Thursday, May 26, 2016

ADAMI ESIMENE KOKKUPÕRGE MAAILMAGA


Õues oli pime. Tänavalaternad valgustasid pimedusest välja vaid vanad pahklikud remmelgatüved, mille otsas oli imelik oksaluud, lumekübemed tiirlesid aeglaselt õhus ringi, kord natuke langedes, siis jälle kerkides, nagu ei oleks nad veel ostustanud, et peavad tingimata maha kukkuma. Miks nad peaksid? Nad on ju nii kerged! Tahavad, siis hõljuvad üles tagasi, lähevad suure paksu kodupilve sisse, pilv aga sõidab homseks kuskile mujale ja ei ole ühelgi helbel vaja oma elu Varssavi uulitsal mööda saata.

Adam kükitas vannitoas ja kallas klaaspurgi sisse kõiki maailma aineid. Kõigepealt pani ta sinna neid asju, mida pesuruumis leidus, pesupulbrit ja valgendajat ja šampooni ja sellest pudelist, millega ema vanni küüris, natuke seepi riivis ka noaga, siis otsis köögist, mis kätte sai, soodat ja köömneid ja päevalilleõli, kes teab mis kahtlasi asju veel. Selliseid purke oli ta vanni alla juba mitu tükki toppinud, vahel harva, kui ema nii põhjalikult kraamis, et ta need sealt üles leidis, siis ta kirtsutas nina ja ütles:

“Mis sodikopsikuid sa siin teed.”

Vannituba oli üldse kõige külmem koht terves korteris, ahjusoe sinna ei jõudnud, Adam katsus näpuga veetoru, see oli külm ja natuke niiske. Siis ta urgitses vana pragulise linoleumi kallal, et vaadata, mis selle all on, vahel leidis niimoodi huvitavaid asju, vanu münte või padjapüüride nööpe või mõne juuksenõela. Mustapesukapis oli ka huvitav, sest seal oli musti pesusid võib-olla koguni teise-vabariigi-aegsest ajast. Kuigi need olid enamasti mitte mustad, vaid valged pesud, sellised muistsed valged voodilinad, mida ei olnud sellepärast ära visatud, et neil olid kenad pitsid, kuigi nad olid vanadusest haprad.

Väike Adam oli vaikne laps, kes sai iseendaga päris hästi hakkama ega käinud suurtele inimestele pinna peale. Ainult kingapaelad ja igasugu nööbid käisid talle üle jõu. Küll oli ema õpetanud kuidas lihtsat kingalehvi siduda, aga kaotas ikka enne kannatuse, kui laps ise hakkama sai, kummardus ja sidus käimad kinni, ise raskelt ohates: “Kuidas sa küll nii aeglane oled!”

Juba enne kooliminekut olid Adamil tähed selged ja piibel kaanest kaaneni läbi loetud. Kui ta parasjagu ei lugenud, siis mängis ta oma jänestega, nimelt ei tunnistanud ta ühtegi muud maailma looma, mängujäneseid oli tal seevastu virnade viisi, kõigil oma nimed, elukäik ja iseloom. Ühe nimi oli Pehme, see oli vana lilla nõelapadi, jänesepea kujuline, selle oli vanaema meisterdanud, kui tema veel väike tüdruk oli. Nõelu ei lubanud Adam Pehme sisse panna. Teise nimi oli Mimsu, too oli väga väike tolmututika moodi vana ja kulunud jänes, pärit ilmselt 19.sajandi algusest, tal olid saba ja kõrvad puudu. Siis oli Kummistaja, see oli paha jänes, ta tahtis alailma kodust jalga lasta ja kadus igale poole ära, küll naabri aeda muru sisse, küll liivakasti, aga aasta hiljem kaevas Adam Kummistaja jälle välja ja vedas üleannetu jänku koju perekonna juurde. Kuigi lõpuks õnnestus loomal siiski vabadusse murda, ta jäi täiesti kadunuks metsasamblasse ühe seenelkäigu ajal.

Päris hulluks läksid asjad siis, kui Adam mänguasjapoe aknal märkas väikest täpiliste pükstega plastmassist jänest. Loomulikult ta sai selle. Õnnetuseks selgus, et neid jäneseid on olemas mitut värvi pükstega ja ta ei jätnud nuiamist enne, kui oli omale saanud ka lillade, roheliste, punaste, siniste ja valgete pükstega jänese. Sellega asi ei piirdunud, täpsemal eritlemisel oli võimalik tuvastada ka rohekassiniste, lillakaspunaste ja kergelt roosade trussikutega pikk-kõrvu. Üks jänes aga oli hoopis ilma püksata!! Eks kogemata oli unustatud temast värvise pintsliga üle käia.

Kõiki neid täpselt ühenäolisi loomi eristas Adam eksimatult. Nad olid individuaalsed jänesed, mitte mingi nimetu mass ja ta oli äärmiselt nõudlik, et ka kõik teised neid õigesti kutsuksid. Korjas oma süle jäneseid täis, tatsas ema või isa laua juurde, rivistas püksikandjad üles nagu sõdurid ja päris nõudlikult: “Mis selle jänese nimi on? Aga selle?”

Kõikide tuttsabade esiisa oli hall ja pulstunud vana loom, kelle nimi oli Lemmik, tema oli kingitud Adami teiseks sünnipäevaks. Ta oli kunagi olnud munakollast värvi ning väga pehme aga hirmsasti ära kaltsutatud ja mitu korda uuesti õmmeldud nina ja silmadega. Kaks kipsist liivahiire moodi jänkut, kelle selja peal oli pruun triip, nemad olid Laigu I ja Laigu II. Ühe hästi põdura jänese nimi oli Agnes, selle oli ema Adamile õmmelnud oma noorepõlve täpilisest pidukleidist, seda ka muudkui nõeluti ja parandati, kuni ta päästmatult lagunes. Üks oli ilmselt idee poolest võtmehoidja, seda puust kere ja nahast kõrvadega looma kutsuti Istuvaks Jäneseks. Hõberebase karvast kere ja puupeaga jänese nimi oli Sooda. Igasugu Müüsid ja Püüsid ja Väänikuid ja Triibusid muudkui sigines, kaks olid jälle täpselt ühesugused, aga Adam tegi neil kuidagi vahet, võib-olla olid ühel silmad kõõrdi, need olid Isajänes ja Jänessa.

Jänesed olid päris. Nad olid nii päris, et vanemad tundsid kasvavat rahutust, sest Adam oli veendunud, et ka tema ise on tegelikult jänes. Kõikvõimas jänes, kes hoolitseb oma rahva eest. Kuid siis juhtus hirmus asi.

Ilmusid kassid.

Neid kasse ei olnud tegelikult olemas, Adam mõtles nad välja. MMM oli vägev ja võimas kassikuningas, kes elas kapi taga ja juhatas sealt vägesid. Tema peamiseks rivaaliks ning vaenlaseks oli Tulejänes koos oma venna Jääjänesega. Tulejänes oli krutskeid täis nagu jumal Loki. Lahti läks kasside ja jäneste sõda.

Jänesed kardavad küll aga nüüd olid nad julged sest jänestele oli kuulutatud hull sõda!” kirjutas Adam suurte tähtedega paberi peale, jotid ja essid olid kõik valepidi.

NOAD LENDAVAD

ODAD

PUSSID

PAREMAD SÕJARIISTAD

POMM ON TEEL

KARI KASSE SUITSEB

Alla oli joonistatud jube rivi sõjakaid jänespükse, kõik vibutasid pea kohal mõõka ja lõugasid Aaa-aa-aaa! Neil olid oma lipud ja vapid, sest Adam ei uurinud mitte ainult piibliraamatut vaid ka igasugu muid teatmeteoseid ning vahetevahel püüdis ta oma jäneste nimesid ka kreeka tähtedega kirjutada. Osade piltide peal olid vaenupooled kujutatud nõnda, et ühe kere otsa oli joonistatud vähemalt kümme pead, niiviisi sai rohkem sõdalasi pildi peale ära mahutada ja koledad olid need monstrumid ka..

