Wednesday, May 20, 2009

Raamat: Andres Allan "Öötrükid"

Ilmus Andres Allani raamat "Öötrükid", mille kaas on ka antud postituse juures olevaks pildiks. 

Luuleanalüüsi ei hakka ma oma arvatavasti subjektiivse hinnangu tõttu tegema. Kuid mainin siiski ära ning panen siia järelsõna autori ja teise osa koostaja Lauri Sommeri kirjutatud lühitutvustuse, mis on ka mujal netiavarustes üleval. 

"Mõistatuslikult ja vara lahkunud Andres Allan (1965-1988) jõudis olla varane punkar, teoloogia üliõpilane, karateka, mõisaomanik ning müstilise varjundiga rändaja. Tema jõuliselt siirad, nägemuslikud ja looduslähedased tekstid on ehk kaheksakümnendate huvitavaim varju jäänud luuleleid. Kolmandik “Öötrükkide” luuletustest on varem ilmumata. Pikk järelsõna räägib nii Eesti alternatiivkultuuri suunanud teemadest, kui Allani omailma varjatud soppidest." 

Ja samuti lisan siia tutvumiseks ta kogus oleva, elus viimasena kirjutatud luuletuse. 









Olid küünlakuu viimased päevad.
Raiusin kaevu jää sisse augu.
Öösel lõppes vesi otsa ja läksin uuesti
kaevule. Kui jää raksatas,
süütasin küünla põlema.
Ammutasin sealt vett ja kui vesi
tasaseks jäi nägin mustendavast sügavikust iseennast.
Ta vaatas mulle süva pilguga otsa,
suu salapäraselt muigel.
Vahtisime kaua üksteisele otsa.
Ta rääkis minuga, aga ma ei
saanud ühestki tema sõnast aru,
ainult aimasin, mida ta tahab öelda.
Ta oli kogu aeg ühesuguse ilmega,
ühesugune selge, murelik,
ja veidi salapäraselt lõbus.
Vahtisime teineteist kuni
vesi hakkas kinni külmuma
sest väljas oli väga külm. Sain sellest
aru, kui enam iseennast ei näinud.
Võtsin ämbri ja läksin, ise valuliselt rahutu,
et enam ma ei näe teda kunagi.
Kui taevas vilksatas midagi, vaatasin üles.
Taevas, mis oli äsja pilves, oli löödud hetkega
selgeks, ja lõputud tähed
moodustasid pikki sõnu ja
lauseid, nendes oli sõnum, millest sain
korraga aru.
Valu kerkis huulile ja karjusin
hääle ära
tähtede poole.
Karju, mis sa karjud südant tühjaks ikka ei karju.
Jäi vaikseks ja kuulsin vaikusest tähtede laulu ja kohinat
enda kõrvades.
Värvilised valguse jutid
virmalised vilkusid taevas.
Olin nõiutud unedesse.
Aeg on igast hetkest lahkuda.

Olid küünlakuu viimased päevad ja
minul olid küünlad otsa saanud,
leidsin veel ühe musta küünla
süütasin
ning tuba täitus musta valgusega,
kollid tantsisid
lõbusalt toas ringi
aga mina olin kurb.
Istusin veel tükk aega ahju
ees. Kui valgeks läks
läksin päeva tõusu vaatama.
Uus päev, nagu öeldakse,
minu jaoks oli päev
lõppenud.

Sellest ajast, kui nägin ennast kaevu sügavikust, olin rahutu.
Ja see sõnum, mille kirjutasid tähed –
aimasin veel seda, kuid aegamisi
aihtub seegi, püüan tal sabast veel kinni haarata,
aga ta lipsab mul käest, siis aga sain tähtedest aru taevas.
Ei saa enam soojas toas olla, pean minema

4 comments:

  1. Olgu kohe alguses, valjult ja selgelt öeldud, et see siin ei ole mingi sitanikerdis. See asi seisab iseenda najal, väljaspool kultuuriruumi ja sõbrad, kuritegu on seda raamatut endale mitte soetada.
    Näidiseks toodud luuletus on hea sellises skaalas, kus asja "headusest" pole enam mingit mõtet rääkida. Robi hakkab sellest tulevikus veel pikemalt räuskama, mis siin toiumub, ei taha praegu kõike kütust kohe ära raisata. Aga olgu öeldud, et keelekasutus on müstiline ja samas täiesti minimalistlik. Nikerdusi, arabeske pole kuskilt näha aga samas on asjal selline visuaalne sügavus, et oh-oh-ooo!

    "Karju, mis sa karjud südant tühjaks ikka ei karju.
    Jäi vaikseks ja kuulsin vaikusest tähtede laulu ja kohinat
    enda kõrvades."

    "Raiusin kaevu jää sisse augu."

    Ei tea, kas keegi on kaevust jääd lõhkund aga olgu öeldud, et see ei ole eriti mage, mis seal toimub. Talv, vaikus, lööd kooguga jää puruks - kume raksatus. Ja siis must, viinatarretanud vesi kaevu põhjas.

    Kaas on ka väga stiilne, ülišefis šrihtis on autori nini kirjutatud.

    Huuuh, ei raske tase, raske tase. Näpud hullult sügelevad praegu, tahaks ka üht.

    ReplyDelete
  2. Peab vist suurest lugupidamisest oma järgmise posti ka edasi lükkama. Kuidagi kohatu oleks selle järgi panna kokkuvõte kahest kehvast plaadist, mis just välja tulid. Ma ei tea... Jarvis Cockeri ja The Fieldi ebaõnnestumised ei taha hästi järgida:

    "Aeg on igast hetkest lahkuda".

    Eino päriselt ka, mine...

    ReplyDelete
  3. Mina arvan, et siia järgi sobiks mu lähipäevadel valmiv artikkel šamaanilennust. Oleks nagu otsapidi ka veidi sinnakanti. Homme see igaljuhul valmib ja hiljemalt ylehomme oleks siin za-um'is yleval.

    ReplyDelete
  4. Väga hea, võibolla ma ikkagi panen selle topelt-revüü üles enne aga eks näis.

    ReplyDelete