Tuesday, February 10, 2009

Videomängu obskuuria - La la Land

Tõmba see endale siit alla ja mängi tarkade poistega kaasa!

Tänapäevase kiire maailma intelligentsia-credi hulka kuuluvad ka teadmised videomängude obskuuriast. Kas sina näiteks oskad vilistada Megaman 2 Wily teemalugu? (seda pala VGM'i -"Video Game Music for you not in the know - paremikust saad kuulata siit). Su ema ei tea sellest ehk midagi aga ma usun, et sul on äkki isegi paar sõpra kes tunnevad selle ähmaselt ära. Siin on midagi, mida isegi nemad ei tea: Kohutavalt kunsti täis, imelik, 5 minutit kestev videomäng. Terve seeria isegi! Viis tükki, loe üle kui tahad!

La La Landi autor on TheAnemic. TheAnemic (mõnikord ka nime all Biggt, seeria peategelase järgi) on müstiline figuur kõrgel taevas, imeline ja suurepärane ja kõik plebeid annavad talle teed. Ta on kunstnik. Ta on kunsntik niivõrd kuivõrd kunstiteose loomine defineerib kunstnikku. On üks teooria mis ütleb, et nii tunned kunstniku ära. On muidugi ka teisi. Aga see selleks.

Maailma kuulsaim filmikriitik Roger Ebert muide arvab, et videomängud ei ole kunst, ta põhjendab oma tagurlikku seisukohta sellega, et kunsti puhul on kogeja teosest distantseeritud. Mängu puhul kogeja aga osaleb otseselt teoses eneses ja see... noh. Siis pole kunst enam. Igatahes on Ebert ekslik vana paks jobu ja sul on oluline teada, et videomängud pole mitte ainult korbipoiste õlleõhtutele ja vanematekodu keldris elavatele nohikutele vaid ka Sulle, mu kallis intelligentne kunstiteadlik, teatris käiv, zenitiga hobikorras pilte tegev kultuuriharrastaja!


La La Land 1.

Featuring the 'kunstipärane tunne'. Tead see nilbe mulje mida tekitavad vanalinna kunstigaleriid. See justkui selline paks lõhn, nagu siis kui vanainimest külastad. Pesemata inimene, surevad valgud, kollane paks nahk. Dekadentlik, tüütu, läbimõtlemata kunst. "Eka tudengid tegid midagi, keegi ei saanud aru aga veini oli." Vot selline on La La Land 1. Ma kahtlen, et see ongi sellise mulje peal väljas rohkem. Kunstimulje. Mõnikord käid kinos ja ei jää midagi külge peale filmitunde. Käisid just filmi vaatamas tunne. Umbes nii.



La La Land 2

Biggt, meie kangelane on sarja teises osas chillimas oma vasakpoolse sõbraga, Vaese Kalapeaga. Vaene Kalapea on vaene ja palub oma sõbralt abi, näppaks õige neilt rikastelt väheke, neil on küllalt ju! Vapper Biggt lähebki rikaste majja ja võtab peotäie kulda nende hunnikust. Sinna jääb veel palju järgi, ega nad seda natukest igatsema hakka! Ta ei tee märkamagi nutvat kassi(?) ega närveerivaid bojaare, pokaalidest (vist)kassi pisaraid joomas. Vaene Kalapea tahab aga VEEL. Et teada saada kuhu Marksistlik seiklusjutt välja jõuab mängige ise! Taustaks käib muide väga mõnus muusika maailma võrdsusest ja sellest kuidas gaia aed suudab meid kõiki toita. Classy!


La La Land 3.

Kui sa leiaksid selle mängu poelettidelt oleks karbi seljale kirjutatud "Biggt on väsinud. Maailma igapäeva eksistents on üle visanud (ta ei taha enam apelsine süüa). Eepiline lugu noore mehe rahulolematusest viib teda ühe puu juurde, siis teise puu juurde ja siis nördimuses tagasi koju. Avasta koos Biggtiga eluküsimuste igikestvaid vastuseid selles vähekene moraliseerivas ja võib-olla iroonilises mängus! Featuring:
* Impressive 2d graphics!
* Controls Left, Right and Up!
* Art Up The Ass!"


La La Land 4.

Ettevaatust! Heavyhanded sümbolism ahead. La La Land 4 käsitleb aega elus mil illusioonid lagunevad, sinust ei saa kunagi rokkstaari ega kosmonauti ja sellist töökohta nagu "autojuht" pole tegelikult eriti hästi olemaski olnud. Taksojuht sa ju ei taha olla. Ei teinud kogu seda lasteaia- ja koolipaska, et taksojuhiks saada. Kõige narratiivsem mängudest ja siin ehk eriti loob helipilt kujutluse maailmast kus asjad on kildudest valesti kokku liimitud. Kõik on väga eksistentsiaalne. Näita sõpradele, nad ütlevad, et sa mängid väga intelligentseid mänge.


La La Land 5.

