Thursday, November 5, 2009

Luuk

Kool oli valentinipäeva hommikul tühi. Bussid ja trollid inisesid ja undasid koolimaja külgedest mööda ning sõidutasid inimesi kuskile – kuskile ikka – ainult mitte siia koolimajja, mille garderoobis Uku seisis.
Ta jõllitas kella. Esimene tund pidanuks olema alanud. Jopelukk poolenisti lahti tõmmatud, võttis ta taskust taskurätikägara ja pühkis nina.
Ta kõndis lörtsist märgade saabastega trepist üles koridori ning leidis maast köögitädi põlle. See lõhnas supi järele. Seljanka.
Uku kõndis söökla kööki ning leidis pliidilt suure kausitäie – tünnitäie! – pliidil podisevat seljankat. Köögiukse ees olid puntras maas kokkade põlled ja riided. Uku lülitas kuuma pliidi välja. Võttis jope seljast, istus laua taha ja sõi taldrikutäie suppi.
Ta jooksis mööda koridore nii, et sammud kõik kajasid. Hõikas roppusi ja läks siis direktori kabinetti. Ta leidis direktori sahtlist puukarbi kibedalt lõhnavate sigaritega. Ta pistis ühe suhu ning mälus seda, nagu viinerit või kõva nahaga sardelli, trampides laua peal, lüües sealt paberimappe maha.
Nagis rippus direktori mantel. Ta ronis selle sisse, pani liiga suure salli kaela, heitis sallisaba lõbusa kaarega üle õla ning vajus diivanile kössi.
Ta võttis põrandalt mapi õpilaste paberitega. Ta lappas neid, võttis koolikaaslasi ükshaaval ette ning pobises: „Sinu ma viskan välja. Sinu ma viskan ammugi välja.“
Seejärel jäi Uku magama.
Ta suunurgast nõretas nahkdiivanile ila, kui ta tagasi ärkvele tuli. Ta jättis mantli sinnasamma diivanile ning astus kabinetist välja. Võttis sekretäri toolilt roosa kampsuni, pani selle selga ning lippas keemiaklassi.
Ta mõtles klassi laboris teha tuumapommi, samas tahtis teha ka Tesla coili. Ta mõtles segada kokku seerumit, mis, kui seda kellelegi peale piserdada, muudaks selle inimese hobuseks. Ta leidis maast keemiaõpetaja püksid. Need olid täis kustud. Uku võttis pükstelt DNA-d ning kiirkloonis endale uue keemiaõpetaja.
„Mis juhtus?“ oli tema esimene küsimus. Õpetaja, mitte Uku.
„Sa oled mu giid,“ ütles Uku sigarit nätsutades. „Ma kuulan.“
Õpetajal oli nägu, nagu tal poleks millestki aimugi.
„Mis su nimi on?“ küsis Uku, kuid vastas kohe ise, „Su nimi on Mai.“
Õpetaja nägu elavnes veidi.
Kuna õpetaja polnud terve elu süüa saanud, viis Uku ta söökla kööki, misjärel Mai sõi terve tünnitäie seljankat ära. Siis läksid nad võimlasse, kus Uku käskis Mail päris palju trenni teha, et ta paksuks ei läheks.
Mai oli kurb.
„Ma ei tea, mida teha,“ ütles ta.
„Vii mind kuskile, kus ma käinud pole,“ nõudis Uku. „Kuskile salakohta.“
Teel salakohta möödusid nad punaste pabersüdametega ääristatud stendist ja suurest papist kokku klopsitud armastuskirjade postkastist. Mai jäi seda äraolevalt passima. Uku võttis ta käe ning vaatas Maile otsa.
Ta tõmbas õpetajat õrnalt allapoole, et too kummarduks, tõusis ise kikivarvule ning suudles Maid huultele.
„Ära muretse,“ ütles ta. „Ma armastan sind. Lähme nüüd.“
Mai uuris kooli majaplaani, mis tulekustuti kõrval seinal rippus.
„Ma ei tea, kuhu sind viia, Uku.“
Uku ei teinud teist nägugi.
Nii et nad läksid. Läksid läbi uste ja uste ja uste. Mai muutus aina tõsisemaks, väsinumaks. Ta oli juba palju vanem, kui enne, kui seal kirjakasti juures. Nüüd ma teda küll enam ei suudleks, mõtles Uku. Nad läksid edasi.
Kooli ujula basseinis polnud vett ja basseini põhjas oli luuk. Nad ei saanud seda lahti. Uku istus basseini äärel ja ootas kannatamatult, kuni Mai lõpuks ujulahoidja kapist luugilukku sobiva võtme leidis.
Siis läks Uku õpetaja juurde. Õpetaja tegi luugi lahti. Seal oli nii pime. Uku käskis õpetajal esimesena sisse minna. Mai läkski ja Uku sulges luugi, keeras selle uuesti lukku. Ta kõndis aeglaselt basseini ääre juurde ning ronis välja. Ta läks keeras kraanid lahti ning tukastas basseini kõrval, kuni see täitus. Poolunes ja poolärkvel, vaatas ta vidukil silmil rahulikult loksuvat vett, kuni tal meelest läks, miks ta ujulasse üldse oli tulnud.
Siis läks Uku ujulast välja, läks läbi koridoride garderoobi ning avas koolimaja ukse. Kõik lapsed olid selle taga ootamas.
„Uku! Me pidime lolliks minema. Siin on nii külm!“ hõikas keegi.
„Tulge sisse.“
Mõne sekundiga tuhises koolimaja garderoob õhinal lapsi täis, kõik oma jopede ja lukkudega sahistamas ja nahistamas. Ja siis, Uku suureks rõõmuks, liikusid nad karjana kannatamatult kirjakasti poole, kõigil näpus isetehtud kaart, kõikide kaartide selgadel ilutsemas erineva käekirjaga maalitud nimi: Uku.

No comments: