Monday, February 2, 2009

Mudlum räägib värvidest

Suur Plärakas by Mudlum, maalitud müstilise "maja" aias.
See on pikk ja moraalitu lugu sellest, kuidas keskmises eas kahe pooliku haridusega naine teeb oma koolitükke, õpetuseks ja hoiatuseks neile, kes oma koolidega õigel ajal ühele poole ei saa. Lugu, essee või traktaat on kirjutatud Alvar Reisneri värvusõpetuse aine tarvis ja vastab mitmetele tähtsatele kriteeriumitele. Ta on pikk, lohisev, laialivalguv, teemast mööda, arusaamatu, segane, hämatud erudeeritusega, metatekstuaalne ja ninatark. Head lugemist!

Värviteooria on olnud ja ilmselt ka jääb ülimalt interdistsiplinaarseks alaks. N-ö. klassikalise värviteooria alla võib lugeda optika ja keemia neid osi, mis tegelevad valguse (õieti selle lainepikkuse) ja pigmendivärvide täpse määratlemisega, nende tekke, segunemise (aditiivse ja subtraktiivse) ning omavaheliste mõjudega. Sellele lisandub värvitaju uurimine nägemispsühholoogia ühe osana. Nii võib öelda, et mõnes mõttes värviteooriat kui iseseisvat ala olemas ei ole. Laiemalt võetuna tegelevad värvidega veel eri kunstiliikide teooriad, psühholoogia, kultuuriajalugu, lingvistika (värvinimetused) jne.

Kõiki neid küsimusi on oma ala spetsialistid oma toredates doktorites igakülgselt uurinud ja seda nii igasugustel maadel kui igasugustel aegadel. Ma ei pea mõttekaks ega vajalikuks hakata neid ei resümeerima ega ümber jutustama. Enamiku seisukohtadega pole ma üleüldse tuttavgi. Täiesti ära uuritud asja uurida diletandi tasemel astmes miinus üks pole huvitav ei mulle ega ka inimesle, kes peaks säendset tööd lugema.

Erinevaid materjale lugedes ja uurides püüdsin leida mingit pidepunkti, millest lähtuda antud ülesande lahendamisel. Küll mõtlesin ma op-kunstnike peale nagu Vasarely jt, kes värvidega püüdsid maailma muuta, küll puäntillistide peale, kelle keerukas teoooria ja teaduslik värvikäsitlus on vist maalikunstis üks äärmuslikemaid. Siis liikus mõte juba renessansi sini-puna-kuldse kombinatsioonile ja ma sain aru, et kuidagi linnulennult värve maalikunstis hõlmata ei saa, kisub keerukaks , nõuaks kaastöölisi ja ensüklopeedilisi teadmisi.

Ähmaste katketena vilksatas silmade ees erinevatest kunstiajalugudest loetud katkeid – maalikunstnik see-ja see kasutas oma sellel-ja sellel eluperioodil valdavalt selliseid ja selliseid värve ja seda sellepärast, et…Muidugi saab ja peab kõiki maailma nähtusi uurima nii arupäraselt kui intuitiivselt, trükikodadesse peab saadetama mono-ja biograafiaid, teaduslikke ja populaarteaduslikke sõnavõtte, eksaminandid peavad higistama oma esseede kallal , maailma hõlmatakse ja mõtestatakse igasugustel mõeldavatel ja mõeldamatutel semiootilistel metatasanditel. Keegi peab sellest määratust informatsioonihulgast leidma endale vajalikke kirjasõnu, nägema, tundma, mõtestama, seoseid looma ja panema kokku iseoma kordumatut pilti, mis on küll piiratud, kuid siiski süsteemne väikemaailm.

Mida rohkem ma mõtlesin, seda enam ma sain aru, et värvid on täiesti hõlmamatu teema. See on ka ebateaduslik ja peaasjalikult subjektiivne teema.Või suudab keegi ühtse nimetaja alla viia alljärgnevaid väiteid?