Kõik tulevased Mackiewiczi-uurijad peaksid selle seiga üle tõsiselt mõtlema. On ju nii, et juba siit paistab välja inimese hilisem poliitika-huvi? Soov seletada maailma ja muuta see elamisväärsemaks paigaks? Oma ja võõra kategooriad? Ah? Ei ole nii või? Huvi võõraste keelete vastu? Autoriteedi-iha, üldistusvõime, aga ka võime üldises näha spetsiifilisi erijooni? Lillakaspunaseid pükse ja kõõrdsilmi?

Peale hirmsaid lahinguid kasside ja jäneste vahel jäi väike Adam väga kurvaks ja kirjutas pildi alla:

Loom, ma olen õnetu.
Loom, vastu pea eks, aga õnnetu olen ma.

Nähes tema suurt tarkust ja lahtist pead, otsustasid vanemad Adami enneaegu kooli panna ja tegid sellega oma pojale eluaegse karuteene. Sest kes salliks nääpsukest, endast nooremat aga targemat last? Alailma sai ta koolis kolki, tema kotti loobiti ja lohistati mööda treppe ja koridore, kuni see lahti plaksatas ja sealt koos vihikute ja raamatutega ka üks väike jänes välja pudenes, siis oli asi päris hull. Lõppude lõpuks ei jäänud muud üle, kui Adam pidi teise kooli minema ja see muutis ta elu päris kapitaalselt. Juba esimese veerandi esimeselt klassiõhtult talutasid kaks poissi ta kodu ukse taha ja kui pani Mackiewiczka avama läks, nägi ta oma ainumat võsukest, kes oli täitsa longu vajunud ja silmad pulkas peas. Kutid olid teda mitu tundi kuskil kuuri taga toibutanud, enne kui koju tarisid.

Kuna nad olid kenad, kristlikud ja andestavad vanemad, siis ei osanud nad Adami heaks midagi ette võtta. Ema vaatas kurbade silmadega justkui eikuhugi, isa aga oli ametis muude tähtsate asjadega, mille kõrvalt ei olnud üldse võimalik aru saada, mis toimub noore inimese hinges. Tõsiselt vihaseks sai pan Mackiewicz alles siis, kui tema kõrvu jõudsid kuuldused, et poeg mitte ainult ei joo, vaid käib ka lahkusuliste koosolekutel. Adami elu liikus edasi teadmata suunas nagu veerema pääsenud vagun.

Mackiewiczkate kodus hakkas käima imelikku rahvast, nad olid veidralt riides, lahjade lõustadega. Üks noor kolge käis vanematele eriti närvidele.Tollel oli üsna iseloomulik kehahoid, kuidagi nagu siuglev või loge, justkui igal võimalikul juhul vedeledev, kehaosad vabalt eri suundades pendeldamas. Ta vali hääl kaikus läbi tubade ja kui pan Mackiewicz vanem oli kolm tundi kuulanud talitsematult naeru möirgavat noort Zawiszat, siis ta kannatus katkes ja ta läks ning viskas poisi välja.

“Ole kena, hakka nüüd koju minema” palus ta vaikselt, kannataja ilmega üle ukse kiigates. “Me siin püüame magama minna ja lihtsalt ei saa und.”

Sulislaw kuulas otsekohe sõna, taipas isegi, et on üle piiri läinud, läks istus välisukse juurde põrandale ning hakkas kingi jalga panema. Oli tähelepanuväärne, et ka kõik teised Adami sõbrad istusid alati ukse ette maha, kui nad oma välisjalanõusid ära võtsid või jalga panid.

Teine tüüp, kes neil üle päeva külas kõõlus, oli hoopis teistsugune – tal olid kuldsed lokid nagu muistsel viljajumalal, turd, lühike kere ja piibellik nimi Teofil. Tema minemasaatmine oli alati paras katsumus, sest Teofil kandis kõrgeid nööritavaid sõjaväesaapaid ja nii pidi pani või pan seisma pikki piinarikkaid minuteid ukse kõrval oodates, kuni Teofil maru rahulikult massiivseid käimasid endale jalga nöörib.

Ainuke Adami sõber, kes perekonna silmis armu leidis, oli Arkadiusz Rusnak, noormees kõrvalmajast. Muidugi oli ka tema ivake veider, kuid talutaval määral.

Nad tegid Adamiga endale köögis kohvi termosesse ja läksid õue kõõluma, ema vaatas neile aknast järele, seal nad kõndisid, üks pikk ja kiitsakas, pisike kaabu suure peanupu otsas, teine lühike, traksid maika peal, maika pintsaku all, püksid kõrgemal kui vöökoht. Natuke nagu noor pan Kleks. Kuskilt oli Rusnak soetanud endale kaks paari ühesuguseid, kuid eri värvi kingi ja kandis alati tingimata jalas neid kombineerituna, kord oli pahemas jalas punane ja vasemas pruun king, siis jälle vastupidi, et ühtlasemalt kuluks. Nii ka sokkidega ja muidugi oli see üsna haruldane ning uuenduslik vaateviis moodsusele, samas väga lihne ning leidlik viis olla eriline. Aga erinevalt teistest noortest poistest, kes olid lärmakad ja tüütud, oli Rusnak viisakas, tasane ja muhe. Ta ei käinud närvidele. Seevastu Sulislaw Zawisza äratas kõigis maailma inimestes ainult ühe soovi – nad tahtsid teda võimalikult kiiresti välja visata. Nii oli ta juba 14-aastaselt ka kodus ebasoovitav nähtus ja ainult vanaema arvas, et poiss väärib pannkooke ja sooja tuba.

Päris kindlasti ei olnud keegi neist kolmest peale algklassis käimist kandnud jopet. Pole siis imeks panna, et oma salajasele ühingule panid nad nimeks Płaszcze. Nad olid erilised. Valitud.Teistmoodi kui teised. Ning see polnud mingi pealiskaudne nooruslik poos. Nad olid tõepoolest teistmoodi, väga sügavalt ja põhjalikult teisiti. Targad ja andekad. Maailm vastas neile sellega, et hakkas neid üksteise järel koolist välja viskama. Mis polnud ka mingi ime, sest üks nende ninamehi, mitu aastat istuma jäänud kõrgelaubaline ja kahvatu verega noormees, oli juba 17-aastaselt elamise tarbetusest aru saanud. Ta lamas päevad läbi voodis, konipott nina ees ja ei liigutanud ennast mitte millegi nimel. Tüdrukud tulid tema juurde ise, kuni ta neistki oli lõplikult tüdinenud. Ei pea olema kuigi suur mõtleja, piisab ainult põhjalikkusest. Kui sa kõik teed oma peas läbi käid, siis pole sul vaja voodist ainsatki sammu välja astuda. See ei muuda mitte midagi. Lõpptulemus on üks ja sama – absoluutne eimiski.

Adam nii eesrindliku maailmavaatega ei olnud. Kõigepealt oli tal vaja rohkem vaeva näha, et tüdrukuid saada ja siis veel hulga rohkem vaeva, et neist lahti saada.

Viimaks õnnestus tal leida leekivpunase lakaga Lilita-nimeline neiu, kes äratas ülejäänud kamraadides üldist pahameelt, ta nimelt keerutas Adami kapitaalselt ümber sõrme. Nad kadusid käsikäes silmapiirilt ja pühendusid ainuüksi teineteisele. Ja mis sellest tüdrukus siis niiväga erilist oli? Kui välja arvata tema iselaadne oskus täiesti märkamatult ringi liikuda. Pani Mackiewiczka võpatas aegajalt nagu eimillegi peale, tal oli ebamäärane tunne, et majas on veel keegi, nagu vaataksid tema selga kellegi läbitungivad silmad, kui ta aga ehmunult ringi pööras, ei näinud ta mitte kedagi. Mõnikord oli tal segane aimdus, nagu ta oleks kuulnud kuskilt vaikset naeru või paistis, justkui oleks mõni tass või lusikas teise kohta liikunud.. Kuid kõik, mis tal õnnestus oma kahtluste kinnituseks leida, olid mõned pikad punased juuksekarvad.

