Friday, February 6, 2009

Valitud noppeid kaasaja Eesti luulest

(Allolev tekst räägib näidete abil eesti luulest hoidudes suurest hulgast kommentaaridest, sest usun, et luuletus räägib enda eest ise. Samuti ei ole ma tõmmanud luuletajate vahele paralleele, kuna leian, et see ei ole alati hea kirjandusest rääkimise viis. Iga näide on seetõttu ka toodud eraldi välja.)
 

(toim: vasakul kujutatu on ülespanek kõne all olevatest kogumikest. Mehis Heinsaare kogu ootel on kasutatud tuntud raamatukaant samalt autorilt, Tauno Rahnu teksti illustratiooniks on kõne all oleva kogumiku "88" kaanepildi puudumisel võrgutavalt lillakas pilt Aadlik Hundist.)

Eesti nüüdisluule on pealevaatamisel igav ja ülespuhutud. Hoolikal otsimisel aga leiab, et head autorid on jäänud aktiivsemate ning keskpäraste (sageli lausa halbade) autorite varju. Piiratud võimaluste ja artikli avaldamise kiiruse tõttu ei jõudnud ma kahjuks raamatukokku ning leppima peab kas siis Internetist või isiklikust raamaturiiulist leiduvate näidetega. Iseenesest on sellistest asjadest kirjutamine ääretult subjetiivne ning seetõttu on käesolev valimik heast ja halvast minu isiklik nägemus ja ei pruugi vastata üldisematele arusaamadele Eesti kirjanduskriitika maastikul. Samuti, kuna ma ei saa kasutada väga suurt ruumi, on rõhk näidetel, mitte minu isiklikul tekstianalüüsil (mida on võrdlemisi vähe).

Aasta 2008 detsembrikuu Vikerkaares üllatas luuletustega seni rohkem prosaistina tuntust kogunud Mehis Heinsaar, kelle tekstid mõjusid värskendavana praegu muidu (liiga) populaarse ajaluule kõrval. Siinkohal toon ära lõigu ta luuletsükli „Kesköine karneval“ esimesest tekstist:
„...Suurte ja valvsatena,
Seljad küürus, et mitte lüüa
Oma koletuid päid vastu lage
Ja häirida mu rahu,
Nad seisavad ümber mu laua
Tummalt ja liikumatult
Tiivad mässitud ümber keha,
Küünised tõmmatud sisse,
Pea-aegu nurrudes,
Pea-aegu mind armastades. ...“
Heinsaar on seni ainus kirjanik, kes on saanud kõik võimalikud auhinnad, mida proosa eest Eestis on võimalik saada.Ta kirjastiil on maagilis-realistlik, sisu aga valulik ja mõtlemapanev. Ta luule kohta ei saa veel laiemat analüüsi teha, sest kuigi Heinsaar debüteeris kirjanduses justnimelt luuleveeruga, pole ta enda tekste eriti selles vallas avaldanud. Nagu näha on maagilisus kandunud ka poeesiasse, arvatavasti autori unenäolise hoiaku tõttu. Jääme ootama ta esikraamatut ka luulevallas, mis on arvatavasti üks oodatumaid teoseid praegusel ajal. Selle luuletuse kohta pean aga ütlema, et see on olnud viimase aasta jooksul üks väga vähestest tekstidest, mida olen jooksnud teistele näitama, et nad selle läbi loeksid. Tekitas elevust ja vaimustust.

Hetkel trendika ajaluule valdkonnas on kindlasti kõige efektsem näide FS (kodanikunimega Indrek Mesikepp), kes avaldas eelmisel aastal oma kolmanda luulekogu „Alasti ja elus“ Siinkohal toon ära katkendi luuletusest, mis on ilmunud Vikerkaares (6/2007)

„kui kylm alumiiniumist joon
kahe kalda vahel
on jõgi keset linna
plangu taga tootmishooned
akendel peegeldub tuhm valgus
mu isa ei näe jõge
ja mina
sain selgeks aastate eest
et ta ei tule tagasi
tulen koolist
yle silla
poest mööda
risti yle parkimisplatsi
mäest yles
nurgani jõudes on selg higine
paks jope ja raske kott
suusamyts silmini
kodus sektsioonkapil ootamas
vastik kollane õhtuläige...“
Praegu on FS kindlasti oma stiili kõige markantsem näide. Eelmise kogu „2004“ eest sai Indrek Mesikepp Eesti Kultuurkapitali kirjanduspreemia ning tema teravalt kriitilise ja valuliku linnalüürika kohta pole vist eriti muud öeldagi, kui et FS on hetkel üks väheseid ajaluule kirjutajaid, kes minu jaoks on end kehtestanud luuletajana.

