Monday, January 26, 2009

Mait Vaik / Robert Kurvitz intervjuu

ehk "KEDAGI EI HUVITA, MIS TARKA JUTTU SA RÄÄGID."

Mait Vaik on ansamblite Vennaskond ja Sõpruse Puiestee sõnadekirjutaja. See on tema intervjuu Robert Kurvitzaga, kelle võitlev sõna on ansambli "Ultramelanhool" teenistuses. Need kaks räägivad UM´i uuest albumist "Materjal", kuid ei piirdu sellega. Arutluse alla tuleb ka Lilli Müüv Mees, Eesti levimuusika hetkeseis ja pöörased koki ja muude luksuskaupade hävitamise orgiad Metro Luminali helivõlur Rainer Jancise miksimispuldi taga.

Veel üks märkus enne kui TARK JUTT pihta hakkab: kõrvalseisev albumikaas on ka sealt samast, "ajaloo montaažiruumi põrandalt", millest intervjuus juttu tuleb. See ei ole antud albumi ametlik kaas. See on see, milline "Materjal" oleks välja näinud siis, kui zaumnikud Aleksander Rostov ja Robert Kurvitz ise oleks selle teinud. 


1. Alustaks siis sellest nagu ikka, et millal ja kuidas "Materjal" valmis. Ühesõnaga, kas pärast esimest albumit tuli tahtmine teine kohe otsa teha või ootasite ära vastukajad esimesele ja korrigeerisite ennast vastavalt (loominguliselt, vormiliselt). Kas lood ja tekstid on kirjutatud pärast esimest albumit või ka mõned sellised mis esimesele ei mahtunud.

Pigem oli ikka nii, et esimesed päris uued lood tulid enne kui keegi “Musta apelsini” albumi kohta midagi öelda jõudis. Meil oli siis hammas verel, tuhat mõtet peas. Et näitame neile raiskadele, mida me tegelikult teha oskame.
See esimene variant “Materjalist”, mis “Musta apelsini” järel kiirelt välja kujunes, kandis muuseas nime “Pimedam kui pimedus, valgusest valgem”. Sellest kontseptsioonist jõudis päris albumile kaks lugu – “Võililleväljad” ja “Ida-Euroopas”. Ta pidi olema selline “neljateistaastased paneelrajoonis” asi, nagu laste juturaamat või midagi sellist. “Pal Tänava poisid koos tüdrukute ja purjutamisega”, hästi palju suvist heli ja suviseid kujundeid. Sealt me läksime edasi, see värvus ja väljendite komplekt oleks olnud vist ka liiga sarnane teie “XX Sajandi lastega”. Tekkis uus kontsept, see maailmapilt-kui-albumitäis-muusikat, mis nüüd “Materjali” nime kannab. Aga ma arvan, et huvitav on teada: kuskil ajaloo montaažiruumi põrandal vedeleb ikka veel “Pimedam kui pimedus, valgusest valgem”. Võimeka fantaasiaga kuulaja võib selle sealt nüüd oma mõtte-pleierisse mängima panna.

2. Miks ei ole teie maitsekal koduleheküljel kontakti ja kuidas huvilised üldse plaadi endale soetada saaksid, näiteks Allan kes tõmbas küll mp3-med aga tahaks "Materiali" ka plaadi kujul. (PS mp3-edon saadaval aadressil http://www.ultramelanhool.org)

Miks kontakti ei ole, ma ei tea. Maitsekas kodulehekülg pole minu djeelo. Ma olen rohkem nagu “suur poeet ja võrgutaja”.

Plaati saab Tallinnast, Laseringist. Ma arvan, et neilt peab koha peal tellima. Nad ostsid meilt kümme (!!!) tükki ja ma kahtlen, et nad neist kümnest väljapaneku on teinud. Tartus saab plaati osta Genialistide klubist ja eri spetsilt, käsitsi toimetusega, saab füüsilise eksemplari kätte meie korralduselt. Selleks tuleb saata meil aadressil: joannael@gmail.com.

