ZA/UM

Wednesday, December 23, 2015

Naiseks sündinud mees

Mait Vaik


Mudlum, „Ilus Elviira“, 230 lk
Eesti keele sihtasutus 2015
Toimetaja Marika Mikli
Kujundaja Andres Rõhu



Mudlumi teise raamatu, seekord romaani „Ilus Elviira“ juhatab sisse tegelikult varem ilmunud samanimeline novell, millest jäi juba toona kumama, et mis see nüüd siis täpselt oli? Jutustus natuke alguse ja lõputa ja kuidagi välja rebitud. Romaan  paneb asjad paika, jah, nii ongi, ilus Elviira on ikka tõeliselt olemas, osaliselt võib-olla autori alter-ego, ei tea miks, aga sellised asjad jäävad kuidagi heasse kirjandusse sisse, asjad, millest tegelikult ei räägita ega kirjutata ja hm, autorit siiski osaliselt ka väheke tundes tekkis muidugi küsimus, et kas ikka tõesti ja mil määral, sest novelli-Elviira nüüd küll teab mis geniaalsuse või mõtteteravusega ei hiilanud. Romaani-Elviira kohta seda öelda ei saa. Muidugi on kirjanik üldjuhul oma tegelastest siiski üle ja nii ka Mudlum ja see üleolek ehk ka ainus etteheide ning raamatu puudus. Et romaani Elviiral ei lasta ennast kuigi vabalt liigutada või pigem väljendada. Vähemalt mitte alguses.

Millest siis romaan jutustab. Lühidalt ja kokkuvõtvalt ühest kuratlikult ilusast naisest ja tema suhetest meeste, elu ja maailmaga, ja võitudest ja pettumustest, enamasti aga siiski viimastest. Elviira ei ole kummalisel kombel mitte see tüüp, kes käiks ja otsiks endale partnereid (või lihtsalt lõbu) linna kallimatest ööklubidest (kuigi võiks) aga pigem nurgakõrtsi printsess, juuakse ka kalakastidel ja kurat teab miks ja kellega. Et selles mõttes mingit buduaarliku ilu, diskokuulide sära ega ka pehmet romantikat me romaanis ei leia. Hallid varjundid jäävad suht mustadeks nagu ka nukker huumor mida autor meisterlikult valdab.

„Ilus Elviira“ ei ole kindlasti naistekas, kuigi esmapilgul jah, ei saa eitada, et räägib ta ju ühe naise elust, ilust ja vananemisest. Võib-olla viimane on ka määrav, miks teda naised nii väga kätte võtta ei tahakski, julm paratamatus, millega meil kõigil leppida tuleb (meestel siis lihtsalt suvalise oinluse ja alkoholismiga) ja mis romaanis ka väga realistlikult ning halastamatult esile tuleb, võib-olla koguni liiga, aga peab silmas pidama, et romaani peategelane ei ole lihtsalt naine, vaid ilus naine ja seda raskem. Tegemist on siis ikkagi tippsportlase ja viimase karjääri, selle allakäigu ja katkemisega, mitte aga kellegi kolmanda järgu susserdajaga, kes juba varakult kõrvalt piilub. Et millega ja kuidas elus edasi minna.

Kui veel konventsionaalselt, siis nagu ikka on romaan kirjutatud Mudlumile tüüpiliselt heas keeles, ladus, kergesti loetav ja teatud ajahüpped omal kohal, nagu ka viimaste peatükkide hajusus, kus Elviira enda kõrvale ilmuvad lõpuks ka teised sookaaslased, nende elud ja maailm, mis muidu keskendub lehekülgedel ikka – mehed välja arvatud - peategelasele endale.

Ütlen siis järgnevalt ära, et miskit tüüpilist arvustust ma siin ei jätka, pigem huvitas ja on alati huvitanud mind selliste naiste sisemaailm, võib-olla hirmust või mõistmatusest (pigem siiski viimasest), mille autor mulle vähemalt osaliselt avanud on, nii nagu mina sellest aru sain. Ma eeldan, et just seetõttu on raamat ka pigem meestele huvitav ning loomulikult jagub ka sündmustikku, juhtumisi ja keerdkäike nagu heas romaanis ikka. Muideks, meestele veel niipalju, et lugu ei olem mitte ainult Elviirast, vaid ka meist ja seda poolt on romaanis ikka pikalt ja põhjalikult lahatud ja ehk saab mõni lugeja ka ise targemaks.

Elviira või Elviirad on siis need tüdrukud ja naised, kes kaine peaga istuvad enamasti vaikselt muiates (teate küll) ja mehed siis arvavad esmalt oma enesekesksuses (kuna nad ju muud mõelda ei oska), et küllap ollakse siis ise piisavalt atraktiivsed ja huvitavad, et naisel lihtsalt ei ole midagi lisada. Tegelikult valitseb selle naeratuse taga kas täielik kaos (sõltuvalt east) või hoopis midagi sügavamat, koguni ürgset, millel ei ole meheliku loogika ja arusaamadega midagi pistmist peale esmase (aga mitte ainult) – hoolimise. Olgu see emalik või naiselik ja vastusoovis, et neist hoolitaks. Ja seda on muidugi ühe mehe jaoks paganama vähe. Ausaltöeldes ka Elviirale endale (sellest hiljem). Ja peavad kogu seda meeste maailma (või elu üldse) - juhul kui nad mõnel korral tõsisemalt rääkida võtavad - vaid mänguks, seda meeste sahmerdamist ja eneseteostust, isegi siis, kui see raha sisse toob. Võib-olla mitte loomingut, kui see on vähemalt geniaalne. Enamasti aga ju ei ole. Ja varem või hiljem hakkab see tahtmatult rõhuma. Sest seda tegelikku kaasaelamist Elviiradelt ära looda. Inimesed elaksid justkui erinevatel tasanditel, kus Elviira kolmas silm vaatab kõike kõrvalt, et millega see jama ükskord lõppeb ja millal see lõppeb.

Elviirad seda küll ise ei tea, aga see on neis kogu aeg olemas, kuid sisekaemust või sellel pikemat peatumist nooruses lihtsalt ei vajata. Ei vajata ja kõik väline (ilu) annab võimaluse asjast mööda ja üle vaadata aga romaani lõpus ja vananedes tuleb seda teravamini ja valusamalt esile. Ma kordan, see on Elviiras olemas juba päris neiuna ja sealt ka need muiged ja vaikimine, intuitiivselt.

Mida siis Elviira tegelikult tahab? Kõige vähem enese teades sõltumatuks ja iseseisvaks saada. Aga stereotüübid segavad, ikka on vaja kedagi kõrvale, kas siis ürgsest emalikkusest ja sotsiaalsetest normidest lähtuvalt. Kuigi iga uustulnuk on tegelikult takistuseks ja piinaks, alati leitakse vigu ja muidugi neid ka meestel (inimestel üldse) jagub ning seepärast on ülbe ja hoolimatu kaaslane veel kõige parem ja vastuvõetavam, sellega ei seo tegelikult midagi, kuigi esmapilgul kõige rohkem, kõige alandavamalt ja närusemalt. Siin ei jäeta sellele kolmandale silmale suuremat ruumi, juba kaks peavad koguaeg valvel olema.

Purjus peaga oli muidugi kõik teisiti… Eelkõige vabadus. Lõbus, eufooriline, kaunis… Ja selle kauniduse, tantsu ja hoolimatuse taga peituks justkui otsitud paradiis, see, mis annab inimestele kokkupuutepunkti ja taevaliku (ajaliselt küll hetkelise) õndsustunde. Kus ei ole oluline enesealalhoid ja kõige vähem arvestuslik ja kaalutlev maailm/mõtlemine.

Kui palju üldse antakse elu jooksul seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda?[lk 37]

Huvitaval kombel ei ole raamatu peategelases kuigivõrd palju seda õpitud abitust, mis üldjuhul Elviiradega alati kaasneb ja selle puudumine omakorda teeb peategelasest seda enam fataalse, ebamaise ja raskmini haaratava. Võib-olla seetõttu on ka Elviira mehed mitte just päris normaalsed, ta ei leia neid läbi väljapressitud kaastunde, pigem on nad autistlikud tüübid või siis täielikud pohhuistid. Ja siis need üheöösuhted, mis ei lähe suuremat arvesse… Ja „normaalset“ meest hakkaks varem või hiljem jälitama tunne, et mis siis nüüd jälle viga on… Kuigi midagi ei ole, on lihtsalt see, et naine mõtleb varem või hiljem, et miks ta sellise kühvliga koos peab elama. Sokid ja trussikud ja suvaline rögin. Või üldse kellegagi.