Hoopis isa oli see, kes paarikesele peale sattus. Nad olid purupurjus, ihualasti ja istusid köögis, kui pan Mackiewicz kogemata keset päeva konsistooriumist koju tuli. Tal vajus suu lahti, sõnalausumata vaatas ta oma aadamaülikonas poega ja õigupoolest ei julgenud näha seda teist, punaste juustega põrgusigitist, kes talle leebelt ja uniselt vastu naeratas.

“Välja!” kähistas referent kuivava kõriga. “Välja mu majast!”

Edasisest ei ole kellelgi mingeid selgeid mälestusi. Kuid fakt on see, et Adam enam koju tagasi ei tulnud. See oli tema esimene kokkupõrge maailmaga.

(Kirjutasin selle katkendi ilmselt millagi oktoobris 2015, arvates, et ma olen võimeline oma Poola poiste käsikirjaga kuskile jõudma. siis aga lõin käega ja kirjutasin hoopis hunniku juttusid. Juturaamat ilmub millalgi sel aastal, loodetavasti. Kas ma kirjutan poola poisse edasi? Mis arvate? Üks jupp, märge, ülestähendus ilmus ka nihharis http://nihilist.fm/mida-pan-zawisza-bitolas-tegelikult-tegi/)

Wednesday, December 23, 2015

Naiseks sündinud mees

Mait Vaik


Mudlum, „Ilus Elviira“, 230 lk
Eesti keele sihtasutus 2015
Toimetaja Marika Mikli
Kujundaja Andres Rõhu



Mudlumi teise raamatu, seekord romaani „Ilus Elviira“ juhatab sisse tegelikult varem ilmunud samanimeline novell, millest jäi juba toona kumama, et mis see nüüd siis täpselt oli? Jutustus natuke alguse ja lõputa ja kuidagi välja rebitud. Romaan  paneb asjad paika, jah, nii ongi, ilus Elviira on ikka tõeliselt olemas, osaliselt võib-olla autori alter-ego, ei tea miks, aga sellised asjad jäävad kuidagi heasse kirjandusse sisse, asjad, millest tegelikult ei räägita ega kirjutata ja hm, autorit siiski osaliselt ka väheke tundes tekkis muidugi küsimus, et kas ikka tõesti ja mil määral, sest novelli-Elviira nüüd küll teab mis geniaalsuse või mõtteteravusega ei hiilanud. Romaani-Elviira kohta seda öelda ei saa. Muidugi on kirjanik üldjuhul oma tegelastest siiski üle ja nii ka Mudlum ja see üleolek ehk ka ainus etteheide ning raamatu puudus. Et romaani Elviiral ei lasta ennast kuigi vabalt liigutada või pigem väljendada. Vähemalt mitte alguses.

Millest siis romaan jutustab. Lühidalt ja kokkuvõtvalt ühest kuratlikult ilusast naisest ja tema suhetest meeste, elu ja maailmaga, ja võitudest ja pettumustest, enamasti aga siiski viimastest. Elviira ei ole kummalisel kombel mitte see tüüp, kes käiks ja otsiks endale partnereid (või lihtsalt lõbu) linna kallimatest ööklubidest (kuigi võiks) aga pigem nurgakõrtsi printsess, juuakse ka kalakastidel ja kurat teab miks ja kellega. Et selles mõttes mingit buduaarliku ilu, diskokuulide sära ega ka pehmet romantikat me romaanis ei leia. Hallid varjundid jäävad suht mustadeks nagu ka nukker huumor mida autor meisterlikult valdab.

„Ilus Elviira“ ei ole kindlasti naistekas, kuigi esmapilgul jah, ei saa eitada, et räägib ta ju ühe naise elust, ilust ja vananemisest. Võib-olla viimane on ka määrav, miks teda naised nii väga kätte võtta ei tahakski, julm paratamatus, millega meil kõigil leppida tuleb (meestel siis lihtsalt suvalise oinluse ja alkoholismiga) ja mis romaanis ka väga realistlikult ning halastamatult esile tuleb, võib-olla koguni liiga, aga peab silmas pidama, et romaani peategelane ei ole lihtsalt naine, vaid ilus naine ja seda raskem. Tegemist on siis ikkagi tippsportlase ja viimase karjääri, selle allakäigu ja katkemisega, mitte aga kellegi kolmanda järgu susserdajaga, kes juba varakult kõrvalt piilub. Et millega ja kuidas elus edasi minna.

Kui veel konventsionaalselt, siis nagu ikka on romaan kirjutatud Mudlumile tüüpiliselt heas keeles, ladus, kergesti loetav ja teatud ajahüpped omal kohal, nagu ka viimaste peatükkide hajusus, kus Elviira enda kõrvale ilmuvad lõpuks ka teised sookaaslased, nende elud ja maailm, mis muidu keskendub lehekülgedel ikka – mehed välja arvatud - peategelasele endale.

Ütlen siis järgnevalt ära, et miskit tüüpilist arvustust ma siin ei jätka, pigem huvitas ja on alati huvitanud mind selliste naiste sisemaailm, võib-olla hirmust või mõistmatusest (pigem siiski viimasest), mille autor mulle vähemalt osaliselt avanud on, nii nagu mina sellest aru sain. Ma eeldan, et just seetõttu on raamat ka pigem meestele huvitav ning loomulikult jagub ka sündmustikku, juhtumisi ja keerdkäike nagu heas romaanis ikka. Muideks, meestele veel niipalju, et lugu ei olem mitte ainult Elviirast, vaid ka meist ja seda poolt on romaanis ikka pikalt ja põhjalikult lahatud ja ehk saab mõni lugeja ka ise targemaks.

Elviira või Elviirad on siis need tüdrukud ja naised, kes kaine peaga istuvad enamasti vaikselt muiates (teate küll) ja mehed siis arvavad esmalt oma enesekesksuses (kuna nad ju muud mõelda ei oska), et küllap ollakse siis ise piisavalt atraktiivsed ja huvitavad, et naisel lihtsalt ei ole midagi lisada. Tegelikult valitseb selle naeratuse taga kas täielik kaos (sõltuvalt east) või hoopis midagi sügavamat, koguni ürgset, millel ei ole meheliku loogika ja arusaamadega midagi pistmist peale esmase (aga mitte ainult) – hoolimise. Olgu see emalik või naiselik ja vastusoovis, et neist hoolitaks. Ja seda on muidugi ühe mehe jaoks paganama vähe. Ausaltöeldes ka Elviirale endale (sellest hiljem). Ja peavad kogu seda meeste maailma (või elu üldse) - juhul kui nad mõnel korral tõsisemalt rääkida võtavad - vaid mänguks, seda meeste sahmerdamist ja eneseteostust, isegi siis, kui see raha sisse toob. Võib-olla mitte loomingut, kui see on vähemalt geniaalne. Enamasti aga ju ei ole. Ja varem või hiljem hakkab see tahtmatult rõhuma. Sest seda tegelikku kaasaelamist Elviiradelt ära looda. Inimesed elaksid justkui erinevatel tasanditel, kus Elviira kolmas silm vaatab kõike kõrvalt, et millega see jama ükskord lõppeb ja millal see lõppeb.

Elviirad seda küll ise ei tea, aga see on neis kogu aeg olemas, kuid sisekaemust või sellel pikemat peatumist nooruses lihtsalt ei vajata. Ei vajata ja kõik väline (ilu) annab võimaluse asjast mööda ja üle vaadata aga romaani lõpus ja vananedes tuleb seda teravamini ja valusamalt esile. Ma kordan, see on Elviiras olemas juba päris neiuna ja sealt ka need muiged ja vaikimine, intuitiivselt.

