Saturday, September 5, 2009

Kulukas signaliseerimine

8. ja 9. septembril esineb Tartu Ülikooli bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse külalisena Amotz Zahavi, Iisraeli zooloog ja evolutsiooni-bioloogia mingitsorti staar, nagu ma aru saan. Käesolev ei ole üleskutse Zahavi loenguid külastama, ega katsu ma siin ta mõtteid populariseerida. Mida poleks just üleliia keerukas teha, sest kulukas signaliseerimine ja Zahavi händikäpi printsiip on just sellist sorti vulgaarne filosoofia, mille National Geographicu mees konjaki ääres lauale laob. Daamedele avaldab muljet, töökaaslasedki leiavad, et Tarvo Mällard on pull vana, tema juurde, Saaremaa suvekoju külla sõita, miks mitte?

Kokkuvõtlikult: paabulinnu toretsev saba ei ole vastukäiv Darwini sugulise valiku printsiibiga. (Paabulinnu-kitši saab Zahavist rääkides palju tulema, andsin endast parima, kujutamaks kulukat signaliseerimist illustratsioonis vähem, no ma ei tea... Florida osariigi esteetikaga. Kitšilembelisem lugeja kujutagu ette, et rikkaliku toidulaua asemel on atleetliku kehaehitusega noormees paabulinnu sabaga, nagu käesolevale ainest andnud Päevalehe artiklis.) Et siis: Darwin ei olevat õieti mõistnud, miks loomade paaritumis-rituaalides ebapraktilisi kaunistusi ette tuleb. TÜ loomade füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak leiab, et esimese vihje andis sugulise valiku teooria formuleerimisest vaid mõnikümmend aastat hiljem, sajandivahetusel ilmunud Thorstein Vebleni "Jõudeklassi teooria". Veblen seletas inimese eksessidele kalduvat raiskamist prestiiži suurendamise vajadusega. Mis sest, et Ukrainas jääb tüdruk enne pimedaks, kui neurokirurg Inglismaalt kohale jõuab, ta pea seest granaatõuna suuruse kasvaja leiab, Ukraina saatkond Inglismaal olgu kesklinnas ja laud kaetud. Et ei jääks muljet, nagu Ukraina riik ei saaks endale opulentset käitumist lubada. Nagu Ukraina oleks kuidagi hädisem kui Inglismaa.

1975. aastal seletas Zahavi sarnase loogika alusel paabulinnu saba, põdra sarvekrooni ja muu sellise. Nagu teaduslikule monomaaniale kohane, laiendas mees kohe oma elu lollaka sabaga ohtu seadva paabulinnu ja selle edastatava "suudan endale lollust lubada" signaali kõigele muule, mille peale Tarvo Mällard tulla võib: altruism, moraal, kultuur... Muidugi kultuur! Kultuur ennekõige on Tarvo Mällardi jaoks üks paras eksess.

Ühesõnaga, sa tead, millest ma räägin, oled seda juttu varemgi kuulnud, ehk oled isegi rääkinud. Võta siis teatavaks, et selle jaoks on nüüd ka teaduslik väljend olemas: kulukas signaliseerimine.

Ent nüüd – väljakutse! Nagu lugeja ehk märganud on, silitab miski selles jutus mind vastukarva, tundub kuidagi laia pintslitõmbega. Kas sulle, mu tarkasid raamatuid lugev sõber, ei tundu, et tegemist on mõtte-terminaator-klišeega, edasist debatti välistava tupik-mõttega, mis lämmatab igasuguse loovuse probleemi käsitlemisel? Pulmadeks paraneb ära, elu on selline, naistele meeldib paabulind, ta kirev saba näitab, et ta võib endale ebapraktilisusi lubada. Konkreetselt väljendudes: see on selline mõttelaad, mille jaoks evolutsiooni loovusepuhangud on juba eeldusena ebapraktilised, pealtnäha eesmärgile ettejäävad. Sest arengust kui sellisest saab ju rääkida ainult eesmärgipärasuse keeles. Ja selles keeles tuleb siis muidugi välja, et tegemist on kõigest vimkaga eeesmärgipärasuses endas, täpsemalt: eesmärgipärases kommunikatsioonis. Mida laiendagem otsekoheselt andmaks mistahes inimlikule labasusele lihtsustatud pop-evolutsiooniline õigustus. Evolutsioonist rääkides on alati see oht, et evolutsiooni ja mistahes arengu vahele tõmmatakse võrdusmärk, et rääkija kujutlusvõimele jääks ohtralt ruumi järeldusteks. Olen näinud seda sama rada minemas ka näiteks Toomas Pauli, kes kõrgharidust kuluka signaliseerimisena käsitles. Ei mäleta, millises EPL-i artiklis.