Elviira on vägagi vaatlev, detailidesse süvenev ja kõige masendavam on tagajärg, et leides hingesugulase, siis mingi pisike füüsiline puudus või käitumishäire, näiteks jalalabade väljapoole hoidmine käib ikka nii närvidele, et ei suudeta sellest üle olla. Võib olla tõeliselt õudne, nii, et tahaks endale iseenda pärast nööri kaela panna. Et kuidas sa siis ei saa ja ometigi. Siin ei aita ei pähetuubitud inimlikus ega midagi, lihtsalt ei suuda ja kõik. Aga Elviira petab ennast. Neid detaile tuleb juurde, need ei ole mingid püsivad fetišid kuskilt lapsepõlvest või noorusest, vaid iga mehe puhul lisandub taas midagi uut… Tähendab, ta ei taha. Nagu raamatu lõpus kus jõutakse tõdemuseni: „Tegelikult“, mõtles ta, „tegelikult ju inimestele ei meeldi teised inimesed“ See on kõige alus. Ei meeldi inimesed, see on sallimatuse juur, mitte neegrid, homod, mustad, valged, usklikud või uskmatud. Ei meeldi TEISED. Mitte ükski. [lk 219]

Muidugi oleks Elviira pidanud sündima meheks. Selles pole vähimatki kahtlust ja kogu see enesehoolitsuse värk, pesu, kreemid, meik, kodukaunistused, kogu stuff on nagu saatan, mis inimese ja just taolise inimese nagu Elviira ära seob, hulluks ajab ja olukord on tõsiselt skisofreeniline. Ühtpidi enese jälgimine, selle päris mina, ja siis kõik mis naisest naise peaks tegema, veel otsa. Ma ei arva seda sugugi kõikide naiste kohta, naised, kes naisteks sündinud on, neile pole see probleem, koguni meeldiv ja mänguline, aga Eliiva lihtsalt sureb selle koorma all.

On koht kus autor ennast paljastab, tahtlikult või tahtmatult ja kus peategelane ütleb: „Mind jälle huvitavad ainult isiksused. Tegelikult ka. Isegi kõige viletsamat sorti, närused, tagurlikud ja iganenud“, arvas Elviira mõtlikult. [lk50]

Mis „isiksused“? See on koheseks ohumärgiks, sellega tasub veeta öö või kaks, edasi on stopp. Tuleb öelda: „Mind huvitab inimene“ (või armastus või inimlikus või…). See on naiselik. Keegi ei taha endale voodisse vaimulikku.

Elviirad peavad mingil hetkel hakkama panustama ka meeste maailmale, nende keelele, meeste arusaamadele ja isegi huvidele. Ühel hetkel, sellel murdumise hetkel, kus ainult ilust enam ei piisa. Sest päris üksi ei taha ju keegi olla – tegelikult. Soojust tahab.

Aga ilma õrnuseta ei olnud Elviira enam nõus elama. [ lk 15].

Ja nii juhtub, et ilusast Eliviirast palju viletsamad mudelid teevad märksa paremad partiid… Või pigem – vähemalt mingisugusedki. Naised, kes juba varakult mõistavad seda, kuidas meestega vähemalt osaliselt samale tasandile maanduda. Elviirad aga jäävad hõljuma, oskavad muna praadida, soengut sättida ning küüsi lakkida. Rohkem nõudmisi nad endale ei esita (elu ei esita) ja see saab ka saatuslikuks. Seda mitte ainult meeste osas, aga tähelepanelik lugeja ehk märkab, et Elviiral ei ole ka eriti omasoolisi sõpru. On töökaaslased, mingid sõbrannad, kuid ei ühtegi tõsisemat ja tegelikku.

Romaani lõpp on parim, kurb ja troostitu, lõputu masendus.

Meist saab mälestus, puhas ja kurbuseta. Sest meist ei saa midagi. [lk 221]

Või

…et tegelikult pole mingit minevikku olemas. Mis muidugi ongi jumalatõsi, minevikku ei ole olemas, ta on möödas ja läbi ja kadunud ja mitte mingi väega ei tee teda olevaks [lk 223]


Kui õigus Elviiral ja autoril ka raamatu lõpus poleks, siis meie, lugejad, ei usu neid viimaseid ridu. Meie jaoks on ikka minevik olemas ja tulevik tulemas. Sest tegelikult ei ole tegelikkust olemas ja kuigi see meie usk on idioodi usk, siis kuskil ei ole kirjas, et ärge olge lollid. Vastupidi.

Oli tunda jumala kohalolekut [lk 230]

Aga meestele ma ütlen: hoidke eemale, nad söövad teil hinge seest, ilusad on ka veel, oleks vähemalt peletised… Hea näide on romaanis Stan, peategelase üks elukaaslastest, mängur, suli, alati kõigile võlgu, lõbus ja ülemeelne tüüp. Ta oleks ammu kuskil kangi all nuga saanud, korras ühesõnaga, aus surm, süda puhas. Aga just siis kui õige päev ja tund käes, siis meenub mehele jälle Elviira ja närune elu läheb edasi. Kõik jätkub… Hinge söövad seest.






Tuesday, October 13, 2015

Loovtööstuse ja vabakunsti teemadel

Alvar Reisner


LoovEesti
Viimasel ajal loovtööstuse toetuste teemadel üleskerkinud diskussioon ärgitas mindki oma peas väheke analüüsima seda teemat, mis on vägagi aktuaalne juba aastaid. Mäletan kadunud Ando Keskküla loengut kadunud EKA hoones – Loovtööstuse arengu võimalustest. Juba siis taipasid laiemalt suhtlevad kultuuritegelased, et nn kunst on kitsikuses, puuduvad visioonid, kuidas arendada ja laiendada meil tehtavat nn kõrgkunsti, ja kui haavatavad on eesti kunstikõrgkooli lõptanu arenguvõimalused.

Olles kokku puutunud mõlema poolega, leian, et pole halba heata ja vastupidi. Kui lõpetasin oma suhted EKAga peale kümneaastast tegevust, leidsin, et väljaspool seda organisatsiooni kehtivad kunsti suhtes hoopis teised nägemused ja arusaamad. Milles on siis küsimus? Kas ikkagi Eesti puudulikus kunstialghariduses või lihtsalt ahnuses, sest hetkel tundub kunst ja “plätserdamine” tänu Telliskivi linnakule ja veel mõningate ärientusiastide tegevusele elavat oma kõrgperioodil. Aga ärgem laskem end tõmmata, see on näiline, puhtäriline kalkulatsioon, hipsterikultuur sisaldab endas kindlaid, teatud stiili kunstiharrastusi, vähemalt disaineripaberit kuskilt koolist, või lihtsalt ohtralt tattoosid, mida võib ju ka tinglikult kunstiks nimetada, pigem küll hea teenistuse võimalustest lähtuvalt, kui kunsti vabaduse ja arengu seisukohalt.

Keskendume siis mõlemale poolele eraldi.

Eesti Kunstiakadeemia on organisatsioon, mille muutumisprotsessid on aeglased ja inertsed, kuna tuginevad oma otsustel demokraatiale. See aga tähendab, et kui juhtivate kohtade inimesed aastakümnete jooksul praktiliselt ei vahetu, on selge, et ka demokraatlikult langetatud otsused seisavad paigal.

Sama seltskond teeb oma otsuseid samamoodi, seisev vesi, isegi Tallinna trammid on muutunud aga mitte EKA.

Õpetusega on samamoodi, ideaalidele ja idealismi asemel, mis näiteks olid 70ndate põlvkonna üheks kindlamaks tugipunktiks, on juba ammu kapitalismiga kohanemise mehhanismid, vähemalt mingi viis aastat tagasi oli kindlalt kohustuslik aine äriplaan, mida käidi EBS-is kuulamas. Arvatavasti ei ole ka see muutunud, kuigi see puudutas rohkem tarbekunstivalda, mille õpilased varmalt ennast disaineriteks nimetavad. Mida siis see nn vabakunst tähendab, kuidas tema eraldub loovtööstusest, siin ongi vast peamine konks, kuna erinevatele inimestele tähendab vabakunst erinevaid asju.

Loovtööstuse arenguid võrreldi näiteks etendusega sõltumatu tantsu laval, kus alasti inimesed külakuhja moodustavad, see ei lähe kuidagi selle alla, mida minu pea kunstiks liigitab, ok, võib-olla ikkagi on kunst, lihtsalt mitte minu maitse.

