Tuesday, November 3, 2009

Vait! Las Player Hater räägib nüüd!

Kui hea liiga pikaks ajaks ära on, hakkab kurjus pead tõstma. Head muudkui joovad kahvelurri ja teevad tubakit aga kurjusel on kogu aeg käed tööd täis. Näe vaata, kuidas pahadel on kõik juba valmis.

Sina ja su sõbrad pole veel otsustanudki, mis see headus üldse on.

Joakim Herbert Berg on otsustanud. Headus on sile Rootsi surmapopp. Sellepärast tema ansambel Kent annabki kuuendal novembril välja oma kaheksanda albumi, nimega „Röd“ („Punane“). Sina ei anna kuuendal novembril midagi välja, võibolla saad sõpradega kokku. Viimased viis Kenti albumit on olnud väga head ja ma ei kahtle, et selline saab olema ka „Röd“. See oli aastal 2007, koos lastekoorilauluga, kui hakkas tunduma, et Joakim Herberti näol võib olla tegemist jumalaga. Lastekoorilaul oli ei midagi vähemat kui apoteoos.

Samal ajal pahade leeris: Kosmikute sitakotid on Rannapi natsilaulukeste kogumiku veel halvemaks muutnud. „Isamaa rockilaulud“ on Raadio kahe nädala plaat, kuna Raadio kaks sõprade muusikat ikka laseb. Mina sellesse ringkonda ei kuulu, nendel pidudel ei käi ja seega pole minu plaat ka kunagi Raadio kahes nädala plaat olnud. Aga okei, ise teeme, oma raha eest, ise laseme iseenda muusikat, eksju? Et mida? Et Raadio kaks käib hoopis Ringhäälingu, mitte Rabarocki alla ja saab oma raha.... minult? Mis see nüüd siis olgu?

Sa Soodom!

Aga mida head veel teinud on? Mis aitaks headel viigiseisust ette rebida? Suurt mitte midagi, hea see Kentki. Räägime parem enese vihkamisest.

Kultuuride komme ennast vihata on huvitav teema, tahaks sõpradega purju juua ennast ja selle türanni kombel seltskonnale peale suruda. Nii et enne ei tule värsket Vikipeedia-sekserit, kui sellel teemal on mingilegi tulemuseni jõutud. Eestlased näiteks vihkavad seda, mida nad viimased 20 aastat teinud on. 1994 oli hea aasta ennast Kadrioru parki üles puua, õllega maantee serval hääletades auto alla jääda või siis - nii nagu see ühel punapäisel ja tedretähnidega lapsnäitlejal juhtus – oma mõistus kaotada. Ega maailm ka just suuremeelsusega silma paistnud ei ole, mõtleb müütide eestlane, aga sellel olevusel, kes hommikkusse raadioprogrammi helistab, ronib ju terve vastik keldrikakandite koloonia pea seest välja. Siis kui sinna aeda vedelema jäetud kapiukse alla vaadata, kihab see vahel ka trilobiitidest, mis küll peaksid olema aastamiljonite eest väljasurnud, aga ei ole.
Selle viimasega tahtsin ma lõpuks ka siinsetel lehekülgedel välja öelda selle, mida me kõik juba niikuinii teame. Et eestlane on pahatihti rassist ja armastab tegeleda ka muude poliitiliste atavismidega. Atavism, Vikipeedia-sekserilt, on see, kui sünnib tagajalgadega valaskala. Või hammastega kana, mida juhtub ka. Ja siis kui see juhtub on selles alati midagi ebaloomulikku, ent samas kuidagi kihevile ajavat ka. Nagu sabaga laps. Või siis see monument, mille juures pikalt peatuda pole enam ammu viisakas seltskonnas kombeks.
„Aga midagi peab ju temaga ikkagi valesti olema“ – see on üks huvitav ja laialt levinud sentiment. Kas siis kui paljud ja pikka aega millegisse kriitiliselt suhtuvad tähendab see seda, et „temaga peab siis ikkagi midagi valesti olema“? Nii mõeldakse näiteks juutidest. Et juu siis nendega peab midagi valesti olema.
Selle lisasin ma siia niisama, poleemika mõttes. See siin ei ole lahendustega monoloog, katarsis jääb tulemata, postiivset programmi ei esitata.

"I find it so difficult not to hate. When I do not hate, I feel we few are so lonely in the world"

Nii ütles Bertrand Russel ja meie väheste all pidas ta silmas neid samuseid heasid, kellest ma siin seni abstraktsetes terminites olen rääkinud. Kahtlemata oli Russel üks headest ja kahtlemata on nii, et just nimelt head vihkavadki. Me oleme ju head ometi, pole me aktiivselt õelusega tegelenud. Eks ülalnimetatud muusikaline kollektiivgi arvab, et Metro ideede varastamine ja siis nende enda omade pähe ja enda moodi nõmedalt – taasleitud hõimuromantiga - esitamine on just nimelt see, mis hea on.