Aga nüüd. Ärge arvakegi, et kõik luuletajad, keda ma välja toon, on head. Kuna FS viis juba taolisele veidi sotsiaalkriitilisele lainele, siis ma toon näiteid ka teiseltpoolt. Sellelt poolelt nimelt, kus Eesti kirjandus on sõnnikuhunnik keset paleed. Tegemist on ka sotsiaalkriitilise poeediga, kes küll vist rikub sõna poeet tähenduse. Sa loe, kuid Sa ära kirjuta nii
Vahur Afanasjev, kirjutab pederomaane (jah, täpselt. Pederomaane) ja halbu luuletusi ning kuulub Tartu NAK’i. Toon ära luuletuse aastast 2001

Agulikevad

tagahoovis viltune päike
nööril kuivavad pesud
aga õunapuu tüve juures
pooliti lume all pooliti väljas
tühi tussilibesti tuub
Keskpärane ja ainus luulekujund antud „luuletuses“ on viltune päike. Ei tea, kas nüüdisluules nii populaarne stampväljendite kasutamine tuleb andetusest või mingist imelikust huilgavast nahaalsest enesekehtestavast vaimust, mis proovib öelda „Igaüks meist võib olla luuletaja!“ aga see tekst mõjub täpselt sellisena, et ei saagi lõpuni aru, kuidas sellist autorit avaldada saab. Muidugi on hea näha, et antud luuletaja ei oska õigekirja. „tussilibestituub“ nimelt kirjutatakse kokku. Aga iseenesest on tore, et tal hoovis need niisama vedelevad, eksju?

Jätkame samal lainel ehk halvad sotsiaalkriitilised poeedid ja poetessid. Järgmisena võtan ette Andra Teede, kelle esimene luulekogu „Takso Tallinna taevas“ andis lootust, et temast kasvab hea poeet, mis siis, et ohumärke oli sealgi, kuid kes siis astus NAK’i ning teine kogu „Saage üle“, mis küll kriitikute meelest oli „hoolikamalt valitud sõnakasutusega“ kuid minu meelest lahmiv hilispuberteetlik röökimine. Kahju, kui anne niiviisi raisku lastakse. Siinkohal toon ära ka katkendi tema luuletusest. Täisversiooni saab lugeda Vikerkaarest (3/2008)

„...Elu läheb edasi
Teate küll

Kuulan rahvamajas
Riho Sibula kontserti
Riho enam ei mäleta
Et me kunagi kohtusime
Päikese käes tallinnas
Puu all
Siis tuleb järve ääres
Kaugel süvalõunaeestis
Kunagine kooliõpetaja vastu

Ta kottis ja mõnitas mind
Kui ma laps olin
Õismäel...“
Kallis Andra, ma mõtlen, et heast muusikut ja väga toredat inimeset ei tasu lahmivalt teksti sisse kirjutada. Also, ma mõtlesin, et peaks mainima - nägin Rihot Wiiralti ees ükskord ja ta ütles mulle tere. Peaks ka luuletusse panema?
Siiski usun, et Andra luulel on oma publik, kes vajab seda luulet. Arvatavasti arusaadava ja minu jaoks liiga räigelt väljendatud sotsiaalkriitilise tooni pärast. Kuid mina jään siiski arvamuse juurde, et Teede hilisemas luules on maitsevääratusi liiga palju selleks, et seda heaks pidada. Kui lugeda, siis kindlasti esimest kogu.

Aastal 2004 avaldas Lauri Sommer ühe väga huvitava luulekogu „Nõidade õrnus“, mis sai küll Gustav Suitsu preemia, ent laiema avalikkuse ees on Sommer siiski küllaltki vähetuntud. 2008 ilmus tal neljas luuleraamat, kuid hetkel toon näite justnimelt „Nõidade õrnusest“, sest müstilist ning kusagil „mujal maailmas hõljuvat“ luulet kohtab eesti kirjanduses harva. Sommeri luulekeel on tundlik ning väga hoolikalt valitud, jättes välja igasugused kahtlused autori sõnavilumuse kohta. Kindlasti on ta üks omanäolisemaid autoreid praegusel eesti kirjandusmaastikul.

