Monday, March 16, 2009

Why "Watchmen" is important

There is a remote possibility that you might not know what „Watchmen“ is. Which is hard to believe, since you obviously have an Internet connection. If you do have one, I refuse to believe you weren’t there last June, when the first trailer for „Watchmen"came out. Blogs went nuts, Rotten Tomatoes did a frame-by-frame analysis of it. A frame by frame analysis! It was hard to miss. But on the oft chance, that you did miss it, let me tell you what you might have thought. If there’s even an ounce of geek in you, you’d have been like: „Whoah! Epic!“ It was set the Smashing Pumpkins´ „The Beginning is the End is the Beginning“, there were costumed heroes in it, a lot of slow-mo. All and all, the impression I got, was the following.

Five guys are gathered around a table, „300“ director Zack Snyder included.

„After „300“,“ says one of the guys, „we could very well work on a HUNDRED MILLION DOLLAR budget for our next!“
„Yeah, I suggest we do „Watchmen“,“ says another, „It’s one of the greatest graphic novels of all time, because there’s, like, themes in it! It’s deep that way. Psychological. They say it’s un-filmable. I say: those guys, they’ve never heard of slo-mo!“
And then Zack Snyder says: „It’s funny you should say that. You see, sometimes I like to take an mp3 player and just walk around the city. And while I’m doing this, I imagine all kinds of cool stuff happening (in slow-mo) and it’s set this music. You could say it’s my modus operandi. Just yesterday I had this song by the Smashing Pumpkins on. There´s this one bit where Billy Corgan goes: „does it make you happy / you’re so strange“ and you know what? I saw „Watchmen“! I saw the Owlship rise from the water. It was awesome. We should absolutely do „Watchmen“ next.“
„I think we should also have „The Sound of Silence“ by Simon and Garfunkel. We should have it in the movie, when they bury The Comedian!“
„I love that song!“
„Yeah, but imagine how much cooler it would be, with like, costumed heroes and rain, and oh! Leonard Cohen’s „Hallelujah“. That’s another one!“
„Totally,“ says Zack Snyder „we should have a sex scene with Cohen’s „Hallelujah“...“
„In slow-mo?“
„God damn right! And then there’s that Philip Glass piece from „Koyanisquaatsi“, that should definitely be in the movie!“
„Yeah, that’d totally balance all the pop out, Philip Glass would give us credibility!“
„Plus“ says Zack Snyder „I just listened to Glass another day and I got this, like, vision. There was fucking Mars! And Doctor Manhatten was there, and then he starts his monologue and it goes on for ten minutes! Man, this Philip Glass piece would be awesome with it!“

Nine months later „Watchmen“ comes to a cinema near you. I will not debate the awesomeness of it’s source material. It’s a good book, with it’s fair share of problems. You should read it. Before or after the movie, I cannot say. But see the movie. It's important. Sometimes geeks grow up and discover a sizable amount of financial lift at their disposal. The moment is sheer wonder. It becomes apparent why us humans like to throw a little unpredictability into the mix. This is what culture is supposed to do: burn all those funds - all that same old, same old - into something completely unpractical. Into one, grandiose, geek-tastic dream sequence.

Of course, the rhythm of the novel’s complicated narrative suffers as they shuffle it around for scenes in a movie. Sometimes you get transitions from something as unfittingly mundane as „guy gets thrown into prison“ to naked figures, kissing on the planet Mars as a massive, nuclear explosion rips them to pieces. But that’s cool, three seconds into the explosion, you’ve already forgiven everything. In fact, these hiccups are part of the reason, why „Watchmen“ is so interesting. It’s massive, yes, but it’s also - different.

