Friday, February 6, 2009

Double-barrelled shot-gun blast of poetry!

kõigil on alati õigus, keegi ei taha ju halba
keegi ei salli meist valet - keegi ei anna meist alla
kõigil on alati õigus - ka neil kes ei usu see on nii
kõik ei pea olema valge ja kõigest ei sünni meil kasu

ja need, kes avasid silmad
nad õigemaks sellest ei saanud
nägid vaid ennast siin ilmas
ja rohkemaks polnud neil jõudu
ja kuskilt ei tulnud ka abi
kuid keegi ei jäänud ka ilma

kui ettur kes antakse ära - või teine kes viiakse lippu
ei mänginud eneste pärast, siis pole me õigustel lõppu
kõigil on alati õigus, sest male ei mängi ju malet
ja kui ainult Jumal on hea, siis pole ka halba või valet

kõigil on alati õigus, me eksida enam ei saa
ja kartust ja värinat pole ja Jumal on üksinda hea
kõigil on alati õigus - ka neil kes ihkasid lippu
ja ootasid kellegi võitu, ei liigutand ainsatki nuppu

(Ülalseisvad, muuseas, on iidsed kivist malendid. Ja see, mis küljel on, no see ei ole lihtne tekst, ütleme nii. Õigus on nendel, kes arvasid, et see, et kõigil õigus on, ei pruugi miski hirmus hea uudis olla. Uues Testamendis, eksju, on selline koht, kus Kristus parandab kellegi naise ja see tänab teda (täpne sõnastus on ülioluline, nii et pane hästi tähele) järgmiste sõnadega: "Aitäh, hea inimene". Ja Kristus vastab: "Miks sa nimetad mind heaks? Ainult Jumal on hea!" Kõik. Rohkem pole. Terasema mõtlemisega lugeja aimab juba, mis erinevad tõlgendused siit võivad tekkida. Üks positiivsemaid oleks, et Kristus ei pidanud midagi erilist silmas, suvaline fraas. Kuid ometigi oli ta evangeeliumisse panemise vääriline - seega päris suvaline ei pruugi olla. Üks pehmemaid oleks veel see, et Kristus on lihtsalt solvunud - miks sa mind inimeseks kutsud, olen ju Jumal! Või tunnistab ta sellega just nimelt oma jumalikkust - terane naine, tähele panid, ainult Jumal on hea ja nüüd kui mina hea olen, siis olen seega ka mina Jumal, kas pole? Eelviimane, ning pehmelt öeldes kahtlane (kuid ka huvitav variant) on see, et Kristus siin põhimõtteliselt teatab, et ta ei olegi Jumal. Aga kõige tõenäolisem on see, et tänaja eksib - ainult jumal on hea, miks sa tänad inimese nime kui kõik headus tuleb jumalast, oled ju ettur. Ja siit ka painav tähelepanek - kui ainult Jumal on hea, siis on kõigil alati õigus. Eetika muutub tähtsusetuks.
Vot selline, kindlasti üpris ootamatu rännak piiblitsitaatide tõlgendamise maailma siis. Tekst, peaks ütlema, avaneb alles mitmekordsel lugemisel. Teravaid loogikaülesandeid on seal veel hulganisti. Peale selle töötab Mait Vaik niisama, tuju tõstmiseks veel ühe teise teksti kallal. Selle poindi ta võtab kokku järgmiselt: "Luuletus räägib hullust, kes käib mööda linna sildiga, mis võtab inimestelt viimase lootuse. Mis sinna kirjutatud on, jääbki saladuseks." See saladus on muuseas kirjutatud ka "Kõigil on alati õiguse" sisse. Teretulemast "leia religioonihorror" tähelepanumängu.

Allseisev on Robert Kurvitza panus "Double shotgun blast of poetry´sse", (mis paljude andekate tekstimeistrite abiga võiks saada ka korduvnähtuseks ZA/UM'is. Kuid eks näis.) Tekst kannab pealkirja "Viiepenniodeoon" (inglise keeles tuntud ka multifilmikanali "Nickleodeon" nime järgi) Et siis - viiepenniodeoonid olid kino algusaastatel, XX sajandi alguses levinud, üliodavad kinod, kus proletariaat sätendavat rumalust ahmimas käis. Suud ammuli. Odeoon viie penni eest, noh. "Odeoon" nagu me teame, on üks kuulsamaid Pariisi teatreid. Aitab mölast, prepare to get your head blown off by a double-barreled shot-gun blast of poetry straight to the face, yo!)

kui õhtu läheneb,
mööda iidseid siiditeid
on kartus põhjendatud
et meid ei oodanudki
hiilgav kuulsus kuid
hiilgav kuulsus ta ju ei
oodanud me loendamatuid sõprugi
seal suure delta peal
kuhu me mahume kõik

üheskoos suubuma

et siis tulgu öö
õrn-unustuse kollased
jõed tulemad lausk-
maal
kadumise pillerkaar
ja võtku kaasa meid kes
me olime
ja enam meid ei ole, ei ole
et siis tulgu öö
ja moonide õisi
ta pinnal ja hašši-
iišši - tumedail kallastel
viiepenniodeoon

mängib kui mööduvad lootsid

7 comments:

  1. kuri luulekriitik, nagu ma olen. eksole.
    mait vaigu tekst on muidugi kõva. aga millegipärast on ta tekstide juures ikka see rytm ja minek, et kujutaks ette mingi loo sõnadena neid. yksi luuletusena aga mitte. tekst hakkab iseenesest laulma ja otsib kuidagi viisi juurde. see on tal kuidagi juba kirjutamise stiili sissejäänud minu meelest, selle ohtra viisistamise tõttu. muidu on tõesti väga kõva.

    teine tekst. all olev on minu meelest puhtalt luuletusena tugevam. kujundeid on rohkem ja mulle ju niiväga meeldib kujundirikas luule. natuke kummaline on kyll esimese salmi viimane rida (kahekordse me-pöörde tõttu), mõte ei ole nii sygav-filosoofiline nagu Vaigul, ent puhtalt belletristilises mõttes mõjub siiski rohkem luulena. mulle meeldib väga see kujund "kadumise pillerkaar", sest see on kuidagi kõige tundlikum ja emotsiooni edasiandvam.