Mida siis Elviira tegelikult tahab? Kõige vähem enese teades sõltumatuks ja iseseisvaks saada. Aga stereotüübid segavad, ikka on vaja kedagi kõrvale, kas siis ürgsest emalikkusest ja sotsiaalsetest normidest lähtuvalt. Kuigi iga uustulnuk on tegelikult takistuseks ja piinaks, alati leitakse vigu ja muidugi neid ka meestel (inimestel üldse) jagub ning seepärast on ülbe ja hoolimatu kaaslane veel kõige parem ja vastuvõetavam, sellega ei seo tegelikult midagi, kuigi esmapilgul kõige rohkem, kõige alandavamalt ja närusemalt. Siin ei jäeta sellele kolmandale silmale suuremat ruumi, juba kaks peavad koguaeg valvel olema.

Purjus peaga oli muidugi kõik teisiti… Eelkõige vabadus. Lõbus, eufooriline, kaunis… Ja selle kauniduse, tantsu ja hoolimatuse taga peituks justkui otsitud paradiis, see, mis annab inimestele kokkupuutepunkti ja taevaliku (ajaliselt küll hetkelise) õndsustunde. Kus ei ole oluline enesealalhoid ja kõige vähem arvestuslik ja kaalutlev maailm/mõtlemine.

Kui palju üldse antakse elu jooksul seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda?[lk 37]

Huvitaval kombel ei ole raamatu peategelases kuigivõrd palju seda õpitud abitust, mis üldjuhul Elviiradega alati kaasneb ja selle puudumine omakorda teeb peategelasest seda enam fataalse, ebamaise ja raskmini haaratava. Võib-olla seetõttu on ka Elviira mehed mitte just päris normaalsed, ta ei leia neid läbi väljapressitud kaastunde, pigem on nad autistlikud tüübid või siis täielikud pohhuistid. Ja siis need üheöösuhted, mis ei lähe suuremat arvesse… Ja „normaalset“ meest hakkaks varem või hiljem jälitama tunne, et mis siis nüüd jälle viga on… Kuigi midagi ei ole, on lihtsalt see, et naine mõtleb varem või hiljem, et miks ta sellise kühvliga koos peab elama. Sokid ja trussikud ja suvaline rögin. Või üldse kellegagi.

Elviira on vägagi vaatlev, detailidesse süvenev ja kõige masendavam on tagajärg, et leides hingesugulase, siis mingi pisike füüsiline puudus või käitumishäire, näiteks jalalabade väljapoole hoidmine käib ikka nii närvidele, et ei suudeta sellest üle olla. Võib olla tõeliselt õudne, nii, et tahaks endale iseenda pärast nööri kaela panna. Et kuidas sa siis ei saa ja ometigi. Siin ei aita ei pähetuubitud inimlikus ega midagi, lihtsalt ei suuda ja kõik. Aga Elviira petab ennast. Neid detaile tuleb juurde, need ei ole mingid püsivad fetišid kuskilt lapsepõlvest või noorusest, vaid iga mehe puhul lisandub taas midagi uut… Tähendab, ta ei taha. Nagu raamatu lõpus kus jõutakse tõdemuseni: „Tegelikult“, mõtles ta, „tegelikult ju inimestele ei meeldi teised inimesed“ See on kõige alus. Ei meeldi inimesed, see on sallimatuse juur, mitte neegrid, homod, mustad, valged, usklikud või uskmatud. Ei meeldi TEISED. Mitte ükski. [lk 219]

Muidugi oleks Elviira pidanud sündima meheks. Selles pole vähimatki kahtlust ja kogu see enesehoolitsuse värk, pesu, kreemid, meik, kodukaunistused, kogu stuff on nagu saatan, mis inimese ja just taolise inimese nagu Elviira ära seob, hulluks ajab ja olukord on tõsiselt skisofreeniline. Ühtpidi enese jälgimine, selle päris mina, ja siis kõik mis naisest naise peaks tegema, veel otsa. Ma ei arva seda sugugi kõikide naiste kohta, naised, kes naisteks sündinud on, neile pole see probleem, koguni meeldiv ja mänguline, aga Eliiva lihtsalt sureb selle koorma all.

On koht kus autor ennast paljastab, tahtlikult või tahtmatult ja kus peategelane ütleb: „Mind jälle huvitavad ainult isiksused. Tegelikult ka. Isegi kõige viletsamat sorti, närused, tagurlikud ja iganenud“, arvas Elviira mõtlikult. [lk50]

Mis „isiksused“? See on koheseks ohumärgiks, sellega tasub veeta öö või kaks, edasi on stopp. Tuleb öelda: „Mind huvitab inimene“ (või armastus või inimlikus või…). See on naiselik. Keegi ei taha endale voodisse vaimulikku.

Elviirad peavad mingil hetkel hakkama panustama ka meeste maailmale, nende keelele, meeste arusaamadele ja isegi huvidele. Ühel hetkel, sellel murdumise hetkel, kus ainult ilust enam ei piisa. Sest päris üksi ei taha ju keegi olla – tegelikult. Soojust tahab.

Aga ilma õrnuseta ei olnud Elviira enam nõus elama. [ lk 15].

Ja nii juhtub, et ilusast Eliviirast palju viletsamad mudelid teevad märksa paremad partiid… Või pigem – vähemalt mingisugusedki. Naised, kes juba varakult mõistavad seda, kuidas meestega vähemalt osaliselt samale tasandile maanduda. Elviirad aga jäävad hõljuma, oskavad muna praadida, soengut sättida ning küüsi lakkida. Rohkem nõudmisi nad endale ei esita (elu ei esita) ja see saab ka saatuslikuks. Seda mitte ainult meeste osas, aga tähelepanelik lugeja ehk märkab, et Elviiral ei ole ka eriti omasoolisi sõpru. On töökaaslased, mingid sõbrannad, kuid ei ühtegi tõsisemat ja tegelikku.

Romaani lõpp on parim, kurb ja troostitu, lõputu masendus.

Meist saab mälestus, puhas ja kurbuseta. Sest meist ei saa midagi. [lk 221]

Või

…et tegelikult pole mingit minevikku olemas. Mis muidugi ongi jumalatõsi, minevikku ei ole olemas, ta on möödas ja läbi ja kadunud ja mitte mingi väega ei tee teda olevaks [lk 223]


Kui õigus Elviiral ja autoril ka raamatu lõpus poleks, siis meie, lugejad, ei usu neid viimaseid ridu. Meie jaoks on ikka minevik olemas ja tulevik tulemas. Sest tegelikult ei ole tegelikkust olemas ja kuigi see meie usk on idioodi usk, siis kuskil ei ole kirjas, et ärge olge lollid. Vastupidi.

Oli tunda jumala kohalolekut [lk 230]

Aga meestele ma ütlen: hoidke eemale, nad söövad teil hinge seest, ilusad on ka veel, oleks vähemalt peletised… Hea näide on romaanis Stan, peategelase üks elukaaslastest, mängur, suli, alati kõigile võlgu, lõbus ja ülemeelne tüüp. Ta oleks ammu kuskil kangi all nuga saanud, korras ühesõnaga, aus surm, süda puhas. Aga just siis kui õige päev ja tund käes, siis meenub mehele jälle Elviira ja närune elu läheb edasi. Kõik jätkub… Hinge söövad seest.






Tuesday, October 13, 2015

Loovtööstuse ja vabakunsti teemadel

Alvar Reisner


LoovEesti
Viimasel ajal loovtööstuse toetuste teemadel üleskerkinud diskussioon ärgitas mindki oma peas väheke analüüsima seda teemat, mis on vägagi aktuaalne juba aastaid. Mäletan kadunud Ando Keskküla loengut kadunud EKA hoones – Loovtööstuse arengu võimalustest. Juba siis taipasid laiemalt suhtlevad kultuuritegelased, et nn kunst on kitsikuses, puuduvad visioonid, kuidas arendada ja laiendada meil tehtavat nn kõrgkunsti, ja kui haavatavad on eesti kunstikõrgkooli lõptanu arenguvõimalused.

