Lilian Merila: Drink Smoke Sleep

Fotod, Lilian Merila

Die versunkene Welt – Baltisakslased

Eesti Päevalehe Eesti raamatute sarjas ilmus jaanuaris tähelepanuväärne tükk, Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“. Siegfried oli baltisakslane (elu lõpupoole eksiilis) ning peale selle et ta nimi on Siegfried von Vegesack, on ta ka muuseas das neuntes Kind des Ordnungsrichters Otto Gotthard von Vegesack und seiner Frau Janet Constance Clementine von Campenhausen. Peen värk, ühesõnaga. Raamat ise on esmatõlge, sisust pikemalt allpool. Enne aga baltisaksa loost üldiselt.
Baltisaksa värk on mul juba mõnda aega mõttes olnud hea näitena „unustatud ajaloopeatükist“. Ei olnud nii, et ajalugu moonutati ainult Stalini ajal, ta moondub kogu aeg. Antud juhul mitte otsese keelamise läbi, aga minu meelest on selge, et Eesti ühiskonna korraldajatele (läbi hariduskava, meedia, kultuuriprogrammide) pole baltisaksa taaka tarvis.

Kuidas muidu seletada seda, et 600-700 aasta jooksul siin elanud rahva pärandit, kes moodustas kogurahvastikust ca. 5-10% ja haritumast poolest ca. 99%, on nii vähe kajastatud. Koolist on mul meeles umbes selline kommunismi-eelse Eesti ajalookäsitlus:

1. Ümera lahing ja siis need ülejäänud lahingud muistses vabadusvõitluses
2. Jüriöö ülestõus
3. Pikad pimeduse-aastad, kus ei tehtud mitte midagi, peale sõdade
4. Ärkamisaeg 19. sajandi keskel ja iseseisvumine

Sinna vahele rosinaks topitud mingid väiksemad tähtsündmused maa ajaloos - stiilis esimene eestikeelne lauluvihik, lendleht, algkool (seminari nime all, viimane saadeti küll vist kohe varsti laiali, kuna ainuke õpetaja uppus ära vms). Tõesti raske on uskuda, et need olid kuidagi pöörasem kraam, kui see, mida maa eliit 700 aasta jooksul korda saatis.

Viimatinimetatud seltskonna kordasaadetu hulka kuulub siis minu arusaamise järgi alljärgnev:
- Kogu kultuurne ja teaduslik tegevus siinmail (v.a. regilaulu veeretamine ja muistendid)
- Kogu allesjäänud arhitektuurne pärand, sh linnad, kindlustused, ja mõisad
- Kogu interaktsioon välismaailmaga, osalemine Euroopa ajaloos

Ma saan aru, et meie kui eestlaste jaoks on oma rahva ajalugu olulisem kui Eestimaa oma, aga minu meelest on kajastus siis jah pisut proportsioonis väljas. Selles mõttes on härra parunipoeg von Vegesacki raamatu esmatõlge igati meeldiv sündmus.

/-----/

Ülalolev oli siis suuremalt jaolt mõeldud valmis enne raamatu lugemist. Pärast lugemist tundub see mulle veel relevantsem. Niisiis: „Balti tragöödiast“ endast. Sisukokkuvõttena sobib ma usun koopia raamatu eessõnast:


Häving, tragöödia, lõpp, unustatud - dekadentsist puudu ei paista tulevat, ja nagu me kõik siin teame, maailmate hävimisega on alati ilusasti olnud.

Raamat jutustab mõnusas rahulikus taktis, ohtrate tasemel olustiku-kirjeldustega, ja kolmes osas, peategelase eluloo. Kolm osa on:

- UPPUNUD MAAILM, üleskasvamise lugu Eesti/Läti mõisades. Peamiseks sisuks kirjeldused, kohalik loodus ja eluviis, maailma nägemine baltisakslase mätta pealt. Pidagem silmas, et see mätas on geograafiliselt identne meie omaga.
- VÄETA ISANDAD, sammaldunud baltisaksa eluviisi viimased aastad Riias ja oma maamõisades. Kontrastid: saksa-läti, saksa-vene, ja raamatu finaalis ka baltisaksa-riigisaksa. Baltisakslaste niigi hääbuva maailma möödapääsmatu ja lõplik kokkuvarisemine algab Vene 1905/1906 revolutsiooniga.
- SURMATANTS LIIVIMAAL, esimene maailmasõda, ja peale selle lõppu sõda Liivimaa saatuse pärast. Kõige ebahuvitavam osa selles mõttes, et sõjast on küll ja veel kirjutatud sel sajandil ja vahel ka paremini. Aga sobib ülejäänuga hästi. Raamatu lõpuks on baltisaksa aadel sisuliselt hävinud.