Valuse hingetoruga ööl
Saab kahest saledast
Valgustriibust seinal
Paar pikkade peadega
Olendeid Teisest Maailmast
Kes noogutavad mulle saladusi
Kardinate liikumise taktis.
Väljas vihmapiisad laulavad samast.
Olendeist paremal valmistab öö
Mulle uusi mõtteid
Hämaras tiirutavatest
Molekulipiltidest.
Vahel on tunne,
Nagu enese teadmata
Aitaks ma kedagi,
Seistes teise valgustriibuna
Jumala kõrval
Kellegi jalutsis
Sarawaki videvas
Või Aldebaranil,
Elvas või
Tuukani tähtkujus
Ja kõikudes pilte
Ta aja alla paindunud unne
Peaaegu kõigi
Oma lootuste jagu...
Minu jaoks annab see luuletus edasi väga täpselt autori isiksuse eripärasid ning iseloomu. See luuletus on joonistanud Sommeri näo minu meelepilti. Ühelt poolt andes edasi väga täpselt müstitsistlikku nägemust ning teisalt peegeldades sõnavilumust. Samuti on tekst veenev ning ei mõju ületöödelduna nagu sageli Sommeri klassi luuletajatega juhtuda võib. Lauri Sommer on minu jaoks just see luuletaja, kes üllatas, kui ta raamatuid lugesin ning kelle luuletused mind isiklikult panid uuesti uskuma eesti luule tulevikku.

Viienda luuletuse järel mõtlen, et kaks päeva on möödunud, kui seda asja siin kirjutama hakkasin ning vahepeal pole sellega aega olnud tegeleda. On aeg minna järgmise viie näite juurde ning mõelda, mida kokkuvõtteks kirjutada. Vahele ehk tsiteerin üht oma head sõpra Rolandit, kes ütles kunagi, et Eesti luule on nii halb viimasel ajal, et ta pooks end ülesse, kui nii halvasti ise kirjutaks. Mina päris nii ei arva. Eks iga halva asja juures ole nii, et ega keegi seda ei avaldaks, kui poleks lugejat. Mõnes mõttes negatiivse kriitika kirjutamine on nagu iseenesele augukaevamine. Samas ei ole praegune olukord kirjandusmaastikul just selline, mida kiita saaks. „Peavool on täis kiibitsejaid, kriitikuid ja lahmjaid, kes ise ei oska tegelikult midagi“ nagu ütles üks luuletaja mulle isiklikus kirjavahetuses. Ja tal on õigus, sest enamik häid autoreid jäävad ennast upitavate keskpäraste varju.

Halbadest näidetest andis aastal 1999 Olavi Ruitlane välja luulekogu „kaera jaan ja mr proper“ Luuletus sellest kogust:

„LIPUTAJAD

oleme me liputajad -
meie kustaga
liputame sinise
ja valge mustaga

kõnnime me varred pihus
huulil rõõmus - hei
olgu väljas argipäev või
intenpendetday...“
Seda imelist üllitist on kaks salmi veel. Internetiavarustest arvatavasti leiab üles. Ruitlane kuulus mõni aeg tagasi sarnaselt Afanasjevi ja Teedega Tartu NAK’i ridadesse („imeline“ rühmitus minu meelest, peaks ka astuma sinna). Aastal 2004 sai Bernard Kangro kirjanduspreemia. Muljetavaldav on Ruitlase juures see, et ta on lausproletariaat. Töötab lihttöölisena omamata haridust ning on kriminaalselt karistatud olnud. Ainus, mis mulle ta juures meeldib.

Noor punkluuletaja Maario Essa andis aastal 2004 oma debüütkogu „Kellegi teise muru“ välja. Lugesin selle kogu läbi ja pean ütlema, et ma ei leidnud selles raamatus peale Raoul Kurvitza kujunduse midagi head. Siinkohal toon ära näite ka sellest raamatust, sest nii tugevalt anarhistliku ideoloogiaga ning punkliikumisega uutest luuletajatest pole vist keegi end sidunud. Õigemini on autor jätnud välja üldse enamiku muust temaatikast. Läbivad on rokk, tsiklid, see, et autor kuulab Vennaskonda (Tõnu Trubetsky kirjutatud eessõnagi näitab seda) ning noorele, puberteediealisele kombeks olev vedelemine ning mittemidagitegemine. Ja näide on järgmine:

