oli ainult mingi faas. Sidrun ja piim kohvis, muide, ei kombo kokku. Piim läheb tükki. Tükilist piima sa oma kohvi sisse ei taha. See on üks jõledamaid asju, mis üldse olla võib. Tihtilugu olen just mina see tüüp, kes saadetakse järele katsuma, kas piim on ikka veel hea. See tuleb sellest, et ma ei karda jõledust. Jõledus on just nagu süst või ämblik, ta ei jää kestma ega põhjusta tüsistusi.

Kohvivalmistamise lahutamatuks kõrvalproduktiks on kohvipaks. Kohvipaks elab tasside põhjas ja kas kuivab keskkütte käes ära või kasvatab enese peale hallituskultuuri. Kohvipaks võib ka, kui nõusid "vähem ja hiljem" pesta, kraanikaussi lustliku huumuskihi moodustada. Not a lot of people like that. Mu vanatädi väetas kohvipaksuga mingeid taimi, ja põhimõtteliselt võib ennast vannis kohvipaksuga koorimise eesmärgil üle hõõruda, ent enamjaolt tähendab see, et kohvipaks jääb su karvadesse kinni ega tule kaugelttki kõigi vannitoa ehk duširuumi pindade ning tarvikute pealt ära. Leidub ka torusid, mis ei saa kohvipaksuga hästi hakkama. Arksi isa ütles, et kohvipaks puhastab torusid, aga olles selle üle pikemalt järele mõelnud, tuleb tunnistada, et ma ei usu sellesse suuremat. Kui torus on juba ummistus, liitub paks sellega, kui ei ole, ei põhjusta ta seda iseseisvalt. Magusad kohvipõhjad muutuvad kohati veidralt limaseks.

Vannitoatarvik "Paremäärmuslane"

Kohv, mu kallid, on üks noist ainetest, mille lõhn ajab ennast läbi su naha välja, kui sa teda palju tarbid. Eriti, kui ma ei suitsetanud, lõhnasid kaenlaaugud kohvi järgi. Tavaolukorras haisevad ilmselt kohvi ja tubaka järgi. Kui ma ei suitsetanud, siis mul oli tubakalõhnaline higipulk. Robi leidis, et see ei pruugi tüdrukutele nii palju peale minna, kui ma arvan. Ma leidsin, et väga mehine on. Ikka parem, kui keemilise saatana värskuse järgi lõhnav showerguy. Showerguy on mees vannitoatoodete reklaamist. Ta on selline kodune, aga samas värske. Tal on rätik ümber, juuksed märjad ja habe aetud. Korter on suur ja avar. reklaam on suunatud naistele, et nad meestele vannitoatarvikuid ostaksid, meestele suunatud tarvikute reklaamid üritavad jätta muljet, nagu vannitoatarvikud oleksid mingi jumala bad ass ja spioonifilm. Vannitoamees on pedekas. Värskus on rohelist või sinist värvi nagu nõudepesuvahend või hambapasta ja tugevalt üheksakümnendatega koos.

Kui palju kohvi tühja kõhu peale juua, hakkab kõhus nõme. See ajab mao närvi. Varemalt, kui ma noorem olin, ei olnud sellest suuremat lugu ja kogu päeva võis kohvi najal läbi ajada, aga nüüd on muudviisi. Üks vahvamaid asju, mida reformeerunud alkohoolik oma õhtuga drooge taga ajamata ette võtta saab, on öö läbi üleval istuda ja kohvi üleväsimuseni näost sisse ajada, kuni kole lõbus hakkab. Mulle meeldib, kui mu kohvitass on suur. Pooleliitrine. See on üks korralik kohvitass ja seda on rahuldustpakkuv käes hoida. Rännaku-aegade alguses jõin ma oma kohvi peamiselt suurest sangaga õllekruusist, mis ütles enda peal "Presidendi pilsner". Selle maitsetus oli nauditav. See tass läks katki. Mul ei ole enam ammu pooleliitrist kruusi olnud, võib-olla ei eelistaks ma seda enam. Aga poole väiksem kruus on ka hea, nagu nad tavaliselt on. Sellest väiksemad on juba inimese narrimine.

Kohvitass jätab enesest jäljendeid – kohviringe. Alatihti on osa kohvi kuidagi ka kohvitassi alla jõudnud. Kohviring on päris ilus asi, kodune selline. Suhkruga kohvist tekkinud kohviring läigib veidi ja kleebib. Noorena, kui ma pastakaga pilte joonistasin, toonisin ma neid kohati kohviga. Nüüd ma enam pastakaga ei joonista, ja pliiatsigagi mitte. Nuga on parem. Noaga tuleb sirgem joon. Ma arvan, et ma võiksin ka maalida, aga see on üks igavene kurjavaimu ettevõtmine ja kõik kohad saavad värviplekke täis, samas kui lõigates saavad kõik kohad vaid paberilipakaid täis. Taat ütles paberilipaka kohta "schnippelhien" või kuidagi niimoodi. Ja tollest vanavanaisast, kes seda va õigusteadust tegi, on üks pilt, kus ta seisab oma kirjutuslaua kõrval ja kõik kohad on paberitükke täis. sellega andis mu taat oma hoolimatusele pisiasjade suhtes traditsiooni jõu. Ma ei tea, kas ma tahan oma korralagedusele traditsiooni jõudu. Ma tegelen asjade nühkimisega põhiliselt nende inimeste pärast, kellel on oma pea sees halvem elada, kui kõik rõve on. Kohati olen ma asjas jumala sees. Mul on veits tunne, et peaks võtma ja tüütama kõige targemat inimest keda ma tean, ja küsima tema käest koristamise kohta, et selle kohta tõde teada. See hävitab nii palju elusid.

Üheksakümnendate alguses oli kangesti populaarne kasutada suhkruasendajat. Suhkruasendaja on kohvi sees suht sitt. Ma mäletan, kuidas korra oli selline suhkruasendaja – tundub, et oli mingi pidu – mis meenutas oma struktuurilt põldmarja või penoplasti. Eksperimenteerimishuvilisena, ja et jooki magusamaks teha, suskasin ma ühe kokakoola sisse. See ajas ülbelt palju vahtu, see ajas ennast kõik vahuks ära.

Lahustuv kohv on ka olemas, ja pseudokohv, ja viljakohv. See maitseb kohati täitsa kenasti, sest see on minevikuga koos, aga kogu aeg seda juua ei tahaks. Kadrioru elanikud ütlevad, et lahustuva kohviga saab filmi ilmutada. Samuti on olemas koorepulber, millega saab kohvi valgendada, see on niisama üks suvaline asi.

Möödunud sajandi alguse raamatutes, nagu Morteni-saagas, aga ka mujal, ülistatakse kohvi taevani. Umbes nagu see oleks üks ülimaist luksustest ja amfetamiin pealekauba. Töölised kulutavad oma viimase raha kohvi peale. Need on kenad tsitaadid ja ma olen mõelnud neid koguda, aga tutkit. Need teeniksid hästi, et meelde tuletada, kui kõva kohv tegelikult on. Praegu on seda nii igal pool, me oleme ära harjunud. Ja veel varem oli kohv nii kõva, et see oli päriselt keelatud. Patune uskmatute must jook. Paljud inimesed ei tõuse ilma kohvita ülepea õigele elule. Mõni ütleks, et sõltuvus, aga mulle eriti ei meeldi see sõltuvusejutt. See läheneb kahtlaselt sellele, kus inimesel on autonoomne ideaalkeha, mis ei vaja vett, süüa ega teisi inimesi. Ei sõltu millestki, ei vaja midagi, lükkab ära kõik kontaktid.

Kohati, vaid kohati saab kohvist ja suitsust täiesti õnnestava peapöörituse. Ja kohati on nii mõnus üles ärgata, juua üks kohv ja siis tagasi magama kukkuda. See on võimalik vaid siis, kui sa lubad endale seda magamise luksust. Kui sa ei pea tol hetkel ilmtingimata üleval olema, on leitud kohustusteta aeg. Ka on õige väga mõnus lõhn, mis tõuseb vastavatud kohvipakist, lubadusena tulevastest headest aegadest. Mudlum on leidnud, et tegelikult on kohv nii tähtsal kohal inimese elus, et selle pealt ei tasuks kokku hoida. Aga tihtipeale ei võimaldatagi sul kohviga pööraseks minna. On tavalised, odavad ja Kuldne President Deluxe, või mine kuhugile kaugele rikkapoodi. Niinimetatud maitsekohvid, mida siin-seal kaalu järgi paberkoti sisse osta saab, neid ma ei poolda. Need on ülehinnatud, kuidagi lahjemad, kui harilik kohv ja mul on tunne, et nad on keemilise saatanaga lähedases suguluses.

*Normaalseks ei jää inimene siis, kui ta vaatab pisikest kassipoega, kes valdab ta meeled oma armsusega, või siis, kui ta on lummatud omaenese mõtete õudsusest ja võimsusest, ega siis, kui miski tema südant ühes ehk teises suunas liigutab, siis on ta normaalsusest ära ja seda on raske taluda.

TÄNA PIDU KUTSE

  

TÄNA kell 20:00 Telliskivi 60A 

Kallid kaasvõitlejad!
Lilian Marie Merila jäädvustas kalendriaasta alguses väljaande kaastöölisi.
Nüüd on ta valmis oma loomingut meiega jagama.
See on pidu.
Seal saab tantsida.
Kuula seda. See on Pulpi „I Spy“
Mitte ainult eesmärgid ei vääri tähistamist. Ka nende poole liikumine väärib seda.
Ning kas saab tõesti olla kokkusatumus, et see pole pelgalt eetiline, vaid ka kojn?

Kui kohale jõudes pole uksel sõbralikku suitsetajat, kes sisse laseks helistage 52 45 710 või oma lähimaile zaumnikule
Kaasa võib tuua alkoholi ja muusikat!

Judicar Haav ja teisi jutte

  

  

Let me tell you about my father

  

Arks ja Reedik. Reginleifi foto. Tõmasin ta foto-edit programmiga täieliku musta pimeduse seest välja.

