Sunday, April 12, 2009

Videomängu Obskuuria No 2

The Path - Hiljuti tuli välja selline mäng. Ma pole ise veel proovinud aga jutud käivad, et on väga kõva. Sa kontrollid tütarlast (neid on muide kuus tükki, igaüks natuke erinev) ja sa võiksid näiteks vanaema majja jõuda. Muidugi võid sa ju mööda teed minna ja pärale jõuda üpris kähku. Või siis teest kõrvale kalduda, metsa ära eksida ja kohtuda kurjade huntidega ja metsakummitustega, sattuda lilleaasadele või mahajäetud mänguväljakutele. Kõik väga tumedates toonides.
Autorite koosseis on enne välja andnud mängu, kus sa oled vanadaam kes jalutab läbi surnuaia ja istub pingile jalgu puhkama. Muusika hakkab mängima. Siis ta tõuseb püsti ja läheb koju. See on demo variant. Täisversiooni ostes saad juurde võimaluse, et naine sureb ära. Rohkem infot - The Graveyard. Ja siis veel: intervjuu autoritega (natukene räägitakse ka mängust kui kunstist) 

Passage - Autor on kutsunud seda Memento Mori mänguks. Põhimõtteliselt on see mäng, kus sa elad. Sa näed seal nurgas on olemas tinglik punktide arv, mis justkui hindab su elu koguväärtust. Elukogemuse võimaluste väli on su ette laotatud, kaardistatud x ja y teljele ja mööda x telge edasi minnes saad sa punkte juurde. See on su elu edukuse mõõt. Sa saad muide rohkem punkte, kui sa lähed mööda y telge allapoole labürinti seikluseid ja aardeid otsima. Pane tähele, kuidas sa saad veel rohkem punkte, kui sa võtad endale naise ja temaga koos õnnelikult edasi elad.. aga labürindis on armastatuga raskem navigeerida ja tihti tuleb leida kompromiss või jätta aarded maha. Sa märka, kuidas su ees on ähmane arusaam tulevasest elukäigust, mingi aimdus, mil moel sa teda kavatsed elada ja mida vanemaks sa jääd, seda selgemaks ta muutub. Mälestused su selja taga on nooruses veel õite teravad, aga vananedes kuluvad nad ja pole enam teab mis selged. Ja varsti jäävad su juuksed halliks.
Noh, teeme ZA/UM'i elu-edukuse kõrgeimate punktide tabeli!?

Braid - Mäng tuli just hiljuti arvutile välja, tegelikult on ta juba peaaegu aasta Xbox Live'i peal väljas olnud. On peategelane Tim, ta kannab pintsakut ja lipsu ja tahab keppi. Tegelikult on peategelane muidugi natukene romantilisem. Ta otsib taga oma Printsessi. Lühikeste tekstilõikudega antakse mõista, et nad on kunagi armastanud üksteist ja olnud õnnelikud, siis on aga öeldud asju, mida ei saanud enam tagasi võtta. Printsess lahkus aga igatsus jäi. Sealt tuleb sisse ka mängu mehhaanika. Sa saad aega tagasi keerata. Noh, et jooksed ja hüppad aga hüppasid otse vastase otsa, mitte talle peale ja sured ära.. aga tegelikult ei surnud ära, sest sa kerid aega tagasi.. mängus on väga ilusasti öeldud: "Vigade peitmine ajavoltide vahele aga kogemuse võrra rikkam." Neid mehhaanika nippe tuleb juurde, nad on kõik väga kavalad. Aeg, mis liigub edasi, kui sina liigud edasi (ja tagasi kui sina liigud tagasi). Mis hulle maagilisi trikke Tim ka ei teeks andestuse nimel. Samuti postmodernistlik eneseteadvus ja eelnevatele teostele viitamine "The Princess is in another castle."

Aether - Mäng kahtlusest ja kartusest, lapsepõlve hirmudest ja luupainajatest. Aetheris sa liigud planeedilt planeedile oma fantastilise keelratsu seljas. Igal planeedil on kujutatud mõni lapsepõlve kartus (üksinda olemine, tagakiusamine jne). Saad oma vahva väljamõeldud sõbraga neid muresid lahendada ja leevendust otsida. Iga mure murdmise korral aga muutub su koduplaneet Maa aina väikesemaks ja väikesemaks, kuni sa lõpuks kaod tagasipöördumatult oma fantaasiamaailma ära. Mine enne viimase mure lahendamist veel kodust korra läbi, sa vaata kui väike ja kurb ta on. Äkki oled sa tegelikult juba pikkade varrukatega jakis, pehmes toas?
Kogemus ja unenägu lapsepõlvest, sa vaata, mida kõike see videomängu formaat sul laseb teha. Mis sa arvad, et saad sellist melanhooliat galeriisaalist ka või?
Ei saa.

11 comments:

  1. "Passage" on päris vähe kurb mäng. See kui sa lõpuks vaatad, et aardeid on väheks jäänud, tahaks tagasipoole minna, aga siis avastad, et tüüp liigub vaateväljal ikka edasi ja sa ei saa sinna enam minna. Ja siis muidugi see, kuidas tüdruk ära sureb lõpus ja siis sa lähed üksi edasi mingil mõttetul hallil taustal, ilus muusika mängib, midagi ei ole teha. Minut, veidi veel, siis vajud ise ka kokku.

