Thursday, February 26, 2009

Die versunkene Welt – Baltisakslased

Eesti Päevalehe Eesti raamatute sarjas ilmus jaanuaris tähelepanuväärne tükk, Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“. Siegfried oli baltisakslane (elu lõpupoole eksiilis) ning peale selle et ta nimi on Siegfried von Vegesack, on ta ka muuseas das neuntes Kind des Ordnungsrichters Otto Gotthard von Vegesack und seiner Frau Janet Constance Clementine von Campenhausen. Peen värk, ühesõnaga. Raamat ise on esmatõlge, sisust pikemalt allpool. Enne aga baltisaksa loost üldiselt.
Baltisaksa värk on mul juba mõnda aega mõttes olnud hea näitena „unustatud ajaloopeatükist“. Ei olnud nii, et ajalugu moonutati ainult Stalini ajal, ta moondub kogu aeg. Antud juhul mitte otsese keelamise läbi, aga minu meelest on selge, et Eesti ühiskonna korraldajatele (läbi hariduskava, meedia, kultuuriprogrammide) pole baltisaksa taaka tarvis.

Kuidas muidu seletada seda, et 600-700 aasta jooksul siin elanud rahva pärandit, kes moodustas kogurahvastikust ca. 5-10% ja haritumast poolest ca. 99%, on nii vähe kajastatud. Koolist on mul meeles umbes selline kommunismi-eelse Eesti ajalookäsitlus:

1. Ümera lahing ja siis need ülejäänud lahingud muistses vabadusvõitluses
2. Jüriöö ülestõus
3. Pikad pimeduse-aastad, kus ei tehtud mitte midagi, peale sõdade
4. Ärkamisaeg 19. sajandi keskel ja iseseisvumine

Sinna vahele rosinaks topitud mingid väiksemad tähtsündmused maa ajaloos - stiilis esimene eestikeelne lauluvihik, lendleht, algkool (seminari nime all, viimane saadeti küll vist kohe varsti laiali, kuna ainuke õpetaja uppus ära vms). Tõesti raske on uskuda, et need olid kuidagi pöörasem kraam, kui see, mida maa eliit 700 aasta jooksul korda saatis.

Viimatinimetatud seltskonna kordasaadetu hulka kuulub siis minu arusaamise järgi alljärgnev:
- Kogu kultuurne ja teaduslik tegevus siinmail (v.a. regilaulu veeretamine ja muistendid)
- Kogu allesjäänud arhitektuurne pärand, sh linnad, kindlustused, ja mõisad
- Kogu interaktsioon välismaailmaga, osalemine Euroopa ajaloos

Ma saan aru, et meie kui eestlaste jaoks on oma rahva ajalugu olulisem kui Eestimaa oma, aga minu meelest on kajastus siis jah pisut proportsioonis väljas. Selles mõttes on härra parunipoeg von Vegesacki raamatu esmatõlge igati meeldiv sündmus.

/-----/

Ülalolev oli siis suuremalt jaolt mõeldud valmis enne raamatu lugemist. Pärast lugemist tundub see mulle veel relevantsem. Niisiis: „Balti tragöödiast“ endast. Sisukokkuvõttena sobib ma usun koopia raamatu eessõnast:


Häving, tragöödia, lõpp, unustatud - dekadentsist puudu ei paista tulevat, ja nagu me kõik siin teame, maailmate hävimisega on alati ilusasti olnud.

Raamat jutustab mõnusas rahulikus taktis, ohtrate tasemel olustiku-kirjeldustega, ja kolmes osas, peategelase eluloo. Kolm osa on:

- UPPUNUD MAAILM, üleskasvamise lugu Eesti/Läti mõisades. Peamiseks sisuks kirjeldused, kohalik loodus ja eluviis, maailma nägemine baltisakslase mätta pealt. Pidagem silmas, et see mätas on geograafiliselt identne meie omaga.
- VÄETA ISANDAD, sammaldunud baltisaksa eluviisi viimased aastad Riias ja oma maamõisades. Kontrastid: saksa-läti, saksa-vene, ja raamatu finaalis ka baltisaksa-riigisaksa. Baltisakslaste niigi hääbuva maailma möödapääsmatu ja lõplik kokkuvarisemine algab Vene 1905/1906 revolutsiooniga.
- SURMATANTS LIIVIMAAL, esimene maailmasõda, ja peale selle lõppu sõda Liivimaa saatuse pärast. Kõige ebahuvitavam osa selles mõttes, et sõjast on küll ja veel kirjutatud sel sajandil ja vahel ka paremini. Aga sobib ülejäänuga hästi. Raamatu lõpuks on baltisaksa aadel sisuliselt hävinud.