Olles kokku puutunud mõlema poolega, leian, et pole halba heata ja vastupidi. Kui lõpetasin oma suhted EKAga peale kümneaastast tegevust, leidsin, et väljaspool seda organisatsiooni kehtivad kunsti suhtes hoopis teised nägemused ja arusaamad. Milles on siis küsimus? Kas ikkagi Eesti puudulikus kunstialghariduses või lihtsalt ahnuses, sest hetkel tundub kunst ja “plätserdamine” tänu Telliskivi linnakule ja veel mõningate ärientusiastide tegevusele elavat oma kõrgperioodil. Aga ärgem laskem end tõmmata, see on näiline, puhtäriline kalkulatsioon, hipsterikultuur sisaldab endas kindlaid, teatud stiili kunstiharrastusi, vähemalt disaineripaberit kuskilt koolist, või lihtsalt ohtralt tattoosid, mida võib ju ka tinglikult kunstiks nimetada, pigem küll hea teenistuse võimalustest lähtuvalt, kui kunsti vabaduse ja arengu seisukohalt.

Keskendume siis mõlemale poolele eraldi.

Eesti Kunstiakadeemia on organisatsioon, mille muutumisprotsessid on aeglased ja inertsed, kuna tuginevad oma otsustel demokraatiale. See aga tähendab, et kui juhtivate kohtade inimesed aastakümnete jooksul praktiliselt ei vahetu, on selge, et ka demokraatlikult langetatud otsused seisavad paigal.

Sama seltskond teeb oma otsuseid samamoodi, seisev vesi, isegi Tallinna trammid on muutunud aga mitte EKA.

Õpetusega on samamoodi, ideaalidele ja idealismi asemel, mis näiteks olid 70ndate põlvkonna üheks kindlamaks tugipunktiks, on juba ammu kapitalismiga kohanemise mehhanismid, vähemalt mingi viis aastat tagasi oli kindlalt kohustuslik aine äriplaan, mida käidi EBS-is kuulamas. Arvatavasti ei ole ka see muutunud, kuigi see puudutas rohkem tarbekunstivalda, mille õpilased varmalt ennast disaineriteks nimetavad. Mida siis see nn vabakunst tähendab, kuidas tema eraldub loovtööstusest, siin ongi vast peamine konks, kuna erinevatele inimestele tähendab vabakunst erinevaid asju.

Loovtööstuse arenguid võrreldi näiteks etendusega sõltumatu tantsu laval, kus alasti inimesed külakuhja moodustavad, see ei lähe kuidagi selle alla, mida minu pea kunstiks liigitab, ok, võib-olla ikkagi on kunst, lihtsalt mitte minu maitse.

Inimese rahulolu oma kehaga ja selle eksponeerimine esteetika sõna alla on alati kuidagi kahe otsaga asi, sest kas ajalooliselt maalidel kujutatud, enamasti ikka ilusaks peetud naisfiguurid peaksid end nüüd kuidagi süüdi tundma paksu ja vähe kompleksis tädi perfoka kõrval, vabalt, see on isikuvabadus, komplekside vastu võideldakse läbi nendega tegelemise, vabaks laskmise, tabude ignoreerimise. Kunagine religioosselt pealesurutud arusaam, et keha on tabu ja kehadevahel toimuv veel suurem tabu, oli ikkagi puhtalt eesmärgipärane, inimese allutamine, võimu statement, kuna kirik oli suur, rikas ja võimu omav, inimene aga väike ja mõjutatav. Aga ega keha ja selle vabameelne eksponeerimine polegi iseenesest midagi erilist, pigem hakkab vastu, kuidas seda tehakse, kui see on läbimõtlemata, lihtsalt kiire šokiteraapia, sest ohh kui kärmelt paneb ruumi kihama kasvõi vilksamisi paljastatud rinnapaar, kes seda ei teaks.

No aga mis on siis nii põlastusväärset loovtööstuse pealetulekus? Ega ei olekski, pigem on asi mingis hämaras tsoonis, mis jääb kahe konkreetse ala vahele, mingi müstiline tsoon, kus arusaamad muteeruvad, kunstist saab labane meelelahutus, kus pooleteise tunni jooksul raisatakse värvi grupi kontorirottide poolt ja hiljem loputatakse kihiseva vedlikuga kurku jäänud värviaurud alla, valminud teostele aga kirjutatakse varmal alla “kunst”. Üldiselt ei ole sellistel ettevõtmistel midagi tegemist kunstiga ega haridusega, haritusega veelvähem, neid võiks liigitada lumelaua, jooga jne valdkonda, keskklassi igapäeva stressi hajutavate tegevuste hulka, kus tõsiseltvõetavast sõnast saab fun ja lõpptulemusena liiguvad väikesed rahasummad ühest taskust teise.

On ka veel ettevõtjad, kes on aru saanud, et kunst ongi huvitav ja tulutoov, nagu kirss tordi peal, viimane lihv, mis annab kliendile aimu, et tegemist on laiahaardelise ja haritud ettevõtmisega, kus ka kultuur saab oma mängunurga rahapakkide vahel.

Kuid siin põrkame koheselt kokku situatsiooniga, kus pudel šampust maksab lõdvalt 500 euri, aga maali eest on see liiga palju. Kursis ollakse alkoholituru hindadega, mitte aga kunstiturul toimuvaga.

Mida teha? Ühel pool on kunstiharitlaskond ja kildkond kunstnikke end kindlustanud oma elevandiluust tornis, nende ettekujutus teistes valdkondades tegutsejatest on suhteliselt karm, jäädes kuhugi metslaste, matside ja kapitalistide kanti. Teisel pool on ettevõtlus ja ettevõtjad, kes nagu tahaks, aga ei oska ja ei tea täpselt, mida nad tahavad, või ei kujuta ette, mis võimalused on. Kuidas saavutada, et nii ühed kui teised saaksid seda, mida nad tahavad, ilma liigselt kummardamata?


Alustada võiks vabalt ka kunstikriitikast, Eestis on levinud grupi või koolkonna, vabalt ka maitse häälekandjate kirjutamine. Nad peavad aastatepikkust võitlust mingi maitse tõestamiseks laiemale üldsusele, no paratamatult laiemale, sest kirjutav ajakirjandus on pikalt olnud kanal, mis jõuab kogemata ka täiesti kunstivõhikust tegelase lauale.

See võitlus sisaldab tavaliselt kitsale selektsioonile mingigi eluruumi ja kasvõi toetuste kättevõitmist. Arusaadav, Eesti on väike, raha on vähe, aga kui kirjutada, miks mitte vähe laiemalt, suhtestuda muude tegemiste, voolude, maitsetega.

Mis EKAsse puutub, siis nüüd kõrvaltvaatajana tundub üha enam, et sealne nüüdiskunsti plokk on kinni jäänud kuskile foto, video ja interaktiivsuse sügavustesse, ma ei viitsi täpsemalt lahata, kunagine sotsiaalkriitiline diskursus on asendunud mingite semiootilis-lingvistiliste mängudega, mis on ehk sügavad, kuid seda enam visuaalselt sisutühjad.

Võib-olla oleks mõistlik juhtivaid õppejõude-professoreid aeg-ajalt vahetada ja seeläbi ära hoida mingi ühe temaatika ja visuaalsuse domineerimine pikemal ajalperioodil, mis paratamatult ikkagi tähendab paigalseisu.

