Friday, January 30, 2009

Tutvustus - The Remote Viewers

The Remote Viewers on briti kolmik, kes viljeleb eksperimentaalset džässi. Praeguse nime all on nad tegutsenud umbes kümme aastat. Selle aja jooksul on nad üllitanud kuus albumit ja ühe viieplaadilise kogumiku. Tegemist on väga stiilse ettevõtmisega. Helipilt menutab kahekümnendate kabareed, samas on kasutuses pillavalt mõnusat elektroonikat ja muusika osad suhtuvad üksteisesse huvitavalt. Üks kriitik on leidnud, et "they rely too heavily on beats, which likens their sound to the one of Björk or Portishead". Ta mõtles seda negatiivses mõttes, lähtudes mingist tabamatust džässimehe vaatenurgast. "See on just täpselt see, kuidas võõrad tüübid hakkavad peole tulema, anna neile ainult midagi, millest kinni haarata, varsti on kõik džässikohvikud pilves pubekaid täis, kes ei tee altosaksil ja tromboonil vahet ja nooremad grupid hakkavad oma mussis jungle'i elemente kasutama." Portisheadiga on võimalik mingil määral sarnast fiilingut leida. Björkiga mumeelest mitte.

Vokaali ja mitmete sõnade autori Louise Pettsi hääl on meeldivalt madal, ei nõreta emotsioonist ega trikita tarbetult ringi. Olen kuulnud seda kutsutavat "atonaalseks laulmiseks" ja kogu seda muusikat "atonaalseks muusikaks", aga ma ei tea, mida see tähendab. See on teistmoodi kui tavaliselt. Mulle meeldib, kuidas see on. Suhteliselt paljud palad on ka instrumentaalsed.

Kindlasti peaksid alternatiivsema muusika austajatele huvi pakkuma nende töötlused ja kaverid. Kellele ei meeldiks töötlused ja kaverid? David Bowie väsinud laulust "They Say Jump" on saadud meeldiv uusversioon (which actually never says "jump"), Madonna "Secret" jätab endast töötluses tõsiseltvõetava mulje (ja kestab seitse minutit, millest minuti moodustab intro ja oma poolteist minutit outro, milles on nii 'ullud sünteka kosmosesaundid, et nõrgemad tšellod ei kannata seda kuulata, Portisheadi "All mine"-ist on lihtsalt põnev head kaverit kuulata, puhkpillid sobivad sinna. Dmitri Tiomkini "Wild is the wind" on nende esituses samuti suurepärane, should suit all audiences, isegi saksofonide horror ei ründa. Samuti on neil terve plaaditäis muusikat Bertold Brechti tekstidele. Selle nimi on "The Minimum Programme Of Humanity". Vaata mulle silma, kui ma ütlen sulle, et see on tugev ja stiilne. Brecht on väga tähtis kulturnik, ta oli kommunist, näitekirjanik ja teatridirektor, mõtles välja kriitilise esteetika, mis töötas dialektilise materialismi järgi ja pidi natside eest Ameerikasse põgenema, ainult selleks, et mõnikümmend aastat hiljem natside eest tagasi Ida-Saksamaale põgeneda, kus ta oli lõpuni kommunistliku partei hardline toetaja. Siin on tema luuletus, mille ta kirjutas pärast rahva valitsusevastast ülestõusu, inglisekeelne tõlge.
The Solution After the uprising of the 17th of June
The Secretary of the Writers Union
Had leaflets distributed in the Stalinallee
Stating that the people
Had thrown away the confidence of the government
And could win it back only
By redoubled efforts. Would it not be easier
In that case for the government
To dissolve the people
And elect another?
Take that, ta on nagu jumala kõva, ma läheksin ta näidendit vaatama. Remote Viewersi kolmik on kauaaegsed Brechti-fännid, nende eelmine grupeering kandis nimetust B-shops for the Poor, ühe Brechti näidendi pealkirja järgi.

"Minimum Programme Of Humanity" oli esimene Remote Viewersi album, mille olemasolust ma teada sain. It's a great story too, so I'm gonna tell it.