Oli ka plaan Lilli Müüv Mees oma outlet´iks muuta aga see jäi ära. Legendaarne Lilli Müüv Mees on see tüüp, kes kevaditi Wiiralti ees inimesi tüütab. Ta tuleb, teeb oma liputaja-mantli hõlmad lahti – tal ripuvad sealt sinilillede kimbud, hästi armsad, väiksed, niidiga kokkusõlmitud – ja siis ta ütleb sulle oma rämedal häälel: “Osta tüdrukule lilli!” Kas see, muuseas, ei ole kuidagi sõprusepuiesteelik kontsept, Mait? Igatahes, algne idee oli Lilli Müüv Mees Narkotsi Müüvaks Meheks upgrade´ida (“Osta tüdrukule narkotsi!”) aga siis sündis nägemus hoopis Ultramelanhooli Plaate Müüvast Mehest: “Osta tüdrukule Ultramelanhooli plaat!”

Plaan ei materjaliseerunud, Lilli Müüv Mees olla surnud. Mis on muidugi nõme. Tegelt ta ei tahtnudki niivõrd Lilli, Narkotsi või Ultramelanhooli plaate müüja, see oli lihtsalt tema viis vestlust alustada. Tal, vaata, oli üksik olla.

M: Jah, Lilli Müüva Mehega on ka meil oma kokkupuude. Endine matemaatik ja Arne Oidi poeg. Ta pakkus ennast meile manageriks ja vahetasime kontaktid kuid lahku minnes tuli Allanil pähe küsida, et kas ta üldse teab millist muusikalist kollektiivi ta nüüd promoma tõttab. See ununenud pisiasi pani meid mehe võimekuses kahtlema aga omamoodi kummaline kokkusattumus, et ka UM-il olid temaga omad plaanid nagu ka... Metro Luminalil. Ta müüs ju Luminali plaate.

3. Kuidas koosseisuga on, kas on olnud muudatusi, tülisid ja leppimisi. Ja kuidas üldse esimese albumiga rahule jäid võid kuidas kuulajad seda vastu võtsid. Ma saan aru küll, et viimane küsimus tuleks esitada neile aga igal muusikul on ometi oma sisetunne (kuigi, see võib petta)

Koosseis on kaoses. Me ei ole küll minu arust erilised tülitsejad aga kuidagi on niimoodi välja kukkunud, et kõik meie Mustamäe kauboid on maailma peale laiali pillutud. Ehk leiab ükspäev aset majesteetlik taasühinemine? Kolmas album, kus kuuleb jälle ka Tõnis Veelmaa õhulisi kompositsioone? Eks näis.

“Must apelsin” on ajaga koha peale loksunud. Alguses ma küll viskasin ta nurka – kobi eest saast, lase suuri asju teha! – aga nüüd… eks ta on üks heade momentidega ja kindlasti väga kokkuhoidev jutustus noorusest. Ja ma arvan, et ta on tegelikult üpris paljudele meeldima hakanud ka, just komplektina. Et on inimesi, kelle maailmatajus on kuskil nurk selle albumikujundusega. Näiteks eesti kodutute foorumil on kaks kutti, kes tegid UM’i teema ja neile läks raskelt peale. Eesmärk saavutatud. Mis ülejäänud arvavad, ei huvita. Kui sa ikka kunagi tänaval elanud ei ole, siis kes sa üldse kurat oled selline, et muusikast rääkida?

4. Uus plaat tundub väga terviklik, ka kõigi lugude autoriteks olete sina ja Harak. Tekib küll kohe selline tunne, et on mindud maksimumile. Kuidas sa ise kommenteeriksid.

“Maksimum” on õige väljend selles mõttes, et materjal peaks hõlmama absoluutselt kõiki minu arust tähelepanuväärseid inimtegevuse valdkondi. Ta on tehtud ka väga täpse šifri järgi, kõik värvused ja sümbolid jooksevad teatud valemit mööda kokku. See on nagu mingi maailma eest eksiilis elava inimese raamatukogu kokkuvõte. Sellepärast ma õhutaks inimesi, kes veel päris “pihta” saanud pole, talle veidi rohkem aega pühendama kui tavaliselt albumile pühendatakse. Ma tean, et see on paras väljakutse, eriti sellises maailmas, kus sa võid hoopis MGMT kompvek-biidi oma kõrvaklappidesse pista ja kohe hakkab mõnusam. Sellega võrreldes kõlab “Materjal” alguses vaenulikult. Aga siis kui ta vaikselt lahti rullub, ta on omaette maailm ja üpris võluv sellisena. See on kindlasti meelestatuse küsimus ja see meelestatus on pehmelt öeldes kriitiline. Aga proovi selga, äkki sobib!

