Thursday, February 19, 2009

Miks Euroopa tsivilisatsioon hävitas iseenda.

Fotol kahuripaat Panther.
See töö pole teaduslik uurimus ega asjalik referaat, see on piiratud teadmistega inimese mõtisklus asjust, millest ta on seni väga vähe ja puudulikult mõelnud.

Võtsin oma mõlgutuste lähtepunktiks I maailmasõja. Keskkoolist on aega üksjagu möödas ja aastaarvud jäävad mulle meelde ainult üheks tööks õppides, et olla paari nädala pärast ununud. Võimalik et ma oleksin eksinud ka sõdivate riikide liitude määramisega. Sõnaga, ma ei teadnud teemast mitte midagi. Mitte rohkem, kui annab mõningane ilukirjanduslik taustalugemine, kõige enam seostus mul esimese ilmasõjaga „Perekond Thibault”, vaatasin praegu riiulist, seal seda pole aga vast oli autoriks Martin du Gard? Raamatud satuvad kolimiste aegu sinna ja tänna.

Õnneks tunnen mina ühte inimest, kes on ajaloos vägagi kodus, kelle peas valitseb süsteem, aastaarvud hüppavad mälust ise kätte, sündmused seostuvad omavahel, põhjus ja tagajärg on alati olemas. Pean tunnistama et seesugune mälu ja mõtlemisetüüp on mulle väga võõras, ise liigun ikka mingis kitsas piiratud ringis ja ajalugu huvitab mind üksikisikute kannatuste ja rõõmude sündimise paigana, mitte protsesside ja hoovustena, mis mõjutavad maailma.

Kunagi üsna tükk aega tagasi kirjutasin sisseastumisesseed ühe teise kõrgkooli tarbeks ja kirjutasin selle Marcus Aureliusest. Ja minu üheks ereidamaks, peaaegu müstiliseks kogemuseks oli tajumus, et Marcus Aurelius on tõepoolest kunagi elanud, milline ilmutus sai mulle osaks lugedes tema päevaraamatust sõnu, kui raske on tal hommikuti tõusta ja oma kohustusi täis päevaga alata. Usun, et sellest hetkest alates sai mulle tegelikult selgeks ka minu enda surelikkus. Taibates, et inimesed on tegelikult elanud enne mind , taipasin lõppude lõpuks et mina ka tegelikult kunagi suren. Siis ma veel ei omanud niipalju filosoofilist tarkust, et surm tuleb homme aga homme on alati homme, seega eikunagi.

Minu teemaga tutvumine sündis põhijoontes niiviisi – vestluste, küsimuste ja internetiartiklite abiga. Miks ma nii kangekaelselt valisin teema, milles mul puuduvad laialdased teadmised – eelkõige just selle tõttu, et neid omandada. Läbi selle diskursuse sai mulle natukenegi selgemaks üks lähiajaloo etapp ja olulisem sellest, ma taipasin vast esmakordselt, milline kasu on süsteemsest maailmanägemisest. Praeguste teadmiste peale saaks loetud raamatute info asetuda juba mingisse süsteemi või konteksti, mida ta ilma selleta poleks teinud, jäädes lihtsalt arusaamatuks faktidereaks. Raamistiku puudumisel ei oska inimene oma teadmisi tervikuks ühendada.

Sõnaga, selle mingisuguse ajalootajumise või adumise, mis pole ei teaduslik ega faktipõhine vaid pigem emotsionaalne, katsusin vormistada esseelaadseks tööks. Enesekeskne lähenemine on võib-olla taunitav kuid hetkel ainus viis kuidas ma seda teemat käsitleda suudan - see on siis viis kuidas ma sobitan uue info oma juba olemasolevasse maailmapilti. Mitte et ma nüüd üldse ei kunagi varem poleks kuulnud Esimesest Maailmasõjast, lihtsalt olen ignorandile omase põlgusega suhtunud sõdadesse, globaalpoliitikasse ja muudesse nn.meeste maailma tegemistesse.