My Father? Let me tell you about my Father. My Father was a great man, excellent in bed, fluent inover six languages, obscenely popular with the fairer sex, always well dressed, wealthy beyond measure. I am but a pale shadow of my Father. Your father has nothing on my Father.

Minu isa Reedik pärines kodanlikust perekonnast. Teda kasvatasid põhiliselt kolm naist – ema ja tädid (spordilehe toimetaja, arhitekt ja pime suhkruhaige) - ja joodikust onu, kes ennast hiljem surnuks jõi. Joodikust onul olnud alati laitmatu riietus ning valge sall ja vahe huumorimeel, tema nimi oli Karl, aga kutsuti Caroluseks, töökohti pidas ta enamjaolt ühe kuu, misjärel ei saanud enam töötada, sest oli vaja palka maha juua. Temast jäi järele põhiliselt kõrvetatud äärtega mängukaarte. Ta jõi alati üksi, oma toas, lukus ukse taga ja põletas kaarte. Ma sain hiljem tema vana toa omale.

Nad elasid suures kolmetoalises korteris, mis oli klikeajal olnud mingi kuueteisttoaline, alul seitsmekesi, hiljem jäi rahvast vähemaks. Siberi ei läinud nad kogu täiega seetõttu, et esimese küütimise ajal ei julgetud professoreid puutuda - Reediku emapoolne vanaisa nii umbes ehitas kodanliku vabariigi õigussüsteemi üles - ja teise küütimise ajaks oli toosama vanaisa juba punaste poolel sõjas käinud ja invaliidistunud. Muidu oleks siberimaterjali olnud küll, suguvõsa sai rikkaks vististi pandimaja pidades. Vastikud inimesed, sõnaga. Üksteisega suuremat läbi ei saanud ning samas olid sügavalt veendunud omaenese väärtuses ning paremuses. Reediku vanaema kutsuti poes staraja krafinnaks - too oli poest oma kanges, saksa aktsendiga eesti keeles "humreid" küsinud, ning pika mõistatamise peale oli aru saadud, et ta mõtleb homaare. Homaare poes loomulikult ei olnud. Seepeale ajanud ta silmad pärani, protesteerides „Aga mulle maitseb!” Ka oli ta käest kord küsitud, kas eesti ajal oli parem. Oli olnud parem küll, kuid seejärel nentis ta teatraalse sosinaga, otsekui mingit suurt saladust jagades: „Aga tsaari ajal oli veel parem – siis oli kõike saada!” Ma isegi olen veel osa saanud sellest va vana kooli elitarismusest. Ma mäletan, et mingi vahe öeldi mulle, et tädi Imps ei soosi seda, et ma naabrilapsega mängin. Naabrilaps oli poolvenelane ja ta ema oli joodik, nad olid tegelikult jumala mõnusad ja pidasid tervet persetäit haisvaid loomi. Ei tea, mis sest naabrilapsest saand on? Aga ta emast? Ma arvan, et ta nimi oli Kristiina, aga perekonnanime, näe, ei mäleta. Could it be, et ta on kojn?

Naiskollektiivi poolt pesamunana kasvatatuna sai isast sedalaadi indiviid, kellel suuresti puudusid oskused ning tahtmise enda eest hoolitseda või suuremat millegi nimel pingutada. Ehkki ta oskas süüa teha, kuna ta ema seda ei osanud, tema oli harjunud sellega, et seda teevad teenijad, mis tähendas, et kui ta kööginoa kätte võttis, oli targem jood ja pinde aegsasti välja otsida. Oskamatus enese eest hoolt kanda väljendus peaasjalikult üldises kasimatuses ja soovimatuses day-to-day bürokraatiaga jahmerdada. Omast kohast võib seda muidugi ka tugevusena vaadata, mingitlaadi ekstreemkonformismina – sa teed ainult neid asju, mis sulle kuidagi mõnusad ja normaalsed tunduvad ja neid ülejäänud asju teeb keegi teine. Ma mäletan ühte talve, kui ta juba Pääskülas elas, ta elekter oli maksmata arvete tõttu välja lülitatud ja ta hoidis ennast põhiliselt viinaga soojas. See ei näinud välja, nagu see oleks hästi lõppemas. Ma vinnasin ta oma õla najale – ta ei jaksanud ega viitsinud eriti tulla – ja viisin ta Muudlumi poole, kes teda eriti näha ei tahtnud, kosuma. Kosus päeva või paar ja siis läks ja hakkas päriselt oma asju korda ajama. Sometimes it just needs a little push. A’ muidu ma arvan, et ta oleks võind surnuks külmuda.

Üldiselt, ta tegeles kultuuriga. Somewhat. Minu meelest jõudis ta õppida eesti ja inglise filoloogiat ja ka kirjandust – igal juhul väitis ta, et oli ülikooliajal ilukirjandusest säärase üleküllastuse saanud, et loeb nüüdsest saati ainult teaduskirjandust ja ajalugu. Selle raha eest, mida ta joogi ja toidu alla ei pannud, ostis ta raamatuid, ning kui raha parasjagu nappis või antud raamatuid poes ei olnud, ei kohkunud ta tagasi ka raamatukogudest varastamise ees. Mida ta ei tunnistanud. Ülepea meeldis talle kohati mitte tunnistada oma viletsamaid iseloomuomadusi ning tegusid. Ja mulle tuleb meelde seik, kus ta liitus Anonüümsete Alkohoolikutega. Ta jõudis seal kiiresti edasi ning aruka ning sümpaatse jutu pärast jõudis ta kiiresti grupijuhi ametipostile, mida tal oli mõnda aega meeldiv ning huvitav teha, ent AA grupijuhi ametikoht ei takistanud tal tegelikult edasi tinutada. Funtime.

Tal oli armas ning tänapäevaks sügavalt anakronistlik hobi täita pakse kaustikuid kuulsate inimeste sünni- ja surmadaatumitega. Ta leidis, et see aitab tal saada terviklikumat ülevaadet ajaloost, et on hea teada, mis kuningad kuskil valitsesid, samal ajal, kui mingi helilooja elas, või mis masinad leiutati. Omal ajal oli ta paljulubav ning populaarne, hängis Kaalepite juures, inimesed armastasid teda ja pidasid säravaks isiksuseks, aga lõpuks oli niimoodi, et pea kõigist tema kursuse tüüpidest sai mingitlaadi vähemalt keskmise tähtsusega kulturnik, aga temast, well, mitte. Suurem osa ta kuulsaid sõpru hülgas ta üheksakümnendatel, kui selgus, et ta lihtsalt joob liiga palju, inimene ei peaks nii palju jooma, nii ei ole isegi enam boheemlaslik. Sõprusringkond asendus mõnevõrra asotsiaalsema kontingendiga. Talle meeldis, kui inimesi oli ümberringi. Ja tüdrukud meeldisid talle ka. Mulle tundub, et talle ei meeldinud sugugi üksinda elada, ehkki ta partnerid teda kohati tüütasid ja ehkki kooselud teda kiiremini läbi põletasid, kui üksindus – joodik leiab endale mõistetavatel põhjustel ikka joodikust partneri ja kui üks joodik ehk ei viitsi kogu aeg juua, siis kaks joodikut amplifitseerivad oma samustki harjumust. Millele ei ole ka õieti midagi ette heita. Joomine leevendab kannatusi ja on isegi mingil määral lõbus, ja eelistada viit aastat naudinguid kahekümnele aastale õnnetusele on igati mõistetav.

Üks tema omadus, mida ma õieti omale tahaksin. Oskust olla party boy the mega. Kunagi justkui oleks õnnestunud, kunagi, kui ma veel jooki näost üles lükkasin ja Arks meiega oli aga nüüd on ainult au ja kohustus ja lustlik tühijutt ei taha sugugi suust välja tulla.

Ta oli omal ajal ka professionaalne sotsialismi ehitamise eest kõrvalehoidja. See tähendas taolisi käike, nagu tuttava tohtri käest tõendi saamine pankreatiidi kohta, mida on tegelikult võimalik tuvastada alles lahkamisel. Ja enese määramist kaugõppesse, et hoiduda sõjalise algõpetuse kursusest. Ja siis ka ülikooli pooleli jätmist, et teda ei suunataks kolmeks aastaks maakooli õpetama, seda ta ei viitsinud. Ja see tähendas ka vahvaid sotsialistlikke töökohtasid nagu katlakütja abi (istud katlamajas ja hoiad näidikutel silm peal, loed raamatut, jood, kutsud sõpru külla) ja ehitusmaterjalide katselaborant (loed raamatut, paned katsetellise kõrgkuuma, tunni aja pärast paned tellise kõrgkülma tagasi, kordad), Laulasmaa puhkekodu elektrik (see töö ei sisaldanud endas kohustusi ja oli täiel määral fiktiivne, kuna isa ei teadnud elektrist midagi ja seevastu teisi, kes teadsid, oli jalaga segada.) Ning ka Teatri- ja Muusikamuuseum. Seal oleks piisanud kahest töötajast, aga oli kakskümmend. Niipalju, kui mina aru saan, käidi seal põhiliselt koos joomas. Vabariigi taastamise järel tõlkis ta EELK Konsistooriumi jaoks mingeid ametlikke kirju ja asju ja kohati vast midagi muud ka, ning tihtilugu müüs ka vanavara, mida vedeles ohtralt. Seda värki on tohhuijaa ja seda on tohhuijaa müüdud, aga seda on ikka veel järgi, see on see, kui palju tal seda oli. Ja siis tuli maadetagastuse kibe õnnistus, mis nuumas põhiliselt küll jumalast neetud advokaat Mängelit, kuid võimaldas tal siiski end probleemitult surnuks juua ja tiba jäi ülegi. Vahepeal koostas ta ristsõnu ka. Aga see muutus varsti tüütuks. Korrektseid, ilma tühjade ruutudeta ristsõnu tegi, selliseid pigem raskemapoolseid. Tema ristsõnakauboi nimi oli „Uru Pearu”, ehkki ta mõtles ka „Vägivaldo” peale.

