Saturday, November 7, 2009

Juri Oleša "Kolm Paksu"

Juri Oleša "Kolm Paksu" on mitmeti tähelepanuväärne lasteraamat. See räägib sotsialistlikust revolutsioonist väljamõeldud maailmas, mida valitsevad konkreetselt oligarhid, kaevanduste omanikud. Taustauuring kinnitas, et autor on rahvusvaheliselt tunnustatud nõukogude kirjanik, kelle autorlust pakutakse ka väljendile "kirjanik on inimhingede insener". Kui ma oleksin suutnud oma ema Loomingu Raamatukogude hulgast välja tirida veel kaks tema raamatut, siis oleks ma saanud teha suurema postituse vist pea et kogu tema avaldatud loomingust, aga seda ei juhtunud, Loomingu Raamatukogusid oli hästi palju ning igaühe peal neist oli mõni kirjanik, kes vaatas mind tõsise ja uuriva pilguga, ning paljusid neist oli mitu tükki. "Kolm Paksu" on antud kirjaniku ainus lasteraamat, ja tekitab tunde, et selliseid üleriigilisi kampaaniaid, kus päris kirjanikud kirjutavad lasteraamatuid, tuleks teha rohkem. Ma ei ole eriti kursis, kuid mul on tunne, et tänapäevase lastekirjanduse skenega saaks paremini olla ja et see kipub kohati kergelt maotu ning hambutu olema ja lapsi alahindama.

"Kolm Paksu" ei alahinda lapsi. Selle esimeses peatükis otsib hajameelse professori arhetüüp laibakuhjast oma prille pärast seda, kui kaardiväelased on pahameelt avaldava rahva pihta tulistanud, tee seda tänapäeva lastekirjanduses! Samuti sisaldab see päriselt meeldejäävaid ja dünaamilisi olustiku- ja kohakirjeldusi ja ilmekat pildikeelt nagu Marsi väljak, mille kohal ripub majade külge kinnitatud trossidega suur punane lamp. Akrobaat Tibullus põgeneb kaardiväelaste eest, ronib mööda trossi, ohvitser tahab tema pihta tulistada, üks sõduritest laseb ohvitseri maha ja karjub "Elagu rahvas!", Tibullus kustutab lambi, jättes väljaku pimedusse ja kaob. Tibullus on relvasepp Prospero kõrval üks revolutsiooni kahest peamehest, he's the tricky one. Revolutsionäärid on siiski raamatu kõrvaltegelased, peategelasteks on lapsed ja hajameelne professor. Setting on low magitech/horror.

Raamatus on ka väga kaunid illustratsioonid, kuid kaanepilt ei kannata suuremat kriitikat, nagu seda tihtipeale juhtub, seetõttu ei pannud ma seda siia ka üles.

Raamatule on eestikeelses netimeedias kirjutatud veel üks revüü, kus seda käsitleti koos mitme teise vana lasteraamatuga ja läbi jäi kumama väljavabandamine, ja arvamine, et ega need raamatud ikka tegelikult ei saa last kommunistiks ajupesta, et laps ei näe seal klassivõitlust, vaid võitlust hea ja kurja vahel, mis on muidugi järjekordne laste alahindamine. Raamatud võivad, kuid ei pruugi sind mingile teele suunata, just nagu "Egeri tähtede" lugemine võib, kuid ei pea sind türklasi vihkama panema.

Samuti on "Kolm paksu" olnud vene koolides kuuenda klassi soovitusliku kirjanduse hulgas. Hea, et mõned veel õigeid väärtusi au sees hoiavad, seal oli ülepea märgata suurt kaalu nende oma kirjandusele - täpselt nii, nagu peakski olema.

Raamatut on võimalik leida antikvariaatidest ning traditsiooniga kodudest, nagu ikka, kui sul kirjastus peaks olema, lase uuesti välja ja lase kellelgi uus kaanepilt teha, inglisekeelse väljaande oma oli suhteliselt mõistlik.
Postitus ilmub ka mu isiklikus häälekandjas. Pildil ei ole teps mitte "Kolme Paksu" kaanepilt

Head oktoobripüha kõigile!

3 comments:

  1. Kommunistiks ajupesemine pole üldse nii kerge. Väiksena "Totu Kuul" lugedes (minu kaastunne kõigile lastele, kelle vanemad selle ajupesu hirmus neile ära keelasid) mäletan, et ideoloogilise vastandumise osa jäi mul lihtsalt märkamata, aga igatsusega samastasin ennast mitte laus-kommaritega Päikeselinnast vaid oligarhidega Kuu Los Angeleses. Üldse tundus Kuu kaasaegne süsteem kiirrongide ja ajalehtedega oluliselt mõnusam kui Maa agro-värk.

    Aga külastage Martin Luiga blogi ka, sealt leiab muuhulgas, mis Martin teeks, kui "oleks riiklik moetööstus, nii nagu peab olema".

    ReplyDelete
  2. Väljavabandamisega on uskumatult kusiselt. Nagu see Arvi Siia tekstide superkogumik, kus alguses oleks pidanud ütlema: "loe Gagarini Teed ja vaata, kuidas luuletaja on ideoloogiast pilves."

    Mida ei öeldud. Hoopis vabandama kukuti. Kui Arvi Siig enda väljavabandamist vajalikuks ei pidanud, ei luules ega s6nas (elas ta ju kuni 2000ndate alguseni) siis ei peaks seda ka keegi teine tema eest tegema.

    Kalveti kommentaar jälle paneb m6tlema, kas poliitiline veendumus v6ib geneetiline olla? Mingil määral kindlasti aga kui palju siis?
    Sest et mina lugesin "Totu Kuul" hoopis nii, et ma kohe siis otsustasin ära, et päev läbi ma torukübaraga mehikesi vaaterattal keerutama ei hakka. Selleks et 6htul ise palga eest üks ring teha.

    Siis tuli veel Alki Sei "Panter klaasvitriinis" ja ma olin umbes nagu: andke mulle kärp ja saatke mind Hispaaniasse natse tapma!

    Et minu arvates need raamatud ikka muudavad kommunistiks küll. Eriti nüüd, kui pole Lääne pasaga lehvitavaid aparatshniku v6sukesi koolis näitamas, kui vittus kahepalgeliselt selle värgiga tegelikult on.

    ReplyDelete
  3. Mõttetu on mõelda, et Maal moodsat tehnoloogiat ei olnud, Päikeselinnas ei sadanud päeval kunagi vihma, sest kommunistid ajasid pilved helikopteritega laiali, sellest võib lugeda raamatust "Totu ja ta sõprade seiklused", mis eelneb ajaliselt Totu kuu-seiklustele ja on sitem ning lapsikum. It also has magic.
    Aga lastekirjanduses on alati oht, et kui on mingisugune vastandumine, siis samastab laps ennast paha tüübiga, sest paha tüüp on ägedam ja tal on päriselt mingisugune plaan või visioon, erinevalt heast tüübist, kes keerab ainult värki perse ja ilmselgelt eelistab maailma, kus säilib status quo ja ei juhtu mitte kunagi mitte midagi.

    Ja kui oleks riiklik moetööstus, nii nagu peab olema, siis ma disainiksin praktilisi, stiilseid ja kvaliteetseid rõivaid taskukohase hinnaga, vaat, mis ma teeksin.

    ReplyDelete