Seal on näiteks Ciorani, Marxi ja Heti Tulve tsitaate. Viimane neist kostitab meid ühe iseäranis rumala sõnavõtuga: tal olevat grillz´idega, ridin´ spinners räpi jaoks liiga palju “sotsiaalsest närvi”.

5. Kuidas sujus koostöö Raineriga ja kui suur osa temal kui produtsendil ja helitehnikul lõpptulemuses on.

Koostöö Rainer Jancisega on nagu unes lendamine. Suuresti ülepingutatud on need müüdid ta konfliktsest iseloomust. Rainer Jancis on zen-munk. Las ma maalin teile pildi sellest, kuidas see välja näeb, kui Rainer Jancis su albumit miksib: Raineri juures on alati palju paljaid naisi aga need ei sega ta tähelepanu, ta silm püsib fikseeritult arvutimonitoril, ta käed opereerivad miksimispulti ämblikulaadse vilumusega. Sa ise paned seal kõrval kõvasti pidu – Rainer Jancise juures käib alati pidu, kõik kuulsad inimesed on seal, seesama Heiti Tulve esindab oma elustiili-firmat, ameleb diivanil koos kokist tuima, pool-alasti Carmen Kassiga – sa ise teed ka kokki ja lällad, šampapudel käes. Ja siis Rainer Jancise stuudiokõlaritest kostab su muusika, see on jumalik, see on sitaks šefim kui ta enne oli, siis kui Rainer seda veel šefiks miksind ei olnud. Sa koperdad talle otsa ja karjud: “Rainer, keera veel šefimaks!” ja Rainer tuleb selle peale nagu transist välja: “Kui palju šefimaks?”. Sa karjud: “Keera 12% šefimaks!”, Rainer paneb käe oma “šefimaks” slaideri peale ja Carmen Kass hüüab: “Ei ole nii, Kirjastus «Pimedus» läks just 12% šefimaks, kuidas see võimlik on?! Ma arvasin, et enam šefimaks ei ole võimalik!”

Ja siis Heti Tulve ütleb, et tal on liiga palju sotsiaalset närvi, ta ei saa sellest luksuskaupade hävitamise orgiast enam osa võtta. Ta läheb ära koju.

Tegelikult on nii, et kuigi Rainer on päriselt ka võlur ja väga hea maitsega muusik, siis ma pean au andma ka Indrek Pattele Linnahalli stuudiost. Rainer tegi siin ju ainult miksi ja masteri, milles avaldus muidugi ka tema “produtsendikäsi” (on punane, parem käsi?). Helitehnik oli ikkagi Indrek Patte ja see ei ole mitte vähem andekas mees.

M: Olen sinuga nõus. Kuigi Pattele see kiitus vist korda ei lähe on ta tõesti tasemel helimees ja Vennaskonna “Usk. Lootus. Armastus” on tänaseni üks paremini helindatud albumeid selle ansambli ajaloos. Kuigi, meeletu kiirus, 12 tundi mille jooksul need lood sisse sai mängitud ja miksitud jääb vist ka Linnahalli rekordiks. Hilisemast koostööst Patte millegipärast keeldus.

Robert Kurvitz. Tema ongi see tüüp, kellest räägitakse.
6. Ma ei saa mööda sinu isikust, esiteks kes sa oled ja millised on sihid. Õpingud,

Kindel on see, et mingeid õpinguid mul nüüd küll lähiajal plaanis ei ole. Haridus ja mina, me olema sõjajalal, ma jälestan teda.
Tulevikust: mul on selle 24 eluaasta jooksul olnud kaks suurt projekti. Esimese koondnimi on “Elyysium”. Nüüd ma olen oma teise, UM´iga mõneks ajaks ambitsioonid rahuldanud. Ma ei oska sellele “Materjali” töökehale enam midagi lisada, ei ole enam ühtegi asja, mida ma laulutekstiga öelda tahaks. On aeg järgmised paarkend aastat Elyysiumile pühendada.
See tähendab, et ma hakkan kirjanikuhärraks ja hävitan maailma.

