Sunday, February 1, 2009

21. sajandi alguse Venemaa filmide paremik.

Nõukogude Vene kino kõvaduses ei kahtle keegi ja õige ka. Hilisemas värgis aga küll, mis on selles mõttes kummaline, et stuudiod pole kuhugi kadunud ja on iga aasta lasknud välja keskmiselt 100-200 filmi, mille eelarved ja kassad on igati märkimisväärsed (tipud 10-25 miljonit USD).

Põhjus vast selles, et enamik toodangust on keskpärane (nagu igal pool), aga nende levisüsteemi eripära tõttu jõuavad filmid laiali (sh. siia) proportsioonis turunduseelarve, mitte kvaliteediga. Ning kuna arvestatav osa vähestest Eestis kinoruumi/meediakajastust saanud filmidest on olnud keskpärased (Admiral, 9. rood, Öine vahtkond, Bumer), siis ma ei tea kui paljud on pärlid üles leidnud.

See on siis subjektiivne TOP neile, kel pole jätkunud aega kaasaegset Vene kino lettidelt üles korjata. Mitte mingi indie-värk, või lahe siberi alkodepre/kodupornokas - Venemaa panus viimase 10 aasta tippfilmide hulka.


Tagasitulek (Vozvrashenije, 2003).
Lugu kahest vene poisist, kelle üllatuseks saabub ükspäev tagasi koju 12 aastat läinud olnud isa. Viimane viib nad nädalavahetuseks väljasõidule, asjad muidugi ei lähe päris nii nagu plaanitud.

Peamine põhjus, miks Naasmine nii kõva tükk on, on loodusvaated/kaameratöö. Filmitud on Soome lahe kaldal ja Laadogal, s.t. tegelikult põhimõtteliselt Eestis. Ausõna, isegi kui sa varem ka teadsid, kui kõva Eesti loodus oma parimatel hetkedel olla võib, siis peale seda filmi sa arvad, et varem sa hästi veel ei teadnud. Seal on täiuslikult kaadrisse võetud need kõrkjad, hall meri, külje pealt langev valgus, pikk koit ja hämarik, tuul ja puud, suured valged rünkpilved ning tohutu avarus... kõik, mis Eestis olemas on aga millega sa liiga harjunud oled, et tähele panna ja mida oskab rohkem hinnata Lahemaale puhkama sõitnud loodus- ja linnupedest briti turist. Ka ülejäänud elemendid on üle prahi: muusika, lugu ise, näitlejad. Süžeega sobib kenasti see, et üks peaosalistest uppus kaks nädalat peale võtete lõppu Laadogal. (Treiler)


12 (2007).
Moskvas peetakse kohut teismelise tšetšeeni poisi üle, keda süüdistatakse oma kasuisa tapmises. Koguneb vandekohus, kes peavad siis jõudma otsusele poisi süü kohta.

See on originaalis Ameerika näidend ja jääb näidendiks kinolinal ka. Tegevus toimub ühes ruumis, inimesi on vähe, riideid ei vahetata, ja lugu tiksub peaaegu reaalajas.
Kuna aga sinna ühte ruumi on kokku aetud hetke Venemaa näitlejate ühed paremad esindajad, ja kogu lugu on tabavalt ümber kirjutatud tänasesse Moskva ühiskonda, siis on see paberil kammerlik lugu ekraanil üsna plahvatuslik. Suur osa on ka teostusel; tehniline pool on super: õigel hetkel vahetub kaamera ja tuleb muusika või kõrvalstseen, valguse värv muutub koos päevaga, vaimukused ja tõsidused on kenasti balansis, dialoog kogub tempot kuni – šahh!, saal on vaikne, silmad hirmu täis, siis, minut vaikust ja pamm!, ja lendame jälle minutiks aastatetagusesse Kaukasusse, ja nii kõik kaks tundi. Kuna sümbolism ja äratundmine on suur osa sellest, mis 12-s nii unikaalne on, siis ma ei tea kui palju läheb filmist kaduma vaatajale, kes kaasaegset Venemaad ei tunne, karta on et palju. Ka filmi lõpp on pisut vastuoluline, kuna justkui üritatakse mingit moraali külge kleepida, ja moraal võib ju mitte meeldida. Aga perse sellega, see mis enne seda oli, oli geniaalne. (Treiler)


Kägu (Kukushka, 2002).
Jätkusõja ajal kohtuvad Lapimaal kaks mahajäetud sõdurit, üks Nõukogude, teine Soome armeest. Olude sunnil tšillivad nad mõnda aega koos lapi preilna Anni maa-residentsis.

Imekaunilt jutustatud ja mängitud lugu suvisest semi-tundrast. Võtme-märksõnad on kolm head karakterit kehastatuna perfektselt valitud näitlejate poolt, ning hea operaator isuga tööd rabamas suvise Lapimaa vaadete kallal. Soome, lapi ja vene keel pole ka kõige inetumad maailmas. Tulemus on nii terav, et mingeid stseene vaadates oled ise ekraanil, lõhn ja enesetunne tulevad ise juurde. Puhas ilu. Kui näpud taha saate on oluline valida subtiitritega versioon. (Treiler)

Täiendused isiklikest TOP-idest kommentaaride all oodatud!

