Monday, February 2, 2009

Gary's Greatest Songs in Human History

(Gary on see tüüp, kes absoluutselt kõigest ja kogu aeg nimekirjasid vorbib. Kõik on Gary jaoks Top Something Greatest Ever: Top 10 Greatest Ever Kurosawa movies, TOP Top 5 Greatest Ever military juntas , Top 20 Greatest Ever times Gary had sex with his girlfriend. Gary´le meeldib oma nimekirjades ka kontrollimatult räusata, sest miks mitte? On tal ju taevased kaalud; vaid tema oskab matemaatiliselt kindlaks teha, mis on hea ja, mis veel heam. Miks peaks Gary ennast tagasi hoidma? Täna on ta, muuseas, kuskil peol, köögi nurgas ja pröökab seal - nendele kahele tüübile, kes ikka veel jaksavad kuulata, mida Gary räägib - kõige vägevamatest muusikapaladest, mida ta teab. Kohati katsub Gary ka maki pealt lasta neid aga see ei tule tal välja. Gary kerib hästi palju ja karjub: "Ohh! See koht! Kuula seda! See ei ole väga mage koht!" just siis kui See Koht on. Nii et sa kuuled pigem Gary't kui kohta ennast. Järgnevad lood on nii kohutavalt vägevad, et isegi Gary ei ole oska neid järjekorda seada. See on rohkem nagu toores materjal. Päris toppi otsi lähiajal artikli alusest kommentaariumist.)

Bach – “Hästitempereeritud klaver” (book I, prelude 1, in C-minor)
(1722)
See siin on prelüüdide prelüüd, kõikide sissejuhatuste prototüüp. Selle kaheminutilise klaveripalaga algab kõik ülejäänud muusika. Kõik muusika. Eriti pop-muusika. Ja möödaminnes on see täiuslikkuse maapealne kehastus. On palju klassikalist muusikat, mida täiuslikuks peetakse, aga nad eksivad. Hästitempereeritud klaveri esimene prelüüd on see ainus, kus absoluutselt, mitte midagi liigset ei toimu. Kogu ülejäänud heli võnkumine on sellega võrreldes liialdus, poos, derivaat. Kuid “Hästitempereeritud klaver” on kõigest teiseks parim pealkiri, mis ühele muusikateosele eales pandud on. Parim tuleb 233 aastat hiljem ja kuus laulu edasi, siin samas, Gary oopuses.

Kent – “400 Slag”
“Du och Jag, Döden” (2005)
Sest, et see on neli sada tuhat miljon slag ja sellega ei kepita. Muusika päris oma Nationalsozialistiche Deutsche Arbeitpartei! Tõsi, ka “Dom Som Försvanniga” ei kepita, aga olgem ausad - sa lihtsalt tahad, et see lendrefrään juba pihta hakkaks. Ja see võtab ta salmidest maha. 400 Slag on siin, et suga a s j u teha. Algusest lõpuni. 400 Slag makes death sound like the sexiest thing. Life trembles before it. They say if you listen to 400 Slag for the 4th millionth time (and that may very well be the next time you listen to it), every living thing on this planet will die. In fact, while you're reading this, you should listen to moar 400 Slag.

The Cure – Plainsong
“Disintegration” (1989)
Quite possibly the single most epic song ever written. Tuulekell ja siis taldrikute asemel on klaasi purunemine aegluubis, basskitar mängib nagu orkester, intro on eepiline, ja siis Robert Smith lendab peale, persetäis kaja ja see rida kaasas: "it's the cold when you're dead". Aga muusika kõlab nagu kuldseis tantsusaalides kukuks kroonlühtreid puruks, situ täis ennast. Situ ennast täis, see on PLAIN SONG! It's about death, but so are most of the songs on this list: "what is a´ this about?" "it's about death" "a´what bout this?" "death also" "and this´a here" "death, everything from here to here is about death"

Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber - Suitsetav Zeig
“Zeig” (1998)
”Öh, mis? Misasi?” Jah, suitsetav Zeig, motherfucker. Ja on juba hilja. What, you thought Suitsetav Zeig isn't cool enough for your little faggot party? Suitsetav Zeig kirjutab elule igavest kirja, aegajalt sirvides sõprade teoseid, you jerk off to gay porno. Suitsetav Zeig saab telegramme Schmidtilt, Itaalia piiril, kesköine Šveits, ka Einstein ei maga, sina ja su pede-sõbrad istute Nõmmel, arvate, et hoopis midagi Scissor Sistersilt võiks siin olla. Fuck off, Suitsetav Zeig, sõnad, loe neid, pussy’s said “yes” plenty!