Inimese rahulolu oma kehaga ja selle eksponeerimine esteetika sõna alla on alati kuidagi kahe otsaga asi, sest kas ajalooliselt maalidel kujutatud, enamasti ikka ilusaks peetud naisfiguurid peaksid end nüüd kuidagi süüdi tundma paksu ja vähe kompleksis tädi perfoka kõrval, vabalt, see on isikuvabadus, komplekside vastu võideldakse läbi nendega tegelemise, vabaks laskmise, tabude ignoreerimise. Kunagine religioosselt pealesurutud arusaam, et keha on tabu ja kehadevahel toimuv veel suurem tabu, oli ikkagi puhtalt eesmärgipärane, inimese allutamine, võimu statement, kuna kirik oli suur, rikas ja võimu omav, inimene aga väike ja mõjutatav. Aga ega keha ja selle vabameelne eksponeerimine polegi iseenesest midagi erilist, pigem hakkab vastu, kuidas seda tehakse, kui see on läbimõtlemata, lihtsalt kiire šokiteraapia, sest ohh kui kärmelt paneb ruumi kihama kasvõi vilksamisi paljastatud rinnapaar, kes seda ei teaks.

No aga mis on siis nii põlastusväärset loovtööstuse pealetulekus? Ega ei olekski, pigem on asi mingis hämaras tsoonis, mis jääb kahe konkreetse ala vahele, mingi müstiline tsoon, kus arusaamad muteeruvad, kunstist saab labane meelelahutus, kus pooleteise tunni jooksul raisatakse värvi grupi kontorirottide poolt ja hiljem loputatakse kihiseva vedlikuga kurku jäänud värviaurud alla, valminud teostele aga kirjutatakse varmal alla “kunst”. Üldiselt ei ole sellistel ettevõtmistel midagi tegemist kunstiga ega haridusega, haritusega veelvähem, neid võiks liigitada lumelaua, jooga jne valdkonda, keskklassi igapäeva stressi hajutavate tegevuste hulka, kus tõsiseltvõetavast sõnast saab fun ja lõpptulemusena liiguvad väikesed rahasummad ühest taskust teise.

On ka veel ettevõtjad, kes on aru saanud, et kunst ongi huvitav ja tulutoov, nagu kirss tordi peal, viimane lihv, mis annab kliendile aimu, et tegemist on laiahaardelise ja haritud ettevõtmisega, kus ka kultuur saab oma mängunurga rahapakkide vahel.

Kuid siin põrkame koheselt kokku situatsiooniga, kus pudel šampust maksab lõdvalt 500 euri, aga maali eest on see liiga palju. Kursis ollakse alkoholituru hindadega, mitte aga kunstiturul toimuvaga.

Mida teha? Ühel pool on kunstiharitlaskond ja kildkond kunstnikke end kindlustanud oma elevandiluust tornis, nende ettekujutus teistes valdkondades tegutsejatest on suhteliselt karm, jäädes kuhugi metslaste, matside ja kapitalistide kanti. Teisel pool on ettevõtlus ja ettevõtjad, kes nagu tahaks, aga ei oska ja ei tea täpselt, mida nad tahavad, või ei kujuta ette, mis võimalused on. Kuidas saavutada, et nii ühed kui teised saaksid seda, mida nad tahavad, ilma liigselt kummardamata?


Alustada võiks vabalt ka kunstikriitikast, Eestis on levinud grupi või koolkonna, vabalt ka maitse häälekandjate kirjutamine. Nad peavad aastatepikkust võitlust mingi maitse tõestamiseks laiemale üldsusele, no paratamatult laiemale, sest kirjutav ajakirjandus on pikalt olnud kanal, mis jõuab kogemata ka täiesti kunstivõhikust tegelase lauale.

See võitlus sisaldab tavaliselt kitsale selektsioonile mingigi eluruumi ja kasvõi toetuste kättevõitmist. Arusaadav, Eesti on väike, raha on vähe, aga kui kirjutada, miks mitte vähe laiemalt, suhtestuda muude tegemiste, voolude, maitsetega.

Mis EKAsse puutub, siis nüüd kõrvaltvaatajana tundub üha enam, et sealne nüüdiskunsti plokk on kinni jäänud kuskile foto, video ja interaktiivsuse sügavustesse, ma ei viitsi täpsemalt lahata, kunagine sotsiaalkriitiline diskursus on asendunud mingite semiootilis-lingvistiliste mängudega, mis on ehk sügavad, kuid seda enam visuaalselt sisutühjad.

Võib-olla oleks mõistlik juhtivaid õppejõude-professoreid aeg-ajalt vahetada ja seeläbi ära hoida mingi ühe temaatika ja visuaalsuse domineerimine pikemal ajalperioodil, mis paratamatult ikkagi tähendab paigalseisu.

Riiklikult vaadates pole muidugi midagi imestada, riiki juhitakse meil ju nagu ettevõtet, mis peab tootma kasumit, pikalt rahaneelavad tegelased ja valdkonnad, kunst, kirjandus, kultuur laiemalt on vaja pressida rahateenimise masina ette, hea näide on teater, eriti näiteks NO99, nagu teeks kunsti, nagu oleks päevakajaline, nagu teeniks raha, nagu majandaks ära…

Äkki peakski nii olema.

Thursday, October 8, 2015

Eestlase pea sees

Mudlum


Blind01

 Jaan Isotamm                                                                      
„Nägija pimedate maal“
Koostanud ja toimetanud Katrin Raid ja Mart Orav
Korrektuuri lugenud ja kujundanud Mari Ainso
Ilmamaa 2015
776 lk

Võtsin selle kirjatöö vastu küll pisut nurisedes, kuid siiski pahaaimamatult, sest mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab. Olin just lõpetanud Hannes Varblase „Ilmavallast“ tudeerimise, samuti Ilmamaa kirjastuse hiljutine väljalase ja lootsin ehk midagi sarnast. Kunagi ammu olin muidugi „Närvitrükki“ lugenud, mälupõhjast kerkisid väekad luuletused ja mingi ähmane teadmine, et tegu on eesti kultuuris olulise isikuga.

Kirjandust pole aga selles raamatus ülepea, kui välja arvata paari raadiosaate transkriptsioonid, ühes arutleti Margaret Atwoodi teose „Teenijanna lugu“ üle ja teises uuriti Michael Crichtoni „Sauruste parki“. Kõik muu otsapidi kirjandusse puutuv on aga läbinisti poliitiline – järelsõnu, järelhüüdeid, analüüse, diplomitööde arvustusi ja igat masti muid mõtteavaldusi iseloomustab üks temaatika – nende subjektid on olnud poliitvangid, represseeritud poliitikud, eestlased paguluses, ühel või teisel viisil kuuluvad nad mitte kaasaega, vaid minevikku ja just mineviku kõige pimedama poole peale.

Ülevaateteos ei ole ehk mõeldudki kaanest kaaneni läbi lugemiseks, pärast esimest kolmesadat lehekülge olin juba üsna mõtlik ja segaduses. Seal oli virnade viisi erinevaid intervjuusid, kus küsiti peaasjalikult ühtesid ja neidsamu küsimusi ja ka vastused olid üldjoontes ikka ühesugused, sageli isegi identse lausestusega. Võta sa nüüd kinni, kas see on „ raske küsida – raske vastata“ sündroom, või ikkagi teatava väga kinnistunud maailmapildi avaldumine. „Enamik meist olid muidugi üksikud ahastajad, aga mul vedas ja ma polnud kunagi üksi, vaid usaldusväärsete inimeste ring püsis mu ümber Mordva päevadest saadik. Sealt ammutasin ma jõudu, mis aitas vastu panna ja muutumatuks jääda.“ (lk 189) Just see muutumatuks jäämine saab inimhingele saatuslikuks.

Refereerin väga lühidalt ja ülekohtuselt ühekülgselt Jaan Isotamme eluloo, nii nagu ta nende materjalide põhjal formeerub.