Selleks et mõista Esimese Maailmasõja tekkimise põhjusi, tuleb ajas mõnevõrra enam tagasi minna, vähemalt Napoleoni sõdadeni ja Euroopa kontserdini .Valgustusliikumine, mis andis idee, et keisril või kuningal võib pea maha lüüa, pani Euroopa monarhiad kartma ja kokku hoidma, Napoleoni sõdades olid konservatiivsed väärtused mida need monarhiad esindasid, sattunud ohtu ja reaktsioonilisi kokkuleppeid mis aitasid neid traditsioonilisi väärtusi säilitada hakati kokkuvõtvalt nimetama Euroopa Kontserdiks.1848-49 oli kogu Euroopas revolutsiooniline situatsioon, milledest tähtsamad Ungari ülestõus ja revolutsioonid Saksamaal ja Prantsusmaal. Esimese maailmasõja võimalikkuse vältimatuks eeltingimuseks oli Saksamaa ühendamine. Selle esmane katse Saksa Maapäeval kukkus läbi, kuna Preisi kuningas keeldus ühendatud saksamaa kroonist, mida talle pakkus Saksa Maapäev. Ta ei tahtnud seda rahvaesinduse käest vastu võtta vaid saavutada kuidagi teisiti, näiteks et kõik saksa väikeriigid oleksid telle selle andund. Rahavesinduselt saadud võim oleks teda ikka kuidgai piiranud, nt kasvõi moraalselt.

Saksamaa oli vaja ühendada, ja ta ühendati vere ja rauaga, nagu Bismarck ütles. Bismarck oli mees kes hoidis kogu Euroopat kahtkümmendkaheksat niiti pidi enda peos. Saksamaal oli kaks jõukeskust, oli Preisimaa ehk Berliin ja teine oli Austria ehk Viin. Saksa Rahva Püha Rooma riik oli nn katusorganisatsioon mille Napoleon kaotas. Selle keskus asus Viinis ja Viin oli Saksamaale olulisemaks keskuseks. Bismarcki mõte Saksamaa ühendamiseks oli provotseerida Presi-Austria sõda, mis tal ka õnnestus, millises sõjas Austria purustati Napoleon Kolmanda abiga. Kui Saksamaa oli saanud Austriast jagu ja tugevaks, siis tungis ta Pratsumaale kallale ja pärast selle sõja lõppu sai Saksamaa tegelik ühendamine teoks. Napoleon kolmas loobus troonist, prantsalstelt võeti ära Elsass ja Lotring. Saksamaa ühendamise tõttu said üldse võimalikuks kaks järgnevat suurt sõda. Enne Bismarcki ja maa ühendamist oli Saksamaa ainult sõdade tallermaaks ega olnud piisavalt tugev et ohustada oma naabreid.

Sõja eelõhtu

Bismarcki ajastu, koloniaalvõidujooks, 1870ndad aastad, Saksamaa alustas hiljem ja jäi maailma jagamisele veidi hiljaks. Inglismaa tõusis tänu oma koloniaalimpeeriumile absoluutseks suurvõimuks ja merede valitsejaks. Saksamaa püüdis tegelikult Inglismaaga sõbralikult läbi saada, Saksa keiser Wilhelm II oli suur anglofiil. Sakslased ei saanud aga reaalselt kunagi aru, et Inglismaa oleks neile kontinendil märksa vabamad käed jätnud. Saksamaa ehitas endale hoopis nagu kiuste suure ja uhke merelaevastiku, mis Inglismaale meeldida ei saanud. Ingismaal oli juba ammust aega põhimõte et mandririikidega ei sõlmita kokkuleppeid, nii nagu ta ka sõja alguses jäi neutraalseks enne Belgia okupeerimist.Seega taotles Saksamaa ebareaalseid eesmärke, lootes liitu Inglismaaga.

Saksamaa tegevus enne sõja puhkemist -Weltpolitik – , sellel oli palju markantseid väljendusi, nagu näiteks ´Krügeri telegramm´ 1896 aasta jaanuaris Transvaali presidendile Paul Krügerile ´õnnitlustega Briti agressiooni tagasitõrjumise puhul´; Maroko kriis, nn ´Pantrihüpe´, kus Saksamaa saatis kahuripaadi Panther Maroko linna Agadiri juurde, lootes saavutada rahvusvahelise kriisi puhkemist. Saksa keisri tegevus, korduvad ähvardused ja sellele alati järgnev tagasitõmbumine tekitasid segadust ja kindlasti ei aidanud kaasa Wilhemi unistuse - liidulepingu saavutamise Inglismaaga - täitumisele. Sisepoliitilisel areenil kiideti nii ´Pantrihüpe´ kui ´Krügeri telegramm´ palavalt heaks.