Vaata kuidas suud maigutav kalarahvas uinub sügavas rahus iga müüdud Piibli peale, vaata! Näed, nad on õndsaid! Lastekoor laulab "It seems so much more believable, / And surely, surely it’s true, / That God made Man in His image, / No monkey story will do!"
Mõni ütleks ehk, et labaselt otsekohene.

4 comments:

  1. Jumal tänatud, uus artikkel! Ja veel asjast, millest oli mõtet teha ka. Tükk aega olen mõeld need üles otsida, a get this, ma ei mäletanud nime ja olen laisk.
    (y)

    ReplyDelete
  2. Tõsi jah, tõrge artiklivoolus oli nõme. Ma ei saanud ka vägev, leegitsev kirjandus käes peale lennata, oli ju eelmine postitus minu oma ja niimoodi oleks täielik fopaa olnud - what is this, channel kurvitz now? By the way - loodan, et illustreeriva materjali ümberkorraldamine videomängu-coinesseurile endale närvidele ei käind.. Artikkel oli üll muhe, ainult üks tähelepanek enna, kui ma aega saan, et neid ka mängidda: Ebert on kõva tüüp, ta oskab väga tarka juttu tegelt rääkida, olen kuulnud teda näiteks seletamas, täiesti arusaadamavalt, muuseas - seda, kuidas tõenäosusteooria evolutsioonis töötab. Tulev välja, et päris nii ei ole, et üks gaziljonbiljonist võimalus oli elu tekkiiseks. Igatahs - ta arument oli täiesti arvestatav ja sinu oma, Sander, oli see, et ta on paks. Mida ta muuseas, ei ole. Et siis - milline on sinu PÄRIS vastuarguent, Sander? Sest et jah, kui vidomäng on kustiteos, siis kuhu läheb selle autorlus?

    ReplyDelete
  3. See videomängud kui kunst teema on päris suur ja sellest saab veel kirjutatud ka, praegust mainisin niisama "kui tahad otsi googlist selle konflikti kohta, äkki leiad huvitavat mõtteainet". Aga teemast siis! Ma ei nõustu isegi sellega, et see arvestatav argument oleks. Kui sa kinosaalipimeduses karjud "sitt film" muudab see nii sinu kui kõigi kohalolijate elamust filmist, see ei tee sind kaasautoriks. Performance loeti samuti viimati kunstide hulka ja too ettevõtmine hõlmab endas mõnikord ka publikumi (kogeja) otsest kaasahaaramist. Kes siis autor on? Autoriks on nii nagu teatris, kinos, maalis, performanceis (ja videomängus) kogemus(t)e võimalustevälja pakkuja(d)/looja(d).
    Või on filmi autor ainult see nimi mis kõige esimesena tiitrites on?
    Selline konglomeraatkunst (oi kui peene väljend) nagu ooper või film on kokku põimitud mitmest kunstivormist mida teostavad mitmed erinevad käsitöölised kes kõik annavad oma panuse. Muidugi võib vaielda kas sealjuures on nad kõik kunstnikud või ainult direktor/juhendaja/nimimees/produtsent(oi ei, see viimane küll mitte!) aga teos, tulemus "kogemuste võimaluste väli" on kunst tahes tahtmata.
    Ebert lisas hiljem (videomängu intelligentsia threw a shitstorm pärast Eberti loosungit), et videomängud on kunst küll, aga mitte KõrgKunst aga see läheb juba jaburaks kätte. Kommentaarium on natukene tobe koht ka nii pika häma jaoks, ma kirjtuan sellest mingi korralikuma artikli varsti.

    ReplyDelete
  4. Vot, seda tulingi provotseerima. Ma ei kahelnud, et sa selle kenamini kokku saad võtta, t'was just the slim argument in the article that needed commenting butter.
    Aga KõrgKunst videomäng ei ole ja seda sellepärast, et siis kui keegi (mitte just hirmus tähtis aga ikkagi mõned raamatud avalikustanud) sell selle väljendi kuskil kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel välja mõtles (yup, that's it, see on väga uudne termin, et üldse on mingi kultuuride lahusus) siis ta mõtles seda juba eos veidi nõmitavalt selle va Kõrge Kunsti suhtes. Aga sinna jah, arvatakse 18. sajandi lõpuks väljamõeldud värk ja selle derivatiivsed seiklused kosmoserakettide ajastul. Me madalad, vulgade kunsti viljelejad, need not be bothered by it, mingit muud, peale kunstivormi kujunemisdaatumiga seletatavat kriteeriumi pole just kuigi kerge kaitsta selles vestluses. Ja daatumi oleme me niikuinii maha maganud (ulme näiteks, isegi Poe detekvtiiviromaan on veits kahtlane selle plaanis). Samas ei ole näiteks filosoofia ja religioon, mille aspiratsioonidega koomuskeid ja muud sellist tänap. ägedaks tehakse, mitte kõrge kunst vaid üldse mitte kunst. Nii et see hoch-kultur... In a hundred years, me thinks it'll be classical culture, archaic culture...

    PS. "konglomeraatkultuur" on ilus ja peen väljend.

    ReplyDelete