Manic Street Preachers – “The Masses Against the Classes”
“The Masses Against the Classes EP” (1998)
See kaevab sütt, see jääb varingu alla, sellel on partei pilet. Motorcycle Emptyness, If You Tolerate This? Motorcycle Emptiness võib olla, mis ta on, aga ta ei kaeva peaaegu üldse sütt ja ma pole kindel, kas tal üldse on partei pilet. Tolerate kaevab küll sütt, aga niisama, moe pärast, varingu alla ei jää. Aside from aesthetical reasons, Massidel on intro-kõne ja refrääni esimene rida, mis on iga jumala kord väga kõva, samal ajal kui vahest lihtsalt ei ole Motorcycle Emptiness’i tuju ja Tolerate jääb liiga leebeks. Siin listis aitab, kui sul on mingi koht, mis always delivers.

The Knife – Silent Shout
“Silent Shout” (2006)
Mitte ükski teine elektro lugu ei pääse lähedalegi. Silent Shout’i helipilt on tumedam, kui Massive Attack’i Angel, ja ära karda, see lugu ei saanud siia, ta on kusi. Silent Shout on must värv helina. Ei ole kõvemat alguse biiti kui see. Silent Shout on aerodünaamiline, sile, unsettleing, träna ühekäe klahvimeloodia… Ükski selline laul, millel silmapaistvalt häid sõnu ei ole, siia ei saa, kesiste sõnadega laule kuulavad mehed on nagu Kubbi “Wicked Soul”. Kubbi “Wicked Soul”, pea seda hästi meeles, see on see, mis sa oled, sa vaatad ennast peeglist ja hellitad ennast. Silent Shout, aga, on Elyysiumist tehtud: “In my dream I lost my teeth again”/ “I caught a glimpse, now it haunts me”. Siin maailmas on sul valida: kas Silent Shout. Või KUBB. Kumb sa oled? Väike soovitus: sa ära “Kubb” ole.

Royksopp – What Else is There?
“What Else ise there?" (single) (2005)
By now, everyone knows, “What Else is There?”, is the greatest music video of the 21. century. Karin Dreijer on siin listis kaks vokaalpartiid esitanud. Silent Shout on vokooderiga tekitatud amalgaam temast ja meeshäälest, What Else is There on puhas. Kas on paremat naisvokaali? Ei ole. What Else is There on esimene kord, kui tüdruk proovis sheffi panna ja sai hakkama. Tshikk laastab, LAASTAB ma ütlen, pühib maa pealt ära, hävitab ridadega: “I’ve got a golden voice / I cut and I spear / and what else is there?”. Singliversioon sellest loost iga kell, sest et siis saad sa vaikse outro asemel uuesti kuulda “I was given just one wish / I don’t know what more to ask for”. You do the math! Seekord läksid ikka väga valele külatshikile Jeesust panema, nii ei oleks pidanud tegema. Jah, ja “What Else is There?” on ka inimajaloo parim laulupealkiri. By now, everyone knows that. See ületab kõik need hiilgavad, pikad sõnavõtud nimemeistritelt - Preachersilt ja Vennaskonnalt - oma puhtas, elegantselt külmas kolossaalsuses. See ongi galaktlan.Mis siis üldse on veel?

Metro Luminal - Ainult Rottidele
“Ainult Rottidele” (1994)
Sa võid öelda, et see on läbinisti tume sentiment, vahest üks valguspelglikemaist. Sul oleks õigus. Aga samas on see ka samamodi helge nagu seda on 400 slag. Kord tuleb kuskilt miski ja muudab kõik. Ükski laul ei taba vihmase asfaldi, linna tunnet täpsemini. Ei ole ka paremat kokkuvõtet üheksakümnendate Eestist nii, nagu see tegelikult oli. Kui sa veel ei ole tabanud seda, kuidas vihmatilkade helisev kitarri-virtuoossus muutub lõpu salmikorduse taustal raskeks grunge-riffiks, kuidas vokaal justkui paisuks selle, aegade parima fade-outi ajal järjest hiiglaslikumaks, siis sa võid endale seljale patsutada: “Ma ei ihka verist, metafüüsilist revolutsiooni sügise Tallinna tänavatel, ma olen Kubb, ma tahan wicked souli kuulata.”