„Olen päevavaras, ma päevi julmalt röövin,
Endale ma palju õnne, teistel halba soovin.
Tugitoolis istudes on mõnus pekki järada
Ja harvaid hambaid kokku lüües roppe sõnu plärada.“
Riimid mõjuvad liiga otsitult ning kunstlikult. Ometi võib tema loomingusse suhtuda veidi heatahtlikumalt kui nii mõnessegi teise, sest kogu väljaandes oli Essa alles kuueteistkümneaastane ning loominguline küpsus on selles vanuses enamikel saavutamata. Siiski ei saa lõpuni minna ütlemata ära sõna diletantlik. Mulle mõjuvad ta tekstid täpselt sellisena. Näite aga leidsin kuskilt Internetiavarustest jälle, sest raamat on endal ära kadunud.

Aastal 2006 üllatas maailma „Eesti räpptekstide kogumik“, milles on esindatud hip-hop-lüürikute looming. Kahjuks küll on sealgi kogumikus vähe neid tekste, mis päriselt kirjandusmaastikul äramärkimist leiaksid, kuid minu meelest oli seesugune ettevõtmine uus samm nii eesti muusikas kui kirjanduses. Siinkohal toon ära jupi ühest tekstist Põhjamaade hirm’ult, kelle lüürika on omas klassis Eestis teistest peajagu üle.
Katkend tekstist „Öö(1001 aastat)Pätsi kõrvadest läbi.“

„...Vaatan läbi pilve piirituse – taeva tedretähti,
Mis miljoni aasta kaugusel on me atmosfäärist.
Vaatan ja unisklen, sest olen galaktikate transis,
Kui universumi energia mulle beebipuhtalt tantsib.
Seda triljoni aasta vanust järjekindlat rütmi.
Läbi meteoriidi – magnettormide tsükli.
Pajatab ta haudvaikuses meile me varandusest,
Mida me endi ees kõik hoiame saladuses.
Ja ei tahagi me mõista – vaid magame kõik mürsiunes.
Mõtleme tühja ja ei veendu oma tühisuses. ...“
Teksti ainus kummaline ja veidi imelik detail on selle nimi. Aga muidu on ta poeedina üks minu viimase aja parimaid leide. Nägemuslikud, taevalaotuse all kõikuvad tekstid on mulle alati meeldinud. Ta loomingu juures on huvitav see, et teemade valik on lai ja varieeruv. Kandudes ülal olevast tekstist sotsiaalkriitilise ajaluuleni. Kahjuks aga pole päris oma luulekogu ta veel avaldanud. Jääme ootama – ehk kunagi tuleb ka see päev.

Ma ei saanud üle ega ümber ja lihtsalt pidin otsima ülesse Tauno Rahnu luuletusi. Jah, see on see tüüp, kelle kogu näidati ka Margus Lepast tehtud filmis ja mis kannab nime „88“ (Heil Hitler teatud ringkondades siis). See on antud välja aastal 2007 ja paraku kuulub ka nüüdisluule alla. Olgu siinkohal toodud näide Tauno Rahnu luulest:

„HÄÄL

Ma ei usu igavesse ellu
ega mingeid jumalaid,
Coca-Cola diktatuuri
ega Eesti Nokiaid.
Ma usun, et tarkust on rahval
ja jätkub meil mehi vahvaid;
me oleme teisest puust.
Teadku nad mujal sääl,
tugevam kõigest muust
on me rahva verehääl.“
Ma ei oska selle peale mitte midagi muud kosta, kui et kuidas on võimalik, et taoline „luule“ avaldatakse??!! See on nii mõttelt kui ka sõnakasutuselt primitiivne ning leige.
Loodan, et ma saan pärast seda luuletust öösel magada ega näe unes, kuidas natsid mind tapma tulevad.

Selleks, et Andra Teede poleks ainus äramärkimist leidev poetess, otsisin ma päris kaua. Tundub, et naisluuletajate maastikul on Eesti kirjanduses kõrb. Kõik on kuidagi nii keskpärased, et nende kohta ei saa öelda ei head ega halba. Või on juba vanema generatsiooni esindajad ja neid ei taha siia eriti tuua. Ometigi ühe ma leidsin. Piret Bristolil on ilmunud neli luulekogu. Käesolev katkend ühest tekstist on pärit kogust „Tulemata riik“ (2001).