6.a. Kirjandusest rääkides, kes sulle meeldivad. Ja veel - pole kahtlustki sinu kui tulevase kirjaniku võimetes aga miks just hävitada? Või tuleb seda võtta lihtsalt kui “vihast” väljendit.

Ei, see on ikka eesmärk omaette. Samamoodi nagu see on eesmärk omaette sellel samusel, meie “Materjalil”. Tellingud või plahvatused, kumb on ägedam? Võtkem näiteks huumor – kas sulle siis ei tundu, et maailm läheb liigestest lahti kui sa naeru käes vapud? Et see su lõkerdus oleks nagu miski tektooniline pomm, mille käes sõjaministeerium ja telemaja kokku varisevad? Mis on kõige šefim bändinimi kogu maailmas? “Einstürzende Neubauten” – kokkuvarisevad nüüdisehitised. See ei ole mitte ainult naljakas, kokkuvarisemine on ka ilus, sa filmi seda aegluubis, näita kuidas majad tuhastuvad või jääliustikud vette vajuvad. Kõik ütlevad “Ahh…katarsis!” Muidugi on olemas ka alalhoidvat ilu aga mulle tundub, et need alalhoidvad jõud on niikuinii suures enamuses. Mis neid siis enam toetada? Pealegi, selles nende alalhoidlikkuses on üksjagu enese armastust, enese, mitte maailma alalhoidmist. Ja see ei ole ei enam katarsiline ega ilus. Ja väga naerma see mind ka ei aja.
Tegelikult on enamus head ilukirjandust üks paras maailmalõpp. Kas sa tead kedagi, kelle lemmikraamat lõppeks jube hästi, suurte restauratsioonidega? Mina ei tea. Meie kitarristile ja heliloojale, Martin Harakule meeldib see kui Emil Zola “Söekaevurites” anarhist Suvarin kaevandusele pommi alla paneb. Muidugi ei pruugi see päris maailmas niimoodi olla aga kirjandus ju lepitabki kõiki neid ärajäänud võimalusi. Montaažiruumi põrandalt. Kõike seda ärajäänud tragöödiat ja kaost, mille asemel päris asjad on läinud nii, nagu nad lähevad: enam-vähem etteaimatavalt. Omasoodu. Paljude minuvanuste lapsepõlveraamat #1, Vendade Stephanideste “Iidsete aegade lood”, lõppeb järgmiselt: oma lapsi leinava ema pisarate all variseb kokku Olympos, jumalad hävivad. Päris maailmas nii ei ole, üheksa milonit inimest sureb Holodomoris, kolmkümmend miljonit inimest sureb Suures Hüppes, elu läheb edasi. Vjso normanlo.

“Mutta mikä on maa? See on helvetti. Se ei ola mikään kauhuapaikka. Ennemmiknin siinä on surullista.”

Mis puutub lemmikautoritesse, siis ma ennast oma peene kirjandusliku maitse najal upitama ei hakkaks. Olgu öeldud, et mulle meeldib süžee meisterlikkus rohkem kui stiil. Minu jaoks on meelelahutus esmane, siis tuleb meelestatus, misiganes filosoofiline sõnum. Ma tahaks olla selline kirjanik, kelle raamatud on sama apetiitsed kui Harry Potter. See publikule väljakutse esitamine on selline asi, mis jäägu muusikasse. Ma olen ta seal juba välja elanud.

7. Ühest meie vestlusest jäi mulje, et "materjali" senine käekäik sind ei rahulda. Pean siin silmas, et mitmed väljaandajad ei olnud nõus seda tirazeerima. See on see koht kus võid neid sõimata

Ega ma ise ka ärimehena ei oleks seda asja avaldanud. Keda siin ikka sõimata on? See ei olnudki ju, niimoodi järelkätt mõeldes, mingi läbilöögiprojektina tehtud. Plaaditööstust sõimata on nagu jalaga maaslamajat taguda. Tuleviku muusikamaailmas saavad niikuinii töötama teistsugused ärmudelid. Mis need on, ei oska ma praegu öelda. See netis avaldamise asi on igatahes vahe-etapp, see on kindel. Aga asi on inimestele kohale toimetatud, see on nüüd tehtud.