For example: the performances are uneven, all by relatively unknown actors. But where else in Hollywood have you seen seven new actors take center stage in a grand project like this? Without one star in there! Some fare better (Jackey Earle Haley is spectacular as Rorchack, as is Billy Crudup as Doc Manhatten) while others are less impressive. But they are all, simply put – interesting. I do not agree with the criticism Malin Ackerman has gotten for her smoking hot babe, by the way. I mean, she’s smoking hot, that’s as far as it goes. But that’s the way the roll was written and again, it’s great to see some new smoking hotness out there, inhabiting that yellow spandex suit. In fact, any flaw in „Watchman“ (except for the glued-on ultra-violence - my one big quarrel with it) can be negated by the strength from which it springs.

It’s fragile, of course. The narrative strains. But then again, it’s ambition would not have it any other way. Logic suggests: it simply could not have been better adapted to screen. Of course it comes off as more of a collection of brilliant moments, than one, coherent narrative. But those moments are brilliant indeed. In fact, this film has already won as it’s opening titles roll. You know those tricky, postmodern things directors like David Fincher like to use as technical demonstrations. Well, „Watchmen“ comes attached to the best one ever.

In the end those five guys, at that table, they were right. What they do is important. It is more important than the entirety of Latvian literature, for example. And it’s also more important than movies like „Doubt“ and „Frost/Nixon“, however well they’re done. Because it is new. It’s the cutting edge of human culture. 8/10

21 comments:

  1. ma kasutaks siin veel võimalust ja küsiks, et mis värk sellega on, et osa asju on inglise keeles ja osa asju on eesti keeles? olenevalt sellest kummas keeles on lihtsam mingit teemat käsitleda või olenevalt sellest, kelle jaoks artikkel mõeldud on?
    vaata mulle meeldib asju oma peas lahterdada ja selline asi confusib mind.

    notice that i used the word "confused" deliberately in order to make this post bilingual. ma lugesin seda jimi artiklit keelest enne ja ma kohe kujutlesin kuidas jüri kuuskemaa läheks berserki kui ma oleksin ilma põhjuseta öelnud, et miski confusib mind.

    mul üldse on selline keelehirm, ma alati kardan, et ma teen kuskil mingi typo ja siis kõik arvavad, et ma olen debiilik ja ei oska seda sõna kirjutada, eriti kui ma pole suuri algustähti ka veel kasutanud.

    ja noh üleüldse.

    ReplyDelete
  2. Igal juhul mulle meeldib, Robert, su pompöösne ja ülevoolav stiil (kuigi päeval, mil see lainena mind matma tuleb...). Õnneks ma pole veel läti kirjanik jne. Põhiline hea selle arvustuse juures on sulle omane hüüdev, kohati karjuv emotsionaalsus. Tunne, kui otsus. Nagu kivisildnik - värk saab ö e l d u d . Selles suhtes alati entertaining. Võtan selle üheksal päeval kümnest enne tuima, õlgu kehitavat ükskõiksust. Kui plaanisin juba niigi "Watchmeni" vaadata, siis nüüd vaatan eriti varsti.

    Ragnar, sa peaksid nägema, mis kohtuprotsess keeleteemale Purpurmust.org/foorum kommentaariumis järgnes. Ma arvan, et sa ei viitsiks seda lõpuni lugeda, aga pilt on juba visuaalselt midagi ütlev.

    Ja, noh, Robert tahab ZA/UMile international fame'i. Hence the English.

    Here's a thought: millal hakatakse tootma monitore, mis suudavad tõlkida internetilehed ja muud tekstid Braille'i, pimedatele?

    ReplyDelete
  3. "Cutting edge of human culture" - mulle meeldib see. Paatost täis ja ilus, tekitab tunde, et midagi on veel toimumas.
    Väga nüri on muidugi see, et ta päriselt ongi olulisem kui terve Läti kirjandus. Sa vaata neid making of videosid, sa vaata seda t-särgi või pusa väel tiinekat kes kannab nime Zack Snyder (ei usu üldse, ta on tegelikult neljakümnendates eluaastates vanamees). See nohik on olulisem kui üks terve riik baltikumis.