„VÕIB-OLLA POLEGI ENAM MIDAGI ÖELDA

Teadvus eksib liiga sageli
Nüüd juba ilmaasjata
Pöördumatult – ükski hääl
Pole kuuldav
Päev heidab valge jälje
Kuu on punane

Täna on ainult sõda
Iga muu kogemus ebatõeline
Kassatšekid asjad pakendites
Kukuvad koguvad riiulitel tolmu
Päev lõpeb uut õhtut mis samasugune
On homme on ülehomme on täna...“
Valisin ta välja, kuna on praegustest poetessidest kõige omapärasema käekirjaga ning pole ka liiga naiselik, mis tavaliselt naisluuletajate puhul kipub n-ö roosaks minema. Kahjuks on ta vaatamata neljale luulekogule vähetuntud ning tema kui luuletaja olemasolust sain ma teada Tartus Genialistide klubis, kui ta seal parasjagu istus. Terava ning kriitilise keelega Bristol on minu jaoks naisluuletajatest tugevaim.

Loomulikult ei ole kümme luuletajat piisav tutvustamaks Eesti praegust luulet. Proovisin headest autoritest välja tuua eelkõige vähese tuntusega autoreid ja neid, kes mulle endale enim meeldivad. Halbadest aga minu jaoks kõige piinlikumaid või närviajavamaid näiteid (enamikus küll jah tõesti piinlikumaid). Samuti oli eesmärk, et luuletused räägiksid pigem enda eest ning minu poolseid kommentaare poleks liiga palju, sest siinne kirjutis läheks sellest liiga pikaks ja lugeja peaks eelkõige ise otsustama teksti üle.

Praegu on kirjanduses tendents kahjuks selline, et head luuletajad on vähem teada ning seetõttu ei tule alguses selle pealegi, et kuskilt riiulitetolmus võib vahel ka midagi head olla. Loodan, et siit siiski oli midagi leida.

25 comments:

  1. No ma ei tea... Ma polnud Afanasjevist varem kuulnud, ja kujutan ette, et kui igas luuletuses on kolme rea tagant tussilibesti, siis see hakkab kiiresti (umbes teise korra juures)närvidele käima, aga niimoodi, eraldiseisvana, see:

    Agulikevad

    tagahoovis viltune päike
    nööril kuivavad pesud
    aga õunapuu tüve juures
    pooliti lume all pooliti väljas
    tühi tussilibesti tuub

    Oli päris äge isegi, mu meelest. Väga Tartu.

    Igatahes, tüüne ülevaade. Heinsaarest võiks pikem ekstrakt olla, et saaks aru kesse seal niimodi šefilt seisab ja misjaoks.

    ReplyDelete
  2. Tussilibesti koha pealt nõustun Kalvetiga. No ajas naerma noh, tuli ootamatult. On ootamatu sõna, ei oota, et "tussilibesti" järsku näkku lendaks. Ma isegi ei teadnud, et selline sõna olemas on kui nüüd päris aus olla. Sponsoreerimata edasist arutelu sel teemal, pööran pilgu mõne ülejäänud näite poole. Heinsaar on siit vahest parim, (kui sa seda luuletust loeksid, siis sa saaksid aru, et seisjad on "need vastikud tüübid, kes teda seda paska (kirjutamist ja sellist noh) millegipärast tegema sunnivad. See on äge. Sommer on lähedane teine, võibolla mõjuks paremini kui ülejäänud tekstiga Heinsaare kombel tuttav oleksin. Molekulipildid on äge, tuletab "Materjali" kaant ette, valgustriibud nii ägedad ei ole.
    Ülejäänud posit. näidetest nii hästi ei arva. Samas ei arva ka negatiivsetest nii halvasti - Tauno Verehääl oli ju isegi meelelahutuslikum fenomen veel kui Tussilibesti: tõeline, tsenseerimata pilguheit ühe tõelise rassisti südamesse. Selline asi ei juhtu iga päev.

    ReplyDelete
  3. Ah jaa, ja tutvustus oli tõesti mõnus lugemine. Kuid samas mulle meedib kõik, mida ZA/UM'i postitatakse. Väljaarvatud muidugi need JÜRI SAKSA joonistused. Jüri joonistused on rõvedad, mõttetu, edev, pretensioonikas pask. Who does he think he is anyway, mingu TÖÖLE RAISK!!!

    Kuulsid, raisk? Mine TÖÖLE!!! Hakkad ise ennast ülal pidama, hakkad meheks KURRRAT! Kaua sa kavatsed niimoodi elada Jüri, ah? Okei, praegu on nii aga, kuidas kuue aasta pärast on? Ah? Kuue aasta pärast elad ikka veel teiste kulul, jah? On nii, jah? TÖÖLE KOHE RAISK, JALAMAID!