8. Kuidas sa üldse praegust eesti muusikat hindad. Mis sinu meelest kodumaa muusikamaastikul toimub

Ma arvan, et mul tegelikult puudub vajalik distants seda hindamaks, mis toimub. Ma ei räägi siin üldse ainult kohalikust muusikamaailmast, ka rahvusvaheline eeter on käesoleval aastakümnel lihtsalt ära vajunud. Miks ma kriitilisest distantsi mainin on see, et ma kuulen niimoodi öeldes, mingit piidri kidinat, mitte oma häält. Arvamus jääb samaks ka järgmisel aastakümnel, see on kindel, ainult toon muutub (loodetavalt) väärikamaks. Nii et kujutagem järgmist endale ette pigem ajast karge, distantseerunud sõnavõtuna, kui minuna praegu:
“Eimillegindad, nagu neid inglise keelsest terminist “the noughties” tõlkida võiks, olid muusika jaoks ärimudelite ümberkujunemise ja varajasema pop-kultuurilise kütuse ärapõletamise tõttu kehv aeg. Ärimudelid ärimudeliteks, räägime kütusest. Kütust kahte sorti: poliitilist ja kultuuri-potentsiaalset. Need on tieneteisega soetud. Välismaal sai otsustavaks teise protestimuusika laine äpardumine – sõtta ju ikkagi mindi, kedagi ei huvitunud see alternatiivselt meelestatud paraaditamine – ning tõsiasi, et hip-hop, dub, house, britpop, trip-hop, r’n’b, Poola Kooma, Radiohead’i klaveripopp ja tegelikult kõik muusikastiilid, mis null-nullidel raadioeetris kõlasid, olid üheksakümnendatel või veelgi varem, juba ära tehtud. Juurde tuli väga vähe ja kui, siis olemasolevate derivaate. Levinud sõna, mida selle ideede nappuse varjamiseks kasutatakse, on muuseas “retro”.

Ka Kodumaal oli üheksakümnendatest pärit võimalikkuse meeleolu selleks ajaks läbi. Sellest uuest Ida-Euroopast ähvaradas üheksakümnendate alguses, kaheksakümnendate lõpus ju tõusta miski sootuks uus ja ägedam muusika kui Läänest. Seda siit isegi oodati mõndades Lääne kultuuriringkondades. Näiteks Kõik Üks Kõige unustatud “Kodu” oli teglikult läbimurdeliselt originaalne, kuigi rahvuslikult meelestatud muusika – rahvuslikkus ei tundunud seal enam halvaloomuline – rääkimata Vennaskonna anarkistlikust mikrokosmosest ja Metro Luminali gootikast. Alumiiniumi 484-jal loodud biiidid oleks võinud lausa uue žanri rajada. Aga kuigi originaalset muusikat tehti edasi ka null-nullidel, sai selleks ajaks selgeks, et põhirõhk on inglise-keelse muusika emuleerimisel, kodumaise turu jaoks arusaadavamas eesti keeles.

See üheksakümnendate originaalne tendents osutus ikkagi pigem vähetähtsaks. Tooksin heaks näiteks sellise ansambli nagu Borax, kelle vene keelsed ja igati paljulubavad helimaastikud jäid sinnapaika. Edu tabas mehi alles siis kui nad veensid HU? näol kuulajaid, et Kylie Minogue’i helipilt, eesti keeles ja eesti elust (derivatiivses, metropoliitses võtmes) lauldes on täiesti mõeldav. Saad aru? Eda-Ines Etti kuulab Coldplay´d, noh. See on ju igati tore, võtame näiteks suvalise tsirkusebiidi ja laseme selle peale oma enda maast kõnelevad mad rhymez’id lahti, aga mis siis? Kuitahes palju sa sinna kohaliku elu-olu vihjeid sisse ka ei loobi – kino “Kosmost” ja publikut, keda kontserdil napib – on see ikkagi emuleerimine, kohandamine. See ei jõua kuhugi, keegi ei taha seda väljaspool meid sellepärast, et neil on juba originaal olemas. Ja kõige hullem on see, et see originaal on ise ka ammu äratehtud, kultuuriliselt viledaks kulunud materjal. Aga ka siis polnud kohandamine ka näiteks Metro Luminal?