    Tegelikult on teos muidugi palju olulisi inimesi, ei maksa unustada suvalist puutöölist kaamera tagant ega ka Moore'i ja Gibbonsit ja Higginsit. Aga nüri tunne tuleb ikkagi.

    ReplyDelete
  4. Aga mis skaalal ja kaalukaussidel me läti kirjanduse ja "Watchmeni" olulisust võrdleme? Lubage küsida.

    ReplyDelete
  5. intergalactic planetary
    planetary intergalactic

    ReplyDelete
  6. Revüüd (minu omad) on inglise keeles sellepärast, et need kirjutatud nö "in character" (muh-hah-haa!). Õiget vingumist ja laiamist ma ei saaks endana esitada, tuleks mingi tõrge ette. Kriitika on üldse veits kahtlane asi ju. Ma ei tea kui õige see punktipanemine asjade suures plaanis on... Lahe on selline kriitika, mis kirjutab ainult asjadest, mis raskelt peale lähevad ja siis arendab asja filosoofilisi niite pidi edasi. Sellist kirjutaks Robertina. Aga sellist meelelahutuslikku värki teeb

    Gary.

    Gary on vinguv ameerika indinohkar, filmide passija ja üldse üks ebameeldiv tegelane. Kindlasti kannab ta V-kaelusega džemprit ja disainer-teksasid. Ma kujutan ette, et ta võiks kirjutada näiteks musa revüüsid Blenderisse (mitte nii hull kui Pitchfork!) ja filmikaid ka mingisse netipõhisesse aga blogist veits pretensioonikamasse keskkonda. Inglise keeles kirjutab Gary sellepärast, et ta see osa tegelaskujust.

    Gary´l on väga hea meel, et rahvale ta kirjutised peale lähevad. Gary loodab, et siis kui rahvas näiteks Watchmeni ära on näinud, siis nad räägivad Gary´le, kuidas neile meeldis.

    ReplyDelete
  7. Ning: tunnistan, veits on inglise ja eesti segakeele tampimises ka nihilismi sees. Tead küll, et ajaks kännud närvi.

    Fuck you, känd! Ma dual wield´in glaadiuseid, zweihänder seljas!

    @ Sander - selles mõttes on nukker see Läti kirjanduse värk, et globo-juttu ajavad inglise (ning tegelt ka Kesk-Euroopa) keelsed riigid tegelt pole vapšjee mingist Läti (või ma ei tea - Tšaadi?) pasast huvitatud. Neil on oma ülbe, imperialistlik kultuurmionopol, globalismi teema on tegelt marginaalne.
    Aga samas. Kes keelab Lätil või Tšaadil - justnimelt kättemaksuks! - korraldamast ekstraüüsilistes mastaapides kultuuriplahvatus, mille kõrval impeeriumi enda ajast ja arust stambid kahvatuks? Keegi ei keela. Nur Was Nich Ist Ist Möglich.
    Aga kui visiooni napib? Kui ei oska ega taha inimkonna asjus kaasa rääkida, ei suuda elevuse atmosfääri levitada, siis on paras ka kui üks päev ärkad üles ja avastad: superkangelased, aegluubis, on hiiglaslikud ja mina olen smurf.

    ReplyDelete
  8. kaspar vaatasin väärtpaberiregistrit: miks türa sa paigutasid raha firmasse, kus töötab rain pärn, kui küsida tohib?

    ReplyDelete
  9. Hahaha. Viimane kommentaar on nii teemasse.

    ReplyDelete
  10. MUHHAAHHAAA! Kuu postitus muidugi, see on kindel. Aga ikkagi: kellelt?

    And how exactly does Rain Pärn factor into this?

    ReplyDelete
  11. kuidas see nyyd käikski.

    FIRMASSE, KUS PANOMEES TÖÖTAB, TULEBKI JU RAHA PAIGUTADA.

    minu meelest. :D

    ReplyDelete
  12. Robert Tule kindlasti, väärtpaberiregistrimees, ja räägi, mida muud huvitavat oled leidnud!