Neljas osa, JÄÄNUSED AETAKSE AHJU, on kirjutamata ja puudu (1939.-1941. sündmused).

Asjad, mida see raamat ei ole, on: rabav story, seniolematu stiil, pinge haripunktis.

Asjad, mida ta on, on:

- Liiga pikk. Mida aasta edasi, seda sügavamale ajalukku baltisakslased vajuvad, ja seda vähem on vaja sest kadunud rahvast rääkivat eepilist triloogiat. Pole midagi otseselt üleliigselt, hästi komponeeritud teos paljude heade tegelaste (surnud kindrali pilt, Miška, jne), tegevusliinide ja suurelt maalitud maailmaga. Aga 600 lk Liivimaa aadliromaani võib kaasaegsele inimesele ikka siibrisse visata enne kui lõpuni jõutakse.
- Kõrgel tasemel kirjutatud-kirjeldatud, hästi “komponeeritud” - paljud õhkuvisatud liinid ja tegelased seotakse lõpupoole jälle loos kokku, väga terviklik.
- Ja, (see pidi nii olema!) kõiki neid asju sisaldav, mida Eestil üld-teatud ajalooversiooni järgi olemas/olulised ei ole.

Need asjad, mis tänasele Eestile olulised ei ole, mida on tavaks üldistada pimeduse-sajandite alla, on põhimõtteliselt see elu, mida sa eeldaks et haritud ja kõrgema ühiskondliku positsiooniga inimesed paar sajandit tagasi elasid. Seal ongi need inimesed, kes käisid aeg-ajalt Pihkva kandis krahv Lev Tolstoil külas ja arutasid temaga maailma asju, kes nooruses võtsid ette rajusid maailmareise ja kaardistasid Kamtšatkat ja Antarktikat, kelle vanaisad juhtisid Vene keisri vägesid Napoleoni vastu ning käisid Pariisis võidu-konverentsil pralletamas, kelle sugulased ehitasid Zeppeline, kes noorena õppisid Lääne pealinnades ning tõid sealt koju naiseks itaalia ooperilauljaid – nad on kõik olemas ja siin raamatus kirjutatakse nendest. Muuhulgas kirjutatakse siin ka eestlastest ja ajast, kui see maa oli oluliselt multikultuursem ja see palju paremini toimis, kui praegu “kas sa Ivani tead” välikampaaniate taustal.

S.t., mingeid pimeduse-aastaid polnud selle maa jaoks suuremalt jaolt olemas, interaktsioon maailmaga oli pidev, ükskõik mis kooliprogramm räägib.

Stiili poolt tooks omapärana välja STERILISEERITUD TAUSTALE kirjutamise. Pean silmas, et aastaarve ja inimeste vanuseid ei ole üldse, suuremaid kohanimesid (maakonnad, kaugused) on minimaalselt. Statistiline ühiskonna-info puudub. Taustamüra on valikuliselt nulli keeratud, et fookuses olevad aspektid paremini välja paistaks. Just ambitsioonilt selgelt ajaloolise roomani puhul on väga haruldane, aga toimiv.

Kokkuvõtteks: Raamatu peamiseks magnetiks jääb ajalooline kontekst. Minu meelest seisavad Eesti mõisad täna rabade vahel unustatuna mõneti nagu Angkori templid – kõik, mis neid ümbritses on kadunud (nendeaegsed talud, metsad, infra), ja kultuur mis nad rajas samuti. Üksi seisvad seal, monumendina möödunud ajale. See raamat puhub siis nendesse natuke elu, pilguheit minevikku, uppunud maailma.