Riiklikult vaadates pole muidugi midagi imestada, riiki juhitakse meil ju nagu ettevõtet, mis peab tootma kasumit, pikalt rahaneelavad tegelased ja valdkonnad, kunst, kirjandus, kultuur laiemalt on vaja pressida rahateenimise masina ette, hea näide on teater, eriti näiteks NO99, nagu teeks kunsti, nagu oleks päevakajaline, nagu teeniks raha, nagu majandaks ära…

Äkki peakski nii olema.

Thursday, October 8, 2015

Eestlase pea sees

Mudlum


Blind01

 Jaan Isotamm                                                                      
„Nägija pimedate maal“
Koostanud ja toimetanud Katrin Raid ja Mart Orav
Korrektuuri lugenud ja kujundanud Mari Ainso
Ilmamaa 2015
776 lk

Võtsin selle kirjatöö vastu küll pisut nurisedes, kuid siiski pahaaimamatult, sest mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab. Olin just lõpetanud Hannes Varblase „Ilmavallast“ tudeerimise, samuti Ilmamaa kirjastuse hiljutine väljalase ja lootsin ehk midagi sarnast. Kunagi ammu olin muidugi „Närvitrükki“ lugenud, mälupõhjast kerkisid väekad luuletused ja mingi ähmane teadmine, et tegu on eesti kultuuris olulise isikuga.

Kirjandust pole aga selles raamatus ülepea, kui välja arvata paari raadiosaate transkriptsioonid, ühes arutleti Margaret Atwoodi teose „Teenijanna lugu“ üle ja teises uuriti Michael Crichtoni „Sauruste parki“. Kõik muu otsapidi kirjandusse puutuv on aga läbinisti poliitiline – järelsõnu, järelhüüdeid, analüüse, diplomitööde arvustusi ja igat masti muid mõtteavaldusi iseloomustab üks temaatika – nende subjektid on olnud poliitvangid, represseeritud poliitikud, eestlased paguluses, ühel või teisel viisil kuuluvad nad mitte kaasaega, vaid minevikku ja just mineviku kõige pimedama poole peale.

Ülevaateteos ei ole ehk mõeldudki kaanest kaaneni läbi lugemiseks, pärast esimest kolmesadat lehekülge olin juba üsna mõtlik ja segaduses. Seal oli virnade viisi erinevaid intervjuusid, kus küsiti peaasjalikult ühtesid ja neidsamu küsimusi ja ka vastused olid üldjoontes ikka ühesugused, sageli isegi identse lausestusega. Võta sa nüüd kinni, kas see on „ raske küsida – raske vastata“ sündroom, või ikkagi teatava väga kinnistunud maailmapildi avaldumine. „Enamik meist olid muidugi üksikud ahastajad, aga mul vedas ja ma polnud kunagi üksi, vaid usaldusväärsete inimeste ring püsis mu ümber Mordva päevadest saadik. Sealt ammutasin ma jõudu, mis aitas vastu panna ja muutumatuks jääda.“ (lk 189) Just see muutumatuks jäämine saab inimhingele saatuslikuks.

Refereerin väga lühidalt ja ülekohtuselt ühekülgselt Jaan Isotamme eluloo, nii nagu ta nende materjalide põhjal formeerub.

Sündinud 1939. aastal, ei saanud tal olla isiklikke mälestusi sellest Eesti Vabariigist, mis hiljem kujunes tema ideede ja aadete ülimaks projektsiooniks. Mitmel pool nimetab ta eestlaste lühidaid iseseisvusaastaid tõeliseks Kunglaks, kristallselgeks õnneajaks, haritlaste ja vaimuaristokraatide pärusmaaks, riigiks, kus iga mees võis pidada oma talu, äri või töökoda ja oma ettevõtmistes edeneda, ning mis andis sealt elluastunutele kaasa ebamaise vaimu- ning elujõu.(„ In memoriam Kaljo Villako„ – „kuid see laeng, mis neile noortele õnneliku Eesti kodudest ja koolidest kaasa anti, oli üks võimsamaid meie maa ajaloos… ta oli alles 21 aastane, kui Eesti õnneajale järsk lõpp tehti.„ lk 315)

Verinoore poisikesena asutas Jaan Isotamm koos kompanjonidega salaorganisatsiooni Eesti Noorte Malev, millele oli ise hümni kirjutanud: „Ela, kasva, võimsaks saa, me Eesti Noorte Maleva!“, organisatsiooni juhtkiri aga lõppes sõnadega:„Elagu uus vaba Eesti ja tema õilis rahvas!“ See avastati ja likvideeriti kiiresti ning eluaastad 17-24 veetis Isotamm Mordva vangilaagrites. Just need seitse aastat said tema isiku kujunemisel määravaks. Seal sõlmitud sidemed, sealt omandatud argoo ja maailmamudel kanduvad ja laienevad tema edasisse elukäiku. Tundub, et laagriaeg oli üsnagi õnnelik ja vaba aeg, „midagi kuurordi ja metsaülikooli vahepealset“ (lk 88), ei liiga rasket tööd ega julma kohtlemist, asjad, mis väljaspool laagrit oleks kaasa toonud represseerimise, seal juba sees olles olid enam-vähem lubatud, isegi kõikvõimalikku kirjandust sai volilt tellida. Ja kui vaba maailm oli pigem laagriseinte vahel, siis otse loomulikult oli päris laager kogu muu Nõukogude Liidu territoorium, kõiki eluavaldusi ja ilminguid üritab Isotamm hiljem laagrisõnastikku ja hierarhiatesse mahutada. Järgnev mõtteavaldus käib juba uue Eesti Vabariigi kohta:“Analoogia põhjal tunneme ära kõik GULAGi sotsiaalsed kihistused: absoluutse võimuga tšekistid, samuti kõik riisuvad ja ja terroriseerivad tuhandet masti platnoid. Nende kahe põhijõu vahele jääb üle igasuguste piiride anormsed mõõtmed omandanud придурка’de vägi, ning lõpuks ainult sõelaga vett kandvad ja туфма’ga tegelevad равотяга’d, kes endile üha paremat katelt nõuavad.“ (lk 88)

Peale vanglast vabanemist sattus ta 1966 aastal tuberkuloosiga haiglasse, kus vähese halva enesetunde, rohke toidu ja rahuliku elu peal sündis esimene suurem luulepalang. Oma loomingust Johnny B väga rääkida ei taha, silma torkab vaid see, et alati tuuakse näiteks üks ja sama luuletus „tydrukujuuksed“, kui küsitleja uurib vastalise sõnumi kohta luuletustes, kus erinevalt ametlikust versioonist (saksa koonduslaagrid) on kirjeldatud hoopis juhuslikku naistehaua lahtikaevamist Mordva vangilaagris. No ja muidugi ei saa märkamata jätta ränka järjekindlust, millega iga viimane kui ajakirjanik peale lendab: „Kust on pärit nimi Johnny B?“ Ja millise uskumatu kannatlikkusega neile iga kord asi ära seletatakse. Épater la bourgeois!