Neljas osa, JÄÄNUSED AETAKSE AHJU, on kirjutamata ja puudu (1939.-1941. sündmused).

Asjad, mida see raamat ei ole, on: rabav story, seniolematu stiil, pinge haripunktis.

Asjad, mida ta on, on:

- Liiga pikk. Mida aasta edasi, seda sügavamale ajalukku baltisakslased vajuvad, ja seda vähem on vaja sest kadunud rahvast rääkivat eepilist triloogiat. Pole midagi otseselt üleliigselt, hästi komponeeritud teos paljude heade tegelaste (surnud kindrali pilt, Miška, jne), tegevusliinide ja suurelt maalitud maailmaga. Aga 600 lk Liivimaa aadliromaani võib kaasaegsele inimesele ikka siibrisse visata enne kui lõpuni jõutakse.
- Kõrgel tasemel kirjutatud-kirjeldatud, hästi “komponeeritud” - paljud õhkuvisatud liinid ja tegelased seotakse lõpupoole jälle loos kokku, väga terviklik.
- Ja, (see pidi nii olema!) kõiki neid asju sisaldav, mida Eestil üld-teatud ajalooversiooni järgi olemas/olulised ei ole.

Need asjad, mis tänasele Eestile olulised ei ole, mida on tavaks üldistada pimeduse-sajandite alla, on põhimõtteliselt see elu, mida sa eeldaks et haritud ja kõrgema ühiskondliku positsiooniga inimesed paar sajandit tagasi elasid. Seal ongi need inimesed, kes käisid aeg-ajalt Pihkva kandis krahv Lev Tolstoil külas ja arutasid temaga maailma asju, kes nooruses võtsid ette rajusid maailmareise ja kaardistasid Kamtšatkat ja Antarktikat, kelle vanaisad juhtisid Vene keisri vägesid Napoleoni vastu ning käisid Pariisis võidu-konverentsil pralletamas, kelle sugulased ehitasid Zeppeline, kes noorena õppisid Lääne pealinnades ning tõid sealt koju naiseks itaalia ooperilauljaid – nad on kõik olemas ja siin raamatus kirjutatakse nendest. Muuhulgas kirjutatakse siin ka eestlastest ja ajast, kui see maa oli oluliselt multikultuursem ja see palju paremini toimis, kui praegu “kas sa Ivani tead” välikampaaniate taustal.

S.t., mingeid pimeduse-aastaid polnud selle maa jaoks suuremalt jaolt olemas, interaktsioon maailmaga oli pidev, ükskõik mis kooliprogramm räägib.

Stiili poolt tooks omapärana välja STERILISEERITUD TAUSTALE kirjutamise. Pean silmas, et aastaarve ja inimeste vanuseid ei ole üldse, suuremaid kohanimesid (maakonnad, kaugused) on minimaalselt. Statistiline ühiskonna-info puudub. Taustamüra on valikuliselt nulli keeratud, et fookuses olevad aspektid paremini välja paistaks. Just ambitsioonilt selgelt ajaloolise roomani puhul on väga haruldane, aga toimiv.

Kokkuvõtteks: Raamatu peamiseks magnetiks jääb ajalooline kontekst. Minu meelest seisavad Eesti mõisad täna rabade vahel unustatuna mõneti nagu Angkori templid – kõik, mis neid ümbritses on kadunud (nendeaegsed talud, metsad, infra), ja kultuur mis nad rajas samuti. Üksi seisvad seal, monumendina möödunud ajale. See raamat puhub siis nendesse natuke elu, pilguheit minevikku, uppunud maailma.

Silmapaistev meistriteos Maailma Raamatukogus ei ole, aga rohkem kui ajalooline kostüümidraama on. Ja väga hästi siiski kirjutatud ka. Priima 8/10 venitab ajaloolise huvitavuse turjal välja.

7 comments:

  1. Ma pean ütlema - I'm lovin´ da "igav ajalugu" tag. Loodan tulevikus selle alt veel igast magusat kraami saada. Väga šeff teemavalik, versunkene Welt ei ole väga mage nimi ka.
    Üldse sa võiksid veel mõnest Eesti ajaloo seeria raamatust rääkida. Need tundusid raskelt ägedad.

    ReplyDelete
  2. Ning üks asi veel: mulle raskelt meeldivad hästi kujundatud avaartiklid, mille ülarida läheb headeriga kokku. See on üks neist artiklitest.

    ReplyDelete
  3. Väga lahe, Kaspar. Hoia seda värki tulemas :)

    ReplyDelete
  4. Väga. Tõesti väga hea postitus! :)

    ReplyDelete
  5. see artikkel mulle samuti meeldib

    ReplyDelete
  6. Minu meelest on see esimene midagi tähendav artikkel selles toredas kommuunis.

    ReplyDelete