Sündinud 1939. aastal, ei saanud tal olla isiklikke mälestusi sellest Eesti Vabariigist, mis hiljem kujunes tema ideede ja aadete ülimaks projektsiooniks. Mitmel pool nimetab ta eestlaste lühidaid iseseisvusaastaid tõeliseks Kunglaks, kristallselgeks õnneajaks, haritlaste ja vaimuaristokraatide pärusmaaks, riigiks, kus iga mees võis pidada oma talu, äri või töökoda ja oma ettevõtmistes edeneda, ning mis andis sealt elluastunutele kaasa ebamaise vaimu- ning elujõu.(„ In memoriam Kaljo Villako„ – „kuid see laeng, mis neile noortele õnneliku Eesti kodudest ja koolidest kaasa anti, oli üks võimsamaid meie maa ajaloos… ta oli alles 21 aastane, kui Eesti õnneajale järsk lõpp tehti.„ lk 315)

Verinoore poisikesena asutas Jaan Isotamm koos kompanjonidega salaorganisatsiooni Eesti Noorte Malev, millele oli ise hümni kirjutanud: „Ela, kasva, võimsaks saa, me Eesti Noorte Maleva!“, organisatsiooni juhtkiri aga lõppes sõnadega:„Elagu uus vaba Eesti ja tema õilis rahvas!“ See avastati ja likvideeriti kiiresti ning eluaastad 17-24 veetis Isotamm Mordva vangilaagrites. Just need seitse aastat said tema isiku kujunemisel määravaks. Seal sõlmitud sidemed, sealt omandatud argoo ja maailmamudel kanduvad ja laienevad tema edasisse elukäiku. Tundub, et laagriaeg oli üsnagi õnnelik ja vaba aeg, „midagi kuurordi ja metsaülikooli vahepealset“ (lk 88), ei liiga rasket tööd ega julma kohtlemist, asjad, mis väljaspool laagrit oleks kaasa toonud represseerimise, seal juba sees olles olid enam-vähem lubatud, isegi kõikvõimalikku kirjandust sai volilt tellida. Ja kui vaba maailm oli pigem laagriseinte vahel, siis otse loomulikult oli päris laager kogu muu Nõukogude Liidu territoorium, kõiki eluavaldusi ja ilminguid üritab Isotamm hiljem laagrisõnastikku ja hierarhiatesse mahutada. Järgnev mõtteavaldus käib juba uue Eesti Vabariigi kohta:“Analoogia põhjal tunneme ära kõik GULAGi sotsiaalsed kihistused: absoluutse võimuga tšekistid, samuti kõik riisuvad ja ja terroriseerivad tuhandet masti platnoid. Nende kahe põhijõu vahele jääb üle igasuguste piiride anormsed mõõtmed omandanud придурка’de vägi, ning lõpuks ainult sõelaga vett kandvad ja туфма’ga tegelevad равотяга’d, kes endile üha paremat katelt nõuavad.“ (lk 88)

Peale vanglast vabanemist sattus ta 1966 aastal tuberkuloosiga haiglasse, kus vähese halva enesetunde, rohke toidu ja rahuliku elu peal sündis esimene suurem luulepalang. Oma loomingust Johnny B väga rääkida ei taha, silma torkab vaid see, et alati tuuakse näiteks üks ja sama luuletus „tydrukujuuksed“, kui küsitleja uurib vastalise sõnumi kohta luuletustes, kus erinevalt ametlikust versioonist (saksa koonduslaagrid) on kirjeldatud hoopis juhuslikku naistehaua lahtikaevamist Mordva vangilaagris. No ja muidugi ei saa märkamata jätta ränka järjekindlust, millega iga viimane kui ajakirjanik peale lendab: „Kust on pärit nimi Johnny B?“ Ja millise uskumatu kannatlikkusega neile iga kord asi ära seletatakse. Épater la bourgeois!

Edu tuules liiga muretuks, liiga eluarmastavaks muutunud Johnny tõmbab järsu rapsakuga ennast kirjandusilmast välja – kummitab oht mugandumiseks, kollaboratsiooniks, eneseimetluseks, võimalik, et selle olulise poole enda küljest noaga äralõikamisel on mingid sellised varjatud ja isiklikud põhjused, millest muidu nii jutualdis Isotamm ei räägi. Peapõhjusena esitletakse tsensuuri ning järjepidevat KGB mõjuväljas olemist.Tagantjärele meeliskleb ta mitmes intervjuus, et üle kolmekümnesed ei peaks enam luuletama ja et on hale vaadata neid, kes vanas eas ikka veel püüavad midagi teha, uut sõna ja tuld sealt ei tule. Niisiis võib kirjanikuperioodiks nimetada aastaid 1966-1974, kokku kaheksat aastat. Vanem ja tigedam Isotamm arvab, et kõik nn sovetiaegsed kirjanikud olid suuremal või vähemal määral kaasajooksikud ja nahahoidjad. Jaan Kaplinski olla väliseestlase Hellar Grabbi käest endale raamatuid tellinud. Ja Isotamm paneb kaunikesti pahaks: „Raamatute ning ajakirjade temaatika oli ikka veidravõitu: ikka ja jälle indiaanlased, keldid ja muistsed rahvad. See oli puhtakujuline enda isiklike huvide rahuldamine.“ (lk 338) Küllap oleks sobilikud olnud ainult pagulasmemuaarid või vähemalt midagi Eestiga seotut. Sest kõikvõimalik teave isikute kohta, kes ENE-sse ei jõudnud, oli Isotamme obsessiivsevõitu harrastus.„Tema koostatud ja tema valduses [on] aina täienenud biograafiline andmekogu, mis sisaldab infot umbes 100 000 isiku kohta…Selliste faktide kogumine oli Johnny B suur kirg.“( lk 212)(Vt ka „Diskussioon „Eesti haritlaskonna koostöö Nõukogude võimuga“.“ Lk 506)

Järgneb siseeksiil, täielik eemaletõmbumine avalikust elust, töö öövahi ja viinajoojana. Viinaveast saab ta lahti, avastades, et süüdi pole mitte pudel, vaid sõbrad, kes pudeliga külla tulevad, ja nii ta viskab oma sõbrad välja ja pudeli neile takkajärele, soovitavalt nõnda, et see vastu kivisid puruks kukuks.

Sellist ausa vabatmehe elu elas Isotamm ligi paarkümmend aastat, ilmudes uuesti avalikkuse ette aastal 1988, juba ajakirja Akadeemia toimetuse liikmena. Sellest keerukast, nüüd juba unustusse vajuvast Eesti taasiseseisvumise perioodist on hulgaliselt artikleid. Kõike seda, mida aastakümneid sai valvuriputkas vaid valitud isikutele rääkida, ja tingimata veel nõnda, et kuulajaid kunagi ei tohtinud kaks olla, sest siis oleks kolmas olnud tunnistaja ja oleks võinud julgeolekule vahele jääda, kõike seda võis nüüd ääri-veeri ja järjest valjemalt hakata avalikult kuulutama. Ja just selles vastuolulises ajas, kui kõik kogu aeg murranguliselt muutus, hakkab endisest rahvuslikult meelestatud, edumeelsest, terasest mõtlejast saama järjest reaktsioonilisem, vapslikum, marurahvuslikum mees.

Sest saabunud vabadus ei vastanud kuidagi Jaan Isotamme muinasjutulisele endisele omariiklusele. Ta pettus selles kibedalt ja lõplikult ega leidnud endas mingit jõudu sellele vastu astuda. „Mis ma teha saan? Oma riigi vastu ma ei lähe.“

„Ta oli kindlalt veendunud, et Eesti vabaneb, et kommunistlik režiim ei saa lõpmatuseni kesta, ükskord ta variseb kokku või purustatakse, aga et see vabanemine või vabadus nii jõle oleks, kui ta praegu on, seda ei osanud keegi kõige hirmsamas unenäos ka ette näha.“ (lk 171)

„Praegune Eesti ei ole see Eesti, mida ma tahan. Ja selleks, et seda muuta, ei ole mul jõudu. Niisiis tuleb kõrval seista ja vaadata.“ (lk 125)

„Ma olen kogu oma teadliku elu Eesti Vabariigi taastamise eest väljas olnud, aga see vabariik, mis praegu on, pole küll absoluutselt see vabariik, mida minusugused ette kujutasid. Pigem on ta selle armetult tehtud paroodia.. .Ma olen vahel mõelnud, et Eesti on mingit uut tüüpi totalitaarne riik.“ (lk 155)

„Ja uimaste homo soveticus’te asemele vormitakse meie kaaskodanikest praegusajal psühhopaatidest homo oeconomicus’i, absoluutseid tarbijaid, kasutute ja suisa kahjulike asjade tahtetuid orje. Kumb neist hullem on, ei saa niivõrd lühikese turumajandusparadiisis oleku aja tõttu veel põhjalikumalt analüüsida, kuid paljud sümptomid otse karjuvad näkku, et oleme sattunud vihma käest räästa alla.“ (lk 191)

Egas ilmaasjata ole murdeliste ühiskonnamuutuste vastu rahva seas sügav umbusk, igasugu oportunistid hüppavad välja, kõik ümberringi on inetu, inimesed ei kohane. Nad kibestuvad, kaevuvad mineviku müüride vahele ja elavad mingis väljamõeldud maailmas, kes muistses Kunglas, kus Vanemuine kannelt mängis, kes kenal nõuka-ajal, kus palk jooksis ja elekter maksis kaks kopikat, mõni igatseb tsaariaega taga, igatahes on kindel see, et „enne“ oli parem, võib-olla kunagi hiljem on jälle parem, aga kas meie vanad silmad seda enam näevad…

