Saturday, March 7, 2009

Kurvitz / Ashilevi intervjuu

Järjena ustlusele, mis Mait Vaik tegi Robert Kurvitzaga, ilmub nüüd Roberti enda meilitsi vestlus oma kunagise paralleelklassivenna ja nüüdse kirjaniku Jim Ashileviga. Nagu terane mustrituvastaja sellest juba järeldada võis, on seerias järgmine Jimi intervjuu kellegagi, kelle intervjuu kellegagi on lõpuks kellegi intervjuu Mait Vaiguga. Sellel uhkel päeval saab ring täis ja siis on selle nimi "The Grand Circular Interview". See saab kõik väga äge olema.

Alljärgnev, sarnaselt eelmisele episoodile, on intervjuu nii nagu see meie arust olema peab - käest kinni ei hoita, rõhk on pigem huvitaval detailil kui ümaraks toimetatud ajalehejamal. Sissejuhatuse lõpuks: see nahktagis filmituus seal vasakul, see ongi Jim.


1. Panen ma väga mööda kui ma su tegelikest peateostest sellise jada moodustan: nädend “Nagu poisid vihma käes” / eepiline näidend surmast ja teatrist, mis jäi ära / näidend “Portselansuits” / luhtund esikromaan? Mind intrigeerivad raskelt ärajäänud raamatud ja ärajäänud kontseptid üldiselt. Mina näiteks kirjutasin kunagi, üheteistaastaselt noorsooromaani, mille nimi pidi olema “Liblikate krematoorium” ja siis jätsin pooleli. Ma ei tea, mis värk nende nahhui liblikatega on, muuseas, selles vanuses … Räägi, mis (töö)nimedega olid sinu ärajäänud asjad? Millest nad umbes rääkima pidid? Miks nad ära jäid? Ja mis värk sinu arust nende nahhui liblikatega on, et neid kogu aeg igale poole panema peab, kui sa üheksateistaastane oled?

Umbes nii see järjekord on. Aga, Robert, ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et püüdsin 19-aastaselt kirjutada noorsooromaani pealkirjaga "Liblika matmine". See on päris naljakas. Me pidime neid siis enam-vähem ühel ajal kirjutama. Minu failid on pärit 2003. aasta detsembrist ja 2004. aasta jaanuarist. Ma ei tea, mis värk liblikatega on, kui sa 19-aastane oled, ma pole selle peale kunagi varem mõelnud. Ma ei teadnud, et see mingi teema on. Õrnakesed, elavad kuuldavasti ainult päeva... Ma ei tea. Mulle meeldib sinu pealkiri rohkem.

Pealkirjadest: eepiline laga, mida 8 kuud kirjutada püüdsin kandis pealkirja "Gloria Maxima ehk üksilduse lõpp". Seal oli, muide, peategelane, kelle nimi oli Einstürzende Neubauteni solisti järgi Blixa. Luhtunud romaan kannab pealkirja "Ma olen elus olemise tunne". Vahel tahaks, et pealkirjast piisaks. Minule mõneti nagu piisabki. Ma ei tea, ma olen kuidagi kiire reageerima pealkirjadele, ma võin neist nii tugevaid signaale tõmmata. Mu lemmik pealkirjapanija on ilmselt Stephen Graham Jones. Mõned näited: "Tar, Baby" (noir), "All the Beautiful Sinners". Tal oli üks ärajäänud pealkiri (asendas selle ühe teisega) "Z is for Xombie" - nagu ... kui hea saab üks pealkiri olla? "Z is for Xombie"??? Saad aru, mulle piisaks juba sellest, kui sellise pealkirjaga raamatukaas mulle laualt vahetevahel otsa vaataks. Aga Jones kirjutab kuradi kiirusega, tal on neid nimesid veel kuhjaga. Veel mõned ilusad ja head: "The Bird is Gone: A Manifesto" ja "The Dog Mother". Mis see viimane on? On ju tugev pealkiri. Kuidagi võigas ja võimas.

