Wednesday, February 25, 2009

Lõhkiste arvutite muusika

The dumber people
think you are, the more
surprised they will be
when you kill them.

Joanna ja Robert on luule- ja laulutekstide suhtes siin juba häälekad olnud. Neist kahekõnedest kannustatuna lükkan letti hiljuti (paar aastat tagasi) silma hakanud laulutekstitüübi (meeldiv oleks öelda luuletüübi - see veab nii napilt luuleks välja, et tegelikult ei veagi või kui, siis ainult läbi minu naeratuse), mida esindab This Song Is A Mess But So Am I / Former Ghosts.
Tõmbasin kunagi TSIAMBSAI lõpetamata jäänud albumi "Satan Be Here" ainult bändinime pärast. Muusika oli nii kiire ja lõhkine, et ei kannatanud kuulata, aga jätsin failid alles kui stiilinäite, sest jõudu ja tahet seal oli. Nüüd jõudsin Freddy Ruppertini ringiga tagasi läbi Former Ghostsi. This Song Is A Mess But So Am I ja Former Ghosts ongi Freddy Ruppert.

i let my bones fall and when they hit the ground
they made such a beautiful sound.
let my bones fall and when they hit the ground
they made such a fucking sad sound.

[This Song Is A Mess But So Am I "Bones Bones Bones" albumilt "Church Point, LA" (2004)]


This Song Is A Mess But So Am I algas sellest, et Ruppert kaotas oma ema vähile ning hakkas selle nime all tegema muusikat, et kuidagi läbielatuga toime tulla. Sestap ka esinejanimi - ei mingit poeetilist liialdust, kaunistust ega pretensiooni. Just nagu Rupperti sõnadeski.

i remember faking it through that christmas
i want those days back
before we compared our parents' deaths.
before bridget dropped medical school.
before dad tried pot again.
before grayson acted like a selfish fuck.
before i searched for god and gave up again.

[This Song Is A Mess But So Am I "Faces" lühialbumilt "Marble Mouth EP" (2006)]

"Marble Mouth EP" oli Rupperti viimane töö This Song Is A Mess But So Am I nime alt, edasi töötab ta koos Xiu Xiu Jamie Stewartiga nime all Former Ghosts (kusjuures XX / TSIAMBSAI / FG helid on tugevas suguluses). Uue bändi heli tundub olevat pehmem, mahlakam, kuulajasõbralikum. Nagu nende MySpace lubab: "A yet to be titled album of reverb drenched love songs is due out in 2009."

Mulle meeldib Rupperti lugude ümberlükkamatu ausus. Olgugi, et pooli lugudest pole nagu võimalik kuulata, on tema muusika katkisus ja mürasodi alla maetud sõnad nii viimistlemata ja ebakaunil moel tõelised, et need jõuavad pärale ning panevad nii suure hulga pseudolüürikast häbisse.

sean ford i would like to smash your fucking brainless head
you spineless fuck
you worthless fuck
you can't even spell my last name right
it's two p's
but if you would have done any homework at all
you could have figured that out
you could have figured a lot of things out
you sure do make a lot assumptions
what's the matter can't make music?
can't make anything worthwhile to anyone?
so you have to spend your days poorly writing about it
how's that for a fucking assumption?
you worthless fuck
you spineless fuck
not a fitting tribute to my mom?
that's a heavy line to cross
that's a heavy fucking line to cross
you have no fucking right telling me how to grieve
no fucking right
well here's my tribute to you sean ford
you worthless fuck
you spineless fuck
is this childish enough for you?
is this fucking childish enough for you?

[This Song Is A Mess But So Am I "Is This Childish Enough Sean Ford" lühialbumilt "Marble Mouth EP" (2006)]


Ülaltoodu on Freddy Rupperti vastus kriitikule, kes (sõnade pealt oletades) nimetas Rupperti sõnu ja muusikat lapsikuks, leina kohta ebasobivaks. Ausõna, need sõnad töötavad koos muusikaga. See on nii vihane ja agressiivne kunstniku reaktsioon kriitikule, et teeb mulle ainult ja ainult rõõmu ja nalja.