Keegi ei tahtnud purustada Euroopa kultuuri ja ülemvõimu, keegi ei tahtnud rasket ja pikalevenivat sõda, arvati et võimalik sõda kestaks maksimaalselt paar kuud, kui sedagi . (umbes nagu Saksa-Prantsuse sõda). Sõja puhkemise üks olulisemaid põhjusi oli see et paljude suurriikide valitsuste tegevusruum oli niipalju väiksemaks jäänud massimeedia tugevnemise tõttu, avalik arvamus oli jõud,mida ei saanud ignoreerida: vere vastu nõuti verd jne.Sellepärast olid poliitikud väga piiratud oma manööverdamisruumis. Massihüsteeriat ja rahvuslust õhutati igati.Näiteks Saksa-juudi luuletaja Ernst Lissaueri poeemist Hassgesang gegen England pärineb kuulus loosung Gott strafe England (leidis äramärkimist Švejkis).

Tegelike sündmuste alguse juurde minnes oleks see lihtsustatult järgmine :Austria-Ungari ja Serbia ihusid mõlemad hammast Bosniale. Serbia rahvuslane Gavrilo Principja tema sõbrad püüdsid tappa Austria-Ungari troonipärijat Sarajevos, esimene katse läks neil luhta, visatud granaat tabas juhuslikke inimesi. Hea Frantz-Ferdinand läks hospitali vaatama enda asemel õnnetult pihtasaand isikut ja sattus oma troskaga kuskile tupiktänavasse kus juhtumisi jõi kohvi ja sõi oma saiakest alatoidetud ja aateline Gavrilo Princip. Pooleteise meetri kauguselt laskis musta käe käsilane maha troonipärija ja tema naise, kes suri kohapeal, mina olen kuulnud sellist juttu et pärast hüpps noormees jõkke ja külmetus koledasti ning jäi väga haigeks ja suri. Aga teatmeteosed ütlevad mulle, et ta võttis lahtunud tsüaaankaaliumi, tulistas ennast ebaõnnestunult ja pääsest mahalaskmisest oma nooruse tõttu, suri aga peatselt tuberkuloosi, sest keegi tema tervise eest vist väga ei hoolitsenud

Austria sisepoliitiliste probleemide, suviste puhkusaegade ja muu säärase tõttu kulus ligemale kuu sõja väljakuulutamiseni. Esimene palavik oli nii-öelda lahtunud. Siis algas selline pidurdamatu sündmuste rida - Austria mobiliseerus Serbia vastu,järgnevalt kuna Austria oli oma väed kutsunud tegevteenistusse, oli täiesti paratamatu et Venemaa pidi juba puhtalt enesekaitseks samuti välja kuulutama mobilisatsiooni; kui Venemaal oli mobilisastsioon välja kuulutatud, siis oli täiesti möödapääsmatu, et mobilisatsiooni pidi välja kuulutama Saksamaa, sest Schlieffeni plaan nägi ette, et Saksamaa peab kõigepealt kallale tungima Prantsusmaale ja purustama selle ning kuna Venemaa juba mobiliseerus, siis oli Saksamaale iga päev oluline.Kui Saksamaa oli mobiliseerunud, siis pidi mobiliseeruma ka Prantsusmaa, mida nõudsid esiteks liitlasstaatus Venemaaga ja ka common sense. Inglismaa staatus jäi alguses ebamääraseks, välisminister Edward Gray püüdis vahendada, Inglismaa astus sõtta hiljem, kui Belgia neutraalsust oli rikutud (Sest juba Napoleon ütles et Antverpen on püstol mis on suunatud Inglismaa rinnale). Ütleme siis nii, et sõda oli vältimatu, kuna võimulolijad ei andnud endale aru, kuvõrd mobilisatsiooniplaan seadis nad sundseisu. Kui sõda oli puhkenud, siis arvati et see jääb lühiajaliseks, et saavutatakse mingi kokkulepe,sest tegelikult euroopa riigid ei olnud omavahel vaenujalal, paljude riikide juhid olid enam-vähem omavahel kõik sugulased, puudus omavaheline vaen ja vihkamine. Massimeedia poolt õhutatud natsionalismi puhang oli eelkõige põhjuseks, miks sõda ei saanud kiirelt lõppeda. Kui Schlieffeni plaan nurjus,Pariisi kiirelt ei vallutatud, siis sakslased asusid kaitsepositsioonidele ja polnud nõus sõda lõpetama., mida lootes, pole ka selge, selles faasis loodeti veel võidule, tõsiseid sõjalõpetusinitsiatiive ei tulnud. Peale seda kui algasid suured inglaste ja prantslaste esimesed vasturünnakud sakslaste kindlustatud positsioonidele, siis olid ohvrid niivõrd tohutult suured, et nõudsidki juba vere hinda, siis ei saanud enam rahulikult kokku leppida.Somme lahingus hukkus 1 päeva jooksu ligemale 600 000 inimest.