Mida vanem eit, seda roosam kleit. Punane on armastuse, sõja ja vere värv. Roosa vabastab pingetest ja lõõgastab vaimu.Juudas kandis kollast mantlit. Must asetab meid väljapoole ja sulatab kokku, see on viis tunda sisemust ja müstikat. See ei ole ainult värv, vaid meelte seisund. Ülevus. Lõplikkus. Usk. Pastelltoonid vihjavad kevadele. Helesinine tähistab poisslast, roosa tütarlast. Tänapäeva kultuuris on vikerkaarevärvid vihjeks homomeelsusele. Koreas sümboliseerivad pastelltoonid usaldust ja koostööd. Kandinsky leiab, et sügavsinine tundub läbistava jõuna. Aastalõpupeol kanna kleiti ja kullasära. On teaduslik reaalsus, et reaktsioon konkreetsele värvile võib olla etteaimatav. Kui operatsioonimeeskond tõstab pilgu verepunaselt, puhkab nende pilk rohelisel. Aristoteles jagas värvid neljaks elemendiks — maa, õhk, tuli ja vesi. Värvipsühholoogia läbimurre saabus sellega, kui tunnistati seoseid nelja kategooriasse jagatud 16 miljoni varjundi ja tooni ning nelja isiksusetüübi vahel. Peaaegu kõik tänapäeva kujundid tahavad kombineerida kaasaegse efektiivsuse ja hooliva sõbralikkuse. Nii võib näha külma halli segatuna sooja punasega ning sooja kollast koos mustaga, külma sinist sõbraliku punasega ekslikus usus, et see aitab anda edasi mõlema maailma parimad omadused.

Tegelikult on tulemus see, et punane tundub äkitselt olevat odav või trotslik, sinine muutub usaldusväärsest ja efektiivsest külmaks ja kalgiks ning hall masendab kõiki.

Inimlikud värvimustrid on looduses esinevate värvide peegeldus. Oluline on mõista, et kõiki nelja isiksusetüüpi esineb kõikjal maailmas, aga grupp 3 domineerib Austraalia, Uus-Meremaa, Ameerika ja Aafrika pärismaalaste hulgas ja enamuses Euroopas, samas kui neljas tüüp on iseloomulik idamaadele ja osale Lähis-Idast.
Esimene tüüp on iseäranis levinud Skandinaavias.

Teise tüübi inimesi ei ole palju ja kummalisel kombel leidub neid kõige rohkem Norras. Nad ei mõista, näiteks, linase ilu, kuna see on alati kortsus (välja arvatud siis, kui nende iseloomul on sügise mõjusid). Tüüpilised selle grupi värvid on kastanpruun, vaarikapunane, roosiroosa, greibivärv, puudrisinine, lavendlikarva, erinevad sinised. Tegemist on ainsa tüübiga, mis näeb mustas ja valges hea välja. Punane seostub mehelike põhimõtetega ja võib aktiveerida `võitle või põgene` instinkti. Sinine on ka suhtlemise värv. Introvertsus, dekadents, allasurutus, alaväärsus. Liiga palju oranzhi viitab kergemeelsusele ja tõsiste intellektuaalsete väärtuste puudumisele. Must tekitab kaalu ja tõsiduse tunde (ei pea paika, et mustad riided salendavad). Valge sõnum on: “Ära mind puuduta!”

Sellest kõigest võiks muidugi ammutada kenakese koguse informatsiooni oma uskumuste ülesehitamiseks.Natuke nagu teadus, natuke nagu parateadus, midagi astroloogiasarnast see värvuspsühholoogia. Kas ma saan sealt vastuse küsimusele,miks on nii, et kui eestalne läheb välja sööma, siis ta vaatab kõiki kenasid eksootilisi toite menüüst aga tellib ikka šašlõki. Nii nagu ta küll vaatab provance hõõguvaid värve sisekujunduses igatseval pilgul aga oma koju ostab ikka parimal juhul beeži rootapeedi ja halli nurgadiivani.Mentaliteet on üks pagana hea sõna. Kui ma kunagi targem olen, kirjutan töö “värvimentaliteet”.

Pea ideaalse kokkuvõtte värvidest leidsin maalrivärve tootva firma internetileheküljelt. Seal olid kokku kuhjatud nii muistsed kui kaasaegsed värvitrendid (sic!), muuhulgas sai teada ka -

Mis on trendikas tänapäeval:
Valge kargust soovitatakse elavdada heleda salatirohelise või põrsaroosaga.
Ajatu ja soliidse halli kõrvale on astunud salapära sisendav purpurlilla ning aegumatut armastust sümboliseeriv vana-roosa.