Tema enda kriteeriumite kohaselt ei pruukinudki ta eluga midagi liialt valesti olla, Mängeli, surnuksjoomise ja kõigega. Ta tunnistas üheks oma põhiprintsiibiks „elada nii, et tal ei oleks kunagi kiire”. Harva, kui ta virises millegi puudumise üle. Ta teadis, et ta on joodik. Pool aastat enne oma surma käis ta mul külas, ja tunnistas, et ta võiks surra ka nüüd, et ta on kõik oma elus ära teinud, mida ta lootis teha. Ja seda ütles ta ilmselt oma elu harmooniliseima kooselu ajal. Oma osa võis seal mängida ka see, et ta ei soovinud sugugi, et ta elukaaslane sureks ennem teda. Seda oli ta juba mõned aastad tagasi näinud ja see ei mõjunud talle hästi. Ma ei saa parata: ma ütleks, et alkoholism ei pannud teda kaotama oma isiksust ja temas oli mingisugune determineeritus, mõistmine, mis läheb talle korda, mis mitte, mingisugune mitte just liialt sõbralik, ent enesekindel läbisaamine maailmaga. Samuti kumas kohati läbi tema suhtumine enesesse kui loomeinimesse - ta leidis, et on elu jooksul kirjutanud ühe hea luuletuse ning teine kord, kui rääkis oma noores eas tudengilehele kirjutatud - artiklist? teosest?, diskvalifitseeris ta selle käeviipega, öedles "mingi kuradi asi". Ta oli selle peale saanud jabura fännikirja, mis oli peaaegu et arusaamatu. Reedik vastas sellele ühe reaga: "Teie mõtted on väga huvitavad."

Temaga oli kindlasti nii mitmeski mõttes kohutav koos elada. Ta jõi nagu elaja-loom, kujutas endast äärmiselt ebahügieenilist indiviidi, oli haiguslikult armukade ja vägivaldnegi. Mul on alust kahtlustada, et tema seksuaalkäitumine ei olnud kohutavalt arvestav. Siin on tegelikult täitsa piisavalt põhjusi, et temaga tegelikult mitte kunagi koos olla, aga millal inimesed ikka oleks teinud midagi, mis mõistlik oleks. Tema kasuks räägib: ta oli kindlasti huvitav vestluspartner, mingil määral hoolitsev, ta kultuurkiht oli muljetavaldav, ta mõistis jõulusid ja lihavõtteid pidada, jõulu ajal oli igas toas jõulukalender – mitte need uueaegsed vuhvlid, mis on šokolaadi täis, vaid sellised, kus iga päeva all on pilt, mingid aknad lähevad lahti ja sa näed, mis seal taga on, sellised romantilised, postkaardilikud kunstiteosed. Ja lihavõtete ajal mängiti munapeitust, selline komplekt kivimune oli, mis peideti toa peale ära ja tuli üles otsida. Ükskord jäi üks igaveseks kadunuks. Kvartiira oli suur, hoolimata sellest, et seal oli muljetavaldavalt palju asju, oli ka ruumi samalaadselt palju. Laed olid nii kõrged, et noor poiss sai riidekapi peal püsti seista. Ma mäletan, mustvalgest televiisorist tuli taliolümpia, suusahüpped, ma muudkui ronisin öökapi pealt riidekapi otsa ja hüppasin sealt voodisse. Mustvalge telekas näitas ainult ETV-d, mida see püüdis antenniauku pistetud traadiga, mis väänles otsapidi õhuaknast välja. Maja oli vana ja elekter käis tihtilugu poole faasi peal. Ka olid laed nii kõrged, et neid ei tarvitsenud avaruse illusiooni saavutamiseks valgeks värvida. Kaks lage olid mumeelest hallid, köögi lagi oli kollane, ja ühe toa lagi, kas võis tõepoolest roosa olla? Over and all, ta ei olnud väga igav. See on mingi kvaliteet, mida tänapäeval ehk liialt vähe hinnatakse. Ta võis rääkida ühte lugu sadu kordi, ja sedasama anekdootigi. Minu arvates oli see pigem meelelahutuslik, aga well, mina ei elanud temaga seitsmendast eluaastaśt saati koos ka. Ilmsesti oli ta palju parem isa, kui elukaaslane. Üheks ta paremaks omaduseks oli armastada pikki jalutuskäike mööda aedlinnasid ja linnalähedast loodust. 'Tis a rare thing to find enthusiasm for such nowadays.

Nii palju, kui ma mäletan ja piltidelt tean, nägi ta kolmekümnendast aastast saati umbes taoline välja, nagu lõpuski. Pikk, peenikeste käte ja jalgadega, trimmis persega, treenimata, ettekummuva maoga, käe- ja jalalabad suured, pigem vähekarvane kui karvane. Mäletan, kuidas Arks küsis mult äärmise imestusega, miks mu isa oma jalgu raseerib. Muidugi ei raseerinud ta neid, need lihtsalt olid sellised karvutud. Mu enese jalad on jällegi ebamaiselt villased. Ta kandis habet, et nägu soojas oleks, sest ta ei viitsinud seda ajada ning ka selleks, et hambutust varjata, võib-olla. Vähemalt see varjas mõnetigi. Ka hammastest oli ta juba kolmekümnendaks eluaastaks lahti. Ta proovis vahepeal ka valehambaid kanda, aga ei viitsinud. Aja jooksul ta igemed sarvestusid ja ta suutis nendega mäluda kõike peale pähklite. Habe ei kasvanud liiga hästi - põhiliselt lõua alla - aga minu arvates see sobis talle. Vuntsid olid pidevast suitsetamisest kollased. Näos olid tedretähnid, mis minu meelest ei näinud eriti välja nagu tedretähnid. Kogu nägu oli niikuinii paar kraadi tumedam, kui meie kandi inimestel tavaliselt, ja mingid maksaplekid olid kah sääl. See on mingi suht haruldane kombinatsioon, kui ma selle peale niimoodi mõtlema hakkan. Tedretähed harilikust tõmmuma naha ja tumedate juuste juures. Harilikult on teistviisi. Tõmmum nahk ja need kulmud, mis meil on, tulevad meie gruusia verest. See on mingi üleeelmise sajandi teema. Isapoolne suguvõsa on sajaga segavereline. Grusiinide kohta olen ma kuulnud ainult nii palju, et nood olla vastikud inimesed olnud ja rääkinud omavahel oma jubedat keelt, kui nad kellegagi jälle läbi ei saanud. Riietest eelistas ta oma sõnutsi „vanu ja veidraid asju”, mis tähendas reaalsuses velveteid ja kampsuneid ja safaripükse ja safarivesti (hea palju taskuid, kõiksugu värki saab kaasas tassida, ehkki kohati, kui midagi leida vaja on, on taskuid liigagi palju). Safaripükse nimetas ta aluspüksteks, kuna tõelisi aluspükse ta ei tunnistanud, pidades neid ebamugavaks, nagu minagi nüüdsel ajal teen, ja teksapükse, tosse ja sulejopesid ei sallinud ta sugugi. Viimasetel aastatel hoolitsesin mina tihtilugu talle riiete muretsemise eest. Ta lasi sellel heal meelel sündida. Juuksed olid hõredad ja kusagil musta ja tumepruuni vahepeal, juuksepiir kõrge, M-kujuline. Ta ise oleks eelistanud kiilas olla, väites, et tema suguvõsas jäid mehed enamasti juba kolmekümnendaks eluaastaks kiilaks, aga well. Ja ta käik oli hooletu, muretu, loivav.

Peale lahkumist suurest kolmetoalisest millega tal suuremat häid mälestusi ei olnud, üritas ta oma majakraamiga pisematesse pugerikesse mahtuda, mis päädis enamjaolt jõledalt ülekuhjatud ruumidega, kus on üüratult antiikmööblit ja kasutuid, kuid kauneid nõusid, muist pindu kleebivad ja on mingitlaadi träniga kaetud, ent raamatuid hoitakse pisut hoolikamalt. Pääskülas oli tal raamatukogutuba ehk kabinet, mis oli kõigist servadest raamaturiiulitega piiratud ning keskeltki riiulitega kaheks jaotatud, ning ühe raamatukoridori lõpus oli pisike laud inimesele istumiseks. Sellel oli roheline plastikust lamp, mida ta ei kustutanud ealeski. Televiisorit tal ei olnud, raadio käis nonstop klassikalainel. Muudkui vaid oli, nagu oleks pidu, või siis mingisugused pühad, atmosfäär oli rahulik, ebanärviline. Taat lõhnas koni, alkoholi ja pesematuse järele, aga mitte liiga räigelt.

Loomigi armastas ta suurelt. Koeri, kasse, kõiki. Ta nägi loomi uneski. Rääkivaid loomi. Enam kui korra. See on suhteliselt ebaharilik. Tänavalt hulkuvaid kasse adopteerida või semiadopteerida ei olnud tema jaoks mingi probleem, ja kui tal parasjagu kassi ei olnud, siis oli ta köögis jooksvate hiirtega nii ettevaatlik, et nood lõpuks ei kartnudki teda.

Kuulukse, et ta olla üks igavene räige ropendis olnud, ent minu juuresolekul ta sellega suuremat silma ei paistnud. Ka ei ajanud ta noortele tüdrukutele ligi, nagu keskealised mehed seda tihtilugu teevad. Ma arvan, et ta nägi selles jõledust. Enamjaolt oli tema reaktsioon noorele tüdrukule nagu kassipojale – helde aeg, milline ilus, noor ja sile, kas ma võin sulle pai teha?

Vahel olen mõelnud mõne ta tudengiaegse sõbra kuskilt välja kaevata ja ta käest lugusid välja pinnida, aga tänini pole selleni jõudnud. Hmh.
d

Archive 13

  

Tervist kõik meie suured ja väikesed lugejad. Mul on väga kahju, et laulu "Fuck your brains out" mingi kupiraidi pasa pärast kuulata ei saa. Selle üle, et enamuse lugude nimi on "Tender surrender" on jällegi hea meel. Kui sa seda tüüpi veel vaadanud ei ole, tee seda kindlasti. Üks tuim ja tundetu inimene oled, kui sul tema kohta arvamust ei kujune. Otherwise, ma soovin, et teil oleks siit lähiaegadel palju huvitavat lugeda. Parimate soovidega, klassijuhataja.