Schlieffeni plaan. Saksa kindralstaabi ülema tükk aega enne sõja puhkemist koostatud . 1870 Saksa-Prantsuse sõja järgselt oli selge, et ega see asi niisama ei jää, kunagi tuleb jällegi sõdida prantslastega. Prantsusmaa oli Venemaaga vahepeal liitlaseks hakanud, mis tähendas Saksamaa jaoks sõda kahel rindel. Selliseks puhuks töötaski siis see kindralstaabi ülem välja Schlieffeni plaanina tuntud strateegia, mis nägi ette enamuse jõudude koondamise läänerindele, tungida läbi neutraalse Belgia ja Hollandi Prantsusmaale, vallutada Pariis ja sundida Prantsusmaa kiiresti sõjast välja astuma. Saksa-prantsuse piir, niipalju kui seda oli olemas, oli väga tugevasti kindlustatud, mis oligi põhjuseks Belgia ja Hollandi kaudu minekuks.Venemaa mõõtmeid ja aeglast mobilistatsiooni arvestades ja arvestades ka kui raske on Venemaale sõjakäiku sooritada (mida Napoleni näitel oli näha), oli plaanis ette nähtud mitte tungida Venemaale, vaid purustada need väed mis siis tolleks hetkeks on kokku kogutud ja suunatud Saksa piiri lähistele ja sundida ta alistuma. Konkreetselt see plaan ei rakendunud, selles tehti muudatusi, von Moltke muutis plaani, jättis välja Hollandi, väidetavalt oli plaanis ka arvutusvigu . Moltke võeti üsna ruttu kohalt maha, seda plaani ei viidud ka taktikalises mõttes õigesti ellu – astuti pratslastega lahingutesse, selleasemel et haarata Pariisi ümbert. Venelased aga mobiliseerusid tegelikult märksa kiiremini kui oli arvatud ja ostustaval hetkel pidi Moltke saatma läänerindelt jõude ära idarindele.

Eurooplased omavahel ei suutnud sõja saatust otsustada. Esimesena varises kokku Venemaa ja lahkus sõjast. Hetkeks tundus et Saksamaa on viimaks oma eesmärgi saavutanud, kohutavate kaotuste hinnaga suutnud saavutada võidu idas ja peagi järgneb võit ka Läänerindel. Ohverdada veel paarsada tuhat meest selles rindesektoris, veel paarsada tuhat tolles sektoris, murda läbi Pariisini… Sakslaste viimane suur pealetung 1918 takerdus. Lahendus saabus Ameerika sõttaastumisega. Ameeriklastel võttis aega et oma suured väed Euroopase toimetada. Woodrow Wilson, tema oli kooliõpetaja, lahkusuline, idealist, kellest sai Ameerika Ühendriikide president, tema viis Ameerika sõtta. Kui küsida, miks Ameerika sõtta astus – siis vastuseks võiks olla et ehk ei soovinud nad siiski Euroopa täielikku langemist Saksamaa domineerimise alla. Ka olid ameeriklased laenanud liitlastele niipalju raha, et liitlaste kaotuse korral oleks nad oma raha pidanud korstnasse kirjutama. Samas, neid sõjalaene ei makstud nagunii iialgi tagasi.

Sõja lõppedes kaotanud riikidele peale pandud reparatsioonid olid tegelikult Teise Maailmasõja puhkemise otsesteks põhjusteks.

