Monday, November 16, 2009

Teatavat sorti Mees

*
This continent is lit by the holocaust beneath my ribs. (XiuXiu’MouseyToy‘)
*
Mind on alati üllatanud, kui mehed on õrnad.
See siin on lugu ühe mulli lõhkemisest. Ühtlasi on see ühe mulli taastamine. Lugu tuleks alustada Guinnessi rekordist.
Minu koolikaaslased Viljandi Kultuuriakadeemiast teevad maailmarekordit. Viljandis Jakobsoni tänaval on punker nimega ViljandiDrumLab. Seal on neli tuba: ühes undavad ööpäevaringselt arvutid, mis püsivad juhtmekobarate kaudu maailmaga ühenduses, siis on puhkeruum, kus on diivan ja telekas, siis prooviruum, kus on trummikomplekt ja seinal musta markeriga üles tähendatud rütminoodistik; nende kolme toa keskel on kõige tähtsam ruum – seal toas on kaks trummikomplekti ja kaamera. Selles toas mängitakse kuu aega järjest ilma katkestusteta trumme, pidevalt ühte ja sama rütmimustrit. Inimesed käivad vahetustega trummide taga ja kütavad. Kuu aega.
Käisin seda eile hilisõhtul kursakaaslastega vaatamas, mulle väga meeldis. [Kahe minuti eest istus mu kursavend Ott ühe trummikomplekti taha. Kell on seda kirjutist alustades 22:02, täna on 15. november aastal 2009.]
ViljandiDrumLabist võib igaüks ette teatamata läbi astuda. Eile hilisõhtul ilmusid õuest trummitoa uksele kaks purjus noormeest. Rohkem purjus tüüp kadus küllalt ruttu ära, teine poiss jäi. Ta võis olla 20-aastane. Kiilakas, kilejope ja, ma ei tea, teksad või dressikad. Tutvus üritusega ja märkas siis mu kursavenda. Tutvustas end talle. Siis nägi mind ja süttis elevusest – talle väga meeldivad tumedanahalised inimesed.
Ta ei tahtnud kasutada sõna „neeger“, sest see pidi inetu sõna olema.
Talle meeldib, et Obama USA president on.
Talle meeldivad mustad naised, aasia naised. Ta paneks neid kõiki.
Kes talle ei meeldi, on juudid. Taak, mis talle eeldatavasti kodust kaasa on antud, kuna ta isa olevat suur Hitleri fänn. Meie vestluses oli naljakas moment, kus ta imiteeris oma isa Hitleri-raamatuid lugemas: nina püsti, silmad tähtsalt punnis, käed hoogsalt lehekülgi lappamas.
Juudid. Seitsmest kommunismi alusepanijast viis olid olnud juudid. "Ja eestlasi süüdistatakse selles, et nad Eesti Leegionis võitlesid."
"Ameerikas neid armastatakse,“ ütles ta. „Aga tead, miks neid vihatakse?“ küsis ta. Ning jutustas, et keskajal olla juudid paljusid inimesi rahast tühjaks teinud ja nahka üle kõrvade tõmmanud. Pankurid. Pikkade sõrmedega.
„Mustad,“ seevastu, „ehitasid Ameerika.“
„Juudid juhivad seal asju. Skinnidel on ju põhiütlus: Liitu Ameerika armeega, võitled Iisraeli eest.“
Küsisin talt, kuidas ta aru saab, kes on juut ja kes pole.
Ta küsis: „Mis sul on juutidest sõpru või?“ Ja vastas siis: „Nina järgi.“
Õigupoolest vastas ta: „It’s the nose,“ ja siis patsutas vabandavalt naerdes mulle õlale, minnes tagasi eesti keele peale. „Nina järgi.“ Tal oli esialgu raske harjuda mõttega, et ta ei pea minuga inglise keeles rääkima. „Jamaika mehega.“
"Tüüpiline eestlane," pahandas ta sõbralikult iseendaga.
„Olgu,“ kogeles ta. „Ma ei vihka juute. Ütleme, et ma suhtun neisse umbusklikult.“
Selles vestluse faasis polnud ma veel kindel, kas ta tahab mind rünnata ka või ainult kallistada, nagu ta tolle lühikese tutvuse jooksul korduvalt tegi.
Ühtäkki küsis ta: „Sulle meeldivad naised ikka?“ Ning jätkas segadust väljendades kätega kõrvade juures vehkides: „Tänapäeval on kõik peded, raisk, ma ei saa sittagi aru. Türa, see on hull.“
Need polnud sõna-sõnalt tema sõnad, aga ta ütles just täpselt seda.