Aga okei, millest mu ärajäänud tööd rääkisid? "Gloria Maxima…" rääkis ühest teatriperekonnast, kelle sugu on sadu ja sadu ja sadu aastaid ühes teatris elanud ja töötanud ja see teater kasvab aina suuremaks, sest iga töötaja, kes sureb – ta skelett pannakse teatrimaja külge. Nii-et see ongi enamjaolt luukeredest ehitatud suur teater ja osalt nagu ka muuseum. Seal näidendis oli vist koht, kus Blixa või keegi räägib kellelegi, et näe, see on selle ja selle skelett, ta elas siis jne.

"Ma olen elus olemise tunne" oli ... ma ei teagi. Lagedus ilmselt. Igav ja keeruliste sõnastustega peegeldus sellest aastast pärast eelmist ülikooli, kui ma palju oma toas lebasin ja aknast lagevalget taevast vahtisin. Selle loo juured on tegelikult mu kõige esimeses romaanikatsetuses, aga tollal ma ei teadnud üldse, mida teen, lihtsalt kirjutasin mingeid tundeid ja stseene kaustikusse. Sellel vist polnudki pealkirja.

Veel üks pealkiri, mille all ma mingeid hajusaid ja seosetuid episoode olen kirjutanud, on "NEON", mis pidi rääkima mingi ennastvihkava homost pereisa, karmi neonatsi (kellel pidi olema surnud imiku nahast tehtud viiul) ja jumalaga otseühenduses oleva taevasõdalase kohtumisest. Need kontseptid teevad mulle palju rõõmu, need on päris pöörased, aga kui kirjutama asusin, tuli välja midagi sootuks muud.

2. Kohustuslik voor: mida sa Kaur Kender / Sass Henno kahepõlvkonnalisest krimi-impeeriumist arvad? Miks saadab neid silmipimestav edu? Kas sind on ka, reaalsete probleemide ausa käsitlejana, sellesse seltskonda arvatud?


No Kender oli üks väheseid (võib-olla ainus) eesti kirjanik, kes mind kunagi kirjanduse juurde tõi. Mitte küll otseselt ja otsustavalt, aga mul olid ta raamatud näpus ja ma tundsin nende vastu huvi, neist õhkus mingit ärevust ja midagi lubamatut. Sassi kohta ma ei tea. Ta tabab lihtsalt mingit "põlvkonna närvi", nii halb, kui ka pole rääkida sellest fucking põlvkonnast. Põlvkond, põlvkond. Naljakas, et sellest rääkides ma annan muidugi sellele põlvkonnajutule jälle hoogu juurde. Nagu mõned vastased arvutimängudes, kes ammutavad elujõudu sellest, kui sa neid ründad.

Kenderi seltskonda pole mind küll kunagi arvatud, see tunduks nii kohatu. Sassiga vist ainult vanuse, sünniaasta pinnalt. Me kirjutame ikka päris erinevalt. Ma põen alati, kui talle midagi uut näitan ja üllatun väga, kui ta ütleb, et talle meeldis. Ma arvan, et ta valetab. Aga Sassiga ühele kursusele sattumine 2003. aastal Tallinna Ülikoolis viiski mind vist otsustavalt üle läve, et hakkasin endale tunnistama, et ma kirjutan ja see on päris värk. Sa vist ei teadnud, et me kursavennad olime? Mulle tundub, et Kenderi ja Henno menu kriibib-kraabib sind kuidagi?

RK: Hea, et välja tõid, küsimuse provotseeriv toon vist jättis vale mulje. Et siis – ei kriibi. Ja üldse – kui hale see oleks, kui kriibiks? Kender ja Henno on Eesti kirjanikest nende väheste seas, kelle raamat mu käes sosistab: “ma olen niimoodi tehtud, et sul mind huvitav lugeda oleks”. Neis on mingit glamuuri, nad justkui eksisteeriks ja siis sa võid või võid mitte osa saada antud meelelahutuskogemusest. Hennost eriti (kellel vist ei ole mingit segavat, glamuursemat elu Hispaania narkoparuni või Itaali pornokunni või mida iganes see Kender kirjutamise asemel teeb…) Oeh, näe vaata kuidas lause jooksis ummikusse! Igatahes, Hennost ootaks pikka ja ladusalt loetavat karjääri.