Portishead – Numb
“Roseland NYC Live (Video DVD)” (1998)
WAAA! WIKI-WIKI! “I’m ever so lost!”. Ma tean, see skalpell-terav Bristoli biit ei aja sind tantsima, WIKI-WAA! “A lady of war”, how can you dance to that, it’s miserable, Bon-Bonis küll sellist masekat ei tehtaks, what kind of party is this anywaü? Hiilgavalt dünaamilist “it licks my brain” sajandi turntablismi otsi Roseland NYC versioonis, just see kallutabki kaalukausi Wandering Starsi live-versioonilt “Numbi” poole. See ja see “Yeah” sampel seal keskel.Kino – Djerevo

Kino
“45” (1982)
Kino panust Gary’s Greatest Songs in Human History’le oleks raske valida, kui poleks “peab olema midagi, mis alati töötab” kriteeriumi. “Aprel” on tohutult stiilne, “Täht nimega “Päikene”” on täiuslikult strugatskilik, “Zvezdaa” tempo haarab kaasa nagu rakett, aga ükski neist ei tööta iga kord jumalikult, omas elemendis, nagu seda teeb “Djerevo”. Hüppav kitarrirütm ujub sisse, Tsoi oma kõige plekisema platnoi, vene poiss häälega: “Ma tean, et homme, võib mu puukese / lõhkuda koolipoiss…” Djerevo on ka ainus “nunnu” lugu Gary oopuses, tekitab üheks minutiks ja neljakümneks sekundiks valemulje, nagu oleks flööt ka millegiks muuks, kui band-campis putsi pistmiseks.

Jedi Mind Tricks - Uncommon Valor
“Servants in Heaven, Kings in Hell” (2004)
Since we’re not racists here, there’s also a token black guy in our multi-etnic ensemble cast. If it weren’t for Uncommon Valor, we wouldn’t have included that. See Jedi Mind Tricksi šedööver on üle kõigest, mida nad teinud on, sama lugu ka Royksoppi panusega sellesse listi. Ükski teine hip-hop pala, kuitahes mõnus, ei oma seda galaktlani kaalu, mis selles nimekirjas otsustavaks saab. On ainult Uncommon Valor. Kõik on selles loos õigel kohal. Kõrvaklappidest saad sa siis kui bass koos vokaaliga sisse tuleb aru, et oled kogemata Vietnami sõja endale pähe tõmmanud! Seda lugu ei ole võimalik üle analüüsida. Mehed on uskumatu semantikaga maha saanud! Oled sa märganud, et see hüpnootiline, kõrisev naishääle loop, stereos üles, taevasse miksitud, oleks justkui Vietnam, samal ajal kui mehaaniline, jäme biit, sügaval põhjas, on õel imperialistlik sõjamasin, ja seda ratsutavad räpparid maa ja taeva vahel risttulle jäänud soldatid, Nixoni biidist edasi kantud, paratamatuses. Siis kui sõnad lõpus suremisest ja paradiisi harmooniast räägivad, muutub see kujund eriti selgeks - õel biit peaaegu kaob, naisvokaal, taevas/Vietnam murrab luubist lahti ja kerkib pikkade nootidega esile. Uncommon Valor on poeesia, ta kroonijuveel – kaheminutiline, virtuoosne murdering the beat, rütmilise tsiteerimise tehniline tipp. It makes everything else, with perhaps the exception of Tech’s best, look like Puff Daddy death threats set to circus music.

Delirium Brothers – Narkomaania
“Mätta Fond Vol 3” (1999)
Wait, did I say Silent Shout was the musical equivalent of the colour black. Strike that, Narkomaania! Bitches don´t kow about my "Kaijfi ALLL!". Bitches don't know a lot of things lately. Bitches... Fuck you ma olen Rotiga õlle joond, sa ei ole! Okei, juhul kui sa just Arks pole, siis sa ei ole. There's bad ass, there's BADDEST ass, then there's "oh my god, that ass is so bad I can't see how you can still take shit with that!?", and then there's Narkomaania. Nothing quite says it like Narkomaania: "I'm gonna be dead soon! That's how bad-ass I am. How bad ass are you?"