MAERSK LINE - ON BOARD EDITH MAERSK

See siin ei ole Youtube Eventsi megapomm. Hoogsa muusika saatel vahetuvaid videoklippe ei tule, HMS Oceani jõuluhitt ja sinu unistus värvilisest videokompvekist jäävad seekord ära. Selle asemel luba endale veerandtund puhkust ja silmailu, lülita välja telefon, tee valmis kohv, säti padjad - sind ootab ees kõrgkvaliteedis täisekraan laevaromantikat. Me teame küll, et südames oled sa just seda igatsenud, kannatlikult kogu Steve Vai repertuaari järel - oodanud konteinerkastide vallatut läiget, libedaid põrandaid, filipiinlasi. Palun, lubage lavale töölisklassi lihtne õrnus ja - proletaarne meditatsioon. (HHin)

STEVE VAI - TENDER SURRENDER



Me kõik teame, mida me tahame, aga seda... on meil vaja. Tegelikult usun ma sensuaalsusesse, vaoshoitusse, naiselikku soojusse, tegelikult ei kuula ma enam ammu punk-muusikat. Ma usun armastusse, tõelisse armastusse. Ja kui kahetuhandeaastane permanentne revolutsioon peaks ka kunagi saabuma, tahan ma, et see kõlaks nagu Steve Vai kitarrisoolo.

The DVD includes:

• 7 Performance Videos
• 5.1 Surround & Stereo Mixes
• Alternate Video Angles
• Feature-length Commentary
• Interview with Steve Vai

STEVE VAI - TENDER SURRENDER

Ca 2001 lasi The Vainola välja oma teatrimuusika plaadi "Teatriõhtu". Mäletamist mööda oli seal palasid neljast eri lavastusest, millest - ma olen veendunud - enamus olid eriti saastad. Lavastuse mõttes, muusika oli tasemel. Isegi kui Dvinjaninov andis endast parima, et The Vainola hüvad meloodiad sõnadega ära rikkuda. "Kurjategija või põgenenud neeger, ära tule, üles poon!" taaselustas tuntud lavastaja oma laulutekstiga "Huckelberry Finni" aegse Ameerika mõned tendentsid, mida ehk poleks tasunud taaselustada. (Kujutle seda veel "nätileja laulab" lustliku huiari häälega öeldult!) Igatahes, see siin on "Argipäev" Zola "Daamide õnnest" ja sellel õnneks pole sõnu. On kaunis salongine Zola vaib ja võtab ilusti kokku kõik, mis mulle selle raamatu juures meeldis, mida ma lugenud pole. Ent mis mulle sellegipoolest väga meeldis. Kuigi ma seda lugenud pole, meeldis mulle eriti too pärastlõunane unine salongimeeleolu ja selle varjus lähenev zolalik häving, sest olgu ta neetud, kui LÕPUKS ERITI PUTSI EI LÄHE. (RK)


STEVE VAI - TENDER SURRENDER



Ma olen 90ndate kiddo. What's the matter with Smashing Pumpkins?

STEVE VAI - TENDER SURRENDER

See on selline lollakast ängisegusest õnnetundest ujuv pidu, kus kõik on kohal, keegi on saanud pappi ja kõikjal voolab rumm ja koola.

Me kõik oleme üks suur pedene sõprade perekond! Mõnus!

Samas oota. Pidu hakkab vist nagu natuke nõmedaks minema? Fuck that. Vaata - külmkapp on õlle täis.

RK fuck your brains out. SN fuck your brains out. ML fuck your brains out. HH fuck your brains out. Georgios Papandreou fuck your brains out.


STEVE VAI - TENDER SURRENDER



Näe, vaata - kultuurisündmus! See on eesti räpp, mida on võimalik kuulata. See on elu täis. Ja sellel on Saaremaa aktsent küljes. Ja see on võtnud üles selle tänuväärse ülesande, millega viimati siis tegeleti, kui ment Striidi männilaudadest kasti peksis. It's been long time a'waitin.

Kuulukse, et selle Eventsiga olid tegelt muudsugused plaanid. Kui nii, soovitan selle eelmise arhiivi otsa keevitada. Näiteks.

Arbuusisuhkrust perse

  

Mihkel Kunnus, TÜ, 2006

Budismi esimene õilis tõde on: elu on kannatus.

 (Tundub, et paalikeelne dukkha tähendab rohkem sellist aktiivset rahulolematust; eesti keeles on sõnal „kannatus“ tugevamad assotsiatsioonid füüsilise piinaga ja valuga. Kannatuse all on mõeldud siin rohkem närivat rahutust, mitte füüsilist valu. Nt Onegini spliini nimetamine kannatuseks võib tekitada eesti kõrvale pisut võõristust). Omistatud Buddhale, Dhammacakkappavattanas:

 “See aga, mungad, on õilis tõde kannatusest. Sündimine on ju kannatusrikas, vananemine on ju kannatusrikas, haigus on ju kannatusrikas, suremine on ju kannatusrikas, samuti on kannatusrikkad mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga valmistab kannatusi ja eemalolek meeldivast valmistab kannatusi. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse koostisosa valmistavad kannatusi.” ( „Budismi pühad raamatud I“ 2004 Tartu lk 13-14) 

 See sisaldab ka (tunnetuslikku-kogemuslikku-fenomenoloogilist) seisukohta, et õnn on kannatuse puudumine, mitte iseseisev olemisviis. Saab ju mõelda ka teistpidi (nagu Aquino Thomas nt), et elu on rõõm ja kannatus on sellest kõrvale kaldumine; et kannatus on hälve ja viga, mitte normaalne olek.

 Esmapilgul näib, et on täielik sigadus kellelegi sisendada suhtumist, et elu on kannatus; see oleks kui tappa elurõõmu, hävitada üldimperatiivi “positiivset ellusuhtumist!” vms. Sellest esmapilgust piisab, et budism kõrvale praakida.

 Kristluses laiutab pärispatt. Pärispatt käib vastu inimeste moraalsetele veendumustele – „Kuidas saab ilmsüüta beebike olla patune?!? TA POLE JU MIDAGI (HALBA) TEINUD!“ See filigraanne argumentatsioon heidab kristluse ühe nietzscheväärika inimese ellusuhtumiste hulgast välja. Kiirelt.

 Esimene seisukoht tundub masendav ja teine ebaõiglane. Seda esmapilgul. Pealegi kasutavad mõlemad doktriinid nii igandlikku sõnavara, et neil puudub korraliku demütologiseerimisprogrammita igasugune šanss järelnüüdsete isaprantslaste paabulinnuliku sõnaloome kõrval.

 Ometigi võib esimene samm budistlik-kristliku (siin mitte kristlust ja budismi samastades, vaid ühisosa välja sõeludes) arusaamise suunas kõlada lausa lööklauseliselt lihtne ehk - parafraseerides kultusbändi Ace of Base -

 Elu on perse.

See esmapilgul vulgaarne metafoor kätkeb elu ambivalentsuse kõige lihtsamini mõistetaval moel. Kas elu on ilus/hea või halb/põlastusväärne? Et sellele küsimusele vastata, et mõista elu, on üpris mõistlik ja zen asendada sõna „elu“ sõnaga „perse“. Elu on perse.

Kaunis, aga sealt tuleb palju paska (olen kuulnud omistatavat selle tabava metafoori ühele Norra gay-hard-rock bändile (või oli see hard-gay-rock?)).

 Inimestele siiski enamasti meeldivad persed. Nad vaatavad järgi ja vilistavad, sest nad on unustanud, et sealt tuleb paska. Kui inimeste käest küsida, kust pask tuleb, siis nad kõik teavad, et persest. Aga kui nad tagumikule tunnustavalt järgi vaatavad, on nad selle unustanud. Lihtne.

Õnnelikkus on ebameeldivuse unustamine.
 Soe malbe tuulehooke avatud aknast, tsikaadisirin segunemas Richard Claydermani surematu virtuoossusega, küünlaleek murdumas veinipunas – ja õhulises siidis vouglev persik. Playboy hüpnoosiseansid on esteetika triumf mõistuse üle, vormi selgeim võit sisu üle – see on perse, mis on falsifitseerinud pasa.

 Siinjuures pole tähtis selle mainstream-heteroerootika kitšilikkus või mittekitšilikkus, ega ka see, kas erutus on huumori või seksuaalsuse valdkonda kuuluv, vaid just täielik sita kohalolematus.

 Elu on estetiseeritud pärak. Kes paremini estetiseerib, see õnnelikumalt elab. Parandan – kelle ihu paremini estetiseerib sita, sellel õnnelikum elu. Walt Whitmani ja Jaan Oksa ei erista teoreetilised veendumused, vaid füsioloogia. Okserefleks sitahaisu peale pole žest, pole arvamusavaldus, pole seisukohtade eksplitseering – see on ihu reaktsioon.

 „Kui mu silme alla või huultele satub piimanahk – mis on ju nii kahjutu, õhuke nagu sigaretipaber ja armetu nagu äralõigatu küüned –, nöörib spasm mu kõri ja magu, kõhtu, kogu sisikonda, kisub keha krampi, pressib välja pisarad ja sapi, paneb südame taguma, otsmiku ja peopesad higist pärlendama. Pööritus võtab mul silme eest uduseks, iiveldus kisub mu selle piimakoore ees pingule“ (Kristeva 2006:15)

 „Disgust incorporates its objects so deeply into consciousness that they become components of visceral, bodily aversion, thereby dramatizing the potency with wich such emotions attach us to the world.“ (Korsmeyer 1999:62)

 Aga sitt ei kao kuhugi. Oma sita eest ei saa põgeneda. Saab peita ja varjata. Jätta muljet, et sinu seest sitta ei tule.
 WC on TAZ* par excellence.
 Üks ja ainus.
Iga TAZ on olemuselt WC, aga mitte selles mõttes, et see on koht, kust tegelen oma puhtpersonaalse sitaga, vaid ruum, mis on mõeldud sita tajuulatusest ära viimiseks. Klosett uhub ära me sita nagu süütu talle veri ohvrialtaril me patud.