Pettunud Isotamm tõdeb kogunisti, et Ameerika Hääle raadiosaated, mida ta lapsest saati kuulas, rääkisid küll tõde, aga mitte täit tõde, nad ei rääkinud seda, et ka kogu nõukogude propaganda lääne kohta oli tõde – kapitalism ongi jälk, ebainimlik ilmakord, kus jällegi laagriargoost laenatuna — sa kas sööd või sind süüakse, oled kas küülikvõi šaakal, sina sured täna, mina homme, kogu see soveti mentaliteet kombineerus uue jõhkra rikastumishimulise maailmaga tema meelest eriti võikalt. Ja noh, õigus tal oligi. Sinna juurde lisada igasugused tärkavad uued poliitilised moodustused, kõik need rahvarinded, kodanike komiteed, ERSP-d, kes mäletab veel IME-t? Neisse suhtus ta varjamatu skepsisega, olles veendunud, et jätkuvalt on nad viimseni KGB kontrolli all, et nende tegelinskid on võimuahned ja äraostetavad, parimal juhul lihtsalt saamatud. Uutele tekkivatele parteidele heidab ette, et need ei kasuta tugevaid, karismaatilisi liidreid, justkui oleks meil tunnustamata karismaatikuid kuskil laokil. („Ja see, et ERSP valis liidriks libeda kompromissimehe Kelami, oli iseendale jala taha panemine.“ lk 93)

Reaalpoliitikas ta ise osaleda ei soovinud, olles veendunud, et selles ei suuda keegi puhtaks ja ausaks jääda. Patiseis.

Järjest enam pöörduvad mõtted ja mälestused tagasi laagris veedetud noorusaega, arutlevad aastakümnete tagant selle või teise saatusekaaslase moraalse palge üle, kas olid nad ehk kogemata kombel koputajad, kas neist said kaasajooksikud ja allaandjad, ei tundu olema tähtsamat teemat kui absoluutne, plekitu, vankumatu moraalne sirgeselgsus ja ometi ei ole olemas peaaegu ühtegi inimest, keda võiks jäägitult usaldada. Kõik su ümber võib olla mäda, tohletanud, reeturlik. Ainult kahtlus ussitab hinges. ( Vt. käsikiri „Kõrvuti kuid eraldi“ lk 273-299 jpt.) Represseeritud vaidlevad omakeskis, kes on kõige suuremad kannatajaid, kas esimese küüditamislainega läinud, laagrivangid või 1949 aasta tapivaguni reisijad. Ja see näitab juba selgemast selgemini, et oma kannatustest ei osata kuidagi lahti lasta.

Ning Isotamme ja küllap paljude teiste temasarnaste meeste kirjutiste kommunismivastane retoorika hakkab meenutama täpselt sedasama punapropagandat ennast. Nimetagem seda nähtust seestumiseks. Iseäranis sümptomaatiline on pikk artiklisari „KGB meie elus“ ajalehele „Eesti Aeg“. See koosneb nii ilmvõimatult paljudest osadest, on nii detailne, nii sürrealistlik, et vägisi jääb mulje, et Isotamm oli omakorda KGB KGB.

„KGB on Eestis just nagu õhku haihtunud, ent ometi saadab tema mürgine hingus pidevalt meie elu ja köidab inimeste meeli. Põhjendatud ja põhjendamata kahtlusi kaaskodanike kuuluvuse kohta selle asutuse agentide hulka, oletusi KGB mõjutustest ja sisseimbumistest kohtab igal sammul ning neile ei tule lõppu enne, kui selle organisatsiooni liikmeskond ja tegevus on avalikustatud ja konkreetse hukkamõistu osaliseks saanud.“ (lk 426) Niisiis püüab Isotamm omakäeliselt koguda ja süstematiseerida kõikvõimalikke materjale ja teavet selle organisatsiooni kohta, mis näib olevat nii võimas, nii võitmatu, nii suurejooneline, ometi tundub selle monstrumi kolossaalsus ja keerukus tegevat võimatuks tema vähegi tõhusa toimimise. Kõiki inimesi maailmas ei ole võimalik kontrollida, mõjutada, üksteise vastu mängida, on vaid võimalik tekitada mulje, et see on võimalik. Ning sellest piisab, et mürgitada inimeste meeli veel aastakümneid hiljem.

Mõttesüsteem, mis on üles ehitatud vaenlasekujule, ei muutu vaenlase hävitamise järel ühepooluseliseks ning kõikihõlmavaks. Kui on harjutud vaenlast otsima, on teda alati võimalik leida. Ikka jääb kahtlus, et mõni on kuskile peitu jäänud ja jäädki neid lõputult jahtima. Nii see, et igal pool on nuhid ja vaenlased, kui ka see, et kuskil on totaalne õnnemaa, on stalinismi klišeed.

Nüüd siis tuleb selle kirjatüki kõige keerukam osa. See, mis meid kõiki puudutab, praegu iseäranis. Mis on rahvuslus? Miks on rahvuslus muutunud ainult mingi kildkonna valduses olevaks mõisteks ja ära kistud ülejäänud eestlaste käest? Meile kõigile meeldiks hea eestlane olla. Nüüd on need saadanad juba lipugi ära lörtsinud.

Isotammel endal on rahvuslusele pühendatud hulgem kirjatükke, ei saa sugugi arvata, et ta ei olnud teadlik selle mõiste hilisusest ajaloos, selle pidevast muutumisest ja teisenemisest. („Mõttevahetus läheb tulisemaks“ lk 384) Läbi selle paksu raamatu aga kipub välja kooruma küüniline pilt –Isotamm oli rahvuslane, kes vihkas omaenda rahvast. Ta oli veendunud, et okupatsiooniaastad (muuseas ta ise ei tunnista mõistet okupatsioon, vaid nimetab toimunut orjastamiseks), läbiviidud genotsiid, läände ja itta lahkunud helgemad pead ja paigalejäänute olukorraga kohanemine on rahva päästmatult rikkunud ning sandistanud. Eestlased on muudetud „madalakvaliteediliseks rahvaks“ (lk 124) Rääkimata nendest inimestest „kes olid juba peldikus sündinud, nendele jäi sitahais pikaks ajaks külge…“ (lk 532)

Ta eristab teravalt riiki ja rahvust, leides, et rahvus ja rahvustunne on olemas ka omariikluseta „Rahvusel võib olla oma riik ja võib ka mitte olla, rahvust see mingil kombel paremaks või halvemaks ei muuda.“ (lk.156), kuid mulle jääb kaunikesti segaseks, mis eesmärke saaks rahvuslus endale seada, kui tal riiki ei oleks?Võib ju kujutleda mingit tüüpi ruraalset kogukondlikku anarhismi, aga modernistlikul perioodil on kombeks kogu maa riikidega katta, sest kui ise oma riiki ei tee, siis tuleb ja teeb keegi teine.

„Vastaspooleks rahvuslusele on kogu aeg olnud üks ja sama ideoloogia eri nimede all, on nendeks siis kristlus, kosmopolitism, internatsionalism või viimasel ajal sunnimeetoditega levitatav globalism.“ (lk 563). Selline mõtteviis ei ole mitte kuskile kadunud vaid just praegu üha enam kanda kinnitamas.“Uus ärkamine või õigupoolest tagasiärkamine oleks ausaks tunnistuseks, et me ei ela maailmale, vaid üksnes , oma rahvale, siinsele eluruumile.“

Ernest Gellneril on hüpotees, et mitte rahvused ei tekita rahvuslust, vaid rahvuslus loob rahvusi. Tänases päevas tundub hoopis, et rahvuslus mitte ei loo, vaid lõhub rahvusi; Isotamm ise kirjutab, kuidas Stalin kasutas osavalt ära rahvastevahelisi hõõrumisi, mängides neid üksteise vastu ja hoides niimoodi oma riiki upakile kukkumast. „Armeenlased vihkasid asereid, grusiinid armeenlasi, tadžikid usbekke, ukrainlased poolakaid, kõik rahvad kokku venelasi ja venelased omakorda juute.“ (lk 628)
.
„Aga mulle tundub, et isepäiselt jonnivad eestlased ongi ellu jäänud peamiselt just tänu hinge vissis hoidvale üksteise kiusule (hädaga ka ühtehoidmisele) ja valitsejaile pugemisega, orja-, katku-, nälja-, sõja- ja nõukaajast läbi tulnud. Geneetiliselt oleme põhimõtteliselt samasugune, lootusetult alla käinud rämps nagu näiteks norralased või soomlased. „ (lk.190) Verepuhtus! Tekstidest leiab veel mitmeid kahtlasi viited näiteks vabamüürlusele (lk 62 Kennedy mõrva asjaoludega seoses), leiab homofoobiat, juudihirmu ( küsisin ühelt endale lähedalseisvalt isikult, mis värk selle juudi vandenõu taga tegelikult on, ta vastas mulle, et juudid on oma pojad 4000 aastat järjest kirjaoskajateks õpetanud), president Obamat nimetatakse murjamiks jne.. Vahel tundub, nagu koliseksid targal mehel kivitükid pea sees. Terviklik, väljakujunenud ja mittearenev maailmavaade on lõppeks sellesama vihatud süsteemi produkt. Mõelda vaid, kui poleks pidanud omama nii palju veendumusi! Just see on rõhumise all oleva rahva kõige hirmsam taak – nende mõtted väänduvad kõveraks süsteemi määratud jooni mööda. Ja pole eriti tähtis, kas neid rõhub oma või võõras võim.