3. Ning edasi jämedatel teemadel. Siis kui “Poisid” välja tuli – las ma raporteerin sulle – ümbritses sind selgelt adutav eduoreool. Mäletan tänavatel suuri reklaampostreid su nimega: “Jim Ashilevi” – “Nagu Poisid Vihma Käes”. Debüütkirjaniku näidendi kohta esitleti debütanti ennast päris tuusalt. Sul on suht tuus nimi ka, seda kõlbab suurelt kirjutada küll. Kummalisel kombel (päris ausalt kohe) ei tekitanud posterlus Robertis kadedust. Tavaliselt on ju ikka väljakannatamatu vaadata, kuidas kellegi teise edurakett kosmosesse sööstab. Ka paljud mu tuttavad rääkisid sellest tunnustava meeleoluga ja üldse jättis see kõik väga hea avapaugu mulje. Kuidas sul endal seda nime seal niimoodi uhkelt näha oli? Kui seotud sa üldse oma asjade reklaamis, posterdamisel oled?

Ma pole seni reklaami ja posterdamisega üldse seotud olnud. Aga ma olen postri- ja kaanekujundusfriik ja pabistan küll halbade kujunduste pärast. "Portselansuitsu" poster oli okei. See mustvalge-prooviruumifoto-postril värk oli "PSi" ajaks küll juba NO99 teatri poolt sama hästi, kui kodustatud (kuigi, olgu, "PSi" postri jaoks poseerisid Maarja ja Kristo siiski spetsiaalselt, see polnud väljavõte mõnest proovist, mida pole tegelikult alati ka NO99 postrifotod) ja see käekirja imiteeriv font oli peaaegu talutav, kuigi selline tehislik juhuslikkus, mis iga käekirja imiteeriv font paratamatult on, jäi pisut kripeldama. Ma ei mäleta enam, mis tunne "NPVK" postrite ajal oli. Justkui polnukski. Võib-olla polnudki. Mul oli sel ajal vaja kool ära lõpetada. Ma tõesti ei tea, mis tunne mul oli.

4. Sa ütlesid, et nüüd, hiljem, eriti hea meelega “Poisse” inimestele lugeda ei anna. Mulle endale näiteks (eriti) ei meeldi oma esimest albumit inimestele kuulata anda.

Kui sügavale ulatub sinu debüüdipohmell? Kui kaua see kestis? Kui kõvasti sa üldse ennast oma enda silmis eksimise eest nüpeldad? Ning veel: kus jookseb sinu jaoks piir terve enesekriitika ja räige flagellantismi vahel?


Ma arvan, et see kestab siiani. Kuni ma pole seda kuldset keskteed "NPVK" ja "PSi" vahel leidnud, kestab see edasi. Nüpeldan ennast ikka kõvasti, nagu see mees seal "Da Vinci koodi" filmis, kuigi ma pole seda näinud, aga treileris oli. Mõlema näidendi teatrilaval nägemine/kuulmine on aidanud mingites tekstitehnilistes üksikasjades selgusele jõuda. Aga ma põen "NPVK" pärast veidi küll, sest ma kardan, et see kaldub jutlustamisse ning moraalitsemisse, ehkki seal on ka paljut, mis mulle alati meeldib ja rõõmu teeb. Kas või viimane stseen, mis mõnede jaoks liiga lahti jäi, aga minule täiesti sobis. Aga see on okei, see näidend on, mis see on.

Läinud suvel juhtusin Tartus draamafestivalil "UNT!" kuulama Mati Undi esimese näitemängu

ettelugemist ja tundsin sealt väga sarnaseid armsaid vigu ja püüdlusi ära, mida omagi esimeses

näidendis näen. Aga see selleks. Siit aimub juba, justkui püüaksin end Mati Undiga võrrelda ja see teeb mind paranoiliseks. Ma arvan, et enesekriitika on terve siis, kui selle arvelt ei püüta teiste silmis omale punkte koguda ("vaata, kui tagasihoidlik ta on!"), kui see tuleb mingist võimalikult objektiivsest ja ausast minapildist.