Edu tuules liiga muretuks, liiga eluarmastavaks muutunud Johnny tõmbab järsu rapsakuga ennast kirjandusilmast välja – kummitab oht mugandumiseks, kollaboratsiooniks, eneseimetluseks, võimalik, et selle olulise poole enda küljest noaga äralõikamisel on mingid sellised varjatud ja isiklikud põhjused, millest muidu nii jutualdis Isotamm ei räägi. Peapõhjusena esitletakse tsensuuri ning järjepidevat KGB mõjuväljas olemist.Tagantjärele meeliskleb ta mitmes intervjuus, et üle kolmekümnesed ei peaks enam luuletama ja et on hale vaadata neid, kes vanas eas ikka veel püüavad midagi teha, uut sõna ja tuld sealt ei tule. Niisiis võib kirjanikuperioodiks nimetada aastaid 1966-1974, kokku kaheksat aastat. Vanem ja tigedam Isotamm arvab, et kõik nn sovetiaegsed kirjanikud olid suuremal või vähemal määral kaasajooksikud ja nahahoidjad. Jaan Kaplinski olla väliseestlase Hellar Grabbi käest endale raamatuid tellinud. Ja Isotamm paneb kaunikesti pahaks: „Raamatute ning ajakirjade temaatika oli ikka veidravõitu: ikka ja jälle indiaanlased, keldid ja muistsed rahvad. See oli puhtakujuline enda isiklike huvide rahuldamine.“ (lk 338) Küllap oleks sobilikud olnud ainult pagulasmemuaarid või vähemalt midagi Eestiga seotut. Sest kõikvõimalik teave isikute kohta, kes ENE-sse ei jõudnud, oli Isotamme obsessiivsevõitu harrastus.„Tema koostatud ja tema valduses [on] aina täienenud biograafiline andmekogu, mis sisaldab infot umbes 100 000 isiku kohta…Selliste faktide kogumine oli Johnny B suur kirg.“( lk 212)(Vt ka „Diskussioon „Eesti haritlaskonna koostöö Nõukogude võimuga“.“ Lk 506)

Järgneb siseeksiil, täielik eemaletõmbumine avalikust elust, töö öövahi ja viinajoojana. Viinaveast saab ta lahti, avastades, et süüdi pole mitte pudel, vaid sõbrad, kes pudeliga külla tulevad, ja nii ta viskab oma sõbrad välja ja pudeli neile takkajärele, soovitavalt nõnda, et see vastu kivisid puruks kukuks.

Sellist ausa vabatmehe elu elas Isotamm ligi paarkümmend aastat, ilmudes uuesti avalikkuse ette aastal 1988, juba ajakirja Akadeemia toimetuse liikmena. Sellest keerukast, nüüd juba unustusse vajuvast Eesti taasiseseisvumise perioodist on hulgaliselt artikleid. Kõike seda, mida aastakümneid sai valvuriputkas vaid valitud isikutele rääkida, ja tingimata veel nõnda, et kuulajaid kunagi ei tohtinud kaks olla, sest siis oleks kolmas olnud tunnistaja ja oleks võinud julgeolekule vahele jääda, kõike seda võis nüüd ääri-veeri ja järjest valjemalt hakata avalikult kuulutama. Ja just selles vastuolulises ajas, kui kõik kogu aeg murranguliselt muutus, hakkab endisest rahvuslikult meelestatud, edumeelsest, terasest mõtlejast saama järjest reaktsioonilisem, vapslikum, marurahvuslikum mees.

Sest saabunud vabadus ei vastanud kuidagi Jaan Isotamme muinasjutulisele endisele omariiklusele. Ta pettus selles kibedalt ja lõplikult ega leidnud endas mingit jõudu sellele vastu astuda. „Mis ma teha saan? Oma riigi vastu ma ei lähe.“

„Ta oli kindlalt veendunud, et Eesti vabaneb, et kommunistlik režiim ei saa lõpmatuseni kesta, ükskord ta variseb kokku või purustatakse, aga et see vabanemine või vabadus nii jõle oleks, kui ta praegu on, seda ei osanud keegi kõige hirmsamas unenäos ka ette näha.“ (lk 171)

„Praegune Eesti ei ole see Eesti, mida ma tahan. Ja selleks, et seda muuta, ei ole mul jõudu. Niisiis tuleb kõrval seista ja vaadata.“ (lk 125)

„Ma olen kogu oma teadliku elu Eesti Vabariigi taastamise eest väljas olnud, aga see vabariik, mis praegu on, pole küll absoluutselt see vabariik, mida minusugused ette kujutasid. Pigem on ta selle armetult tehtud paroodia.. .Ma olen vahel mõelnud, et Eesti on mingit uut tüüpi totalitaarne riik.“ (lk 155)

„Ja uimaste homo soveticus’te asemele vormitakse meie kaaskodanikest praegusajal psühhopaatidest homo oeconomicus’i, absoluutseid tarbijaid, kasutute ja suisa kahjulike asjade tahtetuid orje. Kumb neist hullem on, ei saa niivõrd lühikese turumajandusparadiisis oleku aja tõttu veel põhjalikumalt analüüsida, kuid paljud sümptomid otse karjuvad näkku, et oleme sattunud vihma käest räästa alla.“ (lk 191)

Egas ilmaasjata ole murdeliste ühiskonnamuutuste vastu rahva seas sügav umbusk, igasugu oportunistid hüppavad välja, kõik ümberringi on inetu, inimesed ei kohane. Nad kibestuvad, kaevuvad mineviku müüride vahele ja elavad mingis väljamõeldud maailmas, kes muistses Kunglas, kus Vanemuine kannelt mängis, kes kenal nõuka-ajal, kus palk jooksis ja elekter maksis kaks kopikat, mõni igatseb tsaariaega taga, igatahes on kindel see, et „enne“ oli parem, võib-olla kunagi hiljem on jälle parem, aga kas meie vanad silmad seda enam näevad…

Pettunud Isotamm tõdeb kogunisti, et Ameerika Hääle raadiosaated, mida ta lapsest saati kuulas, rääkisid küll tõde, aga mitte täit tõde, nad ei rääkinud seda, et ka kogu nõukogude propaganda lääne kohta oli tõde – kapitalism ongi jälk, ebainimlik ilmakord, kus jällegi laagriargoost laenatuna — sa kas sööd või sind süüakse, oled kas küülikvõi šaakal, sina sured täna, mina homme, kogu see soveti mentaliteet kombineerus uue jõhkra rikastumishimulise maailmaga tema meelest eriti võikalt. Ja noh, õigus tal oligi. Sinna juurde lisada igasugused tärkavad uued poliitilised moodustused, kõik need rahvarinded, kodanike komiteed, ERSP-d, kes mäletab veel IME-t? Neisse suhtus ta varjamatu skepsisega, olles veendunud, et jätkuvalt on nad viimseni KGB kontrolli all, et nende tegelinskid on võimuahned ja äraostetavad, parimal juhul lihtsalt saamatud. Uutele tekkivatele parteidele heidab ette, et need ei kasuta tugevaid, karismaatilisi liidreid, justkui oleks meil tunnustamata karismaatikuid kuskil laokil. („Ja see, et ERSP valis liidriks libeda kompromissimehe Kelami, oli iseendale jala taha panemine.“ lk 93)

Reaalpoliitikas ta ise osaleda ei soovinud, olles veendunud, et selles ei suuda keegi puhtaks ja ausaks jääda. Patiseis.

Järjest enam pöörduvad mõtted ja mälestused tagasi laagris veedetud noorusaega, arutlevad aastakümnete tagant selle või teise saatusekaaslase moraalse palge üle, kas olid nad ehk kogemata kombel koputajad, kas neist said kaasajooksikud ja allaandjad, ei tundu olema tähtsamat teemat kui absoluutne, plekitu, vankumatu moraalne sirgeselgsus ja ometi ei ole olemas peaaegu ühtegi inimest, keda võiks jäägitult usaldada. Kõik su ümber võib olla mäda, tohletanud, reeturlik. Ainult kahtlus ussitab hinges. ( Vt. käsikiri „Kõrvuti kuid eraldi“ lk 273-299 jpt.) Represseeritud vaidlevad omakeskis, kes on kõige suuremad kannatajaid, kas esimese küüditamislainega läinud, laagrivangid või 1949 aasta tapivaguni reisijad. Ja see näitab juba selgemast selgemini, et oma kannatustest ei osata kuidagi lahti lasta.

Ning Isotamme ja küllap paljude teiste temasarnaste meeste kirjutiste kommunismivastane retoorika hakkab meenutama täpselt sedasama punapropagandat ennast. Nimetagem seda nähtust seestumiseks. Iseäranis sümptomaatiline on pikk artiklisari „KGB meie elus“ ajalehele „Eesti Aeg“. See koosneb nii ilmvõimatult paljudest osadest, on nii detailne, nii sürrealistlik, et vägisi jääb mulje, et Isotamm oli omakorda KGB KGB.

