Wednesday, April 1, 2009

Joanna Ellmann: üks luuletus


Joanna Ellmann otsustas siia panna ühe enda luuletuse, detsembrist 2008. Nautige. Et postitus visuaalselt ilusam oleks, valis ta kõrvale ühe Zdzislaw Beksinski 1979. aasta maali. See ei ole väga mage maal, leiab toimetus.

kunagi seisan minagi üksinda
palava põllu tuhkhallil äärel
leheliblede kolletand mälestustes.
loen pilvedest sadavaid västrikke
ja vaatan kauguses lõõmavat merd.
jooksen läbi tuulte ja linnuparvede,
heidan hingelt halla,
mis on kogunend süteks
helepunase lõkke niiskesse prahti.
näen keerduvat koort
tantsimas tuuletantsu väreleval leegil
veel enne viimast põlemist,
endal rahutu väänkasv kuklal huilgamas.
tammetõrude praksuv vaikus
tulevõrude keskel
viib mu hajuvate, kustuvate
hammasrataste ilma.
ajukeerdude ununend sopis
aiman kauguses kumamas
diskokerana vilkuvat majakat.
see on hõbehall tee
kadunud radadele
laskun ajamasinasse,
ujuvate sinisäbruste
juhtmete keskele
otsin taga kadunud putukat
maailma viimase pilve
ääretu sügavalt piirilt.

3 comments:

  1. Edasiareng - seda kindlasti. Nagu kogu su uus staff. Aga selles, kavandatud teises luulekogus, mida ma praegu loen, on paljud sellest siin pea jagu üle. Luuletaja enda pilt oma tekstist võib olla hoopis teistsugune kui lugeja oma ja nii on tal endal raske valikuid teha - mida demoda? Vast pole minu asi siia kommentaariumisse asju üles panna aga lihtsalt niisama, näitamaks, kellega tegemist on (ja mõneti ka ülalseisvat Psühhotõud illustreerimaks) - paar katkendit.

    oh kui ilus
    rohelisemustriline hallitus-
    seen levib pääs
    põrandast
    laeni ja
    niiskeisse juustesse

    (---)

    oh kui ilus
    teadvuse seeneniidistik
    sõlmib end kokku ja lahku ja
    jälle tagasi kokku

    ReplyDelete
  2. Ju on mul kergem vaadelda varasemaid tekste - sinu näide on kirjutatud märtsi lõpus nimelt - alles hiljuti yhesõnaga. Siin olev tekst, ma ei tea isegi miks, meeldib mulle aga yhtne lemmik ta ei ole. Aitäh aitäh, edasiarengu mainimise eest. Eks eelmine kogu mul ongi ju kirjutatud nii 17-18 aastaselt. Luuletajal on tõesti end ise raske hinnata, olen nõus - ja tihtipeale tekib kysimus, kas ta yldse peakski enda suhtes seisukohta võtma.
    Muide, see ylemine psühhotõu oli küll nii, et ma vaikselt juba kujutasin seda päris esimest pilti sealsest grupist selle mu lulka illustratsioonina, mille sa siia panid. Aga jah, aitäh aitäh!

    ReplyDelete
  3. Ja siis on seal veel "Orbitaalbluusist" ka midagi...

    ReplyDelete