5. Millised on sinu kontinendivallutamise plaanid? Kui kuulsaks sa saada tahad? Kui kuulus sa arvad, et sa juba oled? Oled sa enda jaoks piisavalt kuulus? Kohutavalt vulgaarne, ma tean, aga samas, olgem ausad – “võitlus rahva südame eest” on selline asi, mille sõjaväelist kampaaniat iga kultuuriinimene salaja oma peas juhib. Või sa ei nõustu?

Mingis mõttes ma olen alati olnud kuulus, sest olen välimuselt terve elu kõigist teistest nii erinev olnud. Tajusin millalgi nooremana, et mul tuleb see kuulsus kuidagi legitiimseks muuta, anda sellele mingi muu väärtus, kui lihtsalt "see must poiss, kes räägib eesti keelt". Aga ma tahaks olla sama selge ja vastuvõetav, kui Andrus Kivirähk ja sama südamlik, julge ja ekstreemne, kui Dennis Cooper. Ma ei tea, et mul oleks kontinendivallutamise plaane (võib-olla samamoodi nagu ma ei teadnud veel hiljuti, et olen patoloogiline valetaja). Nii palju või vähe, kui ma maailmas ringi olen käinud ja mööda tänavaid ja maju hulkunud, pole kirjandus just see hot stuff, mille järele metroodes vastutulevate inimeste näod karjuvad. Ma arvan, et proosaga on raskem bestselling #1 authoriks saada, see liigub nagu aeglasemalt. Draamakirjandus näib liikuvat kiiremini. Filmid liiguvad kiiresti. Samas on mu praegune peasuund proosa. Asi pole kuulsuses, vaid läheduse leidmises, kas siis paberil või õues.

6. Sinu töid lugedes jääb selline mulje nagu inimesed ja nende omavaheline läbisaamine (eriti see va sugupoolte vaheline) ei oleks just väga lootusrikas. Oskad sa seda kuidagi kommenteerida? On sul mingid põhjused, miks sa just inimsuhteid käsitled? Miks mitte näiteks poliitikat või ägedaid roboteid, tulevikus?

Mu sõber Nele küsis mult ükskord, et mis on minu teema (nt Mart Kase teema olevat areng). Areng oleks minul ka napilt esimene valik olnud, aga kõige esimene oli: poisid ja tüdrukud. Ja siis areng kohe sinna otsa. Ma armastan roboteid, aga mulle meeldib neid vist vaadata rohkem, kui ehitada. Asi on selgelt ka minu enda arengujärgus. Ma pole valmis kirjutama muust, kui tüdrukutest ja poistest.

7. Sa olid sellises õppeasutuses nagu seda on Tallinna Inglise Kolledž mu paralleelklassis. Mis mälestused sulle sellest koolist on jäänud? Atmosfäärist või nii… Küsimust on mõeldud, muuseas, pigem hariduspoliitilisest vaatevinklist kui niisama, koolinostalgiliselt. Tegemist on ju ometi “eliitkooliga”…

Ma pole lõpetamisest saadik (2003) sellest majast kerge südamega möödunud. See oli nii konfliktne koht, see oli minu jaoks väga keeruline aeg. Eriti tagantjärele vaadates olen muutunud andestavamaks ja mõistvamaks, rohkem enda kui kooli vastu. Sain enamiku kaasõpilastega läbi, meil oli sõbralik klass. Sinu klass tundus mulle nagu mingi mutantide klass, te olite kõik nii erinevat nägu ja kuidagi arusaamatu kooslus mu jaoks. Meie klassis oli ka palju erinevaid isiksusi, aga ma sain meie kooskõlast paremini aru. Mulle tundub, et mul jäi teismeiga vahele. Mul oli tollal päris palju pingeid ja hirme, mistõttu olin piiratud ja arg. Mul polnud seda vabaduse taju ja „hullumeelsust“, mis minu meelest sinul oli. Ja zaumnikul Jüril, näiteks. Te tundusite mulle hulljulgetena. Ja võiks arvata, et olin siis nohik või midagi, aga ei – mul olid enamvähem halvimad hinded klassis. Kahel poisil olid veel halvemad, aga nemad visati pärast põhikooli välja. Mina jäin täpselt punase joone alla – keskmine hinne pidi põhikooli lõpus poistel olema 4,0, minul oli mingi 3,9744... Aga kuidagi sain keskkooli jääda. (Sina olid siis juba läinud.) Tüdrukutel, muuseas, oli lubatav keskmise hinde miinimum kõrgem: 4,2 vist. Vaat nii.