Silmapaistev meistriteos Maailma Raamatukogus ei ole, aga rohkem kui ajalooline kostüümidraama on. Ja väga hästi siiski kirjutatud ka. Priima 8/10 venitab ajaloolise huvitavuse turjal välja.

Lõhkiste arvutite muusika

The dumber people
think you are, the more
surprised they will be
when you kill them.

Joanna ja Robert on luule- ja laulutekstide suhtes siin juba häälekad olnud. Neist kahekõnedest kannustatuna lükkan letti hiljuti (paar aastat tagasi) silma hakanud laulutekstitüübi (meeldiv oleks öelda luuletüübi - see veab nii napilt luuleks välja, et tegelikult ei veagi või kui, siis ainult läbi minu naeratuse), mida esindab This Song Is A Mess But So Am I / Former Ghosts.
Tõmbasin kunagi TSIAMBSAI lõpetamata jäänud albumi "Satan Be Here" ainult bändinime pärast. Muusika oli nii kiire ja lõhkine, et ei kannatanud kuulata, aga jätsin failid alles kui stiilinäite, sest jõudu ja tahet seal oli. Nüüd jõudsin Freddy Ruppertini ringiga tagasi läbi Former Ghostsi. This Song Is A Mess But So Am I ja Former Ghosts ongi Freddy Ruppert.

i let my bones fall and when they hit the ground
they made such a beautiful sound.
let my bones fall and when they hit the ground
they made such a fucking sad sound.

[This Song Is A Mess But So Am I "Bones Bones Bones" albumilt "Church Point, LA" (2004)]

This Song Is A Mess But So Am I algas sellest, et Ruppert kaotas oma ema vähile ning hakkas selle nime all tegema muusikat, et kuidagi läbielatuga toime tulla. Sestap ka esinejanimi - ei mingit poeetilist liialdust, kaunistust ega pretensiooni. Just nagu Rupperti sõnadeski.

i remember faking it through that christmas
i want those days back
before we compared our parents' deaths.
before bridget dropped medical school.
before dad tried pot again.
before grayson acted like a selfish fuck.
before i searched for god and gave up again.

[This Song Is A Mess But So Am I "Faces" lühialbumilt "Marble Mouth EP" (2006)]

"Marble Mouth EP" oli Rupperti viimane töö This Song Is A Mess But So Am I nime alt, edasi töötab ta koos Xiu Xiu Jamie Stewartiga nime all Former Ghosts (kusjuures XX / TSIAMBSAI / FG helid on tugevas suguluses). Uue bändi heli tundub olevat pehmem, mahlakam, kuulajasõbralikum. Nagu nende MySpace lubab: "A yet to be titled album of reverb drenched love songs is due out in 2009."

Mulle meeldib Rupperti lugude ümberlükkamatu ausus. Olgugi, et pooli lugudest pole nagu võimalik kuulata, on tema muusika katkisus ja mürasodi alla maetud sõnad nii viimistlemata ja ebakaunil moel tõelised, et need jõuavad pärale ning panevad nii suure hulga pseudolüürikast häbisse.

sean ford i would like to smash your fucking brainless head
you spineless fuck
you worthless fuck
you can't even spell my last name right
it's two p's
but if you would have done any homework at all
you could have figured that out
you could have figured a lot of things out
you sure do make a lot assumptions
what's the matter can't make music?
can't make anything worthwhile to anyone?
so you have to spend your days poorly writing about it
how's that for a fucking assumption?
you worthless fuck
you spineless fuck
not a fitting tribute to my mom?
that's a heavy line to cross
that's a heavy fucking line to cross
you have no fucking right telling me how to grieve
no fucking right
well here's my tribute to you sean ford
you worthless fuck
you spineless fuck
is this childish enough for you?
is this fucking childish enough for you?

[This Song Is A Mess But So Am I "Is This Childish Enough Sean Ford" lühialbumilt "Marble Mouth EP" (2006)]

Ülaltoodu on Freddy Rupperti vastus kriitikule, kes (sõnade pealt oletades) nimetas Rupperti sõnu ja muusikat lapsikuks, leina kohta ebasobivaks. Ausõna, need sõnad töötavad koos muusikaga. See on nii vihane ja agressiivne kunstniku reaktsioon kriitikule, et teeb mulle ainult ja ainult rõõmu ja nalja.