Esiteks, muusikaliselt võeti šnitti siis veel elujõulisemast inglise keelsest muusikamaailmast ja teiseks: ei olnud. Sellepärast ei olnud, et Metro Luminalil on oma enda, originaalne meelestatus. Ideoloogiline komplekt, mis Londonis tekkida ei saaks.”

Hirmus pikale läks see kokkuvõte aga muidu oleks, vaata, põhjendamatu nostalgiana kõlanud. Olgu lõpetuseks veel lisatud, et käesolevast aastakümnest pärinevad paljud mu lemmikartistid aga need ei ole inglise keelsest muusikaruumist. Rootsi The Knife, The Field ja Kent, näiteks, on täiesti orginaalsed asjad, cutting edge, meelestatus ja puha. Kent laulab rootsi keeles, The Field ei laulagi, The Knife’il on nii hull vokooder peal, et vahet pole. Ka need artistid ja paljud teisedki on mind palju mõjutanud, vahest rohkemgi kui varemnimetatud kodumaised aatekaaslased. Aga nende poole siinmail tavaliselt ei vaadata, vaadatakse raadio kahe kombel ikka veel Brit Awardse, nagu sealt oleks lähiajal kunagiste iidolite taaskehastus kerkimas. Ei ole. Need maad – Ameerika ja Inglismaa – kaitsevad oma kaubanduslikku positsiooni kultuuri välatarnijatena. Kui pop-muusikal üldse on tulevik, siis see tuleb äärealadelt. Koko-Nuri mäestikust, Altai järve äärest, Mustamäelt. Aga selleks peab sel muusikal ka midagi öelda olema. Midagi uut.

9. Mida pead enda jaoks uuel albumil eriti kalliks

“Šaht. Kapital. Aprikoosi.” See võiks vabalt ka viimaseks jääda, ma olen seal kõik ära öelnud, mida ma ühe meloodia ja laulutekstiga pragu öelda oskan või tahan. On see siis hea või halb, pohl. Kokkuvõttes kõlab see muidugi väga lihtsalt aga selle saavutamiseks on Martin Harak sinna alla ladunud oma kõige profimad pop-helistikud üldse. Tsiteerides Jaak Tombergi, kes omakorda seda teksti tsiteeris etenduse “Kommunisti surm” arvustuses, oleks laulu sõnum järgmine: “Selline on elu, niisugune see elu on”. Sentiment on tuttav, sellest maailma omasoodu minemisest oli juba varem ka juttu. Aga samas on ta nii ulatuslik, et minu arvates vähesed laulud päriselt hõlmavad enda alla kõiki neid asju, millest “selline” ja “elu” koosnevad. Et siis, “eläma on laiffi” ikkagi päriselt ei hõlma. “Näe suveõhtus on uinund provintse / tühje vidinaid ja roosikrantse” – see hõlmab.

10. Ma tean, et võrdlused ei meeldi kellelgi aga seda on öelnud peale minu veel vähemalt üks inimene - teie uus album meenutab 90 aastate Kauko Röyhkät. (nimetan paar lugu)

Sai vähän You-tubesta katsottu sitä sun Kaoko Röyhkää. Juuri nyt, ensimmäistä kertaa. Niitä sun biisejä siinä ei kylla ollut, mutta joku “lensi kädet auki kohta helvettiä”. Ja see oli musta ihan alright. Küllä mä pikkosen itseäni tunsin siinä myös. Että kiitti vaan, juuri olin etsimässä uutta musiikkia ja siinnä se!

11. Sinu tekstid on väga sümbolistlikud, kas see pole üks põhjustest miks tavakuulaja kes on harjunud pigem "Jõime viina, siis tegime seda ja seda ja seda" neid kergelt omaks ei võta. Ka sümbolid mida kasutad on olemuselt mitteigapäevased. Täpsustuseks niipalju, et ma ei näe küll mingit muud teist põhjust (muusika, vokaal, heli) miks need lood ei võiks kõlada raadiojaamadest nagu, nagu...