* TAZi (The Tepmorary Autonomous Zone)kontseptsioon pärineb Hakim Bay samanimelisest artiklist
http://www.hermetic.com/bey/taz3.html#labelTAZ
Kõige üldisemalt - TAZ on selline aegruumi lokatsioon, kus kehtivad teised reeglid nt diskosaalis kehtivad teised reeglid, kui tänaval (eriti mis puudutab seksuaalseid lähenemisi nt); TAZi alla käib hipikommuun, bordell, privaatriik troopikasaarel, kasiinolaev rahvusvahelistes vetes, enda magamistuba, erakukoobas, WC jne.. ka teadvusseisundi teisenemine nt joove, eufoorilisus, enesedramatiseering, mängurõõm jns käivad TAZi juurde

 „Klosetipotid moodsates vannitubades tõusevad põrandast nagu valged vesiroosid. Arhitekt teeb kõik, et keha unustaks oma häda ja et inimene ei teaks, mis sünnib tema sisikonna jäätmetega, kui nende kohal lööb kohisema reservuaarist ägedasti valla lastud vesi. Kanalite torud, kuigi nad on ajanud oma katsesarved meie korteritesse, on hoolikalt varjatud meie pilkude eest ja meie ei tea midagi Veneetsia nähtamatust roojast, mille kohale on püstitatud vannitoad, tantsusaalid ja parlamendid.“ (Kundera 1992:96)

 Unustaks!
 Ometi on käskiv kõneviis sõnast „unustama“ üks näide grammatika barbaarsest egalitaarsusest ehk kanapimedusest vormide kohandamisel verbidele.

 Kui kellelgi on sitahäda, siis ta ei saa seda lihtsalt ära unustada! Think positive! my ass! 

Aga vandlipeldikus konutajad justkui keelduvad mõistmast, et sitahäda pole teoreetiline positsioon.

Kogu selle kõikehõlmavus-ambitsioonika ja punkti-ihara („töö lõpp“, „ajaloo lõpp“, „suurte narratiivide lõpp“, „oleme jõelt jõudnud ookeanile“, „kõik on suhteline“ jne.) postmodernistliku ABCga võib häda pärast perset pühkida.

 Sest sitt ei ole filosoofiline probleem. Perse pole teoreetiline seisukoht, perse on elu. Sitt pole moraalne igand st seda ei saa kõrvale heita nagu moraalset igandit – sitt on elu. Sittumine pole traditsioon! hoolimata sellest, et kõik seda nürimeelse järjekindlusega kordavad. Päevast päeva.

 Dekonstrueerida metabolism, pöörata ümber binaarsete opositsioonide hierarhia! Topi sitt perse tagasi ja köhi kalamarja, oo jacques, jacques... ära liialt pinguta, sitt võib püksi tulla!

 Sitt pole ka elu põhiväärtus või konservatiivide tsementeeritud arhaism... sitt ühendab. Kõik situvad.

 Ja võib sügavalt kahelda, kas nukleoproteiinide konglomeerumisprintsiipidele jõuab kohale, et suured narratiivid on täiesti lõplikult out ning modernistlik edasi! evolutsioneerumine poolautonoomselt jäsestatud soolepaksendi vertikaalsest versioonist on põlastusväärne taipamatuse inerts.
 Ka ontogeenes.

 Sitt pole eetiline kategooria; nagu ka pärispatt pole eetiline kategooria (de facto on muidugi mõlemad pahatihti eetilised kategooriad).
See ilmsüüta lapsuke situb ennast täis ja lõugab siis, mis hirmus, sest tal on halb olla. On ilmne, et tõesti-tõesti - seda moraalselt hukka mõista on kohatu, sest sittumine pole lapse tegevus (kuigi keel väljendab seda tegevusena), vaid omadus, omadus nagu mass või ruumala ja see omadus põhjustab kannatusi. Mingi ajani proovib ema mõistatada, kuidas leevendada lapse kannatusi, hiljem peab inimene sellega ise hakkama saama – mõistatama, pakkuma huupi, mis võiks teha olemise puhtaks, kuivaks ja muretuks; järgima kultuuris leiduvaid õnnelikkusstsenaariume.

Öelda, et inimene on pärispatune, pole süüdistus või moraalne etteheide, see on faktinending.
 Moekamate metafooride kasutamine võib mõjuda küll atraktiivsemalt, ent see pidev järelnüüdne ümbersõnavatramine disproportsioneerib arusaamu inimkonna arengust st kus kohas on arenetud ja kus kohas ei ole.

 Eufoorilise härdusega elati kaasa esimestele kosmonautidele, lauldi reipaid oode läikivatele skafandritele, milles eesrindlikud progressikangelased end bukvaalselt täis sittusid.

 Mõned näited (millega ma ei taha väita, et „pärispatt“ neist kuidagi õigem või autentsem, saati semantiliselt pädevaim oleks, puhtisiklik antipostmodernne maitse-eelistus) :

 Lacan nimetab pärispatu objekt a-ks, mis on puudumine, puudujääk ise; soov, iha, mis erinevalt vajadusest ei saa kunagi rahuldatud. „Meis endis on midagi puudu ehk William Jamesi sõnadega “there is something wrong about us as we naturally stand“ või teisisõnu, meis on pärispatt“ (Masing 2006:367)

 Igatsus kauge ebamäärase, sõnastamatu õnne järele on üheks läbivaks teemaks geniaalse Andrei Platonovi teostes.

 „Ma ei tea isegi. Mul on kogu aeg tunne, nagu oleks eemal kaugel midagi erilist, kas mingi tore muinasjutuline asi või, ja ma elan, meel haige.“ (Platonov 1988:63)

 Platon põhjendas seda olemuslikku puudusetunnet kunagise tervikinimese poolekslöömisega – see igatsus on oma teise poole otsimine (see müüt on praegu seksjalinn jms kontingendi hulgas valdav.)

 „Ma olin veendunud, et MILJONITEST valitud ühe naise nahk ja huuled on midagi IGAVEST ja et just see erootiliselt värvitud ilu täidabki valutegeva tühiku, mis loodus juba geenide kaudu mulle kaasa on andnud.“ (Unt 1985:394)

 Katoliiklik mõttetraditsioon (mis muidugi kardinaalselt erineb institutsionaalsest katoliiklusest) eesotsas Augustinusega põlistas patu metafoori – inimene ei saa enne rahu, kui Jumalas (Augustinus 1993:3) ja patt ongi eemalolek Jumalast ning inimene sünnib Jumalast eemale (sarnasused Lacaniga on väga suured).

 Freudi metafoor on hea. Seksuaalsus on vast parim ja mõistetavaim metafoor või vorm sellele närivale pingele, olemuslikule rahutusele, mis me liha pärib looduselt.
 Elu on igatsev aine, aine, millel on midagi puudu. Elu on rahutu aine.
Elu on kiimas aine, elu on aine libiido.
 Elu on aine kannatamine, kannatamatu aine. Kannatusel võib olla palju juriidilisi pretensioone ainele, aga kas aine on parandatav?
 Usk, et on, on palve.

 Tihti seostatakse usku mingi rituaalse koogutamise, põhimõttelise intellektuaalse nürimeelsusena, vaimupimeduse ja mõistusliku küündimatusena (nn “söekaevuri usk” Zolalt, “teo-orja usk” Tolstoilt jms); vestlemist krutsifiksiga jne. See kõik muidugi on olemas, aga ei puutu praegu kuigivõrd teemasse.

 Usk on kõige loodetava olemus ja nähtamatute asjade olemasolu tõestus, ütleb Paulus (Hb1:11). See on juba päris hea määratlus.

 Usk on lootus mingile käitumisviisile, mida käies kannatus kaob; kusjuures enamasti eeldatakse, et lõplikult. Usu kõige sügavam juur on - (jääv) õnnelikkus on võimalik. 

 Nagu võib väga hästi arvata, on ateistlikult positsioonilt lähtudes ja intellektuaalseid vahendeid (nt empiiriale tuginevat induktsiooni) kasutades see pehmelt öeldes vähepõhjendatud, et mitte öelda täiesti põhjendamatu seisukoht.

 Milliste praktikatega see jääv õnnelikkus (ehk Jumalariik ehk Nirvaana) saavutatakse, on juba teisene, aga mitte vähem oluline usk, püritakse Nirvaanasse, jõutakse alati TAZi.

 Paljud täiskasvanud st inimesed, kes lõpetasid mõtlemise pärast gümnaasiumit/ülikooli, usuvad enamasti (täiesti rortyirooniavabalt), et see Jumalariik ehk aine rahutuse kadu on saavutatav Selle Õige poliitilise ideoloogiaga (tuleb lihtsalt need kuradi antagonistid maha tappa!) – olgu selleks natsism, kommunism, liberalism, autoritarism või mis iganes, aga igatahes - neist juppidest, mis maailm meile on andnud (selline inimene sellises situatsioonis), on põhimõtteliselt võimalik kombineerida “õitsev ja õnnelik ühiskond”

“… selles optimistlikus vaateviisis, mis näib olevat tugitalaks suuremale osale metafüüsilisest ratsionalismist ja mille järgi kõik head asjad on tingimata ühitatavad ning seega vabadus, kord, teadmised, õnn ja pitseeritud (lahtine?) tulevik on vähemasti ühitatavad, kui mitte koguni üksteisega süstemaatiliselt kaasnevad. Antud väide aga pole sugugi enesestmõistetavalt tõene kasvõi ainult empiiriliselt vaadatuna. Õieti on see vist üks kõige vähem põhjendatud veendumusi, mida süvatõsised ja mõjuvõimsad mõtlejad on eales on hellitanud.” (Berlin 1998:232)

 “Ühel hetkel mõistsin, et kõigile neile vaadetele oli ühiseks platonlik ideaal: esiteks, et sarnaselt teadustele pidi kõikidele ehtsatele küsimustele leiduma üks ja ainult üks tõene vastus; teiseks, et peab leiduma usaldusväärne tee nende tõdede avastamiseks; kolmandaks, et need tõesed vastused, olles leitud, peavad paratamatult üksteisega kokku sobima, sest me teame a priori, et üks tõde ei saa olla vastuolus teisega ja et neid on võimalik piisava ennast salgava pingutusega ka Maa peal ellu viia.” (Berlin 2002:328-330)

 “Miks toetavad need [totalitaarsed] ühiskonnafilosoofiad tsivilisatsioonivastast mässu? Milles seisneb nende populaarsuse saladus? Miks meelitavad ja võrgutavad need nii paljusid intellektuaale? Mulle tundub, et põhjus peitub selles, et need teooriad väljendavad sügavat sisemist rahulolematust maailmaga, mis ei ulatu, ega saagi ulatuda, meie moraaliideaalideni ja täiuslikkuseulmadeni.” Karl. R Popper

 “Ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotaks haigused kuidagi või vanaduse. See on nonsenss täiesti. /…/ elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi.” (Masing 1995:72)

 “Päälegi, kuitahes mõttetu ja lootusetu olekski katse lahkuda sellest “tegelikkusest”, aga viibimine praeguses ontlikus “seedimis-elus” selles maailmas, on veelgi mõttetum. /…/ Haigused, vanus ja surm on ometi paratamatud, kuitahes kaunisti inimene oleks söönud, kuitahes kenas korteris oleks elanud, mistahes seltskondlik positsioon tal oleks, ja mistahes tõekspidamised tal oleks. Need teda ei päästa.” (Masing 1995:118-119)

 Berlin on üks, kes märkab, et nende tegevust ajendab usk (“teame a priori”); Popper väljendab resigneerunud antievangelismi – “ega saagi ulatuda”.