Mulle tundub, et virtuooslikkus ei loe, kui olla tõeliselt aus. On see, mida öelda tahtsin.

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
This Song Is A Mess But So Am I - kontsertvideo (mille alguskaadrist kõige ülemine tõde on võetud)
Former Ghosts - kontsertvideo
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

(Youtube Events Archive No 1)

Today is as good a day as any to pose the following question: "France - what happened to you?" Was it the failure of the revolution of ´68 that broke your spirit, or was it Euro Disneyland? It was Euro Disneyland, wasn't it? The real proverbial nail in the coffin... Whatever the case, it has resulted in French students marching the streets, with slogans like: "slightly worried about my future employment perspectives", rather than the famous Situationist wit.
An even better illustration comes in the form of one, Jacques Brel. There is nothing quite like the following, furious live delivery of "Amsterdam" to point out some obvious differences between you guys back then - and you guys now.
The chanson starts off with this creeping accordion accompanying Jacque, as he completely fails to pretend this will not become a musical approximation of a firestorm; no doubt starting at the ports, at night, so the flames can reflect on the pitch black water, and then - moving on to devour the entire city. Whirls of piano set in as monsieur Brel laments the whores, the sailors, the whiskey and the rotten fish heads; all the while he's doing this fucking insane thing with his body, a fragmented, sped up swing in the song's rhythm. Consider this is a performance of the highest caliber, put the video on full screen, crank it up, and then - in the end - notice the crowd joining in on what becomes perhaps the ultimate gesture - stopping the song in full swing as if it would otherwise threaten to explode and kill everyone in the room.






JUSTIN TIMBERLAKE - MY HEART (PAUL OAKENFOLD REMIX)

Just to show how much you meen to me, and also, to make it painfully clear that here, at ZA/UM, we are not indie nerds, voila! Justin Timberlake's "My Love", remixed by that disgusting big-beat, trance DJ, Paul Oakenfold. Let it be known that this particular remix of this particular song has taken on anthemic qualities at ZA/UM, or as Martin Luiga puts it: "It's not our anthem, man! There is no such thing as the ZA/UM anthem, that would be embarrassing... it sure does lighten up the mood, though!"
This massive, dumb, biohazard-class infectious remix of Justin Timberlake's otherwise lesser '07 single release boasts what one, extremely reliable Youtube commentary believes to be "the most phattest beat". In addition to this "most phattest beat" "My Love" also has incredible lyrics! (A discovery some reviewers might not agree with.) They are in fact so insencere, so cliched (I can see us holding hands / walking on the beach / our toes in the sand) so exaggerated, (if I wrote you a symphony!!!) and delivered with such a nasal falsetto, that something reaches breaking point and these lyrics, they turn inside out, becoming a sincerely credible sentiment on everlasting love and devotion. Especially in this, remixed version. Because everlasting love and devotion is just as dumb, massive and disgustingly big-beat as "My Love".
It is also by no accident, that the following video features half-naked chicas, in bikinis, spreading their legs as the color scheme flashes from pink to acid green. That goes to show, that we at ZA/UM are firmly footed in the soul of the proletariat.

Yo! Tšeki luuletust! - R. Ringvee

(Pildil on Ringo Ringvee) Ringo Ringvee debüteeris raamatuga "Linnud mustmühisevast majast" aasta 1989 kassettkogumikus, kus lisaks tema debüüdile olid ka Tõnu Trubetsky "Pogo", Karl-Martin Sinijärve "Kolmring" ja Märt Väljataga "Teine keel". Ringvee kuulub müstikute hulka, keda eesti kirjanduses küll kahjuks vähe esineb. Aastal 1991 andis ta välja oma teise kogu "Aken ümber mere", mida trükiti vaid 150 tükki ja see ilmus Helsingis, ajal, mil ta sealse ülikooli juures omandas usuteaduse magistrikraadi. Arvatavasti selle tõttu, et peavool tema isiksusega kokku ei sobinud, ta rohkem luulekogusid ei avaldanud. Kuigi lähematele sõpradele trükkis veel kümmekond raamatut, nimega "Lenni". Ta on avaldanud luuletusi ka ajakirjas Vikerkaar. Siinne luuletus on pärit kogust "Aken ümber mere" ja kannab nime "Päikese ellips".