Ent kuidas on selle eesmärgipärasusega näiteks Bergsonil? Mida ütleks sellise signaalsüsteemi kohta üks või teine vastupandmatult seksikas seitsmekümnendate Prantsuse keeleteoreetik? Dawkinsi poole ei tasu vist vaadata.

Käin selle lihtsalt niisama, mõtteaineks üles. Kommentaarium on avatud, edasised artiklid, kuitahes lõdva randmega, enam kui teretulnud.

15 comments:

  1. tore postitus.

    mul hakkab endal vaikselt Riismaa tekstidest artikkel valmima.
    ja ma pakun, et lähen vist isegi neid loenguid kuulama, kuna olen Tartus siis.

    ReplyDelete
  2. Selektsionistide "mõtlemise" tuuma moodustab üks lihtsakoeline süllogism:

    P1: Kõik, mis bioloogilises maailmas eksisteerib, on adaptiivne.
    P2: Kõik, mis on adaptiivne, on kasulik.
    C: Järelikult kõik, mis bioloogilises maailmas eksisteerib, on kasulik.

    Suure Teadlase tööks jääb vaid välja mõelda üks jutustus, mis seletaks, KUIDAS see tunnus X kasulik on.

    "Siiani pole mul õnnestunud lugeda ühtki selektsionistlikku tõlgendust mõnest sotsiaalsest või kultuurilisest nähtusest, mis oleks lisanud midagi sellele, mida me teiste vahendite abil juba teame," ütleb Tim Ingold õigusega.
    "Tegelikult tegelevad selektsionistid harilikult sellega, et kirjeldavad uuritava nähtuse omas sõnavaras ümber, ja kasutavad seejärel metafoori selektsioonist trikina, mis justkui muundaks kirjelduse sellest, mis toimub, ümber toimuva seletuseks [...].

    Selektsionism tundub mulle nii halva teadusena, täis niivõrd halba mõtlemist, et mul on väga raske sellest lugu pidada. Sotsiaalsete ja kultuuriliste nähtuste valdkonda rakendatuna on see olnud täiesti katastroofiline."
    http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=385
    Sotsiobioloogia on lihtsalt väga väga halb teadus. (Bergsoni ja hilisemaid isasprantslasi pole selle nentimiseks vajagi).

    ReplyDelete
  3. Väga kobe link. Ma kordan: http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=385

    Läheb vastusena arvesse ka, kuigi seksikaid prantslasi ei tsiteeri. See konkreetne jutt räägib küll memeetika näitel ja memeetika on juba olemuselt naljakas, nagu see Shakespeare'i tsitaatki: "Alas, poor Yorick, he was a man of INFINITE JEST!" Mõned asjad lihtsalt ajavad naerma nii kui nad uksest sisse veerevad.

    Meemid, meemid, kõikjal meemid!!!

    Aga siiski ta sõnastab selle, mis mulle Zahavi juures kõige rohkem närvidele käis. Midagi uut see teadusliku nimetuse lisamine asja kohta ei ütle. Lisaksin omalt poolt veel: kui ehk õigustuse. Samas, eks õigustatudki ole paremini.

    Seda siis sotsiobioloogiast. Ei tea, kas tõsisemas bioloogias - ütleme nüüd siis hingelt ära: sotsiaaldarvinistlikesse teemadesse mittepuutuvalt - on ka keegi, kes selles paabulinnu asjas kahtleb? Ma mõtlen, terves selles asjas.
    Öeldakse, et ei ole "survival of the fittest" vaid "survival of the fit enough". Ehk paabulinnud on kollektiivselt otsustanud: saame hakkama küll, nüüd raisakem veidi ellujäämise ressurssi niisama glamuuri peale?

