Sunday, April 19, 2009

Miks ma armastan Xiu Xiu'd


Black hair got you down tonight

Black love black cuts from your work
Weep like the busted girl you are
Wash down your hope in the car

Xiu Xiu "Suha" albumilt "Knife Play"

Xiu Xiu on Ameerikas Californias San Joses sündinud ansambel, mida veab Jamie Stewart. Jamie oli koolieelikute õpetaja, nüüd siis ühe bändi isa, millel, julgen nimetada, on 00ndate uuenduslikumaid helikeeli. Xiu Xiud kuulates kangastuvad kujutellu jõe ääres nuttev hiina tüdruk, hüljatus, kaugus vanematest, armastuse, usu ja lootuse paigutamine varem märkamatuks jäänud esemetesse ja tegudesse. Mõnes mõttes on see kõige kurvem muusika.

Esimene Jamie Stewarti lugu, mida kuulsin, oli tema cover Tracy Chapmani loost "Fast Car". See oli niivõrd pateetiline ja muremurtusest nõretav, et ma ei mõistnud, kas tegu on nalja või tõsilooga. Mulle meeldib Jamie Stewarti laulmisviisi kirjeldada nii: ta laulab nagu meeleheitel koduperenaine, desperate housewife.

& siit jõuangi oma armastuse põhjenduse järgmise punktini. Kui jõmmi-/ossikultuur Eestis 90ndate teises pooles õitsele lõi ja oma semantikakomplekti paika sai (tüdrukutel alt laienevad, ülalt liibuvad püksid ja platvormkingad, poistel kiilakad pead ja bemarid, suured sulejoped nii poistel kui tüdrukutel), olin mingi külje pealt innuga huvitatud sellega kaasas käivast muusikast, tümmist - ühesõnaga trance'st. Neoonsinised unistused ja sätendavad kehad. Mingi natslik loomalikkus, sirgjoonelisus ja siirus, selline hüper eneseväljendus: mina tahan sind, sina tahad mind, lähme paneme südamed kokku ja sõidame maailmast üle. Ekstaatika, minevikutus, jääv hetk ja igavene noorus, kus öö ei lõpe. Nagu reivi jätk, aga juba toorvormilisem, puhastatud igasugustest avangardsetest ambitsioonidest. Jäi tümm ja ingelhäälne naisehääl, kes laulis neoonsiniseid lubadusi.
Jamie Stewart viib tümmisematel hetkedel selle vormi täiuseni (kuula kasvõi, kui tume lugu on Pussycat Dollsi "Don't Cha" Xiu Xiu esituses), jäämata sellele pidama. Ma ei tea, mis žanrit Xiu Xiu teeb, aga ta teeb oma muusikaga mitut olulist asja korraga.

Ta matab tümmi hästi sügavale nõnda, et see muutub südameks, krutib selle jänese südameks, inimese südameks või aegluubis voolava jõe ainsa löögi voogamiseks, plastikumaigulised süntekahelid lööb pealispinnale kildudeks katki (et keha ikka sätendaks), riputab üles mõned hiina kellukesed ja laulab sulle siiramalt ja katkisemalt, kui mehele kohane - nagu desperate housewife, sõidutades sind vahel gondlil mööda vaikselt sulisevat jõge, mille kallastelt heljub lookas okstelt langevaid kirsiõisi; vahel lebad sa lihtsalt tühja keldritoa põrandal läikivas magamiskotis kõveras ja tunned end nii, nagu tunned.
Xiu Xiu on see, kui 50. eluaastale lähenev koduperenaine istub oma kahvatuks pleekinud kahetoalises korteris, lokirullid peas ja lilleline köögikleit seljas ning muljub oma pragunevaid käsi, vaadates hääletut teleriekraani, seinal rippuvat kuldse raamiga hobusemaali ning aknast paistvat pimenevat taevast. Ta tütar vihkab teda ja mees on sageli ära. Nende peres ei räägita asjadest, ometi on tema hingel õige palju hulluks tegevat ja vahel tunneb ta, nagu oleks ta hoopis kellegi kauge ja tähendusrikka hajuv unenägu. Ja siis, et oma tundeid väljendada, otsib ta kokku lõõtspilli, kitarri, kandle, mõned kellukesed, arvuti, sünteka ja mõned retsid kõlarid ning välja tuleb kõige uuem, mingis-mõttes-kõige-kurvem muusika, millest Jim algul üldse aru ei saanud. Ta [housewife] pole kaugeltki enam nudipeavoolustandardite järgi ilus ega noor, saati siis moodidega sünkroonis, skenedes orienteeruv, aga a new life unfolds, ta tunneb seda oma sala-salajases südames.
Kestev hetk muutub põhjatuks ajakaevuks, kus kajab igavik, armastusavaldused lähevad helesinise taeva ja kergete valgete pilvede poole, mitte ei jää raskete mustade klubiseinte neoonsinisesse laserjoontest läbi tarastatud õhku pidama, maailm sõidab lauljast üle ja ta alustab uuesti nullist, paigutades uue lootuse elule, mis ta välja sülgas, sest minna pole kuhugi. Kõlab masendavalt? Ei, see on täiesti nunnu muusika.