Päikese ellips sõidab trammina mööda taevarööpaid
kinnitades oma juhtmeid mööduvate nähtuste külge
saades nõnda aegamisi ja pidi kõigi keskohaks ja ühenduspunktiks
aga
enne
veel
kui
saabub
õhtu ja päikese ellips sulab käegakatsutava kiirusega
nähtamatuks öö turjaka selja taha
võbelema hõõglambina ning meenutades leeklambina olemist trammiteedel
kesk taevast
enne veel
püüab ellips silmnähtava kiirusega toppida oma taskusse
valgust taevatraatidelt
mida iial omaks saamata ihaldab enesele enam kui enne
või pärast
rõngutavat noomimist öö üleõla

Miks Euroopa tsivilisatsioon hävitas iseenda.

Fotol kahuripaat Panther.

See töö pole teaduslik uurimus ega asjalik referaat, see on piiratud teadmistega inimese mõtisklus asjust, millest ta on seni väga vähe ja puudulikult mõelnud.

Võtsin oma mõlgutuste lähtepunktiks I maailmasõja. Keskkoolist on aega üksjagu möödas ja aastaarvud jäävad mulle meelde ainult üheks tööks õppides, et olla paari nädala pärast ununud. Võimalik et ma oleksin eksinud ka sõdivate riikide liitude määramisega. Sõnaga, ma ei teadnud teemast mitte midagi. Mitte rohkem, kui annab mõningane ilukirjanduslik taustalugemine, kõige enam seostus mul esimese ilmasõjaga „Perekond Thibault”, vaatasin praegu riiulist, seal seda pole aga vast oli autoriks Martin du Gard? Raamatud satuvad kolimiste aegu sinna ja tänna.

Õnneks tunnen mina ühte inimest, kes on ajaloos vägagi kodus, kelle peas valitseb süsteem, aastaarvud hüppavad mälust ise kätte, sündmused seostuvad omavahel, põhjus ja tagajärg on alati olemas. Pean tunnistama et seesugune mälu ja mõtlemisetüüp on mulle väga võõras, ise liigun ikka mingis kitsas piiratud ringis ja ajalugu huvitab mind üksikisikute kannatuste ja rõõmude sündimise paigana, mitte protsesside ja hoovustena, mis mõjutavad maailma.

Kunagi üsna tükk aega tagasi kirjutasin sisseastumisesseed ühe teise kõrgkooli tarbeks ja kirjutasin selle Marcus Aureliusest. Ja minu üheks ereidamaks, peaaegu müstiliseks kogemuseks oli tajumus, et Marcus Aurelius on tõepoolest kunagi elanud, milline ilmutus sai mulle osaks lugedes tema päevaraamatust sõnu, kui raske on tal hommikuti tõusta ja oma kohustusi täis päevaga alata. Usun, et sellest hetkest alates sai mulle tegelikult selgeks ka minu enda surelikkus. Taibates, et inimesed on tegelikult elanud enne mind , taipasin lõppude lõpuks et mina ka tegelikult kunagi suren. Siis ma veel ei omanud niipalju filosoofilist tarkust, et surm tuleb homme aga homme on alati homme, seega eikunagi.

Minu teemaga tutvumine sündis põhijoontes niiviisi – vestluste, küsimuste ja internetiartiklite abiga. Miks ma nii kangekaelselt valisin teema, milles mul puuduvad laialdased teadmised – eelkõige just selle tõttu, et neid omandada. Läbi selle diskursuse sai mulle natukenegi selgemaks üks lähiajaloo etapp ja olulisem sellest, ma taipasin vast esmakordselt, milline kasu on süsteemsest maailmanägemisest. Praeguste teadmiste peale saaks loetud raamatute info asetuda juba mingisse süsteemi või konteksti, mida ta ilma selleta poleks teinud, jäädes lihtsalt arusaamatuks faktidereaks. Raamistiku puudumisel ei oska inimene oma teadmisi tervikuks ühendada.