Mis siis tegelikult juhtus – kohutav materiaalsete ja inimrssurrside kaotus,üle 20 miljoni hukkunu, sisuliselt terve põlvkond noori mehi hävis lahinguväljal, sõda näitas seda, millist ülivõimsat mõju omab massimeedia suurte rahvahulkade mobiliseerimisel ja nende ideede kujundamisel.Varisesid kokku kolm Euroopa suurvõimu – Vene Tsaaririik paiskus kodusõtta, Austria-Ungari keisririik lagunes paljudeks väikesteks osadeks, sisuliselt neli riiki, osa läks veel Rumeenia külge, Saksamaal kukutati keisrivõim ja Saksamaa sattus osaliselt liitlaste okupatsiooni alla, sõjanõuded hävitasid tema majandust.Samuti kaotas ta oma koloniaalimpeeriumi, Tšehhoslovakkia, Eesti, Soome Läti, Leedu, Poola, Jugoslaavia iseseisvusid. Inglismaa ja Prantsusmaa majandused olid samuti täiesti väljakurnatud. Hävis ka Türgi Osmanite Impeerium.
Sõjamõjudel oli väga mitmesuguseid efekte ühiskonnale aga eelkõige väljendus see suure lootusetuse või kaotuse tundena. Endine optimism inimkonna hüvasse käekäiku ei taastunud. Kadunud põlvkonda kirjeldab silmapaistvalt hästi Hemingway oma romaanis “Ja päike tõuseb”.


Kõige olulisem kokkuvõttes on see, et hävis Euroopa ülimuslikkus maailmas.Nii kultuuris, majanduses, kõiges.Prostalt väljendudes - neegrid ei austanud enam valgeid pärast seda kuna nad üksteist niiviisi kloppinud olid.Inimesed kes sõjakogemusega edasi pidid elama, reageerisid äärmusest äärmusesse -ühest küljest püüti ületada natsionalismi ja asendada seda internatsionaalsusega, loodi Rahvaste Liit. Traditsiooniline suhtumine Rahvaste Liitu on üldiselt negatiivne, sest ta ei suutnud ära hoida ühtegi sõda. Teisalt kalduti äärmuslikku militarismi, leides et ainult sõjaline ülemvõim võib päästa maailma langemast kaosesse ja hävingusse. Kunstis dadaismi teke, künismi ja nihilismi levimine jne.


Mingit pidi peab rääkima ka sellest kui palju sõjas arenesid sellised asjad nagu lennuvägi, raadioside, autotrantsport. Sõda nõudis nende arendamist ja suunas mingis mõttes kogu ühiskonna arengu teistele rööbastele. Kui sõda poleks olnud, võib-olla siis oleks lennukid jäänud aastakümneteks piskesteks põrisevateks vineerist masinateks.Õhusõja romantika oli sõjas omaette kategooria, õhuässad Manfred von Richthofen, Edward "Mick" Mannock, sealhulgas ka Hermann Gõring. , neil oli oma džentelmenlik aukoodeks, meedia kasutas neid muidugi suurelt ära.Neid kasutati peaasjalikult selleks et hoida rahva meeleolu üleval, õhuvõidud olid romantilised võidud ja seal ei olnud kuhjade viisi ärarebitud jäsemeid. Rindel hukkusid sajad tuhanded ja miljonid, lennukid aga tulistasid peasjalikult üksteist alla, suhe seega üks lennuk-üks inimene.Tegelikku sõjalist kahju nad suurt ei põhjustanud.

Selle üle on väga palju arutletud, et võib-olla Euroopa tsivilsatsioon oligi sisemiselt vigane, ta küll peatus enne täielikku hävingut aga palju puudu ei jäänud. Siin võib esitada üldfilosoofilised küsimused kas kõik oli (on) juhuslik või kõik oli (on) põhjuslik ja leida kinnitusi mõlema teooria tarbeks. Siit võib edasi esitada küsimuse kas mingil hetkel kõik tsivilisatsioonid ei kipu kollapseeruma. Kuidas ühiskonnas, mis pidas ennast nii tsiviliseerituks ja progresiivseks,oli selline hullumeelne vervalamine võimalikuks saanud? Võib apelleerida sellele et oli klassiühiskond ja sõdisid mingid proled, samas hukkusid aga ka kindralite pojad. Ohvitserid kes juhtisid mehi rünnakule olid vähemalt sõja alguses samuti kõrgemast klassist, ja rünnakule juhtisid nad oma isikliku eeskujuga, joostes kõige ees, nii et ohvitserkonna hulgas ei olnud kaotused protsentuaalselt sugugi väiksemad.