Uku Masing üritab inimestele selgeks teha, et pole mõtet tegeleda teisejärguliste asjadega.
 Ideoloogiad on “loodetava olemus ja alles nähtamatute asjade tõestus.”

 See printsiip on inimkäitumises väga üldine ning oma usu vastu toimijate vastu ollakse erakordselt julmad. Seda on olnud inimene alati.
 Nt. kommunistid uskusid, et nende käitumispraktika on tee lunastusele ja olid teisitimõtlejate ehk usupimedate ehk ketserite vastu erakordselt julmad. Ja natsid. Või kesiganes.

 Usk on lootus; lootus, et see tee kaotab kannatuse ehk rahulolematuse. Neid teid nimetan edaspidi lunastuspraktikateks.

 Ja millesse usutakse? Ideoloogiatesse, töösse (Vargamäe Andres ja protestantlik tööeetika), enesepiitsutusse jne.

 Laialt levinud on Mammona kultus ehk raha st rikkus lunastab ja toob rahulolu; teiseusksed irvitavad - õnne ei saa osta!;
 usutakse, et au ja kuulsus lunastab ja tagab õnnelikkuse ehk rahulolu (eks see ole osalt seotud surematuseihaga; jätta oma nimi pärast oma surma („saada surematuks“) ühiskonna metafüüsilisse eksistentsi; osalt vist ka tung oma mina laiendada);
 usutakse, et eneseteostus lunastab (st olla mingil alal teistest parem; kattub osaliselt eelmisega);
 usutakse, et teadus lunastab – sellest võiks palju rääkida; siin on spetsiifilisi sekte geenitehnoloogiast ja memeetikast nanotehnoloogia ja termofusioonini, aga see pole praegu oluline.

Loomulikult ei saa kõrvale jätta ka neid lunastuspraktikaid, millest rääkides kasutatakse sõna “religioon” selle tavapärases mõttes. Ses mõttes on suurim teaduse antud, julgeks isegi öelda, et evangeeliumi suurusjärku lunastusvahend ravimite ja valuvaigistite kõrval, kondoom. Kautšukipuu surm lunastab ajuti me ihu patu, aine näriva libiido, mille saab nüüd ära hõõruda vältides uusi kannatusi, või taga hullemaks – uue autonoomselt kannatava ainekämbu tekkimist. Nagu iga lunastus on see ka inimese võtta ja nagu näitab abordistatistika, on inimeselaps ka selles veel üpris saamatu.

 Aukartus elu ees?
 Pff!

 “Siis aga katkestas sulni rahu kellegi köhatus, ja sellest piisas, meenutamaks teile, et see ime sai sündida üksnes privilegeeritud, müra eest hoolikalt kaitstud paigas. Väljas kägisesid vankrid, kriiskas nüpeldatav eesel, tapamajas ammusid või korisesid agoonias veised, halvasti toidetud ja hooldatud lapsed vääksusid hällides. Siin-seal surid inimesed, nagu toona mestiits, vandesõna verest niiskunud huulil. Haigla marmorlaual kisendasid patsiendid. Kusagil, võib-olla tuhande miili kaugusel idas või läänes kõmisesid lahingud. Tundus skandaalne, et kõik see kokku, see hiiglaslik valukarje, mis meid tapaks, kui see mingil hetkel korraga meie kuulmeisse tungiks, võis eksisteerida üheaegselt selle õblukese õnnenirega.” (Yourcenar 2006:63)

 TAZ?

 “Kogu eluslooduse kannatuste koguhulk ühe aasta jooksul ületab kõik viisakad ettekujutused. Ühe minuti jooksul, mis kulub selle lause moodustamiseks, süüakse tuhanded loomad elusast peast ära; tuhanded teised põgenevad hirmust vingudes, et oma elu päästa; kolmandad pannakse närivate parasiitide poolt pikkamööda seestpoolt nahka; tuhandeid igat liiki loomi sureb nälga, janusse ja taudide kätte. See lihtsalt peab nii olema.” (Dawkins 2000:145-146)*

 TAZ?

 „Meie kõigi elutee lõpp on paratamatult surm, meie pilk paratamatult temale suunatud. Kui ta meid kohutab, kuidas on võimalik ilma palavikuvärinata sammugi astuda? Pööbel leiab abi sellest, et ei mõtle üldse surmale. Kuid millist loomalikku nürimeelsust läheb küll tarvis, et püsida nii labases sõgeduses?“ (Montaigne 1988:18)

et püsida TAZis?

 „Me kõik põgeneme alailma reaalse tegelikkuse eest. See on Homo sapiensi põhiline määratlus.“ (Fowles 1988:87)

TAZi!!!

 * Viimane lause – „See lihtsalt peab nii olema“ on muidugi ehe vanatestamentlus ja antievangelism, mis on veider paatos ühelt ortodoksselt täppisteadlaselt. Kristlusele on ette heidetud hoolimatut suhtumist loomadesse (nt erinevalt budismist). Minu arust on see alusetu. Kui keegi üldse on lunastuseks ehk lõplikuks persepühkimiseks võimeline, siis on see inimene (siin mitte tingimata bioloogiline taksonoomia – homo sapiens sapiens) ja kui inimene on piisavalt kaugele jõudnud, siis oskab ta ka ehk loomi aidata (praeguste tendentside põhjal prognoosides läheb sellega veel vääga kaua aega, kui enne sootuks ära ei arene, oma tehnokraatlikus vaata-millise-pommi-ma-tegin-eufoorias).

 “Loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist./…/Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini” Rm 8:19-22

 Üks levinuim lunastuspraktika Mammona (olmemugavuse ekstrapoleerimine lõpmatusse) kummardamise kõrval on teine inimene. Loomulikult See Õige.

 Mingi hetkel inimlapse vanad õnnelikkuspraktikad (šokolaad; luba olla õhtul kauem üleval jms) ei tööta enam, hinge hakkab vaikselt taas murendama rahulolematus ehk kannatus (dukkha), ei ole enam hea olla, hing hakkab tundma kutset lunastuse järele; peab juhtuma midagi, mis teeb kõik heaks. Varsti saab selgeks (kultuuriruumis ringlevatest õnnelikkusstsenaariumitest), et see, mis kõik heaks teeb ehk lunastab ehk päästab patust (mis identifitseeritud üksilduseks) on Armastus – TAZide TAZ.

 „Ja see, et ta sai oma Semjonile või Jevsevile lähedaseks seepärast, et tal oli raske elada, et häda ja igatsus piinasid teda, ei õigusta, vaid just kinnitab tema tunnet. Kogu armastus tuleb hädast ja igatsusest; kui inimene millegi järele puudust ei tunneks ega igatseks, ei hakkaks ta iialgi teist inimest armastama“ (Platonov 1974:433)

 “Ning kui inimene armastas, siis eksisteeris keegi, kellele töötada, kelle ees elus võidelda. Siis ei pruukinud vist enam piinelda mõistatuse ees, mida teha inimkonna kui terviku hääks. Siis tuli teha igapäevast tööd, et saada leiba ja väikesi mugavusi naisele ja lastele. Egoism omandas mingi pühitsuse muutudes perekonnaegoismiks. Armastuse nimel tundus isegi õigustatud soetada teatud mugavuseraasukesi keset ümbritsevat puudust… Nii püüdis ta uskuda, et armuvahekord pakub kahele mingi joovastava unelmelu, mida ollakse õigustatud kaitsma väljaspoole mõõdukalt hoolimatute vahenditega. Suur kirg pidi ta lunastama südametunnistuse hüperpeenusest ning kahtlevast hingenärimisest, nii, et kord advokaadina või kohtunikuna ta võiks teha rahulikult oma tavalist kutsetööd, piinamata end igasuguste halbade võimaluste mõlgutamisega. Armastuse oopium ja lastes avanevad lootusperspektiivid pidid tegema talutavaks enda ja ümbruse poolikused. Siis ei läheks hingele enam valusalt korda valge ja punane võimuiha, võitnud rahvaste hirm ja võidetute prestiižiküsimus, siis ei erutaks enam eriti ei mürkgaaside ega uute relvade leiutaminegi, mida rahvad pidasid rõõmustamis- või kirumisväärseks, vastavalt sellele, kas leidus tehti omal või võõral maal.
 Väikeste eluksvajalikkude ainult peenele psühholoogile ilmsete igapäevavalede vabandamiseks oli kirgi samuti vaja. Armastus, lunasta meid! nii kisendades oleks tahtnud juua end purju üksteise huulil, hoida kinni vastamisi teineteise silmad, et mitte näha enda ja kogu maailma pori.” (Anvelt 1936:138-139)

 Seda julma erootilis-romantilist egoismi, mida jutlustavad armastuseks (vastandina normatiivsele 1Kr 13:1-13) ilmalik kirjandus vist alates Dante “Vita nouva’st”, mis ägenes järsult romantismis, sõgenes brontёaanas ja Lawrence’is, süvenes ja põlistus tänapäeva kirjanduses, seebikates, filminduses, on muidugi raske lunastavaks pidada, õite lühildane TAZ, mida tõestab ka lahutuste statistika ja mille füsioloogiat on meeldiva kontsentratsiooniga lahanud Lev Tolstoi jutustuses „Kreutzeri sonaat“ (Tolstoi 1958) (vt ka Bergman 1978)