    ReplyDelete
  2. (Ma hoiduks sõnast "luuletus" ka näiteks Poe "Kaarna" või mistahes muu sellisena määratletud teksti puhul - ei kannata seda sõna, kuid see on juba minu isiklik kiiks)Et siis - Mait Vaigu tekste on alati minu jaoks iseloomustanud kaks asja: 1) aabitsalik, lapselik rütm ja riim ja 2) igas tekstis on vähemalt üks "leidlik" või "nunnu" avastus - siin on selleks malekujundid. Seega, ma ei ütleks, et tekst hirmsalt mingit musa vajaks, pigem on nii, et mõistus teeb musa juurde ja selles ongi lisaväärtus.

    "Kadumise pillerkaar" on tõesti mõeldud võtmemomendina. See on samas ka metafoor sellele pea-sümbolile, Viiepenniodeoonile (eriti selgeks saab see illustratsiooniga koosmõjus - illustratsiooni leidsin alles hiljem ja kooskõla tuli meeldiva üllatusena).

    PS. DBSBOP formaat (nüüd ja loodetvasti ka tulevikus) on tõesti lugejale kriitika tegemisel inspiratsiooniks mõeldud - on ju lihtsam kõrvutada kui ühte ainsat käsitleda. Ent kuigi see on nii, tasub meeles pidada, et haavlid lendavad näkku ühe ja sama relva kahest eri torust. Ma arvan, et ülalseisvate lähis-ida / tsivilisatsiooni hälli meeleolud komplemeteerivad teineteist. Seda lihtsalt niimoodi, formaadi seletuseks, eksju. (Olen formaadist, muuseas, suht vaimustunud ja arvan, et tulevikus saab sellega ägedaid asju teha)

    ReplyDelete
  3. Ning... topelt-meiest. Olen avastanud, et luulekriitikaga tegelejatele tõesti sellised asjad ei meeldi. Näiteks leiti Vikerkaares "Materjalist" üks viga ja see oli nende meelest "selleks, et see" "Võililleväljades". Ma ei oska midagi kosta. Minu arvates moodustavad sellised asjad armsaid ümarusi ja siserütme, kui üldse kuskil, siis poeesias on koht eksperimenteerida topelt-eituste ja topelt-tegijanimedega. Ma kuulen järsku kiljuvat lastekoori selliseid kohti kaasaütlemas ja mulle meeldib. Aga see on muidugi maitse asi. Õigus on ka kriitikal - puht-süntaktiliselt, grammatiliselt või kuidas iganes, on need ebakorrektsed.

    ReplyDelete
  4. jah. ma ei arvanudki, et see halb on, et musa juurde tuleb - ma arvan, et rütm ja riim on vaigul natuke nagu Runnelil tema parimal ajal (70ndate lõpp 80ndate algus). malekujundit aga olen suht palju kuulnud. mulle avaldas muljet ja on muidu ka alati avaldanud vaigu tekstide sisu, mis on tõesti alati väga hea. eks see viisi otsimine tuleb vist jah rohkem harjumusest...
    aga, kui sulle sõna luuletus ei meeldi (mulle ka eriti mitte, kui aus olla), siis kutsun ylesse mõtlema välja uutsõna selle kohta. tekst ma arvan ei ole ka päris see.

    ReplyDelete
  5. minu meelest on nii, et paberil need topelt meied ja "selleks, et see" ei lähe nagu hästi aga kui kuulata lauluna või väga hästi etteloetuna, siis läheb.

    ReplyDelete
  6. Niisiis. Oodates suurte luuleanalüsaatorite etteasteid (ning loodetavasti neid mitte rajalt maha viies) käin oma sarja-idee välja. Võiks olla nii, et DBSBOP tuleb iga veidi aja tagant, alati kaks luuletust, avaldamata, koos kaanekujundusega, eeldatavalt autori poolse kerge loorikergitusega ka. RASKELT tahaks Andres Aule uut teksti! Tõesti tahaks lugeda, mis tal toimub seal Alumiiniumi teise albumi lainel. Olen kuulnud näiteks sellisest tekstist, mille nimi on "Liiliate lõhn". Seda ma võin orgunnima asuda, sina Joanna, võiksid vanakooli esindada, H. Runneli selle kõva asja, mis ta kirjutas (mäletad? rääksid ühest tekstist)avalikkuse ette seepida. Ei tea, kas need kaks just koos - eks näis kuidas mätsivad, aga need kaks võiks olla.

    ReplyDelete
  7. jah, see kõva tekst on mul vist endiselt kusagil meilide hulgas alles ja teksti tausta ma juba tean aga ma ei tea, kas Runnel tahaks seda avalikkusele näidata. ma ise olen imestanud, et ta seda siiani teinud pole. ma peaks vast selleks tartusse end kunagi venitama ja temaga rääkima.

    ReplyDelete