Kui ma nüüd sissejuhatuseks kergitan saladuskatet selle äärmiselt süstematiseeritud šifri eest, mille põhjal ma “Materjali” tegin, siis tegelikult on kusagil olemas ka ülisalajane dokument ja seal on kõik need inimtegevuse valdkonnad vastava lauluga paari pandud. “Prototüüp” on müstitsism näiteks, “Kirjastus «Pimedus»” on diamaterjalism ja Hümn Korteripeole on “vaba aja veetmine”…
Selline lähenemine on tõesti mõndadele üleliia “targutav” tundunud. Meid on süüdistatud intellektualismis selle sõna mitmete, vastukäivate, kuid samas negatiivsete eesliidetega (“pseudo” (M. Niineste) ja “elitaar“ (keegi märkimisväärselt tähelepanuvääritum tüüp). Ei ole heaks tavaks juba avaldatud kriitikale vastata aga lubage öelda, et teil on otseloomulikult ja täiesti õigus. Kõik see targutamine ongi neetud “pseudole”, lõpuks ta kõlab alati üleolevalt, asjatuna selliselt. Aga see on ka järeldus, millele “Materjal” lõpuks tuleb: “vaikus kõlab nagu võit”. Et siis – pangem ikka tähele ka kui kuulame.

Mingit äärmuseni lihtsustatud “eesti siga” ma meie väheses raadiomenus ei süüdistaks. Selline tegelane on küünikute poolt välja mõeldud. Süüdistaksin selles ja nii mitmeski teises kultuurikriminaalses teos hoopis küünikutest puhvrit, seda, mis kultuuri inimesele vahendab. Alguses raadiodiskor mõtleb mingi gallupi ja mingite reitingute põhjal välja selle “eesti sea” ja siis ta hakkab talle hanguga rokka ette loopima. Ning muidugi – ka siga pole süüst puhas. Õhust need gallupid ja reitingud ju ei tule. Kumb oli enne, kas siga või diskor sitahargiga, ei oska keegi enam öelda. Kuid mõelgem: mis juhtuks siis kui kultuurikanalid korraga otsustaks, et aitab sellest ühiskondlikust kokkuleppest. Keerame sitakraanid kinni. Laskem pigem tühja eetrit kui midagi lasta ei ole. Ära saa must valesti aru, ma ei arva, et sealt Oakenfold’i remiksi asemel mingi mu enda masendav jamps peaks tulema. See oleks kohatu. Ma unistan maailmast, kus oleks üldse vähem kultuuri ja rohkem vaikust.

12. Esita ise endale üks (ka mitu) küsimus millele sa tahaksid vastata ja mida ei küsita ega küsita

“Whoah! Dude, ma nagu just tulin sellisele mõttele, et pistaks mingid need su arusaamatud sümbolid vikipeediasse ja ma ei tea, kas see on sellepärast, et ma olen pilves praegu, või mis, aga see su Prototüübi “suu avamise tseremoonia” näiteks, see on inglise keeles, eksju, "opening of the mouth ceremoy" ja see võib ka sellepärast olla, et ma nii kõva kimu all olen, aga see ei ole väga mage, mis ta tegelikult on! Seletad äkki teistele ka!”

“Oota, mida? Kas sa tõesti tegid just seda, mida “tarkade sõnadega” bändide kuulajad kohati teevad? Et kuulad näiteks Wales’i vaimu-eputiste, Manic Street Preachersi mingit lugu, võtad sõnad ette ja wikid seda arusaamatut kohta seal ja siis leiad midagi ägedat. Aga kuidas? Oled ju pot-head ja idioot, sulle ju meeldib rumal muusika. Minu muusika jälle – mul on muuseas 9 klassi haridust – on vaimuhiiglaslik.”

“Ei, vaata, teglikult on nii, et The Establishment, eksju, The Man, The Man is tryin’ to keeping me down. Aga nad alahindavad mind, mu meeled on erksad, maailm teeb mind uudishimulikuks. Olla huvitatud – see ongi vabadus. Huvi üksi teeb mu meeled vabaks ja nii ma avastasin, et paljud need su sümbolid on tegelikult täiesti olemasolevad asjad. “Mäss ja meelehaigus” “Kirjastus «Pimeduses»” on mingi haige vana eesti kirjaniku raamat ja “mustrituvastus” seal samas laulus on ka wikis täitsa olemas. See on ”pattern recognition”. Mingi Willian Gibsoni raamat ja samas mingi suht äge proge, millega need arvutivärgeldused asjade kohta õpivad”.

