Monday, July 13, 2009

Raamat: Siim Kera “me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”

Raamatu kaas
See luulekogu ilmus alles hiljuti ning on autori debüüt. Noormees lõpetas sel aastal keskkooli, kuid luule kannab hoolimata autori noorusest tugevat oma käekirja. Praegu, raamatu kohta kirjutades, peaksin ma hoopiski asju pakkima, sest paari tunni pärast pean jõudma Moskva rongile, et Siberisse sõita. Üheotsapiletiga. Ja mõtlen, et see kogugi oleks nagu üheotsapilet, kuskile maailma, mis jääb omamoodi sisse elama. See raamat vajab süvenemist ning seda ei saa õnneks ühe päevaga läbi lugeda nagu pahatihti juhtub. Mingi kvaliteedimärk seegi, kui kiiresti läbi seedida ei saa. Valik, kas Kera maailm meeldib või ei, on muidugi igal juhul oma teha. Oma küllaltki linnaliku postmodernsuse ning ajalis-ruumilise ilmselge kaasaegsusega, peegeldab teos just seda, mis siin toimub, sest ühtlasi on see ka hea vaade hetkelisele Eesti tänavakorrale. Jah, paariks nädalaks jääb see raamat mulle seda halli maad meenutama.

Kera luuletustes on tüüpilist ängistust vaadeldud pigem suuresti läbi omalaadse humoorika helguse prisma. Seda peegeldab minu meelest enim kogumiku viimase luuletuse viimane salm:..ma kuulsin et sa surid/ ja saatsid vanematele/ poolsöestunud postkaardi/ sisuga/ jumal tervitab [lk 63]
Naljatledes võib öelda, et ma ei olegi vist vaimselt nii tervet luuleraamatut kaasaja eesti luules lugenud.

Autori enda väitel ta luulelugemist ise eriti ei armasta ning peamise inspiratsiooni ning mõjutused saab muusikast, näiteks Radiohead'i tekstidest. Mõneti paistab see välja, kuid vahel kaldub ta siiski lauspoeesiasse, ehkki jääb mulje, et just seda on ta püüdnud vältida. Vahel tundub, et täielikult romantika vastane luuletaja on saanud hakkama väga romantilise koguga. Kurioosne, kuid siiski (me ei pea/ vaatama koos/ tähti või kuud/ ja neid hiljem/ alla tooma/ ma tooks sulle/ nad kõik/ aga sina ei taha/ ja mina ei jõua [lk 32]).

Kui hakata mõtlema, et kellega Kera kaasaegses eesti luules kõige enam sarnaneb, siis otsest vastust ei leiagi. Võib-olla stiililiselt meenutab luuletus “akendel on aasade mälu” [lk 12] veidi Andrus Kasemaa eelmise aasta debüüti, kuigi kahtlen, kas Kera üldse seda lugenud on, sest ülejäänud luule ning autorite isiksused poeesia põhjal tunduvad väga erinevad. Ehk see sarnasuse puudumine tulebki sellest, et ta ammutab inspiratsiooni enam bändide laulutekstidest kui luulest. Ei tea. Aga võib öelda, et ehkki temaatikalt on ta rohkem sarnane praeguse aja popluule sotsiaalsusega, ei tundu see stiililiselt siiski ühtivat teiste eesti luules sotsiaalset poeesiat kirjutavate luuletajate loominguga. Paralleelide tõmbamine ongi tegelikult ju halb, sest mõjub pinnapealsena ja nii on nende vähesus autorile pigem plussiks kui miinuseks.

Muidugi oleks võinud raamat olla veidi rohkem läbikammitud ja tekstiliselt tihedam, kuid norida saab alati. Tasemeliselt on tekstid siiski küllaltki ühtlased ning mina leidsin enda jaoks vähe nõrke tekste. Seetõttu ei saa lemmikut valida. Siiski on kohati tekstid tunnetuslikult väga erinevad (nt: “matemaatik”[lk 25], mis on eelkõige humoorikas ning “naftatanker” [lk 58], mis on nukker, sümbolistlik ja sisemusse pugev). Hea, et vahel ilmub midagi värsket, mille kallale ma kohe oma hambaid lüüa ei taha, vaid suudan minna ka luuletaja teksti sisse ja selle lugemisest rõõmu tunda. Kaasaja luulet lugedes juhtub minuga seda väga harva. Kuid naljakal kombel on ometi Kera väga kaasaegne ning kannab pigem just selle koolkonna vaimu, mis mulle tavaliselt ei meeldi.

Läbivateks teemadeks kogus on nafta, bensiiniaurud, terve suur ja üüratu keskkonnateema, mida ainult linnalüürika õigesti kanda oskab. Aga samuti on Kera üks korduvmotiive kahe peaga/näoga neiu, ja seda motiivi kandva tekstiga ma ka lõpetan kirjutise. Jäägu Kera sisemusse kaks tarkust, mis seovad luule dramaatilisust ning elutervet huumorimeelt, mis selles kogus oskuslikult seotud on.

kahe näoga neiu

ma käisin poes
võtsin kapsa käte vahele
ja nägin
kahe peaga neiu
ma naersin
kõik naersid
panin kapsa kotti
ja läksin

kodus mu naine
sel ajal sünnitanud oli aga
kahe peaga tütre
ning mina
ma uppusin
nende kuue silma
pisaratesse”

[lk 17]

3 comments:

  1. Wow! Sa Joanna oled väga asjalikke luulekriitikaid kirjutama hakanud. Üdini tõsiseltvõetav, vaata nüüd ainult, et sa jumala eest seda "Värskes rõhus" tegema ei hakka.

    Samas - ehk saaks pappi?

    Luuletaja ise jättis ogedi-togedi mulje, arvustus ise tundus kuidagi parem kui arvustatav. Naljakas juhtum. Väga ilus oli üheotsa-pileti motiiv.

    ReplyDelete
  2. jah, ilusti kirjutatud arvustus on küll.
    kui keegi huvi tunneb - mu blogis on veel kolm luuletust kogust (http://skinnyfists.wordpress.com/category/me-vaatame-kuud) ja uuemat ilusamat koledamat kraami ka.

    ReplyDelete
  3. hey k6ik see za-um siberist!

    yldiselt on nii, et kui tagasi eestisse j6uan, katsun selle ehk kuskile lehte ka sokutada. ei tea veel kuhu.

    ja tore, kui arvustus meeldis.
    mul kummitas rongis muide selle siin 2ratoodud lulka viimane salm...

    ReplyDelete