Josquin – “La Déploration de Johannes Ockeghem”
(1497)
Prepare for the holyness! On, eksju, selline grupeering nagu “Hilliard ensemble” ja seda keskaja imelooma pole mõtet kuulata, kui sa see nende esituses ei ole. Lugu on ilmalik, Josquin (see on mehe eesnimi muuseas, muusika ajaloos on ta kõigile nii omamees, et nad kutsuvad teda Wolfiks, Ludwiguks, saad aru?)… Igatahes, see va Josquin kirjutas deploratsiooni oma hea sõbra ja õpetaja Ockeghemi matusteks. Sõnad on hirmus armsad, nad loetlevad seal ette näiteks suurkuju õpilasi, sealhulgas ka Josquin´i ennast, kellel kõigil on “ilgelt sorry”, et Ockeghem surnud on. See on nagu allakirjutanute nimekiri. Ja oi, kui kahju neil on! Deploratsiooniga võib maailmasõdasid lõpetada. See käib nii (on öö, suurtükituli, mürsud plahvatavad mudas, verd lendab! ja siis järsku… ) “Wait! Everybody, stop what you’re doing! Johannes Ockeghem is dead!” Tähed tulavad välja - issand kui modernne ja sile see laul on! - kõik võtavad mütsid härdalt pihku sest, et - no on kahju! Kõigil on väga kahju, et Ockeghem on surnud. Sa looda, et siis kui sa sured kirjutatakse sulle ka selline lament.

James - Pleased to Meet You 
“Pleased to Meet You” (2001)
Õhtumaade muusikaajaloo põhiline nõks, subito forte, järsult valjenemine, pole Wagneri Zarathustrast saati nii järsu kukkumisena kõlanud, kui (unine oreli noot, kumisev bass, ja siis KITARRID!) “pleased to meet you / what’s your name and where you from?”. Selle James’i kättemaksuloo esimene, vaikne pool ei tundu kunagi tüütu ootamisena oma sile-musta linnapanoraamiga. Ja see, kui täiuslikult ajastatud kasvamine on ta lõpp… Mitte ükski takt ei ole seal liiast, mitte ühtki takti ei jää lõpulöögini puudu. James’i panuses ei saa olla kahtlust. It could only be this

Kent – Vinter 02
“FF/Vinter 02” (2002)
Jepp, Kent on siin kaks korda. Kent can do that, because they´re fucking Kent, and because they did not only make 400 Slag, they made Vinter 02 as well. If you made both those songs, you’d be here as well, but you didn’t, you were busy doing something else. And I bet it didn’t sound like: “Tann da-da-da taa / tann da-da-da taa / tann da-dann daa / tann da-di-da daa”. Becase that can get out of all life’s situations. Girlfriend preagnant? “Tann da-da-da taa… what preagnant? I don’t have a penis!”

Einstürzende Neubauten - Armenia

“Zeichnungen des Patienten O.T.” (1983)
Sõnad, mida on rõõm kirjutada. See vastakaid arvamusi tekitav herbal-bath chillout-number on rikkunud heatujulisi kokkusaamisi aastast 1983. Kuskil seal õelalt sumiseva armeenia rahvusmuusika ja “Are the volcanos still active, I know you won´t dissappoint me” poliitilise sõnavõtu keskel kõrgub vägagi märgatavalt inimajaloo vokaalisaavutus number üks. And they call it a Mountain of Misey, a M o u n t a i n of M i s e r y. Mõned ütlevad, et võiks chillimalt võtta, mõned teised, et vahest oleks hoopis türklased võinud chillimalt võtta… Kindel on see, et pärast seda imelikult meloodilist karjet ei saa ükski teine nende lugu, kuitahes chillimalt ta ka ei võtaks, paremini väljendada selle ettevõtmise kompromissitut iseloomu, mis Neubauten on. Armenia taustal saab selgeks, missorti noormees see Blixa Bargeld oli, kellest vana Blixa Bargeld laulab palas “Susej”: “Tähetargad, maagid võivad koju minna, kõik võivad koju minna, ajulellah, be transisory!”.