“Muljetavaldav! Su küsimus kohta siis niipalju, et see suu avamise tseremoonia on see asi egiptuse surnute raamatust, nende matmisriituses, kus surnukehal tehakse suu lahti. See on selleks, et ta saaks teispoolsuses rääkida.”

“Oot-oot, mul endal oli nagu selline pilt just peas, et suu tehakse sellepärast lahti, et hing saaks kehast välja minna. Nagu sa siin räägib, et mingite “müürhoonete” vahel on, eksju, mingi “šaht”, mille kaudu taeva minnakse. See sobiks sellega.”

“Tegelt on jah niimoodi parem. Nad ei tea ka tänapäeval päris täpselt, miks see suu lahti tehti. Ma võtsin poeetilise vabaduse ja tõlgitsesin seda tseremooniat pigem niimoodi, nagu sa just ütlesid.”
“See teeks selle teksti nagu mõnes mõttes komboks Muinas-egiptusest ja Ida-Euroopa paneelrajoonidest. See mind siin huvtaski. Vaata, see läheb selle keelpillide teemaga seal ka kokku veits.”

13. Mis asjus sa praegu Saksamaal oled

Ma kirjutan siin. Sellepärast, et ma selline raamatu kirjutamise masin olen, on ka kõik mu vastused nii nõutukstegevalt pikad.

P.S. Mine põrgu kui hea see Kauko Röyhka on!!! Kuulasin just veel veits ja no on hea. Et potentsiaalne lugeja ka aru saaks, lisan siia hüperlingi: Kaoko Röyhkä ja Riku Mattila - Helvetti

Tänud selleks korraks. Vestlus sai koguni lühike aga jätkame siis kui romaan on ilmunud. Ja ega ma kirjutades ikka väga küsida ei oska...

4 comments:

  1. Hea on vana, rakusuurendusega kujundust näha. Btw, sul on seal peal typo.
    Also: su ülisalajane dokument, kus peal on kirjas, millest kõik-värk päriselt on? Kas see on idee poolest avaldamiseks mõeldud? kas selle saaks ritriivida ja sisse skännida ja mupoolest Sandril lasta selle tahvlivärvidesse keerata ja üles lükata? It would be awesome candy.
    Also: promotiivtekst võiks olla kuidagi ülejäänud värgist eristatud. Kasvõi, maitea, raamiga, või olla ühe tähenumbri võrra väiksem. Mingi värv vist hetkel ei läheks, ei tundu selline värvilise minekuga värk olema.

    ReplyDelete
  2. Also: your interests provided me with a hearty laugh.

    ReplyDelete
  3. Piinlik credibilityt tualetist alla laskev tüpo on parandatud. Päev on päästetud!
    Ülisalajaste dokumentide avaldamine on samuti hea mõte: väikene isiklik glasnost ja rohkem huvitavat träni millega tööpäeva lahjendada.

    ReplyDelete
  4. Ülisalajaste dokustaatide peale mõtlesin ise ka täna, salaja... Whisper it with me: "salaja..." Ma arvan, et kui teil midagi targemat pole teha üks päev, (nädalavahetusel näiteks?) siis tooge ära sellest Halvast Kohast. Luiks võib teha trip down Memory Lane'i ja võtta selle niiskumast mu laua kõrvalt, kapi põhjast. See on joonnistamise ploki esimene leht, kõige alumisem riiul. Siis Luiks ja herr Rostov võivad ennast mingi monitori taga purju juua ja lahedaks tahvliks pöörata. Selles samuses artiklis võiks peale selle avaldada ka ärajäänud kodulehekülje spläšši, see osutus hilisema inspektsiooni käigus äärmiselt ilusaks asjaks. Vähemalt mulle.
    Et siis teeme ära, väga lahe mõte. Aga ma olen nagu veidi kaugel selle jaoks või nii.
    P.S. Ma ise ka sain lõuatäie naerda oma huvisid tehes!

    ReplyDelete