Praegu tasakaalustab maailma teadmine enesehävituse võimalikkusest. Tol ajal seda teadmist veel ei olnud, küll olid aga juba sellised hävitusrelvad, mis seda peaaegu võimaldasid. Puudus väljakujunendud kontrollsüsteem nende kasutamise ja käsutamise üle. Sidesüsteemid olid puudulikud, rindele saadeti aina uued mehed aga tagalas ei teatud, mis nende eelmistega juhtus.

Kui 20ndatel oli maailm hästi vabameelene pärast sõda , nii eetikas kui kultuuris, siis 30ndatel toimus tagasilöök. Järgnes surutis ja lootusetuse õhkkond mis oli kombineeritud majanduskriisiga. Venemaal sai võimule Stalin, kogu võimu koondumine tema kätte sai reaalselt teoks 30ndail. Saksamaal Hitler, Itaalias Mussolini. Tegelikult võib ka Roosevelti nimetada autoritaarseks juhiks, Eestis Päts, Lätis Ulmanis, jne, jne. See aeg ja need ühiskonnad tekitasid kalduvuse autoritaarsussesse. Ajastu tekitas demokraatia kriisi ja mingis mõttes ka demokraatia ümbermõtestamise, mõned riigid ei olnud demokraatiaks valmis, nende hulgas ka Eesti näiteks.( kui esimese maailmasõja tulemus ei oleks olnud see mis ta oli, siis Eesti riik ei oleks ilmselt tekkinud, sest tekkis selline huvitav situatsioon, et lüüa said nii kaotaja kui võitja, nii Venemaa kui ka Saksamaa, iseseisvuse tekkele ülisoodsad tingimused.)

Lõpetuseks. Mingitpidi on väga kahju et kaasaegsed inimesed elavad ainult omaenese hetkes ega suuda ega soovi vaadata natukenegi tahapoole. Ega ka mitte ettepoole. Teadusliku fantastika kõrgaeg on samuti möödas. Arvan et piiratuse süvenemine on üldine tendents ja seda peatada ei ole võimalik enam ei mingitegi vahenditega. Üks põhjusi selles on vana maailma, vana Euroopa hukk. Kultuuri, järjepidevuse, aristokraatia väärtustamine on kadunud. Tekkinud uuskultuursus on liialt sageli pigem eitus kui jaatus ja liialt sageli pigem flirt ideedega kui tõsised ideed või aated.

Lugesin hiljuti Bernard Shaw filosoofilist ideenäidendit ” Tagasi Metuusala juurde”
Shaw suudab sealt rääkida lisaks kogu inimkonna kui liigi ja idee mõttest ka Inglismaa päevapoliitikast, sidudes ajatud ideed ajalikega. Tunnuslik on, et see teos on kirjutatud pärast esimest Maailmasõda. Küsimus sellest, kes on inimene, milleks ja kuhu ta läheb oli valusalt oluline siis ja peaks seda olema ka praegu.

6 comments:

  1. Sitaks häid kohti oli kaks:

    1) Lõik Gavrilo Principist oli äge. Jälle mõnusalt, ilukirjanduslikult ümar, kõnekeelseid ripatseid täis nagu Robile meeldib. Oldschool: "sõi saiakesi alatoidetud ja aateline noormees"

    2) Ajaloo-emotsionaalne algus, mis lubas tegelikust tükist tunnetuslikumat ajalookästilust. See Marcus Aurelius oli kunagi elus tunne on ennastki vahest, haruharva (vist üks kord) tabanud. Kui kunagi tuleb Kurvitz/Saks inimmõistuse väikesed efektid essee, siis tuleks sinna panna ka "Läbipaistva ajaloo tunne". See on imeilus. See kõlab, muuseas, nagu "If You Tolerate This Then Your Children Will Be Next" alguse süntekaefekt. Mul oli sarnane kaemus: "Hispaania sisesõda juhtus päriselt". See oli päriselt olemas, I could feel it happen. Täpselt samamoodi nagu on igav Iraagi sõda ja kirjeldamatult igav Viperused Majandusega on nüüd, olid kunagi radios jutud Hispaaniast, rindelt. Asjad mööduvad meeleolu, asjad ei püsi nii nagu nad on, asjad on teisiti olnud ja muutuvad kogu aeg. Vanad asjad jäävad maha. Selliseid hetki on vähe ning tõesti, neil on komme saada maailmakäsitluslikeks bastioniteks.