„KGB on Eestis just nagu õhku haihtunud, ent ometi saadab tema mürgine hingus pidevalt meie elu ja köidab inimeste meeli. Põhjendatud ja põhjendamata kahtlusi kaaskodanike kuuluvuse kohta selle asutuse agentide hulka, oletusi KGB mõjutustest ja sisseimbumistest kohtab igal sammul ning neile ei tule lõppu enne, kui selle organisatsiooni liikmeskond ja tegevus on avalikustatud ja konkreetse hukkamõistu osaliseks saanud.“ (lk 426) Niisiis püüab Isotamm omakäeliselt koguda ja süstematiseerida kõikvõimalikke materjale ja teavet selle organisatsiooni kohta, mis näib olevat nii võimas, nii võitmatu, nii suurejooneline, ometi tundub selle monstrumi kolossaalsus ja keerukus tegevat võimatuks tema vähegi tõhusa toimimise. Kõiki inimesi maailmas ei ole võimalik kontrollida, mõjutada, üksteise vastu mängida, on vaid võimalik tekitada mulje, et see on võimalik. Ning sellest piisab, et mürgitada inimeste meeli veel aastakümneid hiljem.

Mõttesüsteem, mis on üles ehitatud vaenlasekujule, ei muutu vaenlase hävitamise järel ühepooluseliseks ning kõikihõlmavaks. Kui on harjutud vaenlast otsima, on teda alati võimalik leida. Ikka jääb kahtlus, et mõni on kuskile peitu jäänud ja jäädki neid lõputult jahtima. Nii see, et igal pool on nuhid ja vaenlased, kui ka see, et kuskil on totaalne õnnemaa, on stalinismi klišeed.

Nüüd siis tuleb selle kirjatüki kõige keerukam osa. See, mis meid kõiki puudutab, praegu iseäranis. Mis on rahvuslus? Miks on rahvuslus muutunud ainult mingi kildkonna valduses olevaks mõisteks ja ära kistud ülejäänud eestlaste käest? Meile kõigile meeldiks hea eestlane olla. Nüüd on need saadanad juba lipugi ära lörtsinud.

Isotammel endal on rahvuslusele pühendatud hulgem kirjatükke, ei saa sugugi arvata, et ta ei olnud teadlik selle mõiste hilisusest ajaloos, selle pidevast muutumisest ja teisenemisest. („Mõttevahetus läheb tulisemaks“ lk 384) Läbi selle paksu raamatu aga kipub välja kooruma küüniline pilt –Isotamm oli rahvuslane, kes vihkas omaenda rahvast. Ta oli veendunud, et okupatsiooniaastad (muuseas ta ise ei tunnista mõistet okupatsioon, vaid nimetab toimunut orjastamiseks), läbiviidud genotsiid, läände ja itta lahkunud helgemad pead ja paigalejäänute olukorraga kohanemine on rahva päästmatult rikkunud ning sandistanud. Eestlased on muudetud „madalakvaliteediliseks rahvaks“ (lk 124) Rääkimata nendest inimestest „kes olid juba peldikus sündinud, nendele jäi sitahais pikaks ajaks külge…“ (lk 532)

Ta eristab teravalt riiki ja rahvust, leides, et rahvus ja rahvustunne on olemas ka omariikluseta „Rahvusel võib olla oma riik ja võib ka mitte olla, rahvust see mingil kombel paremaks või halvemaks ei muuda.“ (lk.156), kuid mulle jääb kaunikesti segaseks, mis eesmärke saaks rahvuslus endale seada, kui tal riiki ei oleks?Võib ju kujutleda mingit tüüpi ruraalset kogukondlikku anarhismi, aga modernistlikul perioodil on kombeks kogu maa riikidega katta, sest kui ise oma riiki ei tee, siis tuleb ja teeb keegi teine.

„Vastaspooleks rahvuslusele on kogu aeg olnud üks ja sama ideoloogia eri nimede all, on nendeks siis kristlus, kosmopolitism, internatsionalism või viimasel ajal sunnimeetoditega levitatav globalism.“ (lk 563). Selline mõtteviis ei ole mitte kuskile kadunud vaid just praegu üha enam kanda kinnitamas.“Uus ärkamine või õigupoolest tagasiärkamine oleks ausaks tunnistuseks, et me ei ela maailmale, vaid üksnes , oma rahvale, siinsele eluruumile.“

Ernest Gellneril on hüpotees, et mitte rahvused ei tekita rahvuslust, vaid rahvuslus loob rahvusi. Tänases päevas tundub hoopis, et rahvuslus mitte ei loo, vaid lõhub rahvusi; Isotamm ise kirjutab, kuidas Stalin kasutas osavalt ära rahvastevahelisi hõõrumisi, mängides neid üksteise vastu ja hoides niimoodi oma riiki upakile kukkumast. „Armeenlased vihkasid asereid, grusiinid armeenlasi, tadžikid usbekke, ukrainlased poolakaid, kõik rahvad kokku venelasi ja venelased omakorda juute.“ (lk 628)
.
„Aga mulle tundub, et isepäiselt jonnivad eestlased ongi ellu jäänud peamiselt just tänu hinge vissis hoidvale üksteise kiusule (hädaga ka ühtehoidmisele) ja valitsejaile pugemisega, orja-, katku-, nälja-, sõja- ja nõukaajast läbi tulnud. Geneetiliselt oleme põhimõtteliselt samasugune, lootusetult alla käinud rämps nagu näiteks norralased või soomlased. „ (lk.190) Verepuhtus! Tekstidest leiab veel mitmeid kahtlasi viited näiteks vabamüürlusele (lk 62 Kennedy mõrva asjaoludega seoses), leiab homofoobiat, juudihirmu ( küsisin ühelt endale lähedalseisvalt isikult, mis värk selle juudi vandenõu taga tegelikult on, ta vastas mulle, et juudid on oma pojad 4000 aastat järjest kirjaoskajateks õpetanud), president Obamat nimetatakse murjamiks jne.. Vahel tundub, nagu koliseksid targal mehel kivitükid pea sees. Terviklik, väljakujunenud ja mittearenev maailmavaade on lõppeks sellesama vihatud süsteemi produkt. Mõelda vaid, kui poleks pidanud omama nii palju veendumusi! Just see on rõhumise all oleva rahva kõige hirmsam taak – nende mõtted väänduvad kõveraks süsteemi määratud jooni mööda. Ja pole eriti tähtis, kas neid rõhub oma või võõras võim.

Üldjoontes näib, et Isotamme ja tema aatekaaslaste ideaaliks oli mingit laadi autarkia, suletud ja homogeenne süsteem, põhimõtteliselt nagu kveekerid — et kõik oleks oma ja et kõik oleks aus. (Vt. ka „Tallinna on koondunud kõik see halb, mis Eesti elu mürgitab.“ lk 717) Autarkilisele Eestile on saanud saatuslikuks see, et me asume mere ääres. Oleks pidanud ikka kolima keset paksu metsa. ( Vt ka. J.M.K.E “Külmale maale“)

Kahtlemata on see mahukas tekstikogumik tõsiselt oluline mõistmaks ajalugu ja selle mõjusid tänapäevas. Maailm muutub kiiremini, kui inimene mõelda jaksab ja see on tekitanud paraja kaose mitte ainult meie väikese rahvakillu seas. Keset kõike seda segadust, hirmu ja ärevust tuleks eelkõige arutleda siiski selle üle, millist tulevikku me tahame. Sest minevikku tahta ei ole teps mitte mõistlik asi.

Et aga jutt liiga süngeks ei kisuks, lõpetaksin selle kokkuvõtte tundmatu luuletaja Böichmanni värsiga:Tööline võib töötada
maamees põldu künda
eesti sõdur lebab maas
kedagi ei ründa


Ilmus ERRi kultuuriportaalis
Illustratsioon: Pieter Brueghel vanem c. 1568.
Pimedate mõistukõne