 „Mõistus ei jõudnud alaliselt kestva vastastikkuse vaenulikkuse [dukkha] põhjusi küllaldaselt sepitseda.“ (Tolstoi 1958:34)

 „Armastusest on saanud obsessioon meie kultuuris. Filmid ja raamatud muust ei räägigi. See tähendab, teda pole; seal, kust teda otsitakse, on pimedus on tühjus. „Ma armastan sind“ tähendab tegelikult „Armasta mind!“, võta mind enda peale, tühista mu koormav valutav mina! [lunasta! Tühista pärispatt ehk aine rahutus] Aga teise mina valutab niisamuti, temagi tahaks selle ära anda, ja temagi ei oska.“ (Nigov 2002:206)

 „Armastus on kujutlus, et teine võtab su enda kanda, kogu su mina, su elu. Aga teine ootab sinult sama ja kummagi ootus ei täitu.“ (Nigov 2002:133)

 Julmus on sellise armastuse (nagu iga muu lunastuspraktika) ütleks lausa lahutamatu, komponent. “Lolita” on üks täiuslikumaid kirjanduslikke näiteid sellest. Millisest metafüüsilisest kirest, ihast, täielikust pühendumisest ja poeetikast on kantud Humbert Humberti armastus! „Lolita“ lühitutvustus (Nabokov 1990:255):

 “Variserid on lugu vananeva mehe kukutavast kirest verinoore tüdruku vastu autori šokeerivana tunduva avameelsuse pärast tauninud, kuid pigem võiks seda irooniaga ohtralt vürtsitatud raamatut pidada üheks ehedamaks armastusromaaniks.”

 Variseride šokeeritus on loomulikult viide pedofiiliale; see variseride moralism pole siin kuigi, et mitte öelda üldse, oluline. “Ehedam armastusromaan”. Humbert Humberti armastus on selles oluline. Kuidas ta armastab? Just selliselt - “Oo maailm, ma ei hooli millestki peale oma armastuse!”, rahumeelselt plaanitseb ta Lolita ema mõrva, kui see ähvardab ta armastuse teele jääda jms. aga, mis kõige tähelepanuväärsem - oma armastuse nimel ei hooli ta isegi oma armastatust. Ta armastab oma julma ja egoistliku armastusega –mis ometigi meile nii kaunis näib! – hoolimata kõige vähematki oma armastatust. Ta ohverdab Lolita – oma nn armastatu- elu kõhkluseta oma armastuse altaril; H.H. teab suurepäraselt, et ta sureb aastakümneid enne Lolitat ja Lolita jääb temast maha rikutu ja lastetuna, võimetuna oma armastuseks ja õnnelikkuseks – aga ta ei hooli, ta isegi ei mõtle eriti sellele – tal on tema armastus. On vaid õnnelik juhus kui selline julm ja egoistlik armastus on (mõnda aega) vastastikune (ja koos ei hoolita kogu ülejäänud maailmast, perekonnaliikmete ahastusest vms – see on tavaline seebikaterida).

 „Sitt ja Jumal on ühendamatud /.../ Valentinus, Gnosise suur meister teisel sajandil, et seda neetud probleemi lahendatuks pidada, kinnitas, et Jeesus „sõi, jõi, kuid ei roojanud““. (Kundera 1992:149)

 Pole hullemat blasfeemiat kui peeretus kesk kohtingut.

Sita pilge pühaduse üle, pasa jahvelik hõige kui maisuse hävimatuse meenutus. „Sinus endas on palju rooja, naudi siis juba seda! Unusta sitahimustaja, võõras pasakott!“ (Šantideva 1982:51)

 See ei ole kaljurahn, mida tõugib päevast päeva mäkke pattulangenud Sisyphos, vaid puhtpersonaalse sita kasvav kängar.
 Mitte Sisyphos, vaid skarabeus.

 Isegi üle oma varju saab hüpata, kui lambid õigesti sättida, aga perse eest küll kuhugi põgeneda pole. Elu on persega aine. Ja kui keegi tõstab mässu Aine seaduse vastu ja keeldub sita tootmisest, siis Aine saadab talle palju kannatusi. Sest elu on sittuv aine ja kes ei situ, peab surema. Võib „jõuda täiesti paratamatute loogiliste kombinatsioonide teel täiesti vastikute järeldusteni ikka sellel samal teemal, et kivimüürigi puhul oled justkui sina ise milleski süüdi, kuigi teiselt poolt on jälle ilmselge, et pole sa milleski süüdi; ja kõige selle pärast tummas jõuetuses hambaid kiristades iharalt inertsusesse tarduda, mõlgutledes selle üle, et õigupoolest pole sul kellegi peale tigegi olla. /…/

Teie valu täielik eesmärgitus, mis inimese teadvust alandab; looduse täielik seaduspärasus, millele te muidugi mõista sülgate, aga mille tõttu kannatate ikkagi teie, ja mitte loodus.“ (Dostojevski 1971:13-14)

 Inimene sureb oma sita sisse.
Sitt on parem unustada.

 Inimene situb planeedi täis.

 Loodus tõmbab vee peale.
Ka Noa situb.

 Lapski teab, et õun teeb kõhu lahti, mitte silmad.
 Nad pasandasid Eedeni täis.
 Rohkem polnud vajagi.
Mao needus.

Oma sita eest ei saa põgeneda, TAZ on puhtpersonaalse peristaltika ja rakumetabolismi ajutine halastus.
 Saab unustada sita, selle tegemise ajal; kuniks metabolismil on tegevust.
 Aine eest ei ole kuhugi põgeneda. Tool (TAZ) võib olla kuitahes mugav, sellel istutakse alati perse peal.

 Midas itta läände 

põhja lõuna 

läks 

 meelen kuldne kodukotus

 Anvelt, Leo 1936 „Eluhirm“ Noor-Eesti Kirjastus
 Augustinus, Aurelius 1993 „Pihtimused“ Logos
Bergman, Ingmar 1978 „Stseenid ühest abielust“ LR 36-37
Berlin, Isaiah 1998 „Valik esseid“ Hortus Litterarum
Berlin, Isaiah 2002 „Ideaali püüdlus“ kogumikus „Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid“ koost. Jüri Lipping; lk 326-341
Dawkins, Richard 2000 “Jõgi Eedenist” Tartu; Ilmamaa
Dostojevski, Fjodor 1971 “Ülestähendusi põranda alt” LR 48-49
Eliot, T.S. 1997 „Valitud esseesid“ Hortus Litterarum
Fowles, John 1988 „Prantsuse leitnandi tüdruk“ Tallinn
Kundera, Milan 1992 „Olemise talumatu kergus“ Monokkel
Korsmeyer, Carolyn 1999 „Disgust“ Filozofski vestnik, XX (2/1999 –XIV ICA), lk 43-62
Kristeva, Julia 2006 „Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist“ Tänapäev
Masing, Uku 1995 „Budismist“ Tartu, Ilmamaa
Masing, Uku 2006 „Uskuda, elada“ Tartu, Ilmamaa
Montaigne, Michel de 1988 „Sellest, et filosofeerimine on surema õppimine“ LR 51-52 lk15-33
Nabokov, Vladimir 1990 „Lolita“ Tallinn
Nigov, Anton 2002 „Harjutused“ Tallinn
Pasternak, Boriss 2003 „Doktor Živago“ Varrak
Platonov, Andrei 1974 „Kojutulek“ kogumikus „Vene Nõukogude novell“ Eesti Raamat
Platonov, Andrei 1988 „Auk“ LR 27-29
Šantideva 1982 „Bodhitšarjavatara“ LR 3-4
Tolstoi, Lev N. 1958 „Kreutzeri sonaat“ „Kogutud teosed“ kd XII lk 5-85
Tolstoi, Lev N. 1996 „Pihtimused“ Kuldsulg
Unt, Mati 1985 „Valitud teosed 1“ Eesti Raamat
 Yourcenar, Marguerite 2006 „Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik“ LR 13-15

Loose some steam Bennet

  

Suur A

  „When she sings, it’s okay. I got lost on the way. But I’m a supergirl, Supergirls don’t cry.“ Reamoni kuulan. Indias olen. Kruvid logisevad.

Indias on suitsudega sitasti. Kõik, mida siin myyakse on kohutavalt kange ja hästi sitt. Nagu nii sitt, et kui ma koti põhjast pooliku punase Leek’i leidsin oli see nagu plokk davi kingiks saada. See kehv suits teeb hääle napakalt käredaks ja annab nii kinnise köha, et sa pead endale hommikul vastu rindu taguma, et käima minna. Peale sigarettide on veel „Bidi“. Bidi on kergelt narkootilise toimega, tubakalehe sisse keeratud pläru, mida myyakse 20 tykki rullis. See maksab eesti rahas ca 2 kulli. Kohalikud ise on Bidi’st täiesti sillas, nad kutsuvad seda Desert Marlborough’ks ja hoiavad sellega nii salapärast minekut, nagu oleks Bidi  for hindus only ja sina, valge sitt, should feel special just for knowing about it. Mina nende vaimustust ei jaga. Bidi on väga kange, õudselt pudenev, pidevat syytamist vajav haisev junnike. Seda on vaev tõmmata. Pärast kuute Bidit nead sa ennast maapõhja, et sa yhtegi pakki suitsu ei ostnud. Mis puutub narkootilisse toimesse, siis see on tõesti õhkõrn ja seda võib kirjeldada kui „mild light-headedness“. Pole suurem asi.

Meie autojuht lubas meile Goas nii puhast kokat funksida, et seda pole palja silmaga näha. Ma ei usu, et see saab juhtuma.

Me oleme täna esimest korda hotellis, kus on bassein (ja teist, kohas kus on soe vesi), Igatahes homme kavatseme me basseini ääres logeleda ja gringosid mängida.