Tundsin end üsna ebaõnnestunud inimesena. Unistasin mingi 12-aastaselt suremisest. Samas sai seal röögatult palju nalja, mõned mu parimad sõbrad on sealt koolist ja mul oli hea meel, et meil kelleltki kooli liftis traadiga neeru ära ei varastatud (nagu olevat kuskil Lilleküla koolis juhtunud). Nii et probleemid olid pigem psüühilised. Samas olid kõik mu klassijuhatajad nagu inglid, targad ja soojad emad, kõik kolm naist. Ma räägin, see oli vastuoluline koht. Tegi väga küüniliseks ka, kõige suhtes, ma polnud selles osas ainus. Olen alles hiljuti hakanud sellest lahti saama. Aga mulle tundub, et mujal Tallinna koolis oleks veel halvem olnud, kui ma poleks just kuskil Waldorf koolis käinud. Mõneti saab öelda, et mu elu (ja teismeiga) algasid pärast TIKi lõppu.

Kuidas sul oli? Mul pole aimugi, kuidas sul oli. Olen viimasel nädalal palju „Materjali“ kuulanud, „Tunnusmeloodia kooliaktusele“ võtab üllatavalt palju kokku sellest, mida kooliajal tundsin. Nii ilus lugu. Aitäh sulle selle eest. Olen praegu igaptidi „Materjalis“.

RK: Ma arvan, et nii mina kui graafikageenius Jüri Saks oleme väga tänulikud, et me kellegi silmis hulljulged oleme olnud. Jüri vist hellitab oma egot vähem aga ma ise juba näen, kuidas ma „Akira“ stiilis punane keep kaelas nagu kangelane esimese korruse aknast alla tänavale hüppan. (Või koolist välja lendan)

8. Kui suur sõda jälle tuleb, siis kumma poole Jim rusikatega vehkima läheb (kuldseid keskteid ei anta!) - Natsid? Oder kommunistid?

Natsid, loomulikult.

9. Truman Capote on öelnud (vähemalt ütles ta seda selles filmis, mis tast tehti) ühed minu jaoks kirjutamist täiuslikult kokkuvõtvad sõnad: “When I think about how good my next book is going to be, I can hardly breathe.” Kui hea saab sinu järgmine olema? Kumb see siis on, kas raamat või näidend? Mis sind praegu huvitab – töös endas. Mis oma enda mõtetest kõige räigemalt peale läheb?
Ma ei tea kindla peale öelda, mis see olema saab, aga ootan pikisilmi pikka proosat. Mis on keeruline viis öelda lihtsalt ühte sõna: romaan. Ja, noh, see saab olema kõik, mida sel hetkel suudan. Mind huvitab praegu tegevus tekstis (kuigi nüüd, kus olen seda öelnud, tundub, nagu ei huvitakski enam), sest viimasel ajal kipuvad mu tegelased seisma paigal ja mõtisklema. Mis pole iseenesest halb, aga võib olla väga igav. Ja minu hiljutisim huvi on tähendusliku ja tähtsusetu vahekorra vastu tekstis. Kuidas kirjutada nii, et tekst poleks tähendusest niivõrd rase, et see kaotab sideme eluga? Keerulisema sõnaga: dünaamika. Mis pole kuidagi üllatav vastus. Millist kirjanikku ei huvitaks dünaamika? Dünaamilised saavutused on ilusaimad.