Istusime Robertiga 2007 aastal salapärase "maja" õues poodiumi ääres ja lindistasime kassetile hääli, mida teevad vanemat tüüpi raadiod, kui nad lainelt ära on. Tühja eetrit või nii. AM-sagedustel on parem tühi eeter, kui FM-sagedustel. Teeb paremat häält. Raadiosagedused on samuti paremad, eestikeelseid on ainult paar tükki, mille hulka jääb Klassikaraadio ja mitmed kanalid, mis eelistavad jutusaateid. Tühi eeter oli tol päeval imeline ja too kassett on kahtlemata väärtuslik reliikvia.
Tühi eeter oli muide vajalik UM-i plaadi jaoks, mis tollal aktiivselt stuudios valmis. Tollal oli tühi eeter nii äge, et Robert mõtles selle igasse teise laulu panna. Niimoodi ei saanud, aga tühi eeter on ikka veel seal, mine otsi see üles. Ja vahepalad - vahepalad tol kassetil olid nii väärtuslikud, et nendega tuleks ikka veel midagi teha. Mingit kunsti ilmselt. Seal olid mõningad väga väärtuslikud tsitaadid, ilus, kurb ja banaalne vene poplaul, ja oli ka Remote Viewers. See tuli ilmselt Klassikaraadio pealt. See sai heaks kiidetud ja meelde jäetud. (toim: (aka R. Kurvitz) oli ka raske mitte meelde jätta, kui diskor tutvustab bändi nii glamuurse tiitliga nagu seda on: "British Music's Best Kept Secret" - kui sulle ei tööta, siis sul lihtsalt puudub igasugune elitaarsusejanu muusikas)
Kogu tolleaegsest võlurlusest peaks olema järgi üks kena hariliku pliiatsiga pookstaveid täis laotud dokument, mis ütleb, kuhu mis sahin peaks minema, ja üks esteetiliselt meeldiv fotojäädvustus, mille võiks iseenesest näljaste fännide hambusse visata.

Üks täiesti teostumata jäänud heliefektiplaan eeldas kohvimasina rögina ja gaasipliidi sisisemise üleslindistamist. Tehnika aeti kokku, aga teostada ei viitsinud/ei jõudnud/tundus ülepanemine olevat.
Uuesti korjasin ma Viewersi üles õieti oma pool aastat hiljem. Neid oli masendavalt keeruline internetist varastada ja ma ei mäleta isegi, et ma oleksin kohe nende kohta mingit infot leidnud. However, I kept going back. Lõpuks suutis üks missioonitundeline ja mõistliku internetiühendusega tuttav mulle ühe nende albumi alla tirida. See oli "Obliques Before Pale Skin." Sellega oli hästi.
Tollel perioodil oli now defunkt Rännaku kommuuni ülejäänud liikmetel tekkinud muud huvid ning oma elu ja maja üldine saundträkk koosnes up-beat indierockist, 20. sajandi lõpu šlaagritest ning keppimise häältest ja allakirjutanu otsis endale puhta igavuse tõttu hobisid, mille hulka kuulusid mittesuitsetamine, flirt vegetarianismiga, terapeutiline massaaž, kümnekilosed hantlid, ninakomm ja muusika. Tollal ma päriselt uurisin muusikat, kuulasin seda ja maksin selle eest raha. Kogu ülejäänud Viewersi loomingu eest olen ma päriselt raha maksnud. I collected it all. It's mostly in .ogg files, save the 5 CD set "Control Room". Mis tegelikult ei olnud nii hea, kui see oleks võinud olla. Kuid üldiselt jäin ma oma valikuga rahule, see on tuiutav muusika, mida kuulates hakkab hea olla.

Tulevikus lubab RV live-trummareid oma uuel, kahe CD-sel setil "Sinister Heights." Nende websait (www.theremoteviewers.com, check out the immense cool) lubab "due out in january 2008", ja see ei ole ikka veel väljas, mis on just täpselt see, kuidas mul omalgi selle asjaga oleks.

Ja ma üritan vaeva näha, et nende materjali netti üles saada. Mõttetu on tutvustust kirjutada, kui muusikat kuskilt kuulda ei ole.

8 comments:

  1. Bertold BRechti luuletus on ülikõva. Ma olen just kahte fili vaadanud Ida-Saksamaast: Goodbye Lenin ja selle vesisest nostalgiast palju, palju kavalama reaktsinärismiga tegelevad "The Lives of Othersit" ja tead, vaikselt on närvidele käima hakanud see Saksa rahva reeturlikkus. Kui siin nüüd kriitilisema pilguga ringi vaadata, siis toetan Brechti sentimenti. Quite often - it would seem - the people should elect a new people. And they should do so, not only here, but elsewhere as well. Meenub kunagi väljakuulutatud V Internatsionaali epitoom - "ja kui meie ideed teie seas tõesti nii ebapopulaarsed on, siis paistab - kallis rahvas - et me peame teid jälle tapma hakkama.
    Tutvustus oli mõnus. Resideeruva muusikakriitikuna võin öelda, et kuigi su tekst ei järginud minu poolt taaskasutatavaid ning ärakäiatud musakriitika rütme, olid džässikriitilised momendid ja kellegi teise tsiteerimise kohad kvaliteetsed momendid. Nii käibki. Ja muuseas - võta kätte järgmine häkkeri-rännak: tee ZA/UM myspace page, pane oma asjad sinna üles. Siis guugelda "how to embed myspace player", loe läbi see suht kerge häkkimise õpetus (HTMLi ei pea oskama, peab oskama tähelepanelik olla ja kopipastada peab ka jaksama). Ja siis lahenda meie jaoks see musa embedimise probleem. Uutuubi videosid on jama panna kui seal ilusaid asju ei toimu.

