Saturday, June 6, 2009

Ashilevi / Uus intervjuu


"The Grand Circular Interview" kolmas installatsioon tuli kaua ja kaugelt, aga siin see on: usutlus kirjanik Eia Uusiga. Küsimused ja vastused lendasid mööda juhtmeid ja antenne teineteise poole aprillist juunini, linnadest linnadesse. Asudes lugema, satute justkui pealt kuulama vestlust, mis on juba mõnda aega käinud ning jätkub ka pärast intervjuu lõppu. Kui jätkub, sest see preili võtab mu sõnatuks.


1. Sa alustasid luulega, eks? Millal luule sinuga juhtus ja mis värk
sellega on, et sa neid inglise keeles avaldasid?

Ma olin Eestis 8. klassi lõpuni, Tais inglise keelses keskas hakkasin
luuletusi kirjutama. Neli aastat hiljem rääkisin hübriidkeelt, milles ma
väga ei julenud kirjutada ning veelgi vähem julgesin neid esimesi
eestikeelseid katsetusi kuhugi pakkuda.

2. Nimeta riigid ja linnad, mis sulle seni kõige olulisemad on olnud.

Ma ei vasta seni, pigem praegusel hetkel edasi vaadates, mis mind
mõjutavad ja kirjutama panevad, suundi dikteerivad: Hispaania, Eesti.
Yangoon ja Toronto.

3. Tunned sa üldse rangelt Eestiga kodumaasidet? Või on kõik su senised
käigud ja elamised olnud kosmoseretked ning emalaev on ikka Eestis?

Ma nutan igal laulupeol, igal tantsupeol. Ma fännan Tallinna taksojuhte,
kes ilma gps-süsteemita suvalistele kahemajalistele tänavatele sõita
oskavad. Ma olen lapsest saati patrioot olnud. Võib-olla ongi seda lihtsam
eemalt olla. Ma elasin mitu kuud raskelt üle asjaolu, et ma pean mõneks
nädalaks Eestisse tulema, aga mulle tundub, et just nüüd mul jõudis Eesti
kohale. Ma saan lõpuks aru kui absurdselt mul seda vaja on ja kui
väljajuurutamatult eestlane ma olen ja kui ma mõtlen, kus mujal ma
tahaksin sündinud olla, ei tule midagi pähe. Ma ei tea kedagi teist, kes
igas tollipunktis seletama peab, et ei, mitte Oostreilia ja mitte Espanja.
iPodis on "Eestlane olla on uhke ja hää" ning "Looja, hoia Maarjamaad" jne
jne. Tihti kuulan neid. See teadmine, et iga uus elukoht võib mitte
work-outtida, sa võid suvalise riigikorra peale vihastada ja see teeb
Eesti lihtsalt ägedamaks.
Mu vanemad nõuavad, et kuna ma olen täiskasvanud inimene, pean ma kõik
põlvest põlve mulle hoitud serviisid ja kummutid kaasa võtma oma uude
koju, riiki, maailmajakku. Aga kui ma nad kaasa võtan, siis kuhu ma tagasi
tulen, kui ilgelt peksa saan või järjekordselt sofiakoppola ette viskab?
Kodu on seal, kus su vanavanaema serviis, ma ütlen, noh.

4. Kui sa mõtled sõnapaarile EESTI KIRJANDUS, mis kujutluspildid sulle
silme ette tulevad?

Ellen Niit kootud õlasallis aadressil Harju 1.

5. Kuidas unenäod su elu mõjutavad?

Kõige rohkem. Kui ma paar ööd und ei näe, lähen käest ära. Mõtlen, et
panen käe külge, sest äkki uned ei tule tagasi. Mind on lihtne murda, mind
tuleb ainult ärkvel hoida. Väärikuse kaotus või pankrott või muu seesugune
ei murra, tundub kõik nii tühine unenägudeta öö kõrval.

6. Kuna valgus liigub
omal kiirusel ning jääb
olevikust igal juhul maha,

st näiteks: vaadates tähistaevast,
näeme seal paljusid tähti,
mida enam
pole ning
kaugelt kosmosest Maale vaadates
paistab siit hoopis muu ja

vanem aeg, kui praegune - kuna see on nii,
siis mida see elu ja surma

kohta ütleb?

We are all made of stars.