Mulle tundub, et virtuooslikkus ei loe, kui olla tõeliselt aus. On see, mida öelda tahtsin.

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
This Song Is A Mess But So Am I - kontsertvideo (mille alguskaadrist kõige ülemine tõde on võetud)
Former Ghosts - kontsertvideo
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

4 comments:

  1. Lingid läbi kuulanud võin öelda, et kuulamisraskuselt ja intensiivsuselt asetub muusika kuhugile Anaal Nathraki ja varajase Atari Teenage Rioti kanti. Live-versioonis on see siin võibolla veel väljakutsuvamgi. Kaheksakümnendate Einstürzende Neubauten on sellega võrreldes väga korrastatud ja pehme aga samas, ega taraanilaadne intensiivsus polnudki nende eesmärk.
    Esimesele videole jätsin kommentaari, et mehel oleks tunne nagu ta oleks ka Eestis esinemas käinud. Kommentaar tuli minu arust naljakas ja sobib sinna üksi ka väga ilusti.
    Tekstid on huvitavad, mulle on alati meeldinud kui kunstnik läheb laspikult ja ägedalt otse kriitikule kallale. Üldse meeldib mulle lapsik nihilism ja enda välja elamine. Tänaval kuulsat inimest nähes tuleb karjuda ta nime, meinstriim-dokumentalisti nähes tuleb talle kallale minna, röökides: "Sa mees oled liiga meinstriim, meinstriim on odav ja nõme!" tuleb osata olla hoolimatu etiketi ja hea maitse suhtes. Tähtis on tasakaal ning üldelulist, paranoiliselt etiketset käitumust tuleb vahest tasakaalustada endale sitta keerava väljaelamisega.
    Arusaadav ka, et selline aus väljaastumine on turvalisem kui vägivaldne müraarmee selja taga piike tõstab, aga ikkagi - armee on veits liiga suur mu maitse jaoks, tahaks sõnadest ka aru saada, noh.

    ReplyDelete
  2. P.S. Teine video ütleb, et heliinsener on Albini, kes muuseas on viimased viisteist aastat, pärast Nirvana "In Uterot" selline naljakas asi nagu "maailma austatuim rock-produtsent". Mees töötab põhiliselt väga undergroundis, nagu siit kuulda on, aga vahest (nagu näiteks praegu) salvestab plaadi Manic Street Preachersiga.
    Talle reverb väga ei meeldi. Ta seda Ida-Saksa reverbimasinat ei ole ka vist näinud, millest ma Youtube Eventsides räägin...

    ReplyDelete
  3. nii vahva. vanad jorsid k6ik koos

    ReplyDelete
  4. David Foster Wallace ütles oma "Infinite Jesti" ilmumusaegses Bookwormi intervjuus, et üks tema põhiline väärarusaam 20ndatel eluaastatel oli arvamus, justkui kirjanik peaks lugejale tõestama, kui tark ja nutikas ta on. Mulle tundub, et see on tähtsam tõde, kui ma praegu taibata oskan. Mistap mõjuvad mulle sellised intelligentsest koketeerimisest väljapoole jäävad ekstsessid tihti kergendavalt, rõõmustavalt.
    Selliseid hetki leidub ka Morrissey sõnades, mis on sellevõrra lahedam, kuivõrd ta ise põlastab lollust ja ignorantsust.
    Siin on vist võlu, mis kumab inimesest, kes on tark, kuid hoidub targutamisest. Ja ma saan imehästi aru, kust kõik kaunistused ja siiruviirulised sõnamängud loomingusse sisse võivad lipsata. Äkki, kui ma väljendun liiga lihtsalt, saavad kõik aru, kui loll ma olen? Mis viib kohe selle Chuck Palahniuki writers' workshopis välja öeldud tarkusetera juurde: "Smart people are usually trying to hide the fact that they feel stupid."

    ReplyDelete