Kui me välja suitsu tegema läksime, rääkis ta sellest, kuidas ta Tallinnas vahipatis on ja kuidas ta presidendilossi ees valves on seisnud. Ja sellest, kuidas ta ei saa aru, miks skinhead sülitab aasia turisti pükste peale. „Need on parimad turistid ju. Nad on nii korralikud.“
Suitsu kõhvides ütles ta: „Ma olen öelnud nendele skinnidele, et, saate aru, need aasia turistid ja tumedanahalised ei võta teilt teie riiki ära.“ Ta ütles: „Mõned mu sõbrad vihkavad mind sellepärast, et mulle mustad meeldivad. Ma olen küsinud neilt, et milles asi on? Mida nad teile teinud on? Pekske venelasi. Mis te neid tumedanahalisi peksate? Aa, maitea, nad on nii mustad. Tüübid arvavad, et Hitler oli nii hea inimene.“
Pilk vastasmaja seinal tõmbas ta paar närvilist kõhvi ning ütles: „Lugege raamatuid, inimesed! Hitler oli kuradi hull!“
*
Te eksite, kui peate meie tegusid pelgalt poliitilisteks. (A. Hitler)
*
Küsisin talt, kas ta Tarantino uut filmi on näinud. Ta noogutas, et on. „Hästi rumal film tegelikult.“
Ta tutvustas mulle statistikat.
毛泽东 (Hiina) 49-78 mln surnut
Иосиф Виссарионович Сталин (CCCP) 23 mln laipa
Adolf Hitler (Saksamaa) 12 mln mõrva
„Sa tahad öelda mulle, et Hitler oli Stalinist ja Maost hullem või?“ küsis ta. „Aga läänes nad ainult sellest pasundavadki.“
„Ma olen selle asja kohta lugenud. Hitler ei teadnud koonduslaagritest midagi. Hitler oli taimetoitlane ja alkoholi ei joonud. Himmler oli kogu asja taga.“
„Selles suhtes oleks Hitleri võit hea olnud, et siis oleks Põhja-Euroopa immigrantidest puhas. Praegu on Rootsis juba jalgpalliväljakusuurused piirkonnad, kuhu valged, või noh … tavalised inimesed enam oma jalga ei tõsta. Neid ei lasta enam sinna. Sellised slummid. Nagu Ameerikas on mehhiklastel ja mustadel. Ja ma ütlen, skinnid on täpselt samasugused.“
Ta rääkis veel, et Eesti ja Vene neonatsid pidid omavahel juba enam-vähem hästi läbi saama. Ja et nad tunduvad kõik nagu jõle põhimõttekindlad vennad, aga nad pole seda.
Suits lõpetatud, küsis ta minult ja mu kursavennalt: „Te olete mingid räiged kultuurivennad või? No sellest on kohe pealtnäha aru saada.“
Mobiili näppides uuris ta, millega tegeleme.
Kursavend ütles, et õpime näitlemist.
Noormees ütles: „Näitlemist ei pea õppima. Näitlemine tuleb iseenesest.“
Pärast väikest pausi lisas: „Ja näitlemist võin ma teile ise õpetada.“
Vestlus läbi. Aeg koju minna.
Noormees ütles, et helistaksin talle, kui mul natsidega jamasid tuleb.
Seadsime kursavennaga sammud kodu poole.
*
Viljandi on väga ilus koht, kus elada. See on Middle Earth, mikrolosside, küngaste ja udu ja jõega tondilinn. Siin on nii mustad sügisõhtud, et pimedus on nagu sein ees. Viljandi teevad hirmsaks peksmised, mis siin aeg-ajalt aset leiavad. Loomaliku skaalaga „A Clockwork Orange“ tüüpi peksmised. See on pisiasi, kui ööproovi pausi ajal koolist Statoili lipates möödub must auto, mille irvakil aknast hüüab kile naisehääl: „Vitupeaaad!“
*
Kui su teadvus on golfipallisuurune, on golfipallisuurune ka sinu arusaamine kõigest, mida loed; aknast välja vaadates näed maailma läbi golfipallisuuruse teadlikkuse; hommikul üles ärgates on su ärkvelolu golfipallisuurune ja päevatoimetusi tehes suudad tunda vaid golfipallisuurust õnne.
Kui oma teadvust aga avardad ning lased sel kasvada, siis mõistad ka loetut palju paremini; näed maailma suurema teadlikkusega; ärkad tõelisemalt üles ja oled võimeline tundma sügavamat õnne.
Sealt, sügavalt, tulevad ka head mõtted. Ja loovus pääseb liikvele. Elu muutub nõnda pigem mänguks.
(David Lynch pt 'Teadvus' rmtst 'Suure kala jahil')