    ReplyDelete
  4. Tegelt ma arvan, et Andra Teede mõtleb, et kunagine kooliõpetaja kottis ja mõnitas teda. Mitte Riho Sibul. Sibul lihtsalt ei mäleta.

    ReplyDelete
  5. to Kaspar Kalvet: olen nõus, et oleksin võinud Heinsaare näite pikemalt välja tuua - kirjutama hakates arvasin, et ehk läheb postitus liiga pikaks. muidu on Heinsaare luuletus neist, mis siin välja toodud, tõesti kõige tugevam.

    to Robert Kurvitz: ma ka ylejäänud positiivsetest näidetest nii hästi ei arva, kui nendest, mis Sa ära mainisid aga ma avastasin lihtsalt, et midagi paremat hetkel Eesti luules ei eksisteeri ja proovisin leida midagi normaalset. a muidu tussilibesti ei olnud minu meelest vahva. a kui sulle meeldis, siis soovitan ta pederomaane.

    tauno rahnu natsi luulest aga arvan nii - mul on yks kursaõde nats. kirjutab ka natsipaska. aga erinevalt taunost on tal annet, ta ei ole midagi seni avaldanud, nii-et ei saanud näitena tuua.

    to Martin Luiga: Riho ei mäleta yeah, aga seal oli selline tylpinud varjund oli selle juures, et Riho ei mäleta ja minu meelest on see mõttetu ja nõme selliseid asju välja tuua. aga see on loomulikult minu arvamus.

    ReplyDelete
  6. Panen siia Kalvetile Heinsaare teksti täielikult, sest see on viimase aasta jooksul vist kõige parem tekst, mida avaldatud eesti luules lugenud olen. Siin see on:

    Ära ealeski arva
    kui leiad mu tuppa astudes üksi,
    et olen siis üksi.
    Meid on siin rohkem -
    oma kümme või enamgi.

    See et sa ei näe
    ei tee neid veel olematuks,
    see et on vaikus
    ei räägi veel vaikusest.
    Miski pole siin õudsas toas
    nii süütu kui paistab.

    Suurte ja valvsatena,
    seljad küürus, et mitte lüüa
    oma koletuid päid vastu lage
    ja häirida mu rahu,
    nad seisavad ümber mu laua
    tummalt ja liikumatult
    tiivad mässitud ümber keha,
    küünised tõmmatud sisse,
    pea-aegu nurrudes,
    pea-aegu mind armastades.

    Nad ootavad.
    Aega neil on.
    Mida enam ma väsin
    seda enam nad ärkavad -
    kuni kaob mu keskendumus,
    kuni kaob osavus olla ma ise,
    olla mõtisklev, ärgas ja terav,
    kuni muretus võtab mult relvad -
    siis olen nende...

    Äkki paiskudes
    tohutu parvena lendu
    tajun neid häältena -
    kimäärlike öölinnuhäältena,
    mida ilmsi ei kuule
    ent mis ometi rapivad hinge -
    tiireldes ümber mu pea ja mu keha
    justkui allilmatorm -
    vargsi pugedes sisse mu kuulmeist,
    mu silmist ja sõõrmeist,
    saades üheks mu vere,
    mu vaimu ja meeltega -
    kuni olengi nemad...

    Klaasistund pilgul,
    huultel võõras, janune naer
    haaran mantli ja salli
    ning kaon.

    ReplyDelete
  7. See täispikk on tõesti väga hea.

    ReplyDelete
  8. Minuarust läheks mitte-roosa-naisluuletajana kindlasti arvesse Maarja Kangro. Tema eelmisel aastal ilmunud "Heureka" on lugemist väärt, soovitan.

    ReplyDelete
  9. Kangro luulest hoidke võimalikult kaugele, midagi nii halba pole tükk aega lugema juhtunud. Isegi Andra Teede looming on parem.

    Või olen ma ajast maha jäänud, et ei mõista seda massidele pealeminevat roppu ja "elulist" luulet (või pigem sellise luulestiili populaarsust), nagu ühes arvutuses kirjas oli?