Ei tea, kas ansambel Kosmikud ikka vihkavad korralikult? Parem oleks.

Veel vihkavad ennast tänapäeva õhtumaade moodsad noored. Kui möödunud aegadel tehti seda pungi või grunge kombel ausalt ja uhkelt, siis emo ja hipster on juba palju keerulisemad nähtused. Emo on üldse üks hirmus sõna, ükskord kastist välja lastud, ei ole ta pikka aega argikasutusest kaduda tahtnud. Minu arvates on ärevusttekitav, kui muusika enesehaletsuslikku tõuget avalikult tampima hakatakse. Me oleme ju muusikale ulukid, muusika kütib meie nõrkusi: võimuiha ja enesehaletsust. Niimoodi edasi arutades võib muusikat kui sellist tublisti alandada, mida võiks ju ka teha! Eks ole teda juba ülistatud piisavalt. Võiks vaadata, mis armetutel alustel ta meiega reageerib. Aga inimest ennast, ta emotsionaalsust lahmida… Surely a sign of the coming apocalypse!
Mingit apokalüpsist muidugi ei tule, eksju.
Eks popkultuuri arutada ole ka parajalt passe ja eriti seda va emotsionaalse noorsoo küsimust. Rõõmuga avastasin ma ennast ülalseisvat kirjutades ajast maha jäänud mõtterajalt. Ehk tähendab see nüüd seda, et üks progressiivselt tundeküllane noor inimene saab rahus uus-gooti muusikat kuulata.

Aga miks siiski on popkultuurist tõsiselt rääkimine vanamoodsaks muutunud?

Ma kujutan seda sõna, mis nüüd tuleb, kuidagi diaboolsena ette. Riimub ta ju Jungi “tricksteriga” (Lokiga, Saatanaga…) Hipser on selle aastakümne noorte seas sündinu kohalt võtmesõnaks. Kui sa hipsterist aru ei saa, siis sa oled vana hipi ja jutul lõpp. Hipster ise võtaks hipsterluse probleemi niimoodi kokku: “utreeritud jutt” ja “ära põe”. Et ei tasu põdeda selle popi pärast. Tegelt ei tasu tast üldse rääkidagi. Selline leige postiivsus on hipsteri lipukirjaks, nii saab uus-gooti muusikast muserdamata mõnusat elu elada.

Nii ta räägiks, aga tegelikult ei räägi, kuna sarnaselt “kodanlasele” on hipster eeskostjata ühiskonnagrupp. Moodsad sotsiomatemaatikud (kahtlemata veel õudsamad tegelased, kui sotsiobioloogid) ütleks, et hipster on näide spontaansest organiseerumisest. Sarnaselt vabaturumajandusele, ta lihtsalt tuli. Hipster on emergentne, paksude prilliraamide ja alt kitsenevate teksadega poiss lihtsalt tõusis pinnale. Ilma deviisideta, ilma moraalita. Ta tõusis lõppeva aastakümne alguses ja see kompost, kust ta tuli, on kontrakultuuride haud.

Muidugi kasutab selliseid sõnu nagu “kontrakultuur” ja “identiteet” tänapäeval üldse ainult hipi. Ta kuulab ikka veel Pink Floydi, usub moest läinud asju, teeb ennast pilve ja räägib sellist juttu, nagu Douglas Haddow adbustersi saidil:

“Ever since the Allies bombed the Axis into submission, Western civilization has had a succession of counter-culture movements that have energetically challenged the status quo. Each successive decade of the post-war era has seen it smash social standards, riot and fight to revolutionize every aspect of music, art, government and civil society.

But after punk was plasticized and hip hop lost
its impetus for social change, all of the formerly dominant streams of "counter-culture" have merged together. Now, one mutating, trans-Atlantic melting pot of styles, tastes and behavior has come to define the generally indefinable idea of the "Hipster."

An artificial appropriation of different styles from different eras, the hipster represents the end of Western civilization – a culture lost in the superficiality of its past and unable to create any new meaning. Not only is it unsustainable, it is suicidal. While previous youth movements have challenged the dysfunction and decadence of their elders, today we have the "hipster" – a youth subculture that mirrors the doomed shallowness of mainstream society.”


DOOMED SHALLOWNESS OF MAISTREAM SOCIETY!!! Hipster minus ei kiida seda viimast sõnavalikut heaks aga hipi minus ütleb, et jutt on ideoloogiliselt laetud. Ja ajakohane.