Üldjoontes näib, et Isotamme ja tema aatekaaslaste ideaaliks oli mingit laadi autarkia, suletud ja homogeenne süsteem, põhimõtteliselt nagu kveekerid — et kõik oleks oma ja et kõik oleks aus. (Vt. ka „Tallinna on koondunud kõik see halb, mis Eesti elu mürgitab.“ lk 717) Autarkilisele Eestile on saanud saatuslikuks see, et me asume mere ääres. Oleks pidanud ikka kolima keset paksu metsa. ( Vt ka. J.M.K.E “Külmale maale“)

Kahtlemata on see mahukas tekstikogumik tõsiselt oluline mõistmaks ajalugu ja selle mõjusid tänapäevas. Maailm muutub kiiremini, kui inimene mõelda jaksab ja see on tekitanud paraja kaose mitte ainult meie väikese rahvakillu seas. Keset kõike seda segadust, hirmu ja ärevust tuleks eelkõige arutleda siiski selle üle, millist tulevikku me tahame. Sest minevikku tahta ei ole teps mitte mõistlik asi.

Et aga jutt liiga süngeks ei kisuks, lõpetaksin selle kokkuvõtte tundmatu luuletaja Böichmanni värsiga:Tööline võib töötada
maamees põldu künda
eesti sõdur lebab maas
kedagi ei ründa


Ilmus ERRi kultuuriportaalis
Illustratsioon: Pieter Brueghel vanem c. 1568.
Pimedate mõistukõne

Friday, October 2, 2015

Uksed ühisele väljale

Ruudu Ulas 2013
Ettekanne kirjandusteaduse V suvekoolis „Kriitika võrgus – saak või kütt?“ 1
 
Olen sattunud teie ette kõnelema kuidagi eksikombel. Ajasin sõrad vastu, sest ei ole ma kriitik ega ammugi kirjandusteadlane, saan pakkuda vaid lugeja nägemuse. Johanna Rossile ütlesin, et räägin rohkem sellist külamehejuttu, kuidas kaugelt eemalt asjad paistavad. „Juhan Liiv oli ka külamees!“ vastas ta mulle seepeale. Ning lisas, et palju kohvi ja võileibu pakutakse.

Võib-olla on päris hea, kui vahel saab sõna ka keegi, kes asjast midagi ei tea – nii on ehk tegijatel lihtsam aru saada, kuidas lood väljapoole paistavad. Kutsuge igal aastal mõni tavaline inimene, uurige, mida ta teab eesti kriitikast, kas ta seda üldse kunagi loeb. Valdav väide on ju, et lugejad ei orienteeru nagunii kriitika järgi, et seda õieti ülepea keegi ei loe peale autori ja mõne teise kriitiku. Teisest küljest kostab üleüldist nurinat kriitika allakäigu,2 arvustajate vähesuse ja tekstihulga hõlmamatuse üle.

Mulle hakkas maale veetud kirjavara hulgast hiljaaegu näppu kogumik „Kirjandus kriitiku pilguga“. Lugesin selle suure huviga otsast otsani läbi. Iseäranis torkas silma, et kuigi selle ilmumisest on möödas juba 53 aastat, on murekohad nagu tänasest päevast. Kurdetakse žanripiiride hägustumise, suure romaani puudumise, olukirjelduse liigse vohamise üle. Ning toonast olukirjeldust määratletakse kuidagi kahtlaselt sarnaselt nüüdse uusolmega.3

Tsiteerin: „Tervenisti 20 raamatut, millele lisandub hulk perioodikas avaldatud lühemaid ja pikemaid teoseid – selline on 1962. aasta proosa statistika. Hoopis tähtsam on aga küsimus, kas kvalitatiivsed näitajad on niisama lootustandvad. Missugused nihkumised on proosas toimunud võrreldes eelmiste aastatega? Mulluse proosa žanrilistest nihetest on kõige silmatorkavam olukirjelduse osatähtsuse suur tõus. Olukirjelduse õitseng valmistab muidugi rõõmu, ent ometi teame, et olukirjeldus ei suuda asendada puhtilukirjanduslikke žanre. Me ei saa sulgeda silmi ka fakti ees, et mulluse romaanitoodanguga ei ole kõik korras. Novelli ja üldse lühiproosa alal on žanritunnused üpris raskesti tabatavad mitte ainult kriitikutele, vaid ka autoritele enestele.“4

Mis siis vahepeal juhtunud on? 2014. aasta ilukirjandusliku proosa alla paigutub rahvusraamatukogu andmetel 214 teost.5 Kriitika ei kata seda mingi valemiga ära, eriti kui kultuurimaailm on nii killustunud. Näiteks Janika Kronberg käsitleb oma mahukas ja põhjalikus kriitikaülevaates6 peamisi kriitikat avaldavaid trükiväljaandeid: Looming, Vikerkaar, Sirp, Keel ja Kirjandus, Akadeemia. Päevalehtede kultuurirubriikides ilmuvad lühiarvustused jäävad nii tema kui minu arvates pealiskaudseks, parimal juhul on neil väike reklaamipotentsiaal. Võrguleheküljed Kronbergi vaatevälja ei ulatu. Praegustest raamatublogidest on Sirbi lehekülgedel andnud ülevaate Mihkel Samarüütel.7 Neist loetavamad, mis pajatavad selle pidaja elust-olust ja muu hulgas ka loetud raamatutest, töötavad ilmselt samal printsiibil kui „sõber soovitas“. Mõlemas käsitluses on vaatluse alt välja jäänud portaalid.

Eks enamasti loetaksegi ainult selle kitsama sektori, kus ise liigutakse, väljaandeid ja seal ilmuvat kriitikat. Pole midagi imestada, kui mõni kriitik ütleb rahuliku südamega, et pole kunagi lugenud ZA/UMi või Müürilehte, rääkimata kurjuse pesast Nihilist.FMist (tõsi, seal ei ole väga palju kirjanduskriitikat ilmunud). Ka Samarüütel nendib, et blogisid tuleb ja läheb, kuid suuremad hiilgeajad on möödas: hääbuvad raamatukogude ja ajalehtede juurde loodud blogid, suurt vunki pole sees ka kirjastuste blogidel. Ta toob välja: „Kui midagi probleemiks pidada, siis ehk kokkukuuluvustunde puudumist ja tagasiside vähesust. Blog­geri või WordPressi blogi näib iseenesest juba üsna vanamoelise nähtusena, kui on võimalus säutsuda Twitteris või jagada hindeid Goodreadsis või mõnes teises sellesarnases lugemisportaalis.“

Blogist portaalini

Niisiis võib üldistatult väita, et toimub teatav liikumine väiksemalt suuremale. Kui pikka aega oli internet eelkõige killustumist ja nišitooteid täis, siis nüüd näib toimuvat järjest jõulisem nivelleerumine, konglomeraadistumine ja – parema sõna puudumisel – portaalistumine. Algas see muidugi Facebooki (FB) võidukäiguga, mis ise on üks hiiglaslik portaal ja turuplats.

ZA/UMi rühmituse veebiväljaanne8 sai mõned aastad läbi ilma FB-leheta, ilma jagamiste ja laikideta, lugejaid oli arvestatav püsiv ja aeglaselt kasvav hulk. Aga mingil hetkel sellest enam ei piisanud – võrgustikus levitakse nüüd ju ennekõike nn jagamiste abil. Ja kes ei tahaks oma sõnumiga jõuda võimalikult suurema lugejate hulgani? Mõne üksiku erandiga on praeguseks oma FB-lehekülg ilmselt enamikul kultuurikandjatest ja ka eranditel on ikkagi olemas veebileht, kus osa materjali tasuta saadaval. Veelgi edenenumad jagavad oma linke ka Twitteri konto alt.