*
Mõtlesin tänases Butoh teatri meistriklassis sellest eilsest vennast, kuni mu silmad ja pea valutama hakkasid ning mõtlesin, et pean tunnist lahkuma ja kateedrisse pikali heitma.
Meie ilus jaapanlannast Butoh õpetaja räägib meile, et meie mina ei piirne ainult kehaga. Enamus inimesi arvavad, et „mina“ = „keha“, aga see pole nii. Keha on tööriist, sõiduk, mille juht olen mina. Kunstnike puhul olevat imetlusväärne, et nad on otsustanud teha oma kehast eneseväljendusvahendi, laiendades sellega vaatajate arusaama „minast“, kõrgendades nende elutunnetust.
Sa pole su keha, sa oled valgus. Ja saja aasta pärast pole su keha enam siin, aga sina jätkad hingena, energiana.
Praegu on sul see keha.
*
Mind laastab see pidev äärmuste vahel pendeldamine, külm ja kuum, jääkülm ja tulikuum. See kõlab dramaatiliselt, aga mul oli täna tunne, et võiks alla anda. Püüdsin end kursakaaslastele selgitada, nimetasin meid sisepagulasteks, kes tulevad oma kootud pesasse kokku, sulguvad oma mulli samal ajal, kui õues rebitakse üksteisel hammastega kõrisid lõhki ja need meie ideaalide ja harmoonia taotlused ning jalasirutused blackboxis ei mõjuta „neid vendasid“ mitte üks gramm. See ei jõua nendeni.
NO99 võib teha „GEPi“, lahata seitsme eri nurga alt rahvusluse ja eesti-vene-suhteprobleeme, aga inimene, kes teeb teadliku valiku osta pilet ja minna teatrisse, vaevalt vajab põhjalikku mõtlemise muutmist, pigem läheb ta teatrisse vaatama niiöelda „pildikesi elust“. Ja näitleja läheb peale etendust Maximasse ning saab, toidukott käes, poest väljudes niimoodi peksa, et kuu aega vähemalt lavale ei roni. Härrasmees või harrasmees.
Ja ma ei vaeva ennast paratamatusega, et „see, mis ma teen, ei päästa maailma“. Loomulikult tuleb päästa ja aidata iseennast, hoida, päästa, aidata kõrvalseisjat. Loomulikult tuleb lahti öelda üldistustest, eriti sellistest, mis sandistavad. On ainult käesolev, ainult hetk ja see, mis käegakatsutav.
Aga sealsamas tunnen, kuidas „tume pool“ keelitab mind alla andma, hävinema, saatma „kõik putsi“, kapselduma oma tuppa. See on tugev tõmme: lukustada end oma tuppa, juua, tõmmata end lukku, elada ainult filmidest ja mitte kunagi enam välja minna. Õues toimub võitlusvälja laienemine. Extension du domaine de la lutte.
Käesolevas kirjutises on mitmeid kasutuid ja tõestamatuid üldistusi. Kasvõi: kes on see „inimene, kes ostab pileti ja läheb teatrisse“, kes tuleb vaatama „pildikesi elust“?
Paranoia ja hirm toituvad negatiivsetest üldistustest. Siin ma istun, kallistades oma põlvi, õõtsudes ja paludes ennast: „Ära anna alla.“
Ole tugevuse, mitte ohverluse kehastus. Miski pole midagi väärt ilma armastuseta. (@kerlimusic)
*
Seletasin kursaõele, kuidas „see kõik“ paneb mind vihkama elu ja inimesi, paneb mind kapselduma ja mitte usaldama ning võtab ära tahte teha seda, mida ma teen. Paneb mind tahtma lõhkuda mull. piisab ühest korralikust gatlingi kuulipildujast. see võtab ühe valanguga maha terve küla, jätab järele lageda välja. […] loom minus võtab gatlingi rotaatori ja laseb selle vastu teadvuse seina täie lahvatusega lahti. edasi on õhk täis prügi ja ulgumist, tolm langeb nagu kordus […] ja teadvuse räbalad lüüakse katkematu valangu all reflekside pimedasse ruumi laiali. […] see ei olnud kunagi selleks, et olla terve ja tugev. see oli ikka ja ainult ühel põhjusel: et olla loom, saada tagasi oma loomalikkus.“ (AndreasW'GatlingiKuulipilduja').