Madrugada – “Majesty”
“Grit” (2004)
“Oh but in my mind / you were never, / that all alone”. See on kummaline, et ükski Massive Attacki filmi-biit siia ei mahu, küll aga see, taevalikult tagasihoidlik, minimaalne mandoliini-pala. Tuleb välja, et majesteedil pole palju vaja. Tuleb lihtsalt olla kõikide aegade kõige ilusam laul armastusest. Nõks siin on selles, et jutustaja ei haletse ennast, objekt ei ole idealiseeritud “the one that got away”, vaid keegi, kelle vastu tehtud ülekohut, ja võimu, mis jutustajal seda teha lubas, ta nüüd tunnistab. Ma jätan teid sellega: “Oh but in my mind / I could still crawl inside your bed / victorious / still the only man / to pass through the golden arches of your head / you were majesty, and your cheeks were very red”.
Very red, mind you, not just red, VERY red.

The Field - From Here We Go Sublime
“From Here We Go Sublime” (2007)
See triumf on tegelikult oma õiges kontekstis alles siis kui kõik sellele eelnev on ära kuulatud. Mitte ainult kõik talle kodualbumil eelnev, kus ta kannab järjekorranumbrit “viimane”, vaid kõik eelnev muusika üldse. See on väljajuhatus muusikast, kogu muusikaajaloost. See on jumalik tuiutamine. Siin laguneb lõplikult see, mis Bachi “hästitempereeritud klaveriga” algas. “Sublime” on see moment, kus muusika jääb magama ja tabab ennast oma viimaselt, absurdselt mõttelt. See moment kestab peaaegu neli minutit, laul hüppab päevaune seest sisse ja välja, libiseb, õues on ikka veel valge, oksad kiiguvad, päike paistab, ta teab, et ta saab tagasi magama minna, millal iganes tahab. Lõpus hakkab plaat hüppama ühe pop-musa ajaloo võtmemomendil, šubi-tubi-tup-tup-tup koorivokaalil. Krešendost, helistikust ja muust sellisest on õige vähe alles jäänud ja oma viimasel kümmend-sekundil laguneb ka loo rütm lõplikult ning üllatavalt hirmuärataval kombel. Ja siis on see läbi. See on muusika Malevichi ruut. Pärast seda pole enam mõtet muusikat edasi teha. Muidugi tehti tegelikult kunsti edasi ka pärast supermatisti tuusa punktipanemist. Ja nii tehakse ka pärast seda ninakommist läbiiimbund minimal house/ambient meisterwerki. Aga mõtteline punkt on sellegipoolest pandud.

Vennaskond – “Tüdrukud Brünett ja Blond”
“Mina & George” (1996)
Kui sa kogu Gary “Greatest Songs in Human History´st” peaksid valima ainult ühe, mis läheb kindla peale välja, ühe, mille sa endale otsa ette tätoveerid, Peetrusele oma profiili “favourite music” kategooriasse kirja paned, siis võta see. Ja siis kui taevast sajab jälle sulfuritit, rändrohutirtsud parvlevad, surmainglid löövad su ukse maha ja hüüavad: “Oi, maltšik! Mis su fucking lemmik-laul on?” siis ütle neile: “Mu lemmik laul on “Tüdrukud Brünett ja Blond” 400 Slag on massiivsem, kindlasti “parem”, enamus siit nimekirjast on kenamini salvestatud, aga “Tüdrukud Brünett ja Blond” on stiilsus lihaks saanuna. Siis kui Arvi Siia umbne salongilüürika lõpetab viimaks tiirutamise oma vanamoodsa, udupeene sentimendi ümber, kojnakiuim, koketeeriv metafoor hajub, kõlab Trube magushapust ruuporikähinast teksti epitoom, kõikehõlmav moraal, need “nõtked, ahvatlevalt moodsad” olendid paljastavad ennast: “Tulevad nii läbi saali /sammul poosjalt aeglasel / blond-brünett kui tõde-vale…” ja sa vaata mulle silma kui ma ütlen: “läbi kõigi aegade”
L Ä B I - K Õ I G I - A E G A D E

11 comments:

  1. Esiteks kommenteerin vaid esimest lugu.
    Bachi "Hästitempereeritud klaveri kogumik" töötab tegelikult kõige paremini tervikuna.
    Algusest lõpuni läbi kõigi helistike.
    Loomulikult tuleb leida need korralikes esitustes, mis paraku polegi nii lihtne.
    Kogu Õhtumaade muusika alus on siis kuulatud.
    Eranditult.