7. Hommikud või õhtud?

Viimasel ajal hommikud, usu või ei. See on nagu guilty pleasure, ärgata
üles liiga liiga vara, kui silmad ei avane ja pea valutab
kofeiinipuudusest, ning kuna meil lülitub õhtul 10st hommikul 6ni
soojendus välja, siis on ebamaiselt külm ka. Lõdisedes gaasipliidini
lohiseda, end tule valgel soojendada kuni kohv keeb ning siis
kikivarvukil, nii et maailm ei kuule, midagi tegema hakata. Selleks ajaks,
kui esimesed (või seitsmendad) inimesed ärkavad, on mul juba midagi ette
näidata.

Eia vastas sellele küsimusele aprilli alguses. Intervjuu ilmumise ajaks on "juba viiest suht valge."

8. Milline Suur Muutus meie elusid veel ees oodata võiks (kui internet ja
riigi iseseisvumine polnud kogu lugu)? Mis praegune "tavaline" võiks
aastal 2050 näida "vana"?

No ma arvan, et kui me Türgi koloonia oleme ning maailmas pole enam
kusagil sobivat kliimat, et puuvilla kasvatada ja me käime kõik
sünteetikas ringi, siis tundub kõik endine vana. Aga noh, inimene harjub.
Ega too põlvkond ei saa kunagi aru meie kui vanavanavanavanemate (sest
elud on veeeeeel mõttetult pikemad kui praegu) jutust, kui me üritame
selgitada, mis olid teksad ja miks meil krediitkaarte oli vaja.

9. Prima Vista kirjandusfestival saatis ajavahemikuks 15. - 21.
aprill viis kirjanikku Eestimaa paikadesse, kus nad varem olnud polnud.
Andres Ehin oli Pärnumaal Varblas, Tõnu Õnnepalu Viljandimaal Lillis,
Urmas Vadi Peipsiveerel Varnjas, Mehis Heinsaar Vormsil ning sina
Ida-Virumaal Kiiklas. Mis sa seal nägid?

Nägin, et vene keelt oskamata võib Kiiklasse jäädagi. Helistasin viimasel
õhtul Jõhvi taksosse, sest buss käis umbes kord kuus ja ma pidin järgmisel
päeval Tallinnasse jõudma. Taksojuht - mitte Kiisutädi - käis mööda
tänavat ringi ja otsis inimest, kes piisavalt eesti keelt räägiks, et aru
saada, kus ma olen. Ühel hetkel viskas toru ära ja siis helistas keegi
teine. Ja siis varsti helistas jälle esimene ja ütles, et ta praegu ei saa
tulla, tal on klient, tuleb poole tunni pärast. Ma ei tahtnudki keskööl
Jõhvi minna, aga noh. Ega ma poleks eesti keeleski osanud seletada, kus
Kiikla on või kuidas sinna sõita. Ning külapoes müüdi värvilist traati ja
hiigelsuur paneeritud suitsulõhe maksis 11 krooni.

10. Uusi sõpru leidsid?

Oma vanema poole. Ah jaa, ja kui meeste külasaun oli, läksin ennist olnud
naistesauna eest tasuma, eesruumis istus mitu suurt meest punaste
ninadega, suusamütsid peas, silmad kilamas, viinahais piisav, et ma
promilli kätte saaks. Kuna ma ei osanud arvestada, et pood kinni on,
küsisin pärast ühelt külamehelt sauna ees, kas tal juua on. Mis? "Kas teil
juua on?" Sain vastuseks: Tjeda phole prajgu sjin.

11. Oma vanema poole?

Väga muudatuslik aasta on olnud. Ma olen äkitselt täiskasvanuLIKUks
saanud. Mis võiks olla negatiivne asi, aga mulle on uudne. Ilmselt on faas
nagu kõik asjad siiani. Ma märkasin seal, et ma suhtlen teisiti ja loen
teisiti ja kirjutan teisiti. Suhtun ja mõtlen teisiti.
Täiskasvanulikumalt. Sellest kogemusest tuli kohe uus romaan ka, mis peaks
varsti ilmuma. Ära kadumisest, kaotamisest ja paranoiast. Kui eelmised
asjad olid siirad ja alasti, siis see on lagi. Neoonist.


12. Jätkates Robert Kurvitza
"Ajaloo montaažiruumi põranda" rubriiki:
mis
lood, pealkirjad, kontseptsioonid sinu töölaua alla ja sahtlisse alatiseks lebama on jäetud?