Sõnaga, selle mingisuguse ajalootajumise või adumise, mis pole ei teaduslik ega faktipõhine vaid pigem emotsionaalne, katsusin vormistada esseelaadseks tööks. Enesekeskne lähenemine on võib-olla taunitav kuid hetkel ainus viis kuidas ma seda teemat käsitleda suudan - see on siis viis kuidas ma sobitan uue info oma juba olemasolevasse maailmapilti. Mitte et ma nüüd üldse ei kunagi varem poleks kuulnud Esimesest Maailmasõjast, lihtsalt olen ignorandile omase põlgusega suhtunud sõdadesse, globaalpoliitikasse ja muudesse nn.meeste maailma tegemistesse.

Selleks et mõista Esimese Maailmasõja tekkimise põhjusi, tuleb ajas mõnevõrra enam tagasi minna, vähemalt Napoleoni sõdadeni ja Euroopa kontserdini .Valgustusliikumine, mis andis idee, et keisril või kuningal võib pea maha lüüa, pani Euroopa monarhiad kartma ja kokku hoidma, Napoleoni sõdades olid konservatiivsed väärtused mida need monarhiad esindasid, sattunud ohtu ja reaktsioonilisi kokkuleppeid mis aitasid neid traditsioonilisi väärtusi säilitada hakati kokkuvõtvalt nimetama Euroopa Kontserdiks.1848-49 oli kogu Euroopas revolutsiooniline situatsioon, milledest tähtsamad Ungari ülestõus ja revolutsioonid Saksamaal ja Prantsusmaal. Esimese maailmasõja võimalikkuse vältimatuks eeltingimuseks oli Saksamaa ühendamine. Selle esmane katse Saksa Maapäeval kukkus läbi, kuna Preisi kuningas keeldus ühendatud saksamaa kroonist, mida talle pakkus Saksa Maapäev. Ta ei tahtnud seda rahvaesinduse käest vastu võtta vaid saavutada kuidagi teisiti, näiteks et kõik saksa väikeriigid oleksid telle selle andund. Rahavesinduselt saadud võim oleks teda ikka kuidgai piiranud, nt kasvõi moraalselt.

Saksamaa oli vaja ühendada, ja ta ühendati vere ja rauaga, nagu Bismarck ütles. Bismarck oli mees kes hoidis kogu Euroopat kahtkümmendkaheksat niiti pidi enda peos. Saksamaal oli kaks jõukeskust, oli Preisimaa ehk Berliin ja teine oli Austria ehk Viin. Saksa Rahva Püha Rooma riik oli nn katusorganisatsioon mille Napoleon kaotas. Selle keskus asus Viinis ja Viin oli Saksamaale olulisemaks keskuseks. Bismarcki mõte Saksamaa ühendamiseks oli provotseerida Presi-Austria sõda, mis tal ka õnnestus, millises sõjas Austria purustati Napoleon Kolmanda abiga. Kui Saksamaa oli saanud Austriast jagu ja tugevaks, siis tungis ta Pratsumaale kallale ja pärast selle sõja lõppu sai Saksamaa tegelik ühendamine teoks. Napoleon kolmas loobus troonist, prantsalstelt võeti ära Elsass ja Lotring. Saksamaa ühendamise tõttu said üldse võimalikuks kaks järgnevat suurt sõda. Enne Bismarcki ja maa ühendamist oli Saksamaa ainult sõdade tallermaaks ega olnud piisavalt tugev et ohustada oma naabreid.

Sõja eelõhtu

Bismarcki ajastu, koloniaalvõidujooks, 1870ndad aastad, Saksamaa alustas hiljem ja jäi maailma jagamisele veidi hiljaks. Inglismaa tõusis tänu oma koloniaalimpeeriumile absoluutseks suurvõimuks ja merede valitsejaks. Saksamaa püüdis tegelikult Inglismaaga sõbralikult läbi saada, Saksa keiser Wilhelm II oli suur anglofiil. Sakslased ei saanud aga reaalselt kunagi aru, et Inglismaa oleks neile kontinendil märksa vabamad käed jätnud. Saksamaa ehitas endale hoopis nagu kiuste suure ja uhke merelaevastiku, mis Inglismaale meeldida ei saanud. Ingismaal oli juba ammust aega põhimõte et mandririikidega ei sõlmita kokkuleppeid, nii nagu ta ka sõja alguses jäi neutraalseks enne Belgia okupeerimist.Seega taotles Saksamaa ebareaalseid eesmärke, lootes liitu Inglismaaga.