    ReplyDelete
  10. Ja, kindlasti ei ole ta roosa ja nii. Ma ei ole kyll veel jõudnud ta viimast kogu läbi lugeda, olen ainult sirvinud. Samuti ei ole mul seda kodus ja Internetist häid näiteid ei leidnud - ma kyll otsisin tema kohta ka. Ma päris selle teksti alguses siin ytlen ka, et ei jõudnud raamatukokku. Oleks jõudnud, oleks siin arvatavasti näiteid Paavo Piigi, Martin Oja ja Sinu omast ka, muide C, kui ma nyyd ei ole valesti mõistnud, kes kirjutas kommentaari :) heast kyljest muidugi.

    ReplyDelete
  11. Joanna, teeks nii et ärme nii vanu asju meelde tuleta.

    Mulle tundub, et Kangro on üks huvitavamaid noori naisluuletajaid, tema täpne keel, teemade mitmekülgsus ja mitmekihilisus (twisted viited nt itaalia klassikalisele kirjandusele) ei anna Teedega võrreldagi.

    Mis ropendamisse puutub, siis, ma tean, et on inimesi, keda see häirib. Mind häirib ka, aga ainult siis, kui roppusi ilmaasjata palju. Aga mõnikord, noh, lihtsalt ju peab ropusti ka ütlema. Mina näiteks ütlen "perse" kui midagi halvasti läheb. Teistel on jällegi rikkam sõnavara.

    Kangrol luules nii palju enam roppusi ei ole, aga tema lühijutud on ikka parajalt rõvedad. Aga vaimukad ka! Näiteks "Impotent ja surm" (Vikerkaar 1-2/2009)

    Aga siin üks tore näide Maarja Kangrolt


    PORGANDIKRISTUS: TAPPEV EMPAATIA

    Ah, harvendada porgandeid.
    Nad kõik unistasid juurtest
    nagu rahvad. Mahl pidi voolama
    eredalt, kude värskelt ragisema.
    Seal seisab siis porgandikristus,
    pilgutab õnnetuid pantokraatrisilmi.
    Seeme nagu sõna sisaldas palju
    ja tuligi välja. Ent lõdvad peakesed
    närbuvad nüüd: kelle pead? Ühtede
    lootus juurtele kustub.

    Väikesed süütud spartalased
    on õrnasti vagude vahel kookus.
    Neilgi on ilusad pead,
    mida kaitstakse.
    Põlluservas on plastikpeldikud.

    Orjadele, ütlen ma veel kord, orjadele!
    See on orjade voorus! Kuhugi tuleb ju jooned tõmmata,
    on nii, kunstnikud? Or-
    Porgandikristus väriseb.
    Tema hääl muutub tasemaks:

    Mina tulen parimal ööl ja närin ära
    kõik elavad ja hukkunud, kaastundlikud ja teised.
    Miski polnud asjata, ma tapan.
    Teie magage rahus.
    Ma luban.

    ReplyDelete
  12. No 2006 ei ole väga vana aastaarv - siin on vanemaidki näiteid. :) aga olgu peale.

    yldiselt see paistis mulle ka kohe silma, et Kangro tunnetus on vilunud aga mullegi ei meeldi seesugune ropp sõnakasutus. Ma lugesin seda lyhijuttu "Impotent ja surm", oli jah vaimukas. samas need luuletused, mis tal Vikerkaares olid seekord, mulle ei meeldinud.

    su pandud luuletus on aga väga hea keelekasutusega ja vist teine omadussõna oleks tark, kui peaks midagi ytlema. esimene salm on kõige tugevam ja loomulikum minu meelest. :)

    ReplyDelete
  13. Selle analüüsi autorit iseloomustab valulik enese ja maailma tajumine, võime näha ühiskonnast kaugemale ning keeles elamine. Ta õpib Tartu Ülikoolis kirjandust ja kultuuriteadusi, suudab liivatera järgi modelleerida terve mäeaheliku ning omab tõe monopoli.
    Ma lihtsalt improviseerin, ei midagi isiklikku.
    Hääd!

    ReplyDelete
  14. ilmselgelt ei oma keegi isegi läbi sarkasmiprisma tõemolekuli. aga õpin jah kirjandust, palju andmeid sul. antud analyysis pole keskendutud autorite isiksusele, vaid luulele.