*
Kust tulevad sellised vennad? See mees, kelle eneseväljenduses pole kübetki õrnust, kelle mina on vihakeha, kes räägib, nagu moonutatud laps. Kust tulevad need Teatavat Sorti Mehed? Ja ehk parim küsimus: Mis on Naise osa sellise Mehe väljakujunemises? Veel mõned üldistusi nõudvad küsimused.
Ühe Sonic Youthi loo live-salvestus algab Thurston Moore’i küsimusega: „What do you do when your mom is a skinhead?“ Vastus: „You write a song about her.“
Ja lugu algab, kitarrikeelte traatjas krigin algab.
Mida sa teed, kui su isa Hitlerit? Püüad olla hea mees ja teed, mis teha taipad. See eilne noormees püüdis olla hea mees ja tungida välja mullist, kus ta isa ja sõbrad istuvad.
Ta rääkis ühest üllatavast hetkest oma kodus. Ta isa oli vaadanud telekast vormeleid ning, nähes Lewis Hamiltoni, öelnud, et tema ei saa aru, miks neid musti taga kiusatakse. „Nad on ju ka inimesed.“
„Kas see on tõesti minu isa?“ oli noormees imestanud.
*
Ja oma mullis lebades mõtlen sellest, kuidas ma poeksin Antony Hegartyle – absoluutselt täiesti Teist Sorti Mehele – ligi ja kallistaksin teda väga kõvasti, jääksin teda embama, sest
Hope Mountain
Is the place where
The people come to cry
She was born
Like a diamond
Out of the mountainside
She treasures our
Brokenness
And will raise us from the tide
Look.
Look in the water.
Look who it is.
It's Jesus.
This time she’s a girl.
This time she’s a girl.


*
Ema ütles pojale: „Ole see, kes oled päriselt, kartmata olla hell.“

6 comments:

  1. panin xiu peale ja lugesin. ilus öötund
    hea võrdlus, et saab ka tunnetega küsida, mitte vaid teooriate uurimistega. siiski tundub, et sul on kübekest seda viimast juurde vaja. reaalne kontekst võib olla hingele rahustav.
    mina vajan seda esimest

    ReplyDelete
  2. Õige küll. Lihtsalt, kui toimub Kohtumine, ununevad raamatud ära.
    Aga teooria võib anda head eeldused valmisolekuks küll, jah.
    Ja kui sina seda esimest vajad ja mina seda teist, siis me oleme ju nagu need "Võlur Ozi" plekkmees ja hernehirmutis.

    ReplyDelete
  3. Kirjutasin siia paar päeva tagasi väga pika kommentaari ja siis hakkasin seda häbenema. Ja kustutasin ära.
    See on juba teine kord kui ma töölisklassi rumalust lahkava mõttekäigu siia saidile lisamata jätan. Oli ka osa ühest intervjuust kunagi veebruarikuul.
    Kokkuvõttes: soovitasin asja poliitilisest seisukohast vaadata. Ja leidsin, et Teatavat Sorti Mehe probleem peakski olema see oma nahale kõige lähedasem põhjus, miks kultuurimehed poliitikasse lähevad. Also, the term "audience engineering" was coined. Olen selle üle uhke. Tõin näiteks, et futuristid läksid Itaaliast Venemaani nii äärmuslike ideoloogiatega kaasa, nagu seda on marksism-leninism ja fašism. Ja millest siis, kui mitte lootusest ülevalt alla massid oma spetsiifilist ja keerukat kultuuri tarbima panna. Mida nad muidu ilmselgelt ei oleks teinud.

    Zaumi näiteks tahtsid vene futuristid niimoodi rahva hinge kodeerida.

    Mul on ka kalduvus niimoodi mõtelda. Ma arvan, et see on ainus positiivne programm, mis seni Teatavat Sorti Mehe probleemi lahendamisel esitatud on.

    ReplyDelete
  4. Muusikat annab kuulata mõistusega (lahutades loo tükkideks ning tunda ära erinevad nüansid), hingega (tundes ülevoolavat rõõmu või nutta patja) ning kehaga (tagudes rusikaga õhku). Eks nende muude asjadega on samamoodi...

    ReplyDelete
  5. Ning Robertiga olen täiesti ühel meelel.

    ReplyDelete
  6. Üllatavalt palju rahvast satub nimelt selle artikli peale, kirjutades otsingusse "vahipatis".
    The moar you know.

    ReplyDelete