    ReplyDelete
  2. Ning muuseas, atonaalne muusika on selline muusika, mis kuulajale tundub, et oleks nagu mööda lauldud ja mängitud, aga get this! Tegelikult ei ole! Antiik-Kreekast peale on erinevad tsivilisatsioonid välja nuputanud igasuguseid "kokkusobivate helisageduste e nootide bukette". Neid kutsutakse tänapäeval helistikeks ja nende eesmärk on selles, et mingi kole jama ei tekiks, et kõik oleks inimkõrvale meeldiv ning harmooniline. XX sajandil hakkasid peenutsejad sellist värki veits kodanlikuks pidama (sealhulgas siis ka Remote Viewers). Hakati meelega mööda peksma nendest bukettidest, Shönberg ja siuksed sellid mõtlesid isegi naljaka alternatiivse harmooniate süsteemi välja. Selle nimi on dodekafoonia and it's fucking hilarious! Check it out on Links of Thunder! Profaanile kõlbab vist seegi seletus: atonaalne musa on selline, mis on meelega mööda laulud, mööda laulmine on tegelikult jumala keerukas ja täpne värk sellisel puhul.

    ReplyDelete
  3. Ahah. Umbes seda ma arvasingi, et atonaalses muusikas on tavapärane heliredel hüljatud. Normunn.
    Dodekafoonia oli naljakas. Tekkis tahtmine seda värki kuulata. Lühikeste katkendite laskmine jättis sellest idiootliku mulje.
    Vaatasin vahepeal There Will Be Bloodi ära. Hästi oli tehtud, ma ei tea, kus oleks joodikut paremini näideldud.
    Lähen nikerdan myspace'iga.

    ReplyDelete
  4. Instrumendist "Theremin" (linkides) - See ei olnud väga mage ajalooabsurd, Luiga! Tead küll, mis! Las ma räägin, mis. See sobib hiilgavalt mu 215.000.000$ eelarvega Hollywoodi ajalooeeposesse. Kavatsen kasutada seda saundträkil, filmi treileris ja postril. Kujuta ette, pruunides toonides postrit, kus Lenin hoiab käsi õhus nagu maag ja ta peopesade all on Theremin. Alla on suurelt ja punaselt kirjutatud filmi nimi. See on:

    LENIN

    Ei oleks väga film. Treileris on koht selline: shostakovichlikult libisevale, kuivale keelpillifoonile tuleb järsku ulguv Theremin peale, kaamera tuiskab, nagu õudusfilmis mööda tumepruune parkettpõrandaid, kuni seal on järsku Lenin, ta istub idamaiselt rätsepaistmes, padjal, ta käed värisevad Tereminil. Siis lendab ilge madal trumm sisse, hästi palju plahvatusi ja ilusaid naisi, muda, verd, kuninglik perekond tulistatakse surnuks... "LENIN", ühesõnaga, is laying waste to your synapses. Pealelugeja hääl ütleb koos plahvatuse keeristega ekraanile paiskuvate sõnadega, rasvasel häälel:
    "Quantity!"
    "Quality!"
    "Progress!"
    "and Value!"
    "Value" peal on lõppakord ja siis me näeme jälle Lenini Thereminimängule kontsentreerunud silmasid (mis ikka veel on nunnud nagu kiisul ja üldse mitte hirmsad ja mongoliidsed) Muusika järellainetab, fade out, sellega koos taandub kaamera uuesti mööda parketti tagasi, me näema Leninit käsi põlvedele asetamas, ikka veel rätsepaistmes nagu maag. Ja kaarduvate, vaiksete, järgi nilpsavate keelpillide peal kostab montaaž Leini debiilse häälega kõnedest, justkui kosmoses, sidesatelliitidelt põrkamas, Sputniku sigaaniga. Pilt läheb mustaks ja sinna kasvab koos tuhande Lenini häälega, tuhandest väiksest kirast, mis kõik ütlevad "Lenin", üks suur, punane kiri, mis ütleb ja "LENIN".

    Loodan, et keegi sattus seda lugema.

    ReplyDelete
  5. Oi, ma olen nii leilis praegu selle peale! Film on 7 tundi pikk, linastusel on kaks vaheaega, räägib dialektilisest materialismist ja maagiast. Avante guarde kohtub mammuteelarvega! Lenin vedeleb koos dadaistidega Šveitsis, ilmasõja aegu, mängib malet ja annab kogemata liikumisele nime, kui ta teda Tzaraks pidavale ajakirjanikule keelt oskamata vene keeles käega lööb: "Da da"
    Leninit mängib keegi tundmatu tatari näitleja, kellele preproductionis on inglise keel selgeks õpetatud. Filmil on hüüdlause ka

    LENIN
    "The Ultimate Motion Picture Event"

    ReplyDelete
  6. Just a note to say that The Remote Viewers double CD - Sinister Heights is now available! (january 2008 was a typo - should have said january 2009, so didn't miss by much).

    ReplyDelete
  7. Aitäh, ajaloorulett, ma ei ol'd seda revu varem lugenud. Normaalne vana revu on! Ma otsiks selle peale Remote Viewersi üles, kui ma neid juba kuulanud ei oleks. Ja kas tõesti RV käis siin ise kommenteerimas? Suht kõva mu meelest.

    ReplyDelete