Monday, March 2, 2009

Keelevähk

Romaanivõistlusele laekunud 41 käsikirja olid enamjaolt olnud halvas eesti keeles kirjutatud. Isegi vist mitte enamjaolt, vaid peamiselt, sealhulgas ka võidutööd. Jüri Kuuskemaa kirjutas 17. veebruari Postimehes keelerisust, mis temas meelehärmi ja vastikustunnet tekitab. Küsimus on vist muuhulgas selles, kuidas keegi oma keeleruumi tajub. Kas see on tema isiklik ruum, mida ta enda äranägemise järgi mugavaks ja ilusaks kujundada võib või lasub tal keeleruumi kui ühisruumi kujundamisel ja kasutamisel vastutus. Kõik teavad ja nõustuvad, et keel võiks ja koguni peab arenema (see on ülepea keele olemasolu eeldus). Ent kui hakata sõnahaaval pisiasjade kallale, selgub, et kõigil on Ilusast Eesti Keelest oma arusaam ja vaidlus taandub jälle - maitsele. Mulle ei meeldi need punased kardinad. Mulle paistab valgus silma, kui lamp seal on - pane mujale! Hoiame ust suletuna. Mulle ei meeldi, kui uksed tubade vahel kinni on - ma olen siis nagu lõksus. Mulle ei meeldi okeitamine, mulle tundub (ja ma ei saa sinna midagi parata), et kui inimene ütleb "okei" või "tšau", häbeneb ta oma rahvust ja rahvuskeelt. Okei, see vaidlus ei vii meid vist kusagile. Tšau.

Ma saan aru Kuuskemaa nõudmisest ilusama, korrastatuma, läbimõelduma ja puhtama (keele)ruumi järele. Kui viitsin, lähen isegi ajalehte avades või linnas ringi vahtides närvi. Inetut on rohkelt, rohkelt. Inimeste riietuses, avalike ja isiklike ruumide sisekujunduses, meeleoludes...

Vahest oleks õige rääkida hügieenist. Ütleme, et ortograafia-grammatika-õigekirjareeglitest teadlik inimene talitab kõneldes seadusetruult ning on seega puhas. Kuid siin ei pruugi keelehügieeniga veel kõik korras olla, sest kuidas on tal lood parasiitsõnadega? Kas ta taipab, millised sõnamängud on maitsekad ja millised mitte?

«Maastik» on nii tore sõna, et seda tahetakse looduselt usurpeerida. Meil on nüüd «poliitikamaastik», «spordimaastik», «kirjandusmaastik» ja muud kunstpeisaažid. Kas maksab tarvitada looduse kallal vägivalda ja tirida teda sel moel poliitikasse või sporti?

(Kuuskemaa)

Kust läheb piir loova ja lõhkuva mängu vahel? Kas nimetades kirjandusruumi kirjandusmaastikuks võtame me tõesti midagi looduselt ja eesti keelelt ära? Kuidas seda tõestada ja kuidas tõestada vastupidist?

Kuuskemaale ei meeldi, kui meeskonda nimetatakse tiimiks. Ta ei ütle, miks. "Tiim" pole kõige halvem üle võetud sõna, kui otsustada sõna ülesehituse järgi. Nagu "liim" - täitsa eesti keele moodi. Mulle meeldib inglise keelest üle võetud sõnadest kõige enam "list". See on kiirem ja lihtsam sõna, kui "nimekiri" ning märksa ilusam ja puhtam sõna, kui näiteks "džäss", mille koledusest ma pole veel keelekaitsjate karjatustele vaatamata (kas karjatusi saab vaadata?) üle saanud. Ma ei taha kuulata "džässi" ega "jatsu". Aga kui näen sõna "jazz", meenub mulle mu sõber Tõnis ja ilusad ajad, kui noorus ja meie oma avastusretk alternatiivmuusikamaastikule alles algas. "Heli" asemel ei pea tõepoolest tingimata ütlema "sound". Aga "meeskond-tiim" ja "heli-sound" pole ju päris ühes pajas. Või on? "Tiim" läheb ju eestikeelse kõla- ja kirjapildiga kokku. Või on asi maitses?

Kui mõni ütleb hüvasti jättes «Pakaa!», siis selle põhjusest saan ma veel aru. Eesti oli ju Venemaa koloonia ning koloniseeritavad võtavad ikka kolonistide keelest sõnu üle. Meile on neist jäänud «tupik», «pohmell», «pagasnik», «penoplast», «ruleerimisrada», «sott» sajase asemel, roppsuudel ka «pohhuism» jne. Ent me ju pole olnud Itaalia koloonia, et kiruda «Porca madonna!» ja tervitada «Ciao!» ning «Arrive derci!».