Ja sai teada ka et:
Värvide eelistamise ja meeldimise ning trendivaliku võivad määrata nii tellija rahvus, sotsiaalne grupp, isiklik päritolu ja seltskondlik ajalugu, kui ka looduskeskkond ja kliimatingimused, kus toimitakse.
Värvitaju hinnanguline pool - kuidas värvid mõjutavad meie enesetunnet - moodustab määramatute omaduste kogumi. Omadusi nimetatakse määramatuteks, kuna need tekivad inimese intuitiivsete värvielamuste mõjul ja ei ole mõõdetavad.
Nii sõltub meie hinnang värvidele nii sellest, kes me oleme, kui ka sellest, milline on värvide tähendus meie kultuuris

TEADLUSLIK LÄHENEMINE VÄRVIDELE

On kolm põhjust, miks värvitaju ja värvide mõõdetavad karakteristikud ei ole viidavad üks-ühesesse vastavusse. Nendeks on metameeria, värvikonstantsus ja värvide interaktsioon.
Metameeria tähendab seda, et kahe pinna värv võib olla sama, kuigi neilt peegelduvad lainepikkused on erinevad. Erinevus saab nähtavaks alles valgusallika muutumisel.
Värvikonstantsuse all mõeldakse võimet hoolimata valgustuse spektraalsete omaduste tugevast muutumisest tajuda esemete värve muutumatutena. Näiteks eluruumide seinad peegeldavad eri aastaaegadel üpris erinevat valgust. Päikesevalguses olevatelt esemetelt võib kiirata kuni üheksa korda rohkem valgust kui samadelt esemetelt varjus. Inimestel on siiski võime tajus "nullida" valgustuse ja varjude mõju esemete värvile.
Värvide interaktsiooni e. vastastikuse mõju tulemusel võib üks ja sama värv taustast või kõrvalolevast värvist olenevalt anda nii soojuselt, heleduselt kui säravuselt olulisel määral erineva mulje.

Oma pealiskaudsete uuringute tulemusel jõudsin järeldusele -
Igat värvi võib kasutada igaks otstarbeks, ta tähendab igasugu asju ja teda võib tajuda kuidas tahes
Mingeid reegleid ei ole. On ainult need piirangud mida me ise endale seame. Ma usun et keegi ei keelaks maalikunstnikul maalimast ka infrapunasega, kalad ju näeksid seda.
Küll aga kasutab iga huvirühm värve mingi kindla printsiibi alusel, mille panevad paika traditsioonid, vajadused, võimalused ja kasu.

Reklaamimeeste värvi ABC näitab värvi ülesandeid sellisena:
1. Esile tõstmine
2. Organiseerimine
3. Meeleolu loomine
4. Ilustreerimine
5. Tautsavärv peab sobima kõigega. Järelikult tuleb valida üsna passiivne või neutraalne värv
6. Sooje värve kasutada tähelepanu tõmbamiseks (pealkirjad, logod)
7. Eri liiki mõisted, tooted jms ühte värvi.
8. Liiga palju värve pole kasulik kasutada (ajavad segadusse)

Lihtne ja selge pragmaatiline lähenemine. Hea värv on kasulik värv.
Maalermeeste igivanad tarkused põhjapoolsete tubade soojadest värvidest ja heledate värvide ruumesuurendavatest optilistest omadustest on vist pähe kulunud nii Mareti, Nõukogude Naise kui mistahes tänase Kodus ja Aias ajakirja lugejale.
Ja selles et eri kultuurid, eri maad ja rahvad oma värve ja vorme isemoodi näevad ja kasutavad, pole ka muud tõestust vaja kui pista nina näiteks prantsuse või soome sisustusajakirja.

Mina pole ise loomuldasa mingi üldistaja, mind huvitavad rohkem üksiknähtused. Pigem see, kuidas kujuneb konkreetse inimese maitse, harjumused, soovid ja eelistused, kui mingi kultuuri või maa omad. Näituseks , mis saab siis kui juhtuvad kokku saama ja ühist eluruumi looma hakkama sellised inimesed, kellest üks tahaks elada minimalistlikus korteris kuskil Londoni kõrghoones, teine aga eklektilises vanavara ja värve täis maamajas. Kust leida neid ühendavaid väärtusi?Avastada et neile meeldib mõlemale teatud tooni roheline? Või et nende lapsepõlvekodudes oli magamistoa laes sama lamp?