Vist ei olegi. Tohutult palju on projekte, mida ma olen kunagi õhinal kirjutanud ja siis pooleli jätnud. Aga enamuse olen ikkagi mingil hetkel üles korjanud ja edasi kirjutanud, olgugi et nad on jätkuvalt pooleli. Mu teine romaan koosnes enamasti sellistest pooleli jäänud kirjatükkidest. Vana träni. Üks mida ma väga tahan iga natukese aja tagant jätkata, on muusika põhjal. Ma elan nii palju muusikas, muusikal, muusikaks jne, ma tahaks seda teksti tuua, proosateksti. Paljud elavad, enamus käib mingi osa kuust kui mitte päevast muusika peas või toas või poodides. Kuna laule valin meeleolule vastavalt, mingi piirini, siis tahaks panna teksti seda peegeldama. Iga peatükk oleks kindel laul oma sõnade ja meeleoluga ja tekst voolaks kaasa. Ja oleks laulu pikkune, kui ta just repeatil pole.


13. Kui kaugele sa oma sugupuud tead?

Piisavalt kaugele, et olla mures. Sain just sel aastal teada, kuidas
vanavanaema ja ta õde abiellusid vendadega ja need varsti hukkusid, olles
oma naistega suvilas. Boating accident :) Ja vanaisa elas Mustamäel
keldris, vanaemast mõni korrus allpool, ja suri kopsuvähki. Ma pole
julenud küsida, miks vanaema ta keldrisse pani. Tädi (kes on praegu
peaaegu miljoni aastane) sidus oma joodikust mehe kinni ja kui see ei
saanud hommikul peaparandust, viskas sussi. Kui ma teismeline olin, andis
mu poisi sõber poisile meie ukse taga rusikaga näkku ja mu ema läks talle
kallale. Ma ei tea, mulle lihtsalt tundub, et meie suguvõsa naised
muutuvad mingis vanuses väga vägivaldseks ja emaliinil on vähemalt 4
meest, kelle surma mulle pole selgitatud, sest vähemalt vanavanaema, ta
õde, vanaema ja ema on vähemalt paar korda abielus olnud...

14. Mitu õde-venda sul on?

Oleneb, kuidas vaadata. 0 või 2 või 10. Oleneb kas arvestada pooli ja
kasusid. Aga palju neil kokku lapsi on, seda ma tõesti enam ei tea. Minu
meelest vähemalt kord aastas teatab vähemalt üks õde, et ta saab lapse. Ma
olen nii halb tädi, et ma ei tea isegi kõigi sünnipäevi. Hakkasin nüüd
üritama natuke kohal olla, mitte päriselt kohal olles, aga nendest ja
neile raamatuid kirjutades. Jep, ma olen seal maal, kus ma päriselt
proovin lasteraamatut kirjutada, mida ma olen tahtnud teha oma 20 aastat.
See tähendab ka seda, et üle 10 aasta ma jälle joonistan. Illustratsioone.
Primaarvärvides. Ma olen täiesti üle käte läinud.

15. Milliseid ruume või ruumielemente või -paigutusi sa ei talu?

Ebapraktilisi.

16. Millisest iseloomuomadusest sa kõige rohkem lahti tahaksid saada?

Jeesuse kompleksist.

17. Kui sa peaksid valima ühe objekti või eseme, mis ainsana pärast selle
maailma ja elu lõppemist artefakti/viitena järgmisele eluvormile
leidmiseks ning lahti mõtestamiseks jääks, siis mille?

Kristallkuuli.

18. Miks sul autojuhilube pole?

Ma olen ALATI olnud veendunud, et ma ei hakka autot juhtima. Pole kunagi
leidnud põhjust. Pole kunagi auto esiistmel vaadanud, mida juht teeb. Mina
autot juhtimas on alati olnud sama kauge ja mitte kunagi mõeldav mõte
mulle kui mina USA presidendina. Mu must stsenaarium oli tegelikult
rasedus... noh, et kui ma lapseootele jään, teen load. Näiteks kella
viieses rongis või bussis või trollis või trammis vaadake inimeste
nägusid, kui kusagil üks laps kasvõi ühe vääksatuse kriiksub. Ma olen ise
vahel sellest häiritud olnud, näiteks paaniliselt õppides eksamile sõites,
ja ma ei taha seda teistele võõrastele teha.
AGA. Kuna ma elan praegu maal, siis siin rattast ei piisa, nii et
autokool, siit ma tulen! Homme on esimene kodune sõidutund :) Intervjuu
ilmumiseks on juba natuke teooriat ka teada (näiteks kuidas turvavööd
kinnitada ja rooli hoida.)