Mingit otsade kokkutõmbamist ei tule, muuseas. Varem püstitatud probleemid ei naase lõppsõnas, ei tule sellist nägu tegema, nagu nad oleks vahepeal lahenenud. Kas XII klassi lõpukirjand on esseistika madal vorm või on esseistika lõpukirjandi täispuhutud edasiarendus? Olgu kuidas on, ükski kirjandusekana ei tule minu mõtete kohale oma punase veini pudeli ja menopausiga järge pidama. Järjest enam leian ma ennast peale vana hea Eesti ja amorfse post-pop sub-punk kultuurimöga ka esseesid vihkamas. Kas ka need pole üks autismi esinemisvormidest?

Siia lõppu üks üpris asjakohatu tsitaat. Kuna inimestele meeldivad tsitaadid ja mulle meeldivad inimesed.

"I DON'T WANT TO BE IN SOME FUCKING LOUSY INDEPENDENT PIECE OF CRAP THAT NO ONE WATCHES. I WANNA BE IN THE ONES THAT MATTER. I WANNA BE A FUCKING MOVIE STAR" - M. ROURKE

17 comments:

  1. I mean, really, has there ever been a more disgusting patch of youths than the ones on those pics there?

    A kuulge, kes "Uprisingu" uutuub eventsidesse pani? Ma niisama nuputan, kelle jutt see võib olla. Mu pakkumiste topis on praegu Sander esikohal. (russian nihilism, poliitfantastika)

    ReplyDelete
  2. Muse'i uus on kõva jah. Mu lemmik on see "Undisclosed Desires", kus Backstreet Boys tuleb viimases võitluses siiski heade poole, rebib särgid eest lahti ja laulab langevate veejugade all: "I want to recognize your beauty is not just a mask"

    Olin sellest plaadist juba ZA/UMi revüü kirjutanud aga siis vaatasin, et psüholoogiliselt on keerukas periood olnud ja revüü hakkas seda üleliia peegeldama: "In the end, no matter what you do, no matter how hard you try, the reptilian overclasses WILL take your baby away from you!"

    ReplyDelete
  3. Samas kas on üldse paremat keskkonda liiga isiklike tekstide esitamiseks kui internett?
    Aga rääkides headest ja halbadest, here's some funnies on the internet: http://www.youtube.com/watch?v=JEle_DLDg9Y

    ReplyDelete
  4. Ma käisin Wikipeedias lugemas (http://en.wikipedia.org/Hipster_(contemporary_subculture) ja, well, mulle tundub, et ma olen üks kuramuse hipster. Samuti tundub, et see on asi, mille eest ei anna põgeneda, patamu što, well, kui sa üritad endast konstrueerida midagi hipsterlusele vastanduvat, siis on see ikkagi teadlikult kultiveeritud imago, mis pretendeerib suurimale võimalikule lahedusele, mis on suhteliselt hipster. Ehk siis: kui sa kannad usimaid moebrände, siis on see hipster, onje? aga kui sa kannad vanu ja veidraid riideid ja valmistad kõik ise, siis see on KA hipster? On nii? Või ei ole?

    ReplyDelete
  5. Minu nimi on Jüri Saks ja ma olen ka hipster.

    ReplyDelete
  6. Sina, poiss, oled veel eriti hipster, sul on fukuyamalik maailmavaade ja sulle meeldib rumal muusika ja indiemängud:)

    ReplyDelete
  7. Mina olen Rünno Pihumets ja ma sedastan, et Jüri Saks ei ole hipster. On hoopis friik ja relikt "Salatoimikutest".

    ReplyDelete
  8. Ise sa oled friik ja lerikt, Jüri on minu sõber! (He lives in Hamburg with his wife.)

    ReplyDelete
  9. the man was clearly asking for it

    ReplyDelete
  10. Päris elus ei ole hipster üldse selle artikli kõige tähtsam koht.

    ReplyDelete
  11. Hipster Olympics:

    http://www.youtube.com/watch?v=kAO4EVMlpwM&feature=related

    ReplyDelete
  12. Mulle on alati nalja teinud, et revolutsionäärid peavad revolutsiooni lõppu ühtlasi tsivilisatsiooni lõpuks ja see, et hetkel ei ole nagu otseselt millegi vastu võidelda tähendaks justkui kultuuri kui sellise surma :D

    I guess that makes me a hipster then! High five Jüri Saks!

    Although you had me at "Nazis marching to Prokofiev".

    ReplyDelete
  13. Ja mulle meenutas "Undisclosed Desires" hoopis üht teist bändi. Nii tugevalt, et iga kord kui ma seda kuulen, tundub mulle hetkeks nagu Depeche'il oleks lihtsalt uus laulja.
    Aga see on üks parimaid lugusid sellel albumil küll.

    ReplyDelete
  14. Ah jaa, ja see, mida Luiga päris maailmas selle artikli k6ige tähtsamaks asjaks pidas oli muidugi see tsitaat, eksju:

    I find it so difficult not to hate. When I do not hate, I feel we few are so lonely in the world

    Sest et see on see, mis on imeilus.

    ReplyDelete