    ReplyDelete
  4. nojah, conversation-killer see on ja sellisena pole siin ka eriti midagi arutada. viskan õhku uue kondi.

    hüpotees: chomsky on kuulus peamiselt sellepärast, et ta on chomsky. kui sama kräppi publitseeriks keegi smith või stern, ei loeks seda keegi aga kui teadlase nimi kõlab nagu kiirtoit, ei saa ju olla, et tema leftistlik jamps polegi sügav vaid on jamps.

    nimi nagu kiirtoit + prillid + vasakradikaalsus = võidukombinatsioon campuses

    ReplyDelete
  5. see siis ka rubriigist "playa hater", päris offtopik pole

    ReplyDelete
  6. Well.
    Mingi tüüp, kelle nime ja infot ma hetkel leida ei suuda, on välja käinud teooria, et evolutsioon ei toimu pideva intensiivsusega, vaid et toimuvad kiired evolutsioonilised hüpped, mis tulenevad elukeskkonna parameetrite järsust muutumisest. Ehk siis: on ajad, kus toimub kõvasti rohkem loduslikku valikut ja liik peab kas kohanema või surema, rahulikel aegadel seevastu püsib kõik laias laastus sama. Mis tundub iseenesest üsna loogiline. Põhiliselt on liigi säilimise jaoks oluline see, et kogu populatsioon ei häviks.
    Nüüd ma kavatsen teha veidi spekulatiivset teadust. Niimoodi uljalt, nagu seda tehti üheksateistkümnendal sajandil.
    Kas ei ole võimalik, et paabulinnu sabal on siiski olnud mingisugune eesmärk? See näeb välja küll, nagu oleks. Analoogia on võimalik tekitada. Loomariigis on oma vaste koletistele. Nende tüüpide kõrval, kes näevad välja, nagu puukoor, ja nende tüüpide kõrval, kes näevad välja, nagu herilane, seda tegelikult olemata, ning nende kõrval, kes on rahus silmatorkavad, sest igaüks tead, et nad on vastiku maitsega, on ka näiteks liblikaid ja tõuke, kelle peal on ebasilmad, et röövloom ära hirmutada. sageli rohkem, kui looduses tegelikult esineb.
    DRAMAATILINE POPULAARTEADUSLIK TAANDRIDA: Kas paabulinnu saba ei näe välja, nagu One Thousand Eyes? Kas ei või niimoodi olla, et emaslind on pruun, onju, sest pesal istudes on mõttetu ilgelt särav ja peibutav välja näha, aga isaslind tõmbab tähelepanu endale, kui vaenlane tuleb, teeb talle "tuhandet silma", mis loodetavasti hirmutab vaenlase minema? Kui see enam niimoodi ei toimu, kas ei ole võimalik, et see kunagi mingite vaenlaste vastu töötas?
    Samuti: isaslind ei pea tegelikult väga kaua elama. Ta peab elama, kuni ta jõuab paljuneda. Siis on evolutsiooni seisukohast tema ülesanne täidetud ja rebane võib ta sabapidi minema viia.
    Kui sa seitsmeteistkümneaastaselt paralleelklassi tüdrukule kaksikud teed ja pärast seda ennast autoga surnuks sõidad, siis oled sa evolutsiooni seisukohalt võitnud. Sama palju, kui igaüks, kellel on kaks järglast.
    Evolutsioon ei pea tegema liiki ülitõhusaks, vaid ainult piisavalt tõhusaks, sest elu ei koosne ainult pidevast võitlusest. Minu meelest on see üks looduse ja elu sümpaatsemaid omadusi, et see ei rõhu ainult pragmaatilisusele, kui seda parasjagu vaja ei ole, vaid et tekib mingi suhteliselt sõltumatu esteetikakategooria, mille järgi oma valikuid tehakse. Seesama kuradi paabulind, muide, eelistab oma partnerit kohati ka selle järgi, kui kõvasti ta karjuda suudab.
    INIMENE, eks ole. Tema populatsioon kahanes Toba katastroofi teooria järgi kõige vähem 2000 inimeseni. Geneetilise jätkusuutlikkuse jaoks oleks vajalik 160 inimesest koosnevat populatsiooni. Toba katastroofi järel oli liigi säilimise küsimus aktuaalne. Praegu see küsimus aktuaalne ei ole. Ma ei tea täpselt, millised on sotsiaaldarvinistlikud seisukohad, eksju, aga mulle on jäänud mulje, et see on mingisugune rasvunud põskede ja lõuaalusega meeste järjekordne vandenõu, kus nad üritavad teha "teaduslikku filosoofiat", mille tulemiks on see, et ühed inimesed on olemuslikult paremad, kui teised. Mis on tänapäeva kultuuriruumis üks suhteliselt kahtlane asi, mida ajada.
    Leidsin 1968 aasta "Noorusest" säendse ilusa sõna, nagu paralleellooming. See on põhimõtteliselt nagu harrastus või hobby, miski, mida tehakse töö kõrvalt, sellepärast, et asja vastu on huvi, sellest ei pruugi midagi tulla, aga kohati võib tulla, ja see on põhiliselt hea indiviidi arengu ning heaolu seisukohalt. Mõnes mõttes, kui öelda, et ellujäämine on inimkonna TÖÖ, siis kultuur on inimkonna paralleellooming. Because plain survival is dull and unintesesting and we have mastered it.