Praegu tuleb meelde näiteks Will Christopher Baeri „Penny Dreadful“, mis ühest küljest seedib Joyce’i „Ulyssest“, teisalt mõtleb tegelane Jimmy Sky (milline ilus nimi – Baer armastab oma nimesid, ilmselgelt) vahepeal oma kiirtoidueelistustest ja sõnab endamisi midagi sellist, nagu: „Fuck those processed buns.“ Mitte, et see olekski kogu dünaamika, aga saad ju aru küll. Ma tahan lahti saada nendest näilistest piiridest kõrge ja madala vahel.

10. Ning lõpetuseks. Kui tihti tegeled sina oma peas intervjuude andmisega? Auhinnakõnedega? Mis on su lemmiktseremooniad? Nobel? Booker? Oskarid? Ma ise ikka kaldun rohkem sinna Nobeli poole, ma tean, klišeelik. Olen proovind ka näiteks Hugol või Nebulal oma jama ajada, aga see eriti ei inspa mind. Päras Urmas Otti, ma pean tunnistama, on suuremad intervjuu-fantaasiad lahtunud.

Urmas Oti lahkumine oli minu jaoks samuti kangelase surm. Ta oli vist ainus eestlane/ajakirjanik/intellektuaal, kellega tõeliselt kohtuda tahtsin. Olen temast korra Kristiine keskuses mööda kõndinud, see oli kogu lugu. Mul on hea meel, et Sass tema saatesse jõudis. Olin uhke ta üle. Ta näeb seal nii särav ja terane välja ka – Sass.

Aga lemmikvõistlustest. „America’s Next Top Model“ on alati lahe.

6 comments:

  1. mulle jubedalt meeldib see intervjuu endiselt.

    ma kirjutasin ka liblikatest - paha paha, eksju. aga eksole see siis mingit tyypi kirjanike omamoodi loogiline arenguetapp käekirja väljaarenemiseni. ja debyydipohmell on päris hirmus värk tegelt.

    väärt postitus! :)

    ReplyDelete
  2. mulle ka väga meeldis. väga siukse tunde tekitas, et "za/um on täiega elus ega ole eriti kuhugi minemas".

    ReplyDelete
  3. Robert: Olen ise ka uhke. Kui Mait mulle esitas küsimusi umbes nii nagu see pesapalliaparaat, mis kogu aeg ühte kohta sihib, sellesse, kus sul on mugav kurikaga lajatada, siis ma ise proovisin ka paar kurviga palli visata. Maidule olen ma resultatiivsete söötude eest muidugi tänulik.
    Jimiga tuli nende küsimuste ja Jimi enda julgelt detailse, isikliku vastamise peale minu arust täpselt selline intekas, nagu mulle meeldib kui intekas on. Ajalehe intekal on minu arust kaks viga:
    1) Liiga lühikene. Ei ole selle piiratud ruumi sees võimalik huvitavat juttu rääkida, lõpuks on nii, et vahet pole, kes räägib, kõik intekad on ühesugused. Detaile ei jääta sisse, midagi uut ja lahedat teada ei saa.
    2) Intekat teeb mingi suva ajakirjanik, kes pole midagi ettevalmistand, ei oska midagi kommenteerida. (Okei, neid on ka lahedaid, mul on üks selline sattunud ka - lahe - aga see on harv juhus)

    Grand Circulari point on just selles, et tekitada ajaloolisi dokustaate, kus intervjueerijal ja intervjueeritaval on ühised huvid, rohkem nagu dialoog kui ustlus. Mulle läheb see idee raskelt peale.

    Mind väga huvitab, muuseas, kellega ja milline saab olema Jimi järgmine!

    PS. Tänud ja Joannale kerge keeletoimetuse eest.

    PS.

    ReplyDelete
  4. romaanivõistluse teise koha sai "liblikad janus"

    ReplyDelete
  5. Sai jah! Ja paraja suutäie sai naerda ka, just mingi paar päeva pärast intekat sain teada.

    ReplyDelete
  6. Kordaks kajana ja kirjutaks omalt poolt alla: intervjuu nagu intervjuu olema peab. Väga hea töö ja mõnus lugemine (:

    ReplyDelete