    ReplyDelete
  2. Kui sa mõtled nüüd (inspireerituna sinu intervjuust), kuidas saaks neid laule veel kaks korda šefimaks, siis vaata, näed, ma keerasin Madrugada Majesty slideri just veel 100% šefimaks.

    http://www.youtube.com/watch?v=-UJBsvKw-CM&feature=related

    Ehk siis sama asja laiv. Sellest Oslo kontserdist on omaette plaat ka väljas.

    ReplyDelete
  3. At: Thomas M.
    Tervikuna kuulates on jah, suht enneolematu rännak, puht-musikaalselt võrdleksin ainult The Field´i "From Here We Go Sublime" albumiga (mis sulle - ma millegipärast arvan - peaks pikema kuulamisega väga peale minema). Imelik, et microhause ja Bach peaks teineteist niimoodi komplementeerima. Hästitempereeritud klaver tervikuna on blueprint for all music. Lõpuks on selline tunne, et "nüüd lähen ja teen edasi seda asja, see ei ole väga mage asi, see muusika!" Võtsin ainult selle väikse prelüüdi sealt 1) sellepärast, et see mage ei ole 2) sobib hästi poplugude formaati, ei lenda pleilistis pika jamaga peale. Klassikat on selles mõttes raske kuulata, et see ei mätsi hästi. Prelüüd üksi mätsib. Kui 400 Slag on järgmine lugu, tundub väga orgaaniline üleminek.
    at: Kalvet
    laiv-albumi nimi on "Live at Tralfamadore" ja ma mõtelesin isegi alguses selle sinu variandi linkimise peale aga orikas on lõpuks ikkagi õigem koht, kust alustada. (veits parem ka tegelt, laiv on bambasitilisem ja hea vaheldus.)

    ReplyDelete
  4. "TOP Top 5 Greatest Ever military juntas"

    :D

    ReplyDelete
  5. Ohhoo! Ragnarök hiilib ringi! Lahinguformatsioonide vahel, dual-wield´ib vennasvasaraid Baradi (+3 välgukahju) ja Dinedini (+6 luukahju). Kindlasti wield´ib!
    Vot siis, mis prestiižne lugejaskond meil on!

    ReplyDelete
  6. Ma tahaksin omalt poolt lisada, et minu top'i kuuluks kindlasti ka Vennaskonna "Mälestus tuhmub", ma kuulan seda nimelt hetkel ja just mõtlesin, et see on piisavalt kõva, et siia kuuluda.

    ReplyDelete
  7. Einstürzende Neubauteni "Armenia"!

    ReplyDelete
  8. ARMEEENIAAAAAA!!! (Seal loos ei ole tegelt sellist kohta aga ikka oleks naljakas kui oleks selline versioon ka, kus lihtsalt kolistataks mingit liftitrossi sitta ja röögitaks pretensioonikalt ja ebameloodiliselt "ARMEEENIIAAAA!!!"

    At Joanna: "Mälestus tuhmub" oli Gary Vennaskonna vaarias olemas küll. Valik jäi lõpuks selle, "Subatlantilise", "Asfalti" ja "Tüdrukute" vahele. "Tüdrukud" tuli stiilipõhjustel. Lliam ka soovitas seda, siis kui ma Gary oopuse esimese variandi kunagi ringkirjana laiali saatsin.

    ReplyDelete
  9. Narkomaania on 3.-da Mätta Fondi Pealt ja aasta oli 99

    ReplyDelete
  10. minu jaoks on Jedi Mind Tricksi lugudest köige illim ikkagi "Speech Cobras" koos Mr. Lif'iga (eestiski käinud), mille algusesse ja löppu on sämplitud löike filmist "Pi"

    MP3

    ReplyDelete
  11. Tänud faili eest, tankur. Väga vanakool, hea, rahulik, kolletav heli. "Valor" ikka parem muidugi. Tegelt, eks teda võib ju kritiseerida ka (kui sõja-efektid maha võtta ja vokaaliluup keelpillidega asendada, saaks hea Puff Daddy tausta ka sellest rütmist. Kui tahaks.) Aga ikkagi - siin see kajaga, suur produktsioon minu arust õigustab ennast.
    "Anonüümse" tähelepaneku eest ka tänud. Veel üks sammuke viitelisuse korrektsuse suunas on astutud.

    ReplyDelete