Saksamaa tegevus enne sõja puhkemist -Weltpolitik – , sellel oli palju markantseid väljendusi, nagu näiteks ´Krügeri telegramm´ 1896 aasta jaanuaris Transvaali presidendile Paul Krügerile ´õnnitlustega Briti agressiooni tagasitõrjumise puhul´; Maroko kriis, nn ´Pantrihüpe´, kus Saksamaa saatis kahuripaadi Panther Maroko linna Agadiri juurde, lootes saavutada rahvusvahelise kriisi puhkemist. Saksa keisri tegevus, korduvad ähvardused ja sellele alati järgnev tagasitõmbumine tekitasid segadust ja kindlasti ei aidanud kaasa Wilhemi unistuse - liidulepingu saavutamise Inglismaaga - täitumisele. Sisepoliitilisel areenil kiideti nii ´Pantrihüpe´ kui ´Krügeri telegramm´ palavalt heaks.

Keegi ei tahtnud purustada Euroopa kultuuri ja ülemvõimu, keegi ei tahtnud rasket ja pikalevenivat sõda, arvati et võimalik sõda kestaks maksimaalselt paar kuud, kui sedagi . (umbes nagu Saksa-Prantsuse sõda). Sõja puhkemise üks olulisemaid põhjusi oli see et paljude suurriikide valitsuste tegevusruum oli niipalju väiksemaks jäänud massimeedia tugevnemise tõttu, avalik arvamus oli jõud,mida ei saanud ignoreerida: vere vastu nõuti verd jne.Sellepärast olid poliitikud väga piiratud oma manööverdamisruumis. Massihüsteeriat ja rahvuslust õhutati igati.Näiteks Saksa-juudi luuletaja Ernst Lissaueri poeemist Hassgesang gegen England pärineb kuulus loosung Gott strafe England (leidis äramärkimist Švejkis).

Tegelike sündmuste alguse juurde minnes oleks see lihtsustatult järgmine :Austria-Ungari ja Serbia ihusid mõlemad hammast Bosniale. Serbia rahvuslane Gavrilo Principja tema sõbrad püüdsid tappa Austria-Ungari troonipärijat Sarajevos, esimene katse läks neil luhta, visatud granaat tabas juhuslikke inimesi. Hea Frantz-Ferdinand läks hospitali vaatama enda asemel õnnetult pihtasaand isikut ja sattus oma troskaga kuskile tupiktänavasse kus juhtumisi jõi kohvi ja sõi oma saiakest alatoidetud ja aateline Gavrilo Princip. Pooleteise meetri kauguselt laskis musta käe käsilane maha troonipärija ja tema naise, kes suri kohapeal, mina olen kuulnud sellist juttu et pärast hüpps noormees jõkke ja külmetus koledasti ning jäi väga haigeks ja suri. Aga teatmeteosed ütlevad mulle, et ta võttis lahtunud tsüaaankaaliumi, tulistas ennast ebaõnnestunult ja pääsest mahalaskmisest oma nooruse tõttu, suri aga peatselt tuberkuloosi, sest keegi tema tervise eest vist väga ei hoolitsenud