Ma yritan nuputada välja plaani, kuidas kahte ylinunnut relva eestisse tuua. Need on paarisrelvad, sellised allapoole kõverduva teraga, pikad,  Tiibeti sõjanoad. Näevad Elyytilised välja. Nagu Halo pildil Sinod’ist.

Aaa...meelde tuli. Yks asi, mis suitsetamisega  Indias hästi on, on piirangud. Sa ei tohi suitsetada bensiinijaamades. Kui sa tankimise ajal uksest välja vaatad, saad aru, miks. Pumba tihenditest pritsib bensu kahte lehte, kõik kohad on bensu täis, autojuht ja tankija-mees seisavad rahulikult bensuloigus ja vaatavad kuidas bensu maha läheb. Ja nii kõigis tanklates. Sa ei tohi suitsetada bensiinijaamadest, sest muidu saaksite te kõik surma. Kohe kui sa yhe ette paned - „plõks“ -  kõik on surnud.  Peale bensukate on veel templid ja see on kõik. Templid on ka suva, sest seal ei jõua niikuinii mingit suitsuhimu tulla. Igalpool mujal tee nii palju kui jõuad, ja ma jõuan...aga mitte enam kaua sest, et sigarettid, mida siin tõmmatakse panevad punase marbsi tunduma kui sooja, magusa tuulekese su kõris. Brändid nagu „Porai“ ja „Four Square“ suudaksid valge eurooplase, meie tempo juures 3-4 kuuga käekõrval hauda viia.

 Täna me sõitsime palju mägedes. Liiklus kitsatel mägiteedel on täiesti eraldi kogemus...nago ka MEO-5-DMT nagu ma kuulnud olen. Suvalised, puusakõrgused treilerid, kuhu on LAHTISELT peale pandud 4-5 tonnine marmori kamakas. Möödasõitudel sa näed, et treileri kõik kolm silda on raskuse all kaardunud ja marmorikamakas loperdab lõbusalt. Sa jõuad endale kinnitada c’mon, this is India – they probably know what they are doing, kui nurga tagant ilmub äkitselt teele just nähtut marmorikamaka suurem vend (või isegi Isa), mis on treilerilt plehku pannud. Juht rebib rooli järsult paremale, väldib Kindlat Surma (ja vastu  tulevat tsisternautot) ja hetk hiljem alustab möödasõitu järgmisest treilerist. Marmori kamakate transpordiga seotud avariisid on palju. Kõhedalt palju.

Sooja vee ja riietega on sitasti, me näeme välja nagu karvased pasakäiad. Ilmselt yritame homme pesupäeva teha. Ja kui meil muna (ja habet) jätkub, siis india habemeajaja juurde minna.

Nägin tyypi, kes sylitab sulle ketsi peale, haarab siis sul varukast kinni ja pakub, et ta koristab selle läbu 5 ruupia eest ära. Pedekari.

Sir Arks ja Sir Sahvka – Valged Inimkuningad, Pushkar.Öösel.

PS. India „Pealtnägija“ tahab pikade, blondide juustega mehega intervjuu teha.

You could totaly see her shoulders man

  

Megaigav palee

Minu Kodukandi Poistele R-Boy’le ja Mad Dog Martinile.

No maeivõi. Sao – drunk and laaazy, kogu see kirjeldus vastas suht täpselt siinsetele kohalikeke. Siin Indias ei ole eriti sellist töö kultust. Töö ei ole au sees. Lebotamine on. Kell pool seitse tõuseb päike, kella 10.-ks veetakse ennast uksest väja ja hakkab mingi liikumine toimuma. Mis iganes ametiga tegemist ei ole, suitsupausid käivad iga 10 minuti tagant. Iga poole tunni tagant võetakse „niisama perse peal istumise paus“ ja molutatakse see maha. Valgel ajal tänavatel käies, maanteed mööda sõites ja yldse liigeldes, märkad sa, et kõik kohad on täis inimesi, kes ei tee mitte midagi...nad lihtsalt lebotavad mingi yhe või teise asja otsas. Ja iga tyybi kohta, kes midagi teeb (hoiab näiteks kõblast käes) on alati 4-5 tyypi, kes poolkaares ta ymber jauravad, suitsetavad ja VEDELEVAD niisama. Nad on oma lebo muide täielikult käima saanud. Päike kypsetab, iga nurga peal on „lebotid (statsionaarsed välivoodid)“, mingid räpasemad vaibad, mini-lõkked ja piibud pysti lykatud ja mingi suurem vedelemine on lahti. Ma kipun vaikselt arvama, et hindude vaesus on suuresti nende enda syy, sest et terve see rahvus näeb umbes sama palju vaeva kui meie Robiga filtritehases. Sellega seoses: Räme koduigatsus on peal.

Eile jõudsime me Jodaipur’i, käisime korraks mingis megaigavas palees ja vedelesime terve ylejäänud päeva (ja öö) hotellitoas, tegime kanepit, kuulasime Vanu pleiliste, vaatasime pilte kaugest kodumaast ja nostalgitsesime. Ma jõin ennast lõpuks rummist lõviks ja me laamendasime oma hotellitoas. Muidu on rahulik ja Idamaine...ei maksaks arvata, et me ei hinda siinse rikkaliku kultuuripärandi erinevaid nyansse.

Oi yks asi millega veel halvasti on. Alandlikkus. See hakkab nii närvidele käima ja tekitab kohutavat klassihäbi. Iga viimane kui lause lõpeb „sir“.-iga. Sellel rahval on orjameelus nagu nii veres. Sellest võiks iseenesest veel kuidagi yle vaadata aga sinna kõrvale on nad veel ka kohutavad sullerid ja hangeldajad. Ma toon teile kaasa 4 minutise audioklipi sellest, kuidas me sahvkaga jalutame mööda tänavat, saateks  (võiks vabalt olla Warcraft’i peoni’i poolt kuuldavale toodud) „Hello sir“. Seda tuleb mitmekymmnest kõrist, järgijätmatult. Selest saab nagu selline absurdne määgiv mantra. Meil on praeguseks tekkinud juba teatav immuunsus tänaval tyytajate vastu, me ei jää enam seisma vaid jalutame läbi aga alguses oli kyll nii, et iga 10 sammu tagant hypab keegi ligi, tahab teada, mis riigist sa oled ja siis sul nahka yle kõrvade tõmmata. Mõned yksikud tahavad ka niisama tuttavaks saada, need on alati poisid ja nad kysivad sult lõpuks Väikest Kingitust. Me läheme poistele peale...nad arvavad alguses, et ma olen tydruk ja siis vaimustuvad mõttest, et poisil võiksid olla HELEDAD ja PIKAD juuksed. Siin ei ole yhtegi heledajuukselist, ei meeste ega naiste seas ja pikad juuksed on tavaliselt vanadel munkadel.  Kui me maikades käime hyytakse meile vahetevahel: „sir. You have a really nice body...sexy body sir!“.

Naised. Naised on siinses yhiskonnast täielikult represseeritud and everyone is a wifebeater. Hetkest kui nad abielluvad on nad aheldatud pliidi taha ja sängi. Kui naine on abiellunud ei ole tal enam majast välja asja. Ta kantseldab lapsi, teeb syya ja hoiab oma suu kinni ja jalad harali. Jyrile meeldiks.

Ma tean, et kohalikud poisid on täielikud tyytused (hoolimata vanusest), tydrukutest ei tea ma midagi kuna me ei ole siin yhegi naisolevusega sõnagi vahetanud. Kuna KÕIKI ameteid peavad mehed, siis ei puutu me nendega igapäeva toimetustes kokku. Jah, aga olid nad kojn? Ei, ei olnud. Nad ei olnud kojn. Ma olen möödunud kaheksa päeva jooksul näinud kolme ilusat tydrukut, kaks neist olid pilusilmsed turistid ja see ainukene indialanna oli lootusetult westerniseerunud, ta käis riides nagu pässa beib ja tal oli Oi!Pod. Ida-Saksa kohtunik vangutab vaid pead.

Ma tahaksin ka Hip’n’hop’i aga all I got is this old Manic Street Preachers. Manicud lendavad indias eriti hästi. Ja meie draiverile hakkab ka vaikselt meeldima.

Meil hakkab oma juhiga tegelikult vittu minema. Alguses oli kõik jyrma. Esimesed 3-4 päeva harjusime yksteisega, siis hakkasime sõbrunema. Ta vaimustus mõttest, et ma abiellun ja peaaegu ei tahtnud Maria pilti tagasi anda. Me tegime koos maru, ta rääkis roppe india nalju (indias pole seksuaalrevolutsiooni veel toimunud, nii, et seksuaalset represseeritust immitseb kõikjalt) ja jõi ennast rummist kännissä. Yhesõnaga kõik oli normaalne. Oli Respect. Viimastel päevadel on ta kuidagi tyrbliks muutunud, mossitab ja vigiseb midagi oma ette. Kuigi ma arvan, et me inimestena  meeldime talle, ei ole me kindlasti just unistuste turistid. Me raiskame vähe raha, ei loobi talle tip’i ja ei ole talle veel läpakast pornot näidanud. Ta kysib vahetevahel porno järele. Kuid seistes kõlbelisuse eest ja moraalilodevuse vastu, oleme me seda talle keelanud.

Sahvka käib peale, et me jääksime kolmeks kuuks Kerala, et ära õpida traditsiooniline india võitlukunst kalyjiyaliya’ta. Kolm kuud surnud mustreid ja sa oskad saabli ja kilbiga vaenlaseid tappa. Ma ei usu, et see juhtuma saab.

Mulle meeldib väga, et Kontinent A kaart ära tehtud on. Mu Elyysiumi research läheb ka hästi.

Ja see oli Robist julge ning mehine, et ta viis päeva lumises mõisas veetis. Sahvka vangutab heakskiitvalt pead ja autojuht ei tea, mis on lumi.

Millest oleks olnud jutustus, „jesper“?

Väga mõnus oli teist kuulda.

Elame – Näeme, on vist selline rännumehine asi, mida siia lõpu öelda.

Igatahes Elagu Dynamiit, Elyysium, Kommunism ja Suured Filosoofid.

Massid Kastide Vastu

Arks & Sahvka. Jaipur. Rajasthani Osariik. 14.01.08

End Transmission sir?