    Essee lõpu moraal ei tulnud nii peenelt välja kui Värvijutus. Nii skeletaalselt, ilma süvitsi minemata jättis lihtsalt "O Tempora!" ohke mulje. Teadusliku fantastika hiilgeajad, on ongoing. Mis on möödund, on optimistliku teadusliku fantastika hiilgeajad - lendavad autod ei tulnud ju. Ja ajalukku vaadatakse minu äranäegmist mööda isegi liiga palju. Näiteks Eestis jääb "liiga palju ajalugu" kogu aeg jalgu.

    Aga tükk oli ikkagi nauditav, pealkiri oli leheküljel jahmatamapanevalt šeff. Artikkel ise oli "A clue - you now have a better understanding of what is going on."

    ReplyDelete
  2. Ja täiesti seoseta: cheki lehekülge F11 nupuga! Näeb välja nagu need lahedad ajalehe-skännerid filmidest, siis kui tšikk-reporter uurib trilleri muusika saatel "saarel nelikend aastat tagasi juhtund kolmikmõrva verdtarretavaid asjaolusid"

    ReplyDelete
  3. Loll Luiks ei pannud Gavrilo Principi pilti. See peab seal olema.

    ReplyDelete
  4. Aga pane siis. Kuskile keskelepoole, vasakule.

    ReplyDelete
  5. Robert: "Näiteks Eestis jääb "liiga palju ajalugu" kogu aeg jalgu."

    Mul on tänu koolis käsilolevaile filosoofialoenguile uus ajaloonägemine (get this): lisaks sellele, et ajalugu on alati subjektiivne, on ta ka alati eesmärgipärane - koostatud selleks, et tõestada midagi või anda millelegi seletus. Eesti ajalookäsitlus on iseseisvu(mis)skeskne. Otsitakse ja süstematiseeritakse fakte ja suundasid, mis toetaksid meile vajalikku mütoloogiat, kujunemislugu.
    Teisisõnu, satutakse mingi seisundi kütkesse, mis on nagu lukk kõige ülejäänu ees ning selleks, et enda olukord omale läbipaistvaks teha ja läbi teadlikkuse vabaneda, hakatakse ajaloomaterjalist koostama vajalikku võtit.

    ReplyDelete
  6. At Jim: touche!
    Also - selle loo huvitavus, kirjanduslik väärtus on ka nende eesmärgistavate kinnisideedega tugevalt seoses. Kui tegelt päris ägedaid sündmusi kategoriseeritakse läbi igava prisma (mis see ühe väikeriigi iseseisvusponnistus siis ikka on, kui mitte veidi igav) siis on tulemus ka vastav. Kui näites Eesti ponnistusi endid läbi mõne teise prisma (näiteks Saksa rahvusromantika) vaadata, läheb pilt laiemaks, neutraalsemaks ja kindlasti ka huvitavamaks. Aga see jätab jälle profaanile mulje, et meid tahetakse natsideks tembeldada ja siis kisub jutt jälle kiiva ära... Sama asi juhtub siis kui Eesti okupatsiooniperioodi okupatsioonihaigutuse asemel hoopis NSVL suurde prismasse panna. Eesti võtab seal siis osa Juri Gagarini kosmoselennust ja Sputnikust ja paitab Laikat enne kui see vaakumisse surema sööstab, pistab rinda USA ja Nixoniga. Aga siis hakkavad jälle mingid tüübid vana võtmega asja kallal surkima, ei taha ennast sellest osana näha, iseseisvus ei mahu sinna. Jutt kisub väikseks ja kiuslikuks ära: tilluke kaader ei raami Gagarinit, raamib nagu loomavaguni aken mingit rahvuslikku armide maastikku.

    ReplyDelete