Ja ümberhüpe järgmisele tasandile –

Inimene tajub värvidena mingi kindla lainepikkusega valguskiiri. Nägemisprotsessi tulemuseks ajus on värviline pilt ümbritsevast, millele tegelikkuses vaste puudub - suurepärane aines agnostikutele. Siit küsimused: kas värvilised pildid, mida kaks inimest näevad ühest ja samast asjast, on sarnased, s.t. kas inimesed tajuvad värve ühtemoodi (I - taju tasand); kas nad räägivad sellest ühtemoodi (II - mõiste/keele tasand) ja kas nad mõistavad üksteist ühtemoodi (III - suhtluse ja assotsiatsiooni tasand).

Minu arvates on vastus kõigile kolmele küsimusele ei. Mäletan vana Mulla tänava koolimaja oranži värvi (mis praegu Sõõrumaa abiga on muutunud koledaks koletismajaks ja natuke nagu vanglaks). Selle oranžluse üle käisid mõttetud diskussioonid viisil - ei , see on ju roosa, kas sa ei näe? Ja kes teeb siis nüüd selgeks kas vahe tuli sisse taju või keele tasandil. Suhtluse ja assotsiatsioonidega on ka nii nagu on. Pahatihti on mul tunne et kui poleks keelt, oleks hõlpsam suhelda, vaat mis juhtus Paabeli torniga kui jumal segas ära inimeste keeled niiet nad enam üksteisest aru ei võinud saada. Nüüdne keelekasutuse meta-metatekstistumine, et iga asi võib jällegi tähendada igat asja, sõltuvalt suvalisest kontekstist kuhu ta kistakse või paigutatakse, et sõnale võib anda tähendusi mis sõnas algselt ei kätkestu.Multitujukad inimesed väljendavad keele abil oma tujusid mitte ei aseta ritta nimi ja omadussõnu.

Ka värvide puhul on uuritud värvide kajastumist keeles.

Ehk teisiti öeldes, kui kultuurirelativismi pooldajad rõhutavad keele primaarsust mõtlemise suhtes, selle mõju inimese ettekujutusele maailmast ning keele ja muu kultuuri vastastikust mõju, siis universalistid rõhutavad keele determineeritust ühistest alusstruktuuridest ja vähemalt abstraktsete tajukategooriate mõistete (sh. värvinimede) sekundaarsust taju suhtes.

Värvinimetuse, nt. punase tähendus ei sõltu mingitest välise maailma omadustest või ka keelekasutaja nägemistajust. See sõltub vaid sõna positsioonist antud keele värvinimede struktuuris. Kui keeles on sõnad oranž ja kollane, siis vähendab see kindlasti punase tähistusala. Keel ja kultuur üldse on seega primaarne ka näiteks värvitaju suhtes ning mõjutab selle kujunemist.

Värv kui märk, mida on võimalik üksüheselt tõlgendada, saab esineda vaid mingis suletud süsteemis, kindlalt piiritletud kultuuritraditsioonis, mille kõik liikmed seda ühtviisi mõistavad. Näiteks katoliiklik liturgia, mõne kunstiperioodi ikonograafia, teatud Hiina ja Jaapani teatriliigid. Kunstis võib värv esineda äratuntava märgina vaid siis, kui antud ajajärgu kunsti iseloom on suunatud ümberkodeerimisele, mitte ümbritseva kujutamisele, seega pigem ikka tugevalt religioosse iseloomuga perioodidel ja maadel. Ei saa me ju ka öelda, et teatud kõrgusega heli võiks sümboliseerida midagi kindlat.

NATUKE VÄRVIMÜTOLOOGIAT

Kõigepealt vastandpaar valge-must, mis eeskätt assotsieerub valguse (valge kui polüsemantiline sõna) ja pimedusega, edasi öö ja päevaga. Need tähendused mängivad paratamatult kõigis maailma kultuurides olulist rolli. Sekundaarsem on assotsiatsioon puhtuse ja räpasusega (seostub sõna must teise tähendusega). Hinnanguline külg headus-kurjus, mis on ülitugev kristluses (Piiblis maailmaloomise müüdist alates) ja samuti saksa rahvakultuuris, tundub meil olevat nõrgem, pigem seostub midagi pahaendelist sõnaga hall. Siiski kaasneb seosega valgus-pimedus paratamatult ka mingi hinnang, sest öö mõjub inimesele ikka hirmutavamalt kui päev. Neutraalse valge-must paariga moodustab vastandi ülikromaatiline punane. Tähelepanu, mida on punasele osutatud ilmselt kõigis kultuurides, on motiveeritud mitmete üksteist toetavate põhjustega