19. Sa vist ei tea seda, aga sina õpetasid mulle, kuidas hambaid tuleb
pesta. See juhtus 2005. aasta suvel Andaluusia mägimajas (El Picacho).
Ma polnud kunagi
varem näinud kedagi nii põhjalikult ja pikalt hambaid
harjamas, kui sina
ühel õhtul seal ühistualetis (enne, kui vesi majast ära
läks). Sellest
ajast saadik olen ise üha süvenevam hambahoolitseja.
"Dental health is
next to mental health." (Ma ei tea, kelle tsitaat see on,
kunagi keskkooli
alguses leidsin netist.) Ja mul on üks maailma
lahedamatest ja parematest
hambaarstidest: Silvi Keller. Milles seisneb
sinu hambakesksus, sinu
tähelepanelikkus hammaste suhtes, koguni
hambafetiš? (Ära ütle, et sul
seda pole. Või siis ütle, kui tõesti pole.)

Hahaa. Mu ema ei saanud mind hambaid pesema lapsena. Mingite Kanadast
saadetud pastadega hakkasin ma vähemalt hambaharja üldse suhu panna
laskma. Minu jaoks on hammaste pesemine kõige tüütum asi maailmas. Ma
lihtsalt ei suuuuuda kui tüütu see on. Ma pean ennast hästi palju kokku
võtma, et seda teha ja kui mul juba hari suus on, siis ma unustan end
mõtlema ja harjama. Mingi vanasõna on ka selle kohta... Algul ei saa
vedama ja pärast ei saa pidama? Mu hambafetiš seisneb võib-olla ainult
selles, et kohvi on mulle kõige olulisem asi maailmas ja ma võin hommikul
mitu tundi kohvi juua ja enne kohvi või kohvide vahepeal hambaid pesta on
surmapatt.

20. Vaapo Vaher kirjutas su kohta 2009. aasta märtsi Loomingus: "[...]
belletristiline süütus on autoril veel kaotamata. Isegi kahju, kui
defloratsioon toimub ja algab menstruaalne tsüklilisus."
Võtsid sa midagi
ette?

Uue raamatu kaanel on vann täis verd (mõnele ehk sümboliseerib see
menstruaalset tsüklilisust) ja loos magab peategelane hästi palju ringi ja
räägib oma defloratsioonist. Ja parimast seksuaalsest kogemusest (orgia
deliiriumis). Alustuseks justkui piisab.

21. Kui sa praegu aknast välja vaatad, siis mida sa näed? Ja kus see
aken
on?

Jõgi. Kirik. Sild. Tubakakauplus (Tabac), mille ees istuvad inimesed
suitsetavad ja joovad päikesepaistes espressosid. Selle kõrval pagar, kust
inimesi muudkui meetriste saiadega välja voorib. Kujutad ette - lähed
tühjade kätega sisse ja tuled meetrine sai käes välja. Enamus ostab mitu
korraga. Vähemalt korra päevas. Tuvisid on hulgi, keda tuleb magamistoa
aknast lasta, et nad jõkke kukuksid ja keegi tulistajat ei näeks. Olen
Prantsusmaa kõige koledama nimega külas. Rrhhhüüüglis.

4 comments:

  1. Eelmine nädal sain tellimuse Marie Clairelt teha sõpradest Robertist ja Eiast stuudioportree, pilt valmis Tallinnas, kuigi Eia on vist hetkel Prantsusmaal ja minu tutvumine temaga toimus praegu Jimi lugu lugedes. Jälle huvitav kuidas inimesed ja teemad kokku satuvad.

    Aga tellitud fotol on Eia olemas... :)

    ReplyDelete
  2. "Dental health is next to mental health"
    Good one, George.

    Tervitusi Rrhhüüüglisse! Lahe intekas, verevanni-orgia-defloratsiooni raamatul oleks muidugi pikemalt peatuda v6inud. Ei tea, mis selle nimi v6iks olla ja kas see on järjekorranumbriga 3?

    Ning seda ka veel, et kas Eia teab, et tema 6lul lasub nüüd kohustus Grand Circulari kolmanda jaoks keegi sihikule v6tta?

    ReplyDelete
  3. Ma ei tahtnud sündimata last enneaegselt vaatamiseks Eia üsast välja tõmmata ega paluda temal seda teha, sestap ei puurinud pikemalt verevanni-orgia-defloratsiooni raamatu sisu. Järjekorranumber on 3 tõesti.

    Eial on järgmine intekas juba soolas. Mina olen põnevil.

    Äkki soovib keegi arvata, mis Eia 3. romaani pealkiri võiks olla?

    ReplyDelete
  4. mulle siiski meeldib see teooria, et carradine tappis salajane kung-fu sekt. kujutan ette rõvedalt pedest mustas kimonos tüüpi konstateerimas "we're also going to hang your willy"

    ReplyDelete