Vaheastmeks blogide ja portaalide vahel on veebiajakirjad. ZA/UM liigitub kindlasti veebis ilmuvaks kultuuriajakirjaks, see koondas ja andis platvormi paljudele omavahel nõrgalt seotud inimestele. Autorite nimistus on ca 50–60 nime: Kaur Riismaa, Jim Ashilevi, Eia Uus, Kristo Viiding, Mait Vaik, Taavi Eelmaa, Mihkel Kunnus, Toivo Tammik, Linnar Priimägi jpt. Kõik ZA/UMis aegade jooksul kirjutanud inimesed on suveräänsed loojad, kes lihtsalt mingil ajahetkel moodustasid ühise, üksteist toetava ja võimendava „ruumi“, millest võitsid nii nemad kui kogu eesti kultuur. Samasse rubriiki liigituvad noorte kultuuriblogi Kaktus,9 loomulikult Müürileht,10 samuti Sirp. Paljudel juhtudel on paralleelselt olemas veebikülg ja paberkandja ning alati ei pruugi tasuta ilmuvad veebimaterjalid tasulise paberkandja müüki vähendada.

Lühikese aja jooksul on vähemalt kultuurivallas uusi portaale kerkinud nagu seeni peale vihma. ERRi kultuuriportaal,11 mis just hiljaaegu on samuti oma esinduslehega „fesarisse“ kolinud, Postimehe kultuuriportaal,12 mis reklaamib ennast FB päises nii: „Ammu oli aeg. Siin on lõpuks üks eestikeelne kultuuriportaal, mis portaal ka on. Meil on tõsi taga.“ Helilaine13 tegemistega ma väga kursis ei ole, kuid kahtlemata on tegu portaalisarnase nähtusega, kus kajastatakse eri kultuurivaldkondi, lisaks artiklitele ka podcast’id. Ja muidugi kõige portaalim portaal, olgugi blogipõhjale loodud: Nihilist.FM.14 Kõigil neil on olemas oma FB- ja Twitteri-esindus.

Peatun korraks mõne suurema portaali spetsiifikal. ERRi kultuuriportaal on väga tänuväärne koht, mida külastan tihti. See täidab igati portaalile esitatavaid nõudeid: koondab kokku paljudes nurgatagustes soppides ilmuvad arvustused ja info, edastab lugejale aktuaalsemaid artikleid Sirbist, TMKst, Keelest ja Kirjandusest, Tunast, Vikerkaarest, Loomingust jne. Lisaks videomaterjalid, tele- ja raadiosaated, peljatud pole vahendada ka ZA/UMi või Nihilist.FMi lugusid. Portaalil on ka oma originaalsisu: tellitud arvamusartiklid, esseed, raamatute, teatrietenduste, filmide ja kujutava kunsti sündmuste arvustused. Väga vajalik väga suurt infohulka hõlmav ja organiseeriv võrguväljaanne, kindlasti vajaks paremat rahastust autoritasude osas ja korrektorit-keeletoimetajat.

Seevastu Postimehe kultuuriportaali kirjandusosale on lausa piinlik osutada. Peamiselt leiab sealt nupukesi stiilis: Lea Dali Lioni raamat on raamatumüügi top’i juhtimas! Kahe päeva pärast tuleb järgmine teadaanne: Lea Dali Lion juhib endiselt! Edetabelisse tõusis Justin Petrone! Ja mingil täiesti arusaamatul põhjusel ilmub Margus Karu uuest raamatust lausa kolm (!!!) katkendit lisaks marulisele promoartiklile, kus korüfeed oma kaaluka sõnaga raamatut kiidavad. Vahepeal antakse veel teada, et „Elisa Raamatu lugejatel ei saa Kersnast küllalt“. Paberlehest täiesti eraldi seisev veebikultuuriportaal, mille maht ei ole piiratud, võiks kajastada ka natuke olulisemaid sündmusi. Vähegi huvipakkuvamad artiklid on tegelikult paberlehe artiklite veebiversioonid ja maksumüüri taga kinni.

Tekib küsimus: kas Postimehe kultuurilisasse saab osta reklaamipinda? Millega muidu on seletatav sedavõrd ebaproportsionaalne ja kallutatud teemavalik. Ja juhul kui saab, miks ei tellita samasuguseid kampaaniaid teistele eesti autoritele?

Kirjanik pildile!

Kultuurkapital võiks eraldada lisaks trükikuludele või siis esika veinide arvelt mõnisada eurot, et ka teised kirjanikud pildile pääseksid. Kirjanduslikud kolmapäevad on küll toredad, aga ehk võiks mõelda formaadi muutmisele ja suunata muist raha reklaamindusse? Võib-olla tasuks võtta kulka või EKLi palgale missioonitundega marketingispetsialist? Samuti võiks proovida pidada läbirääkimisi raamatukettide omanikega, et eesti kirjandusele eraldataks mõni silmahakkavam riiulipind, näiteks üsna sissepääsu lähedal, ja alles selle riiuli taga laotuksid kõrgustesse kokandus-, eneseabi- ja suhteraamatutornid.

Kunstnikud on alati pidanud võitlema kõige eest, mida neil vaja on – keegi pole neile midagi niisama andnud. Mulle tundub aga, et kultuuriametnikud, kes neid abistama peaksid, on olnud laisad ja arad, järjest positsioone käest lasknud, tegutsenud tagajärjetult. Jah, meil ilmub tohutu hunnik nimetusi kirjanduselaadseid tooteid. Glavliti pole, avaldada saab kõike ja selle kõige hulgas võib olla üht koma teist väärtuslikku. Aga isegi kui kriitikud väärtusliku põhukuhjast üles leiavad, ei pruugi see lugejani jõuda. Kersna ja Lea jõuavad. Tasub mõelda, kuidas ja miks.

Tundub, et poolsalastatud on ka see teave, kui suur siis tegelikult on läbimüük. Oma kultuur on hea küll, aga kui raamatu läbimüük on 200 eksemplari paari aasta jooksul, siis pole sa ei parnassil ega agoraal, sa pole üleüldse mitte keegi ega muuda kultuuriteadvust, mis peaks olema ühine väli. Ma tahaks ikka tulevikus ka kohata neid inimesi, kellega olen samu raamatuid lugenud – ja mitte ainult „Pipi Pikksukka“.

Töö on toimunud sektsioonides. Kõik on hajunud ja killustunud. On müriaad kirjastusi, vähemaid ja suuremaid sõpruskondi, klubisid, rühmitusi. Kapitalistliku avaldamisvabaduse ja mingigi eelselektsiooni või tsensuuri vahel seisab lahendamatu vastuolu. Kui väiksem hulk teoseid jõuaks suurema hulga inimesteni, tekitaks see ühtsema kultuuriruumi, ehkki oleks ilmselt koledasti ebademokraatlik. Ma ise pakun välja sellise ebapopulaarse lahenduse, et kuna vabaturu raamatute hulka ja kvaliteeti kulka käsi kontrollima ei ulatu, siis võiks ta ehk enese vastutusalas puhastust teha – anda rohkem raha vähematele autoritele. Ma tean, et ma tulistan selle avaldusega iseendale jalga, et me keegi ei tea, kas meie taiesed saaksid õiglaselt valituteks, aga praegune „kõigile õige natuke näpuotsaga“ on nagu tolmu tuulde pildumine. Raamatud ilmuvad, keegi neid ei osta ega loe, ei jõua arvustadagi. Ilmuks neid vähem ja läbikaalutumalt, oleks juba muist muresid murtud.

On küll püütud tagasi võidelda käibemaksusoodustusi, aga kuuldavasti läbi kukutud. Tuleb uuesti pressida. Kui see ei õnnestu, asutada oma pood, kus kaubeldakse kasumita ja patriotismist. Lõppude lõpuks ei saa kirjanik nagunii raha mitte raamatute müügitulust, vaid lihtsalt selle eest, et ta on kirjanik. Kui muidugi saab. Utoopias ma jagaks kirjutatud tekste üldse tasuta, sest me juba vaatame filme ja sarju tasuta, kuulame muusikat tasuta, mõnel puhul veel enne seda, kui need ametlikult ilmunud on. Kui honorar ja kirjastuskulud on nagunii subsideeritud, miks peab keegi üleüldse veel mingit kasumit taotlema? Miks ei võiks kaanehind kohe olla poole väiksem, selmet pärast pool tiraaži ühe euroga maha müüa? Juba üritavad arukamad autorid kirjastustest mööda hiilida, tekitavad endale juriidilise keha ja kauplevad põlve otsas, et piskutki oma taskusse saada. Kirjastused võiksid vähemalt omamaist kirjavara vähema ahnusega turustada, kui nende põhitulud tulevad nagunii ilukirjandusväliste nähtuste müügist.