    ReplyDelete
  13. Seltsimehed, pistke see Watchmen endale PERSSE (ja väärtpaberiregister ka).

    Sest koos Watchmeniga, eksole, ilmus kinodesse selline asi nagu Let the Right One In, ja see väärib kogu tähelepanu korraga, mis me saaksime talle anda.

    Ma arvan, ma pole vist kunagi midagi nii head näinud.

    See on kohustuslik vaatamine kõigile, minu sõnad ei taha kirjeldada seda, kui hea see film on.

    Ja vastupidiselt Blade Runnelile, mida te ei saanud kinos vaadata kuna polnud eriti sündinud, on teil see võimalus selle filmi puhul olemas, kell 21.30 kobarkinos, neljapäevani.

    Sellele peaks mingi grupirevüü kirjutama, kõik kirjutavad, kui hea see oli.

    Minu lõik oleks umbes selline: nii hea, et raske oli hingata, kui kinost välja tulid.

    10/10

    Kaspar

    ReplyDelete
  14. Vaata, Kaspar, Let Den Rätta Komma In oli väga tähtis SEPTEMBRIS, siis kui see välja tuli, siis kui ma sellest non-stop lällasin ja siis kui kõik teised inimesed maailmas (peale kino-Kalveti) selle arvutist ära vaatasid.
    Vahest ei ole lihtsalt võimalik oodata kuni seniilne kobarkino lõpuks filmi näitama hakkab, eksju. Muidu juhtub nagu sul just juhtus.
    Aga film on hiiglaslik, seda kindlasti. Ma vist panin küll 9 või midagi sellist aga jah, sul on üldiselt õigus.

    ReplyDelete
  15. Mina vaatasin seda PÖFFi ajal Kosmoses. Ma arvan et enamus inimesi ei teadnud mis neid ees ootab, sest mõnedes kohtades karjuti ikka päris kõvasti :)

    ReplyDelete
  16. Ma arvan, et see film ("Watchmen", mitte see rootsi asi) ei ole üldse nii oluline. Ja Läti kirjandus ruulib.
    Ja see review on stiililiselt ebameeldiv, keeleliselt ja grammatiliselt keskpärane ning sisul poolest infantiilne.

    Aga noh, see kommentaar on kirjutatud "in character" ja seda arvas hoopis mingi... Nathan.
    Mine võta siis kinni.
    Godfuck.

    ReplyDelete
  17. Oki. See eelmine oli puhtalt provotseerimiseks.

    Mis ma tegelikult tahtsin küsida, on: kas Gary muudab arvustuse kirjutamise vähem personaalseks?
    Tulemust ju ei muuda, ma eeldan, et väljendatud seisukohad on siiski Roberti omad ja tegu ei ole ilukirjandusliku palaga. Kas kirjutamisprotsessi muudab?
    Kriitika peabki ju olema personaalne.

    ReplyDelete
  18. Hmm... Paras küsimus, Johannes Siitan. Vist ikka muudab küll. Siis kui tänaval Krisjanis Valdemars vastu jalutab ja teatab: "Midas türas sa seal zaumis kirjutasid, et 300s režisööris löömafilm on kogu Läti kirjandusest tähtsam?"

    (mida ta tegelikult ei tee, sest ta on juba sada aastat surnud)

    (ja isegi kui ei oleks, siis ta ei räägiks maitsetus läti keele paroodias)

    Igatahes... siis ma saan osutada enda kõrvale, tühja koha peale ja öelda: "Gary, kaitse oma röögatuid avaldusi nüüd, minul pole selle kõigega midagi pistmist."

    ReplyDelete
  19. Krisjanis Valdemars kahtlemata ootab hirmu ja ahastusega, et mäherdune üllitis järgmisena leibeli "tähtsam kui Läti kirjandus" külge saab. Keerleb hauas nagu spinnervelg.

    ReplyDelete