4 comments:

  1. Raske on täiendada kui kõik potentsiaalsed täiendused on esimeses paragrahvis keskpärasuse nimekirjas juba üles loeteteldud :D
    Su teadmised Vene uuest filmist on ilmselgelt üle mu pea, aga kui seal keskpärstest midagi kaitsma hakkaks, siis oleks see... khm... (hold the cabbages!) "Bumer". Esimene, mitte teine. Teine oli süžee-džungel, mis kandis ilmselge kommerts-järje kõiki traageldusi: miks nad siin on? kas nad kõik juba ammu surma ei saanud? Kuid esimene "Bumer" oli ilus asi kasvõi puhtalt selle hääle pärast, mida nimitegelase mootor sub-wooferis tegi. Kui supakat pole, on film kindlasti keskpärasem aga see heliline pool tõi minu arust ilusti välja sealse keskse idee: õela maailma (represented by an array of handsomely shot city and snow-covered countryside shots)ja "meie kangelaste" (ühedimensiooniliste neo-platnoide, antikillerite ja niisama dressides kodukandipoiste) vahel on justkui duur-alumiiniumist kilp, hiiliv must kaitse-animalesk, öös sinkjate silmadega BUMER. Bumer urises seksikalt, ta interjööri nahka oli õhus tunda. It's a great concept and it worked, I'd say it "7/10" worked, even. Aga panuseks tippfilmide hulka ma teda nüüd küll ei nimetaks.
    Öine vahtkond oli neonatsionalistlik plönn, CGI-vortex ja süžee taustaloo jutustamise emamunaus. Ööbisin BErliinis mingi monteerija juures, kes 3D-maelströmi küll mõningaselt kaitselt; olnud ta eraldi kunstivorm, mitte illusiooni loomise riist seal filmis. Ma nõustuks reservatsiooniga, et kunstivorm küll aga ebaõnnestunud sellisena. Kunsti-efekad oleks võinud väljapeetumad olla ja, miks mitte ka tehniliselt kõrgetasemelisemad. 4.5/10
    Brattidest, millest vähemalt tiene peaks siia sajandisse kuuluma, ei arva ma aja möödudes enam suurt, kuigi saundträki mõttes oli hädavajalik vene alt-popi tutvustamise riist.
    "9. Rood" oli üleelatav sõjafilm. Mulle meeldis see väeosa unarusse jätmise ja sõjaväe ebaprofessionaalsuse kriitika seal lõpus - tuli üllatusena -, ei meeldinud, aga, russki rambo tuhat kuuli minutis duhhide hordide liha sisse kihutamas. Muuseas - duh, ehk "tont" või "vaim" on kõige ilusam släng, mis ühes sõjas vaenlase kohta välja mõeldud on. 5.5/10
    Sellega nagu asi piirdukski, rohkem pole näind. Ühte krimi asja vist veel aga sellest peale kerge meelelahutuse seisudi kogemise ei jäänud küll midagi meelde. Isegi nime mitte. Ehk Lilian kunagi ütleb.
    Kuid uuelt Strugatskite põhjal vändatavast krimkast "Asustatud saar" ootan ühtteist. Elame, loodame. Sinu nimekirjast tulevad ilmselt allalaadimisele "12" ja "Vovrashenie" (juba kasvõi puhtalt nime pärast - ei ole inetu sõna!

    ReplyDelete
  2. Ning niigi pika kommentaari lõpetuseks. Näen küll, et tegemist on pigem "miks peaksid vaatama" nimekirja, kui full fledged kriitikatega, kuid võiksid nad siiski ka hindega pärjata. Oleks huvitav näha, milline neist ja kui kõvasti siis sulle kõige rohkem peale läks. Arvestades, et need on creme de la creme, siis panen siia orientiiriks ainult üla-registrite seletuse:
    10 - on osa mu alalisest maailmakäsitlusest, tahan olla sellega seostatud
    9 - oli liigutav kinokogemus, ei saaks rohkem rahul olla, soovitan tungivalt
    8 - raudselt kvaliteetne asi, kindlasti hea vaadata ja kerge soovitada.
    7 - mõnus, mitte häirivate vigadega linateos, väga peale ei käiks, et vaadake, pigem laseks uutuubist silmapaistvamaid momente
    6 - kõlbab kahhi kõige parem variant.

    ReplyDelete
  3. Bumer ja 9 olid üleelatavad kindlasti, nõustun. Üleelatavaid on üldse palju, see on Venemaa siiski, maailma top 10 filmitööstus, iga õhtu näitavad telekast omi uusi filme.

    Ma ise otsin Vene kinost rohkem seda pärli/läbikukkumise piirile sihtivat eksperimentaalsemat värki, üleelatavat saab mujalt ka. Õnnestunumad, aga mitte tipptasemel sooritused-soovitused sealt oleksid "Gruz 200" ja "Euforia", mõlemais on väga autentset erilist kraami, aga kokkuvõttes jäävad nõrgaks.

    Hinnetest, ma arvan need kolm esiletõstetut on kõik 9/10.

    P.S. "Labels"-real on Vozvrashenije valesti kirjutatud, aga ma ei leia seda "labels" seadistamise kohta üles.

    ReplyDelete
  4. Seda ka veel, et minu meelest 9. rood oli kõige Hollywoodilikum film, mis Venemaal kunagi tehtud on (aegluubi-stseenid, naljad jne.)

    K.

    ReplyDelete