(Kuuskemaa)

Segunemine ja mõju(ta)mine käib hoomamatult keerulisemalt ja juhuslikumalt, kui pelk paberil dokumenteeritud poliitika. Kui palju me oleme koloniseeritud lääne muusika-, filmi- jm meelelahutustööstuse poolt, miks mitte sealhulgas ka kirjanduskaanonite poolt? Suurem osa muusikast, mida kuulan, on ingliskeelne, samuti suurem osa filmidest ja sarjadest, mida vaatan ja ilukirjandusest, mida loen. Miks ma ei tea midagi ungari, alžeeria, isegi hiina bändidest? Kas peale minu on selles süüdi ka tänane kultuuripoliitika, trendid, mugavus-harjumused, see-kuidas-raha-liigub? Olen ma loom, et mulle kõik nina ette künasse tuleb kallata - läheks äkki ise ja uuriks seda ja teist maailma asjade kohta vä?

Minu abikaasa tuli kord koos teismelise pojaga Vanemuise etenduselt ära pärast esimest vaatust, kuna tükk kubises falloslikust ja vulvalisest sõnavarast. Mulle aga väideti hiljuti, et draamateatris lavastub etendus rüütlite elust, mis algavat sõnadega «Türa persse, kuradi raisk, mis nüüd edasi saab». Ma ei tahtnud uskuda oma silmi, kui lugesin «Puhkepäeva» teatrikommentaarist, et «ingliskeelseid roppusi saab tükist kogu piletiraha eest». Tänan väga, et taha ühtegi!

(Kuuskemaa)

Fallos ja vulva on teinekord rõvedamad, kui munn ja vitt. Sõltub kontekstist. Või ei? Siin läheb asi maitseküsimusest edasi kategooriliseks põhimõtteküsimuseks. Jätkub:

Andrei Hvostov soovis Ekspressis leiutada maksimalistlikku metafoori pugemise kohta ja kirjutas: «…kas või läbi ussi m…i.» Selle peale sobiks tsiteerida peaministrile omistatavat lemmiklauset: «Tule taevas appi!»

(Kuuskemaa)

Ma saan aru taotlusest, et ajakirjanduses võiks väljenduda võimalikult targalt ja maitsekalt - hea tava järgi -, aga kas ühe ropu repliigi pärast tasub kahtluse alla seada Hvostovi kirjutiste mõtestatust ja intelligentsust? Kas tasub artikli lugemine sinnapaika jätta, kas tasub jätta teatrisse minemata, kui kuuldub, et laval hakatakse ropendama? Kas asi pole tõesti põhimõttes? Ja kui on, siis kas säärane põhimõte ei hävita eeldust dialoogi ja võimaliku arengu tekkeks (küllastusseisundid küllastusseisunditeks - kellel pole olnud perioode, mil tal mõnest värvist või muust stiilielemendist kõrini on saanud). Stiil - veel üks kahtlane sõna. Mitte vähem kahtlane, kui tiim.

Maitse on see, kui kõik kujundused, mis sa teed oskad sa ära põhjendada. Sõnadeta. Kui sa paned maali seina või tood peole midagi eriskummalist. Igale asjale on oma õige koht ja aeg. Sa ei oksenda söögilauas ega tapa sünni juures.

(Mart Kase kirjutab "mis on maitse")

I rest my case. Ei, puhkan oma keissi. Ei. Sry. Tähendab, sorry. Vabandust. Palun vabandust.

Samuti tõttab appi "legendaarne keeletoimetaja" Helju Vals via Postimehes äsja ilmunud intervjuu. (Vaevalt, et eelmisest lausest kohe aru saaksin, kui poleks seda ise kirjutanud.) Rääkides Kuuskemaa artiklist, ütleb Vals:

Kui aga jõuab see mees roppsuude juurde, siis ütleksin mina: ei ole hea aeg praegu kirjutada roppsuudest ilma Mihkel Rauata. Kuhu ta jätab Mihkel Raua? Ta mõistab roppsuud hukka, aga seda ei saa nii lihtsalt seletada. [...] Kas roppus on sama mis labasus? [...] Praegu on Raud selle lehekülje lahti löönud – kas roppused on halvad, kelle suus ja kelle kirjas? Seda võiks käsitleda laiemalt, aga mitte panna niimoodi ühe pealkirja alla. [...] Kuidas peaks siis Raud kõik selle kirja panema, mida ta on oma aatekaaslaste hulgas läbi elanud?

(Vals)

Mu vanaisale meeldis Raua raamat. Ainus, mille kallal ta nurises, oli liigne teiste elude paljastamine (mis see Raua asi on oma nina teise ellu toppida ja seda paljastama hakata). Mu vanaisa nutab vist alati, kui ta Tammsaare "Tõe ja õiguse" jälle läbi loeb; Raud meeldis ka. Aga hiljuti, kui üks vanaisa rahvatantsuõpilastest sünnipäevalauas Raua raamatust seda kohta meenutama hakkas, "kus nad Kojamehega seda ühte litsi panema hakkasid", löödi mehele vastu näppe ja paluti: "Natuke viisakamalt."