Paksu verd ja pahameelt on ju nagunii. Ega see, et võitlus on vana ja võitmatu, ei tähenda, et see pidamata saaks jääda. „Meistris ja Margaritas“ nad seal MASSOLITis kaklesid samamoodi oma loomemajade ja muude hüvede pärast. Ja kriitik Latunski hävitas Meistri. Mis meil siin teisiti on? Ikka on jutt, kes sai raha, kes ei saanud, kes on solvunud, kelle aknad tuleks segi peksta. „Ikkagi on nad inimesed,“ ütleks Woland.

Aasta meediasündmus

Tulgem tagasi portaalide juurde. Nihilist.FM oma masendavalt suure lugejate arvuga on rohkem eesti kultuur, kui see peavoolu parnass, sest mis tolku on parnassil olemisest, kui sind loeb mõnisada hinge? Jah, Nihilist.FMi suur populaarsus tuleb sealse „50hallivarju“ kategooria arvelt, aga ainult elitaarse esteetikaga ei püüagi masse – see on koht, kus ZA/UM põrus, liiga puhtakesed olime.

Nihilist.FM on lahendanud oma platvormi kaunis geniaalselt – seal puuduvad avaldamispiirangud. Igaüks saab kirjutada, mis just pähe tuleb, ja lugu läheb üles. On spetsiifilised alajaotused, näiteks „nihilist labs“ avaldab peamiselt tänapäeva oluliste poliitiliste mõtlejate tõlkeartikleid, „kõrgnihilismi“ kategoorias on parimad lood parematelt autoritelt jpm. Mitmed selle portaali tõstatatud teemad on tavameedias jäänud kajastamata. Võib ju tunduda, et sait on liialt narkokeskne, brutaalne ja täis igasugust hämarat paska, kuid tegijad on veendunud, et lugejad valivad ise välja, mida nad lugeda tahavad. See eugeeniline olelusvõitlus peaks isegi Kunnusele meeldima.

Portaal on lasknud pasajõel vabalt voolata, lootes lugejate tervele mõistusele. Ja tõepoolest, väga kehvadel lugudel ongi ainult mõnikümmend lugejat, kollasevõitu ja skandaalsetel juttudel mõistagi rekordarv, kuid headel ja väärikatel artiklitel samuti stabiilselt mõni tuhat klikki. Keskpärase ja kehva kõrvale tuleb lihtsalt pakkuda midagi paremat, midagi, mis ei oleks pask. Tuleb luua olukord, kus väärtuslik domineerib ja kehv tahab olla parem, et märgatud saada.

Nihilist.FMi teke oli eelmise aasta peamine meediasündmus. See on uut laadi meedia, mis haarab suurt hulka lugejaid, kellel varem ei olnud oma kanalit. Selle uudne avatud kontseptsioon teeb ta n-ö rahva omaks, tagades seega tohutu loetavuse. Esimese aasta näitajad on sellised: külastusi 3 180 096, kasutajaid 1 002 486, lehevaatamisi 8 173 050.15 Kuna väljaanne on varjamatult seda sorti kindla poliitilise suunitlusega, mis ei ole rahva enamusele just meeltmööda, puhkevad nende artiklite all muidugi toredad delfilikud kommentaariumid. Parnass võttis uue meediumi vastu varjamatult vaenulikult, kuid hämmastavalt kiiresti on hoiakud muutumas. Sest ülipolitiseerunud ühiskonnas on Nihilist.FM „õigel pool ajalugu“.

Ma muidugi mõistan spontaanset võõraviha. Olin ka ise alguses üsna verine Nihilist.FMi suhtes. Ei lugenud, mida nad seal kirjutavad, ei kirjutanud sinna ise. Omandasin tagurlase, kontra ja dissidendi väärika positsiooni. Aga ajad muutuvad ja ainus mõistlik tegutsemisviis kultuuriväljal on koostöö. Sellepärast arvan ma, et peaks kasutama kõiki selle riigi inimressursse, mitte üksteist maha tegema, vaid elama sõbralikult ja n-ö ulatama käe. Vastasel juhul tõmbuvad paljud inimesed, kellest muidu võiks kasu olla, üksindusse ja tegevusetusse.

See agenda, mida mina ajan, mitte et ma oskaks ja teaks, kas seda on õige tahtagi, on terviklikuma ruumi ehitamine ja selle ruumi laiendamine. Nimetame seda siis kultuuriruumiks või kuidas soovite. Kas või ühiste kogemuste väljaks. Jah, ma saan ise ka aru, et see, mida ma tahan, on teistpidi välja kahanemine.

Portaalistumine näib mulle olevat selle ühisema välja tekkimise algus. Info kättesaamise kiirus, mugavus ja kontsentreeritus on vältimatu tulevikustsenaarium. Nimetada veebis tegutsejaid marginaalideks on tagajärjetu ning ebapädev. Just siit tulevad uued lugejad ja uued tegijad.

1 Suvekooli peeti Liivi muuseumis Rupsi külas 3. ja 4. juulil.

2 Jürgen Rooste: kirjanduskriitika allakäik. – ERRi kultuuriportaal, 30. IV 2015.

3 Uusolme mõiste tõi käibele Maia Tammjärv Janar Ala „Ekraanirituaalide“ arvustuses (Müürileht 5. XII 2014). Ta on seda kasutanud ka Mudlumi „Tõsist inimest“ arvustades (Eesti Päevaleht 5. I 2015). – Toim.

4 Maie Kalda, Tähelepanekuid mulluse proosa kohta. Rmt: Kirjandus kriitiku pilguga. Arvustusi ja aastaülevaateid 1962–1972. Koost Kalju Kääri. Eesti Raamat, 1975, lk 62.

5 http://www.nlib.ee/public/documents/Made/2013/8._Alguparane_eestikeelne_ilukirjandus_2014._aastal._Nimetuste_arv.pdf

6 Janika Kronberg, Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 4, lk 248–261.

7 Mihkel Samarüütel, Raamatublogisid tuleb ja läheb. – Sirp 8. V 2015.

8 http://www.zaum.ee

9 https://kkaktus.wordpress.com

10 http://www.muurileht.ee

11 http://kultuur.err.ee

12 http://kultuur.postimees.ee/rubriik/2197

13 http://helilaine.ee

14 http://nihilist.fm

15 https://www.facebook.com/KaurKenderKK/posts/862529197173655




Ilmus "Sirbis"


Thursday, September 17, 2015

Kitš nagu luik

Alvar Reisner


swan16
Kui palju armastust mahub ühte sekundisse.
Kui palju sekundeid mahub ühte armastusse.
Kui palju lõhutud närvirakke, et kas armastus on nagu
roos, kitš, või nagu kuseloigus lamav enesehaletsus.
Palju mahub vihkamist ühte südamesse ja palju
vahelööke. Kui palju on vaja kannatada, et kuskil tekiks
areng, kannatad ja kannatad aga Keenias saab samal ajal
väike poiss esimesed jooksukingad ja sa ei teagi, et toimus areng.
Palju teeb lind tiivalööke, et jõuda lõunasse, mitu lõunat sööb
kontorirott viieaastase – tahan edasi pürgida – karjääri jooksul.
Kui suur on tõenäosus leida eluarmastus ja siis tõdeda, et mõlemate
eluranits on liialt raske kanda kahepeale. Kas kunagine silmapilgutusmäng
ei ole kuidagi eluline, sest alati jääb üks tool puudu.
Et keegi saaks istuda, peab keegi püsti seisma, et keegi saaks istuda,
peab keegi tooli tegema.
Kui palju armastust jõuab hing kanda enne kui kehast lahkub, elektrišokk.
Ja nagu ikka mahume vanni mina, sina ja veearve.
Kas kitš ei tundugi enam nii ülepakutud, vaid täidab südame ilu ja veel ilusamaga.
Miks raha on paberist, miks toit, mille sa paberi eest ostad, hiljem pole paber.
Kui palju armastust mahub ühte pohmelli, ilma alkoholi ja öiste eesnäärmehädadeta,
kui oled 60. Kui laual on taldrik, siis üks paneb pool õuna ja teine pool õuna ja hiljem
jagatakse need ära. Palju värvitud lilli on Viru tänava lillepoodides ja kui paljud
värvitud silmad neid hiljem heldinult
hallis vaasis vaatavad.
Kui tühi on täis pudel ja kui täis on tühi armastus.