    ReplyDelete
  7. Muidugi aitab kuulsus ühes vallas mingis teises vallas kuulsuse saavutamisele kaasa. Ameerika teadlane, kes vihkab Ameerikat, saab ilmselt palju enam tähelepanu, kui, ütleme, Horvaatia teadlane, kes sama kirglikult Ameerikat vihkab, või Ameerika insener, kes Ameerikat vihkab. Aga kui Noam Chomskyt ei oleks, siis oleks tema austajaskonnal ilmselt keegi teine, kes sarnast juttu ajaks, sellist juttu tuleb ajada, sest sellele on turg olemas.
    See tuletab mulle meelde ühe mõtte, mis käib kultuuri arengu kohta. See on põhimõtteliselt selline, et arvamuste paljusus kui selline on kasulik üleüldiselt ja väljendab imimkonna üldist mõnetist skepsist ilmselge/üldtunnustatu suhtes. Selle põhjal teenivad fantastilised natsid ja David Icke sama funktsiooni, kui need tüübid, kes leidsid üheksateistkümnendal sajandil, et äge oleks mitte jumalat uskuda, ja, noh, need tüübid, kes ehitasid neid masinaid, mille kohta kõik ütlesid, et need ei hakka kunagi tööle. Või need tüübid, kes kahtlesid kuninga vajalikkuses.
    Ehk siis: vastalised on olemas kogu aeg, ja mõni neist on paar sammu enamikust ees ja mõni on mitu sammu maas või valesse kohta läinud, aga üldiselt toimub kõik pigem arengu hüvanguks.
    See siin on praegu muidugi arengumüüdi raames esitatud, aga niimoodi on seda kõige lihtsam esitada.

    ReplyDelete
  8. Kas keegi tõsisemas bioloogias selles paabulinnuvärgis kahtleb?
    Mitte ei kahtle, vaid ei vaevu liialt isegi ärrituma enam ja tema nimi on Leegion. Oleneb, mis kandi pealt see sind huvitab (sotsiaaldarvinimile ei saa bioloogiast ei poolt ega vastuargumente. "On", "peaks" , "võiks" jne eks.)
    Evodevo'st oleks hea alustada, sealt hargneb päris palju (http://en.wikipedia.org/wiki/Evolutionary_developmental_biology).

    Martin räägib natuke saltatsionismist (http://en.wikipedia.org/wiki/Saltation_(biology)).

    Aga alustades küsimusega "Kas ei ole võimalik, et paabulinnu sabal on siiski olnud mingisugune eesmärk?" astutakse selektsionismi lävepakule st istutakse tugitoolis ja mõeldakse välja jutukest, milleks selline saba ikkagi kasulik võis olla? (vt süllagismi ülal).

    ReplyDelete
  9. Jah Martin, häbi sulle, liiga vähe peent kultuurihägu on su jutus, las ma näitan!