    ReplyDelete
  15. tegelikult, kui langemetsa järgi võtta, on see kirjatükk stiilipuhas essee. paraku pean nentima, et ei tulnud välja. vihje tõe monopolile tähendab soovitust mitte langeda rumalasse tupikusse sellega, et hakata muule vastandama ja ülimaks fetišeerima ainult igavat ja maneristlikku skandinaavia tüüpi vabavärssi stiilis "käisin eile poes, elu on perses". see on ohtlik rada, sellest hullem on ainult hõllanduja tee. ma ei viitsi kommentaariumis pikemalt selgitada-analüüsida, laienda suhtlusringi ja küsi mu käest, kui kohtad.
    hääd!

    ReplyDelete
  16. mul on kurb, et kriitikat võetakse isiklikult. minu meelest see siin ei ole kyll stiilipuhas essee, aga kirjatykina tuli välja. aga ma ei pea mitte midagi ylimaks. kysin kindlasti täpsemalt, kui kohtan.

    ReplyDelete
  17. Näed ja arutelu on sündinud!

    http://noorteautoritekoondis.blogspot.com/

    On ikka lahe küll kui asjadest räägitakse ja inimesed arvamusi avaldavad. Mulle meeldib. ZA/UM tänab vastukaja eest ja mina isiklikult kutsuks üles avalikult ja rohkem kolleegidele kriitikat tegema. Keegi teine niikuinii ei tee, ajalehel on luuletusest pohhui, kultuuri argine diskursus kaob kuhugi Zavoodi, õlleklaasi taha ära, annaalide jaoks ei jää midagi. Õhku tehtud see värk.
    Õlleklaasijutt avalikkuse ette, arvan mina. Elagu dialektika!

    ReplyDelete
  18. seda et Põhjamaade Hirmu kodaniku nimi ei ole Lauri Täht, vaid Johan Kullerkup
    Lauri Täht on andekas DJ

    ReplyDelete
  19. ...ja Päts on andekas hiphop-produtsent... mai tea, mul pole plaati käepärast vötta praegu,, kust Sa sellise pealkirja leidsid....mu meelest on see (läbi Pätsi kõrvade) ühe teise loo nimes, tegi tausta ilmselt...

    muidu seda Hirmu lugu ei olnudki üldse räpptekstide kogumikus.
    aga seal oli näiteks Pätsi tekst "KopliPäästja. mis te teete?" mis on minu lemmiktekst sealt :)

    ja ühesönaga, järgmine kord, kui "analüüsi" teed, siis kontrolli ikka, kas sa tead üldse, kellest sa kirjutad.. suht hale feil oli präägu

    ReplyDelete
  20. Ma tean väga hästi, et seda konkreetset teksti polnud seal kogumikus aga kogumiku nimi oli väljatoodud, sest Põhjamaade Hirm oli seal esindatud. Vot. Ja see tekst meeldis mulle isiklikult kõige rohkem ta tekstidest.

    tekst on võetud siit: http://ehhl.luix.pri.ee/?pg=lyrics&id=1083

    ja ilmselgelt on see täpselt see, kus on läbi Pätsi kõrvade.

    ReplyDelete
  21. Aaa. Ja ma lugesin teksti uuesti üle - ma ei ole kusagile kirjutanud, et Põhjamaade Hirm on Lauri Täht.

    Ma ei teadnud ta pärisnime ja jätsin selle panemata hoopis. Aga aitäh info eest. Hea, et see siin nüüd vastukaja saab. :)

    Aga jah, valisin selle teksti, sest see on parim Põhjamaade hirmu tekst, mida lugenud olen.

    ReplyDelete
  22. no see ehhl on selline ebausaldusväärne ka, mul endal on plaat kuskil teisel mandril ja mai saa vaadata et mis ja kuidas. mo meelest ametlikus träkklistis isand Pätsi ikkagi ei ole selles loos mainitud.
    osta plaat ja saad targemaks.

    ja siis Hirmul on veel selline projekt nagu Kuuluud. seda tasub ka tsekata.
    video:
    http://www.vimeo.com/1127291

    ReplyDelete
  23. Häbi öelda, et olen lugusid netist tõmmanud. Eks ma vaatan järgi siis originaalplaadi pealt, kuidas selle asjaga on.

    Ja projekti - Kuuluud - tean. See on täitsa hea. Aitäh videoga lingi eest :)

    ReplyDelete
  24. Teede jt kohta on aus jutt/aus isiklik arvamus, vähemalt sammukene eesti pisipisikese loomeinimeste seltskonna ringkaitsest ("no võib-olla tõesti kirjutab täielikku jama, aga sõbra kohta ei tohi halvasti ütleda") väljapoole. Tänuväärt selle poolest.

    ReplyDelete