Monday, July 13, 2009

Le grande interview circulaire, volume 4

Vastab Natali Lohk, küsib Eia Uus.

Kui tavaliselt võib kütist saada saak, siis suures ringjas intervjuus saab igast saagist kütt. Sellest ajast, kui nägin Natalit etenduses "Marat/Sade", on kõik mu juttude ja romaaniideede peategelased tema nägu ja graatsiat ja vormi. Ja on tohutu tahtmine talle näidendeid ja filme kirjutada... Ma kahtlustan, et sedamoodi inspireerivat inimest kutsutakse muusaks.
(Natali, muuseas, on naisterahva nimi ning ametiks seega "näitlejanna". Ja "Marat/Sade", no "Marat/Sade" is a fucking awesome play, eksju - toim.)


1. Sain üllatusega ETV saatest teada, et sa olid praktiliselt 8-aastane kui Eestisse kolisid. Miks? Ja kas enne oli ka eesti keelega või Eestiga mingi suhe? Sest sul on 100% aktsenditu keel, mida ei ole mõnedel näitlejatel, kes on Eestis sündinud ja kasvanud.

Me tulime Gruusiast ära sel ajal kui asi hakkas väga hulluks minema. Seal oli seesama jama Abhaasia pärast. Käis sõda ja inimestel polnud elektrit ja vett ja üldse oli raske periood. Koolid ei toimunud normaalselt jne. Vanemad otsustasid Eestisse tulla kuna siin oli noor Vabariik ja kõik hakkas paremuse poole minema. Keele ma õppisin alles siin ära ja kohe esimeses klassis, nii et kui suvi oli vahel ja ma kooli tagasi läksin teise klassi, siis ma rääkisin juba soravalt. Eks see laste asi on, väiksena omandatakse kiiresti.

2. Milline on su pere?

Üliemotsionaalne. Ema, isa ja mina. Kolm karu ... või põrsakest. Peale selle on mu pere mu sõbrad. Ilma nendeta ei saaks ma toime tulla.

3. Lemmik hetk lapsepõlvest?

Kui sai Gruusia talveõhtutel vanaisaga lotot või doominot mängitud.

4. Kui te Eestisse kolisite, mida sa algusest mäletad?

Õismäe tornelamut ja paksu paksu lund... Ma ikka imestasin, et kuidas saab nii vedada, et kuskil on nii nii paks lumi.




5. Ma ei saa küsimata jätta: miks näitlejaks?

Kui ma veel Gruusias elasin ja lasteaias käisin, siis ma juba teadsin, et tahan näitlejaks. Mäletan, kui ema või vanaemaga seebikaid või mingit India filmi vaatasime, siis peale filmi lõppu panin teleka kinni ja mängisin sarja või filmi kangelanna rolli kõik algusest lõpuni läbi. Kusjuures vene ja gruusia keele segus, sest filmid olid ju vene tõlkega siis.

6. Kas sul oli teisi koole ja erialasid ka plaanitud juhuks, kui sisse ei saa?

No ikka mõtlesin läbi stsenaariumi, mis siis saab kui lavakooli uksed mul nina ees suletakse. Üks idee oli proovida psühholoogia erialale (nüüd ma mõistan, et see ala ei ole kuigi kaugel näitlemisest, psühholoogia on üks suur osa näitlemisest).

7. Kas sa ei muretsenud elupikkuse kindla teenistuse pärast?

Ma muretsen vaid selle pärast, et mul jätkuks tööd ja et lastaks mul mängida. Ma usun, et ma tahaks seda tööd elu lõpuni teha. Olla seotud teatri ja kinoga. Kas siis lavastades, näideldes, filmides, seriaalides mängides või kunagi isegi ise filmi tehes. Ma olen õnnelik, et nüüd kus ma olen neli aastat seda eriala õppinud ja rabelenud, nüüd kus ma juba lõpetan ja ees on tühi maa, et ma ikka veel tahan seda teha ja ma ei kujuta enda elu ilma selleta ette.

8. Kui sa kohe teatrisse tööle ei saa, majanduslangus ja nii, siis kas sa pigem nälgiksid ja elaksid tänaval kui läheksid ettekandjaks?

Heh, ei nälgiks, mulle ei meeldi mitte hakkama saada. Kui ma kaotan asjade üle kontrolli siis ma ärritun, nii et ma kindlasti ei saaks niisama istuda. Kui tõesti ei tule rollipakkumisi, siis mul on igasuguseid ideid, aga eks ole näha. Loodan, et saan ikka enamus ajast laval või kaamera ees olla.


9. Kuidas sa suhtud (enda) alastusse laval või filmis?


See peab olema põhjendatud. Kui lavastaja või režissöör teeb mulle selgeks, miks ta nii mõtleb, et miks alastus just sel hetkel ja just antud olukorras vajalik on, siis on kõik korras. Ma ei kannata seda kui minnakse alasti naise keha abil lihtsamat teed ja ma ei saa ka öelda, et ma olen selle vastu.

10. Ufodesse, vaimudesse, vampiiridesse, libahuntidesse, üleloomulike võimetega inimestesse usud?

Ufosid mitte, vaime mingis mõttes küll... Ma arvan, et nad on olemas. Libahunte ka ei usu. Jah, üleloomulike võimetega inimestesse usun. See ei ole nüüd nii võimatu ja müstiline. Kõik on seletatav. Mingitel inimestel on tugevam side enda alateadvusega.

11. Kui sa saaksid elada möödunud elu kellegi teisena, kes see oleks?

Carl Jung või Leonardo da Vinci või Shakespeare.



12. Mis juhul sa valetad?


Et teisel kergem ja parem oleks.

13. Mis oleks kõige tobedam viis surra?

Enesetapukatsest ümber mõeldes.

14. Mida sa kardad?

Surma. Üksindust. Et kaotan lähedasi tänu kellele ma tahan üldse elada.

15. Mis lauset sa endale kõige tihedamini ütled?

Ma tahan armastust.

4 comments:

  1. - Natali, muuseas, on naisterahva nimi ning ametiks seega "näitlejanna". -

    No nii, toimetajad, 'näitlejanna' muidugi kõlab väga kenasti, miks mitte ka 'näitlejatar'. Aga 'naisterahvas' on selline sõna, mille kasutamisel küll peaks olema väga ettevaatlik - ükskõik, kelle puhul. Sellel ei ole eesti keeles just ülearu ilus tähendusvarjund.

    ReplyDelete
  2. Kuidas ka poleks, intervjuu, nagu siinsed ikka, oli väga huvitav!

    ReplyDelete
  3. See esteetiline värelus, mis sõnasid saadab on väga subjektiivne nähtus. Minu jaoks, näiteks, on "naisterahvas" lihtsalt vanamoodne sõna. Mõne jaoks lõhnab kabineti, tuusiku ja Vaino Väljase järgi aga mulle just see meeldibki. Mitte just ülearu ilus tähendusvarjund saadaks justkui hoopis sõna "naine". Eriti selles kontkekstis: "... on naise nimi".

    Kae seda juhmi absurdsust: "JAANIKA ON NAISE NIMI". Tahaks endale sellise slõuganiga T-särki!

    Aga jah, kuidas ka poleks, intervjuu eest täname!

    ReplyDelete
  4. Ja uuendatud pildimaterjal on ka väga kena!

    ReplyDelete