See on nagu 90ndate keskel, kui mu teismeline sõber Elvast küsis emalt, kes keelas tal saksa taevakanalitelt pornofilmide vaatamise: "Teha võib, aga vaadata ei või?" Lugeda võid, aga ära sellest väga räägi.

Lõpetuseks toon välja kõige hirmutavama koha Kuuskemaa sõnavõtust.

Õppigem ja pruukigem keeli, kuid hoidkem nad lahus.

(Kuuskemaa)

...justkui keel saaks elada ja hingata vaakumis. Olgu, ta vast ei mõelnud seda sõna-otseses-mõttes nii. Või ... mõtles?

Kuidas uuendada ning arendada keelt, kui kellelegi miski ei meeldi? Mida hakata peale meeleheitlike üldistustega, nagu eelmine lause? Mitte midagi.

- -

- -

- -

See postitus läks ka Purpurmusta.


4 comments:

  1. Robert:

    Alguses mul läks kylm jutt yle selja, mõtlesin, et Jim ise on sellele allakirjutanu, jagab mõttelaadi. Vabandust. Nii vist ikka ei ole asjad, eksju?

    No mis ma oskan öelda selle jutu peale. Selline pahaseks saanud inimese tunne on - emotsioon ei ole veel sõnadeks lahtunud. Läheb vist veidi aega kui sensatsioonimaigulise artikli kohta midagi mõistlikku tuleb aga niisama lällata tahaks ikka. Olen ise ka eelpoolmainitud romaanivõistluse (võitjate pole vist päris õige öelda, ytleme selle turgutuspreemia kohta siis "raha saanute" nimekirjas) kuigi ei tunne ennast Kuuskemaa ymaratest syydistustest otseselt puudutatuna. Äkki olin ma yks neist vähestest teutooni vägilastest, kes halja, Vahemere mustusest rikkumata kõnepruugiga vanaonul meelt leevendas?

    Jube mõelda, et keegi niimoodi yldse kirjutamisest on võimeline mõtlema. Nii väiklaselt ja sõna otseses mõttes VALESTI. Nahhui seal vahet on.

    Yks väike mõte kirjutamisest.
    Kysimus: kuidas kirjutada head raamatut?
    Vastus: hakka kirjutama ja kirjuta kuni raamat on valmis kirjutatud.
    Muu ei ole tegelikult tähtis. Kogu see stiilijura ja eriti siis veel mingi keelepuhtuse (rahvapärimuse? ajaloolise identiteedi? TÕU?) möla. "Keelepuhtus" - milline jälestusväärne sõna. Ja "keelevähk"? Ei kahtlane leksika, väga kahtlane...

    ReplyDelete
  2. Tähisest "Keelekoonduslaagrid" - :D

    Olin eile veel endast väljas. Täna juba lihtsalt põnevil, mida teised asjast arvavad.
    Tegemist on selgelt maitseküsimusega. Mis on vastuvõetav, kuni ei minda põhimõtteliseks. Sest kui hakata oma põhimõtete pealt lajatama kõigele ja kõigile hinnanguid, siis parem oleks, et lajataja oleks jumal ise.

    ReplyDelete
  3. Mulle natukene meeldib see keelenatside asi. Vanad pahurad teatrimajakülastajad (pruuni pintsakuga, küünarnukkidel on kindlasti need nunnud lapid ) seletamas kuidas Tegelikult on. Selline korralik ja peen. Keelega tehakse palju koledat küll, kui bussiga koju sõidab siis ilma kõrvaklappideta on tihti päris valus (ma olen veendunud, et sealt va bussi salongist ongi pärit me nihilism ja misantroopia).
    Aga Kuuskemaa on muidugi veidi üle pannud.

    Also! (Samuti?) MENTAALNE, KUI RÕVE SÕNA!? Mõtle sellele, proovi seda lauses öelda, väga värdjalik sõna, lõhub rütmi ära ja oma välise keelde sobilikkuse tõttu on ta võõras rõhk ja rütm veelgi vulgaarsem. Ta on justkui järsukõlalise inglise keelse "mental" ja eesti keelde sobiva voolavama sõnatüübi (agraarne? mina ei tea, selline pikem a ja pehme silp enne. anaalne.) värdjaslaps, osati järsk ja siis veniv ja kohutavalt kõrva riivava rütmiga. Fuih! Jube!
    (See viimane on tükk aega juba südamel kipitanud, aitäh ära kuulamast/lugemast!)

    ReplyDelete
  4. Mnjaa. Kusagil on kesktee, mis võibolla tekib keele arengus niikuinii (või, ütleme, kõigi kasutajagruppide keele ja slängi summana). Vastuolu keele-puritaanlaste ja nö. keele-mässajate vahel jääb. Samas nõustun ma ise paljus Jüri Kuuskemaa arvamusega. Minu meelest ei ole ta üle reageerinud, vaid osutab lihtsalt teravdatud tähelepanu mitmetele tendentsidele meie keelekasutuses, mis lõppkokkuvõttes tõesti eesti keele arengule kasuks ei tule.

    ReplyDelete