Punase värvi nägemisaisting on psühholoogiliselt kõige ärritavama mõjuga. Kui vastandvärv külmale rohelisele eristub punane ümbritsevast looduskeskkonnast kõige enam. Samas esineb punast meie loodusvöötmes väga harva, mistõttu on rahuldatud erakordsuse nõue. Lõpuks psühholoogiliselt eriti tugevalt mõjuv assotsiatsioon verega, samuti tule ning tõusva ja loojuva päikesega
Levinuim on seos verega, eeskätt kõikvõimalikud punase lõnga, paela ja niidiga seotud kombed. Olgu näiteks toodud üks kirjeldus. Pennsylvania sakslaste juures seotakse punane pael, mis peab olema toodud poest ilma selle eest maksmata, ümber sõrmkübara, milles on ämblik, ja riputatakse see läkaköhasse haigestunud lapse voodi kohale. Angiini ja difteeria vastu aga aitab, kui siduda haige kaela ümber punane nöör, millega on ära kägistatud rästik.

Mina arvan küll, et see punase paela värk tasub proovimist.

Värve võib käsitleda iga nurga alt, see oli vast õige põgus valik röögatupaljudest võimalustest. Inimest piirab ja ahistab võimaluste lõputu paljusus. Nii ka mina ekslen ühe käsitlusviisi juurest teise juurde, midagi sügavuti adumata. Aga üks mida ma tajun täie selgusega on informatsiooni üliküllus, mõttetute tiraadide tootmine mõttetutel teemadel, õhku paisatakse säärane hulk müra et ei kuule enam ainsatki enda mõtet. Müraks võib osutuda kõik – teaduslik traktaat mis ületab mu mõistmisvõime kui ka ajakirjasoust mis jääb sellest allapoole. Ometi ma tahaksin selgelt mõelda, näha, tunnetada ja tajuda. Saavutada säärane erk seisund, kus meeled ei oleks risustatud vajd tajuksid kõike vahetult ja esmakordselt. Ma ei ole ülepea väga veendunud kas kultuursus on läbinisti hea. Pahatihti tundub mulle et kultuur on ületähtsustatud ja tegelikkusest irdunud, tegeleb mingite oma raskestihoomatavate asjadega. Kunst püüab olla kunst, mitte ei ole, kõik on üks suur kontseptsioon ja muidugi, kunstil pole enam ammu tellijat, või on? On tal ka ehk metseene? Kes oma kopsaka rahakotiga laseksid sündida uutel hullustel? Oleks ikka vist vaja küll, sest ilma arusaamiseta oma tegutsemise motiividest ei sünni midagi, arusaamine aga sünnib ülepea pikkamisi ja vaevaldaselt.Miskipärast on mul kurb tunne et väga paljut kultuuris valmistatakse, mitte ei looda ja nende valmistajatel ei puudu küll ambitsioonid , seevastu aga eetika. Samas ei suuda ma aru saada, millise ühiskondliku kokkuleppe alusel asjade sellist seisu aksepteeritakse.

Lõpetuseks. Oli mul lapsepõlves selline Ellen Niidu raamat “Suur Maalritöö” Edgar Valteri illustratsioonidega.Otsisin riiulist teda,ta oli väga kapsas, kaaned puudu, seda ma mäletasin. Aga ei leidnud. Igatahes vabas meenutuses oli lugu järgmine – kunagi hallil ammusel ajal ei olnud maailmas värve, kõik oli hall, hall oli apelsin, va vesipall, hall oli taevas, mets ja maa, ja inimesed mõistagi ka. Siis ilmus eitea kust üks maalrimees kel pintsel käes. Ta maalis järgemööda kõik, ikka siniseks ja punaseks ja kollaseks ja roheliseks, kuni maailm oli värve täis. Ja inimesed , kes olid alguses kole rõõmsad värvide üle, hakkasid lõpuks käratsema – aitab värvidest, liig kirju-mirju kõik see maailm! Sest inimesed pole teadagi kunagi millegagi rahul. Siis segas pintslimees kõikidest värvidest kokku puhta valge ja laskis maailma värvidel lume alla sadada.

Ja et meile põhjarahvale tuleks taas kord meelde, kui ilus võib olla talv, siis Ellen Niidu luuletuse aemel, mida ma ei leidnud, üks Heiti Talviku oma, mille ma leidsin –


Kuupaistel roheline läigib jää
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumetolm keeb üles tuhkur
Ja tähina meil vajub üle pää.