    Esimene kord mängisingi tüdrukuga muuseas, vapšjee võimatu oli aardeid saada! Enamus aardeid ei aktiveeru üldse. Aga eriti mõjus moment oli üksinda mängides, karjäristina. Lõpus üksi edasi koperdada, vanamehena...

    Jah, hüva pikslimäng on. Soovitan.

    ReplyDelete
  2. "Aether´it" ei saa pelada, pole hiirt ja asi ei reageeri läptopile. Aga soovitan, väga ilus näeb välja teine. Mängiks kui hiir oleks.

    Üldse üks väga ilus valik on, herr Rostov. Ühtlaselt kurvameelne.

    ReplyDelete
  3. Kusjuures on üleüldisem tendents, et enamus need arthaus mängud on kurvemad. Tundub nagu nad vastandaks ennast high octane jalaga näkku tulnukamõrvarite "Eat shit and die!" loosungitele ja ka indiekate naiivsele lustlikkusele.
    Kui mängud proovivad enamasti (kas jõhker või naljakas) meelelahutus olla siis 'sõnumiga mängud' on vastupidi melanhoolsema minekuga. Kergem mängijat mõtlema panna? Nad on aeglasema sammuga, annavad sulle kõmmutamise ja adrenaliini kõrvalt mõtisklemiseks aega. Teevad hinge õrnaks ning seejärel kallavad sulle oma moraali või idee kurgust alla.

    ReplyDelete
  4. Aga kuidas Aetheris teistele planeetidele saab? Ma hõjun niisama mõõtmatus maailmaruumis ringi ja midagi pole teha... See on ka muidugi väga õpetlik aga ikkagi...

    ReplyDelete
  5. Noh, seal on need näidikud servades mis näitavad kuhu suunda need maailmad jäävad, proovi ennast sinnapoole loopida. Kui sa juba hõljumas oled siis sa vast tead, et loopimine käib nii, et hiirenupuga saad keelega millestki kinni haarata ja siis sealt end tõmmata või tõugata või ümber selle tiirutada.

    ReplyDelete
  6. Okei, leidsin üles. Ja ei, see efekt, millega planeeti vahetab ei ole väga mage. See kerge sisse zoomimine koos peadpööritava muutusega raskuskeskmes. Aga mäng on ikka läppari hiirega veits liiga frustreeriv. Ehk seletab, mis edasi juhtub. Maa muutub järjest väiksemaks, okei, aga, mis viimase planeedi lahendamisele järgneb?

    ReplyDelete
  7. http://www.youtube.com/watch?v=rflvhOE12IA Mingi tüüp on siin küll mingi oma muusika taustaks pannud mis pole päris see : / Aga ta põhimõtteliselt mängib ta läbi. Näed ära kui lõbus on normaalse hiirega ringi lennata ja mis seal lõpus siis juhtub.

    ReplyDelete
  8. Sain ikka ise hakkama sellega lõpuks. Kuihi läppari parem klahv on nüüd küll veits logisevam kui varem. Raskelt soovitan teistel ka mängida neid Sandri mänge. Alustuseks näiteks seesamune "Aether". Ta ei pane neid nalja pärast siia, need on päriselt ka väga mõnusad!

    Ning - ütles, et "to be continud". Kas järg on valmis? Ei ole? Millal tuleb? Tahaks mängida. Äkki on mingi veel ägedam keelratsu. Mis muuseas on Wormsi pealt võetud printsiib. Bungee rope sealt - kohutavalt nauditav asi ja võib sulle õige kasutamise korral põhimõtteliselt kõik mängud võita. Siin on sama mehhaanika, ainult, et graitatsiooni on vähendatud.

    ReplyDelete
  9. Ning veel üks postitus sellesse kahekõnesse siin: hakkasin just "Pathi" sikutama (support indie gaming my arse, I'm a pirate, arghhh!) Lugesin mingit revüüd nimelt ja see pani... hmm... kas "suu vett jooksma" oleks liiga perv asi, mida öelda? Igatahes, ma tean üht herr Rostovi, kes hakkab närvidelekäivaid tehnilisi meile saama varsti. Kräkkimisest ja muust sellisest. Cos I'm a pirate, Arghh.

    PS ZA/UM supports information theft in all it's forms.

    ReplyDelete
  10. Nii palju kui ma tean siis Aetheril pole järge. Sellega vist pidi juhtuma päris täispikk mäng, et see flash asi oli justkui prototüüp? Aga ma pole kindel ka.
    Kui juba Path siis Braid ka, see ajaga mängmine on tõesti väga äge.
    Yarrrrr muidugi.. aga Support the Indie Devs ka : )

    ReplyDelete
  11. Ja tšeki! Keegi noor nõid on su laused grammatiliselt korrektseteks võlunud. Jutumärgid ja puha! Coz here at ZA/UM we keep a clean record for the grammer nazis!

    ReplyDelete