    Arengumüüdiga on tõesti sinnapaika võimalik välja jõuda, et paabulind tegeleb niisama paralleelloomingu mõttes glamuuriga.
    Võib olla ka, et "a thousand eyes" muutus ajapikku glamuuriks, leidis teise kasutuse. Ühesõnaga: ilus, silmadest lehvik, kasulik nii mõnekski asjaks. Aga ikkagi, paralleellooming?
    Sellest tulebki ju "inimene tilu-lilutab, eks mõned asjad lähevad ju käiku ka". Ja vot see tõesti tapab vestluse. Arengumüüdi raames on lausa luksuslikud võimalused mida iganes seletada ja see tundub inimesele kindlasti väga põnev. On paradigma kuldaeg, kus kõike sobitatakse valitseva teooriaga ja kõik justkui sobiks ka.
    Aga äkki teaduslik revolutsioon töötab ikkagi niimoodi, et mitte üksikud paradigmaga sobimatud osad ei õõnesta teda, vaid teadus kui looming väsib oma sundmõttest. Tuleb teine loominguline periood. Euroopa tsivilisatsioon on juba üks kord otsustanud, et rahvaasemikest koosneva senati ja vesioreli asemel võiks järgmised tuhat aastat olla mõõgaga rüütel ja koorilaul. See kvalitatiivne hüpe oli muidugi peenem kui allakäigu-müüt meile mõista annab, ent ometi - t'was time for Jesus, lots and lots of Jesus.
    Seal, kus me nüüd ütleme, et ei, The Dark Ages on müüt ja näed, kui kenasti see kõik valgele eurooplasele hiljem ära tasus... Seal algab jälle kasulikkus. Ja kasulikkus kui eesmärgipärasuse sünonüüm - kogu see kompott, paabulinnust rüütliteni - on üks paras tagantjärele targutamine. Try this on for size: reaalsuse nägu kujundatakse hekteimpulsi ajendil, sorides võimalikkusi ja langetades nende vahel tunnete volatiilsele ajukeemiale rajanevaid otsuseid. Ja siis hiljem - nagu ka kõige vihasemale anarhistile hakkab tunduma, et need 25 aastat, mis ta oma doktorikraadi alla pani oli hea mõte - õigustatakse, nähakse kasulikkust. Mõned näevad isegi seda, et teisiti (paremini) ei saanukski minna. Aga saanuks, inimese ärrituse ja reaktsiooni vahel on terve määramatu ajaühik vaba tahet, millega ta võib ükskõik, mida otsustada. Võib otsustada täieliku absurdi kasuks, kätt tulel hoides öelda: "Alas poor Yorick, he was a man of INFINITE JEST!"

    Teiselt poolt, sealt helgemalt poolt, on loomade psühholoogia meile viimase kolmekümne aasta jooksul osutanud, et üleminek mikrobioloogilise tasandi vahetust ärritus/reaktsioon horrorist inimese närvisüsteemi võimaldatava, tõepoolest vaba tahteni, on järk-järguline. Tundub kuidagi piider tõmmata selliseid eraldusjooni, et: õu paabulind, in my book, sina oled ikka veel kartesiaanlik automatoon. Aga sina, pärdik, sina oled oma jope. Miks ei võiks evolutsioonis väikestest otsustest vallanduvaid, pikaajalisi kunstiprojekte aset leida? Kas siis tšikkidele ei meeldigi paha poiss mootorrattal?

    Nii et ei ole ei "valmis ja faksime jumalale" see arengumüüt. Ega ka tupik. Ega ei pea ka kreatsionist olema, et evolutsioonile väljakutseid esitada. Mulle tundub, et niimoodi selle Zahavi ja eks veidi ka Dawkinsi stiilis pannes, läheb justnimelt peenetundelisus kaotsi. Pole ime, et Dawkinsi "Enemies of Reason" telesarja ristiretkedes ei kuule me teda intervueerimas ja pealelugemise teel parastamas näiteks ühe karmi bergsonisti või liibuvates nahkpükstes dekonstruktsionisti üle.

    Vaatan õhtu poole, kas õnnestub mõni neist kohale meelitada, ehk ütlevad sõna sekka.