Ees metsamüürid .Lumes põlvini
Kui hirved kaome neisse tuulehellad.
Kuid rinnus kumavad meil jõulukellad
Ja nende hääl käib taevavõlvini

5 comments:

  1. Võitlus artikli sirgeks toimetamise nimel oli titaanlik, gargantuaanne, kestis kolm tundi ja keeras korduvalt perse igasuguseid juba korras olevaid asju: Gary´s Greatest kadus kuhugile ära, reklaamtekst hakkas hüppama. Ja see oli veel see, mis artiklisse endasse, ta ENNENÄGEMATULT trotslikusse "mul on oma reavahe süsteem, ime muna" ätitüüdi ei puutunudki. I ignored some errors in HTML and I think it now looks nice. Ma ei soovita seda edasiselt puutuda!
    See on selles mõttes mage kõik, et ma ärkasin just (kolm tundi tagasi) üles ja oleks parema meelega teda LUGENUD, kui KEPPINUD. Lähen nüüd, toon poest kohvi ja suitsu filtreid ja siis loen, lõõgastunud seisundis - and it had better be good as well, it had better be ENLIGHTENING! :D

    ReplyDelete
  2. Ma kopipeistisin ta lihtsalt offisist ümber ja ma nuiasin küll Luiksilt, et kuidas saab reavahet muuta aga ta ütles et normaalne kujundus on:= Pealegi istus tekst kenasti 12 tundi draftina ja seda oleks saanud edida kestahes. Seega oleks vist tõesti kena sisse juhatada uued liikmed. Ma küsisin ka, milline on läbiv kujundusidee jne ja üritasin ka teksti ühtsesse fonti panna aga ilmselt see süsteem on pisut paindumatu. Miks sellega siis niipalju jura on?

    ReplyDelete
  3. kiire ja räpane viis wordi kujundusest lahti saada on kopeerida tekst notepadi ja sealt edasi kuhu vaja.

    ReplyDelete
  4. Nii. Nüüd sain oma toimetaja-neuroosid rahuldatud, tegin suitsu ja lugesin läbi. Pakuks peale niisama, tekno-paukumise siis mingisugust tagasisidet ka.

    Või kas ikka pakuks? Tekst oli pikk, uitav ja üdini läbi imbunud kummalisest, roidunud ükskõiksusest. Mitte ainult ei kahtle ma keskmise monitoridžoki närvisüsteemi võimes selle lainel nii pikka aega püsida, kui ta seda teha palub, ma kahtlen ka, kas seesinane suhtumine üldse kommenteerimisele kui sellisele hästi vaatab. Lõpp eriti mõjub ammendavalt igasuguse lobisemise suhtes.
    Mulle tundub, et siin ei räägitagi tegelikult värvidest enam, siin räägitakse pasapallist, sitavulkaanist, tajude ärritusest, maailmast. Alguses võetakse sest küll käsitluse alla ainult värvid (et nende suhtes hoolimatust üles näidata - aga, mitte liiga läbinähtavalt) ja siis see meeleolu võtab viimaks kuju üldises ükskõiksuses kultuuri ja veidi ka maailma kui sellise vastu. Ei tea, kas suhtumine on alles töö käigus eneseavastusena esile kerkinud või on ta juba ennist välja kujunenud? Kuivõrd veendumus see siis ikkagi on? Ehk on meeleolu ka suuremat sorti veendumiseks liiga pohhui? "Ei tea millise ühiskondliku kokkuleppe alusel asjade sellist seisu aksepteeritakse" - seda lõiku ja lõigu püänti imetlesin juba kunagi ammu, siis kui ma teda (noorema) Luiga desktopil nägin ja tema omaks pidasin. See on mind sellest ajast peale kummitanud. Olen ju müratekitaja par excellence, räuskaja ja seda kõike tõele au andes ka üpris aferismimaiguliselt. Mõtlen tihti, et kui ma nii paljut kunstist üleliigseks müraks pean, miks ma teda siis juurde vorbin? Miks isegi nüüd, kui sõrmed klaverile panen, tuleb sõnaohter jahu? Ei oska öelda.
    Aga kõnepruuk oli kaunis, distantseerunud, kohati kadedust tekitavalt ladus, kindlasti väga diamat. On lugupidamine. Saadan seda kindlasti ka ühele oma targale sõbrale lugeda.

    ReplyDelete