Xiu Xiu muusika kuulamine ja õppimine on andnud mulle uue elutaju. Selles on mingi uus irooniavaba, piinlikkuse mõistest lahtiütlev eneseväljendus ja olemine.

Millest Jamie laulab? Igatsusest, oskamatusest justkui lubamatute tunnetega diilida, olles ometi nende tulva alla uppunud, hüljatud lastest, surmasoovist, imelikust lepitusest, armastusest, kaisuloomadest.

Kõige eriskummalisem Xiu Xiu albumikaas on 2003. aasta plaadil "A Promise":



See on foto Hanoi meesprostituudist, kes haakis end ühel õhtusel jalutuskäigul Stewartile külge, mispeale Stewart võttis ta endaga hotellituppa kaasa ning, heideldes süü- ja veidrustundega, maksis talle, et noormees poseeriks madratsil alasti nukkudega.
Xiu Xiul on siiani välja antud kaheksa albumit +1 best of (singleid, EPsid, kogumikke ja koostöid on aga palju rohkem). Hiljutisim Xiu Xiu album laenas pealkirja Elfriede Jelineki 1975. aasta romaanilt "Die Liebhaberinnen", mis Martin Chalmersi tõlkes muutus pealkirjaks "Women as Lovers".

Jamie Stewart teeb nüüd (muuhulgas) koos Freddy Rupperti ja Nika Rozaga bändi Former Ghosts, kellest olen varem põgusalt juttu teinud.

Ma <3 Xiu Xiud.

when seven cop cars
are outside of our bedroom
a new life unfolds

Jamie Stewarti haiku Xiu Xiu blogist, kuupäevaga 13. detsember 2007

7 comments:

  1. how did I end up here
    curled up on this couch?
    where did you learn such a bold wink
    whisking me off to your bedroom?
    mousey toy
    this continent is lit by the holocaust
    beneath my ribs (between my lips)
    mousey toy
    how did two tiny ribbons untie
    and unfold into a lime tree?
    then to darken a room for other men
    a dove hit mid-flight turns away

    Xiu Xiu "Mousey Toy" 2005. aasta albumilt "La Forêt"

    ReplyDelete
  2. Heliliselt oli tõesti väga, väga ilus muusika. Eriti hästi miksitud basstrummi helid ja natuke Suede´i meenutavad kitarrid. Vokaal tundus imelik ainult. Hirmus emotsionaalne, ütleme nii. Ehk on harjumise asi. Aga huvitav muusika oli.

    ReplyDelete
  3. No täpselt. Vokaal ongi algul selline, et: "Mis toimub?" Nüüdseks on see osa mu ajust.

    ReplyDelete
  4. Aimasin jah, et võib olla üks nendest vokaalidest, mida peab veits nähtamatuks seedima enne, et mingid võõristuse indikaatorid punasesse ei lööks ja nõnda muusikale vahele ei segaks. Nagu Robert Smithi huilgamine näiteks.
    Aga soovita mulle üks album neilt, kõige mahlakam, meinstriimim ja meloodilisem palun ja ma lähen ja "ostan" selle endale.
    "Poest".

    ReplyDelete
  5. Soovitan sellisel juhul 2006. aasta albumit "The Air Force". Jookseb pehmelt, mahedad tümpsud ja Stewarti nõbu Caralee McElroy ingellik tüdrukuhääl. Albumi kolmandat lugu "Hello from Eau Claire" saab kasutada testina: kui seda kellelegi lasta ning ta väidab, et see lasteaia-tagahoovi-mänguplatsi-roheluse-ja-nätsukommide-musimusilugu pole väga armas, on ilmselt tegu mingi kolliga.

    ReplyDelete