    ReplyDelete
  10. Õhesõnaga, Martin - ütleb pika jutuga mees - see tundub paljulubav, et ellujäämine, we have mastered it, tegelegem nüüd millegi lahedamaga. Sest ellujäämine ju on, seda vaidlustama ei kipuks. Aga sellest lahedast kasulikkust otsima ka ei hakkaks. Lisaks ülal väljatoodule veel näiteks sellepärast, et siis ta lakkab lahe olemast.

    Mis puutub hatin´ on Chomsky´t, Anonüümne, siis oled teretulnud kirjutama meile sellest vägeva diss-tracki. Niisama, anonüümse külalisesinejana. The Player Hater has many faces, niikaua, kui üks neist ei osutu hiljem Margus Lepaks.

    ReplyDelete
  11. Põhimõtteliselt te ei taha eitada kasulikkuse teguri olemasolu, kuid proovite vältida seda, et see on ainuke tegur, millel miski üldse töötab, onju? See on suhteliselt veider inimese mõtte iseärasus, kus ta üritab taandada laialdase hulga erinevaid nähtusi ühe ühisnimetaja alla. Nagu see saksa narkomaan kirjutas, et kogu psühholoogia tuleb seksist.

    ReplyDelete
  12. Järeltilkumine küll, aga tundub, et Robertile jäi arusaamatuks üks evolutsiooni eeldusi: järeltulijad.
    Kuluka signaali all mõtles Zahavi (kelle loengule ma viitsisin ka minna) samamoodi väljaarenenud mehhanismi nagu iga teistki, mis on andnud ellujäämiseks/paaritumiseks eelise. Miks üldse eeldada, et annab eelise? Sest on kulukas. Kui kulukas signaal ei annaks evolutsioonilist eelist, siis see juba enda kulukuse tõttu oleks välja surnud (eelise saaksid teised tunnused). Enne Zahavit arvati, et põhjus, miks emapaabulinnud eelistavad suure sabaga isapaabulinde oli lihtsalt mingi moenähtus, mis siis avaldas populatsioonile niivõrd drastilist mõju, et arenes välja selline tunnus. Ühesõnaga ei viitsitud mõelda eriti selle peale. Zahavi teooria in a nutshell ongi see, et kulukas signaleerimine on mehhanism, mis aitab kvaliteetsematel isenditel kiiremini populatsioonis suuremat osakaalu saavutada suurema paljunemise kaudu. (Lisaks paaritumiseelisele võib selline kulukas signaal anda ka mingi muu eelise, mis tõlgendub evolutsiooniliseks eeliseks. Seda juhtudel kui emaste ja isaste isendite vahel ei ole lahknevust. Ta eriti seda ei seletanud ja ma pakun, et see on üks ta teooria nõrki kohti.) Kulukas signaal on efektiivne just oma kulukuse tõttu, kuna neid omadusi ei saa teeselda. Ilma taolise mehhanismita oleks paljunemine juhuslik ja evolutsioon sõltuks ainult sellest, kui palju mingeid geene ellu jääb.
    Zahavi teooria suurim probleem on tõesti selle teoreetilisus. Ta tegelt ei viitsi iga oma teooriat empiiriliselt kontrollida ja järeldab asju vaatluse põhjal, mis ei ole korrektne teaduslik protsess. Ja ka loengul oli tunda tendentsi väga palju asju ära taandada. See käib küll detailide kohta (mingite konkreetsete tunnuste), ma eeldan et ta enda põhiteooria ikkagi formuleeris ja tõestas vastavalt.

    ReplyDelete
  13. kas see ukraina ajukasvaja värk oli peen vihje ühele dokile, mille reklaami ma telekast nägin? tasub vaadata?

    ReplyDelete
  14. Oli küll, väga tähelepanelik. Dokki muuseas tasub vaadata. Absoluutselt tsenseerimata ja 30 minutiline kokkuvõte ajukasvaja eemaldamisest. Kolbapuurina kasutatakse näiteks tavalist trellpuuri. Ja Nick Cave´i kantrine klaveribluus käib taustaks. 8/10

    ReplyDelete