Austria sisepoliitiliste probleemide, suviste puhkusaegade ja muu säärase tõttu kulus ligemale kuu sõja väljakuulutamiseni. Esimene palavik oli nii-öelda lahtunud. Siis algas selline pidurdamatu sündmuste rida - Austria mobiliseerus Serbia vastu,järgnevalt kuna Austria oli oma väed kutsunud tegevteenistusse, oli täiesti paratamatu et Venemaa pidi juba puhtalt enesekaitseks samuti välja kuulutama mobilisatsiooni; kui Venemaal oli mobilisastsioon välja kuulutatud, siis oli täiesti möödapääsmatu, et mobilisatsiooni pidi välja kuulutama Saksamaa, sest Schlieffeni plaan nägi ette, et Saksamaa peab kõigepealt kallale tungima Prantsusmaale ja purustama selle ning kuna Venemaa juba mobiliseerus, siis oli Saksamaale iga päev oluline.Kui Saksamaa oli mobiliseerunud, siis pidi mobiliseeruma ka Prantsusmaa, mida nõudsid esiteks liitlasstaatus Venemaaga ja ka common sense. Inglismaa staatus jäi alguses ebamääraseks, välisminister Edward Gray püüdis vahendada, Inglismaa astus sõtta hiljem, kui Belgia neutraalsust oli rikutud (Sest juba Napoleon ütles et Antverpen on püstol mis on suunatud Inglismaa rinnale). Ütleme siis nii, et sõda oli vältimatu, kuna võimulolijad ei andnud endale aru, kuvõrd mobilisatsiooniplaan seadis nad sundseisu. Kui sõda oli puhkenud, siis arvati et see jääb lühiajaliseks, et saavutatakse mingi kokkulepe,sest tegelikult euroopa riigid ei olnud omavahel vaenujalal, paljude riikide juhid olid enam-vähem omavahel kõik sugulased, puudus omavaheline vaen ja vihkamine. Massimeedia poolt õhutatud natsionalismi puhang oli eelkõige põhjuseks, miks sõda ei saanud kiirelt lõppeda. Kui Schlieffeni plaan nurjus,Pariisi kiirelt ei vallutatud, siis sakslased asusid kaitsepositsioonidele ja polnud nõus sõda lõpetama., mida lootes, pole ka selge, selles faasis loodeti veel võidule, tõsiseid sõjalõpetusinitsiatiive ei tulnud. Peale seda kui algasid suured inglaste ja prantslaste esimesed vasturünnakud sakslaste kindlustatud positsioonidele, siis olid ohvrid niivõrd tohutult suured, et nõudsidki juba vere hinda, siis ei saanud enam rahulikult kokku leppida.Somme lahingus hukkus 1 päeva jooksu ligemale 600 000 inimest.

Schlieffeni plaan. Saksa kindralstaabi ülema tükk aega enne sõja puhkemist koostatud . 1870 Saksa-Prantsuse sõja järgselt oli selge, et ega see asi niisama ei jää, kunagi tuleb jällegi sõdida prantslastega. Prantsusmaa oli Venemaaga vahepeal liitlaseks hakanud, mis tähendas Saksamaa jaoks sõda kahel rindel. Selliseks puhuks töötaski siis see kindralstaabi ülem välja Schlieffeni plaanina tuntud strateegia, mis nägi ette enamuse jõudude koondamise läänerindele, tungida läbi neutraalse Belgia ja Hollandi Prantsusmaale, vallutada Pariis ja sundida Prantsusmaa kiiresti sõjast välja astuma. Saksa-prantsuse piir, niipalju kui seda oli olemas, oli väga tugevasti kindlustatud, mis oligi põhjuseks Belgia ja Hollandi kaudu minekuks.Venemaa mõõtmeid ja aeglast mobilistatsiooni arvestades ja arvestades ka kui raske on Venemaale sõjakäiku sooritada (mida Napoleni näitel oli näha), oli plaanis ette nähtud mitte tungida Venemaale, vaid purustada need väed mis siis tolleks hetkeks on kokku kogutud ja suunatud Saksa piiri lähistele ja sundida ta alistuma. Konkreetselt see plaan ei rakendunud, selles tehti muudatusi, von Moltke muutis plaani, jättis välja Hollandi, väidetavalt oli plaanis ka arvutusvigu . Moltke võeti üsna ruttu kohalt maha, seda plaani ei viidud ka taktikalises mõttes õigesti ellu – astuti pratslastega lahingutesse, selleasemel et haarata Pariisi ümbert. Venelased aga mobiliseerusid tegelikult märksa kiiremini kui oli arvatud ja ostustaval hetkel pidi Moltke saatma läänerindelt jõude ära idarindele.

Eurooplased omavahel ei suutnud sõja saatust otsustada. Esimesena varises kokku Venemaa ja lahkus sõjast. Hetkeks tundus et Saksamaa on viimaks oma eesmärgi saavutanud, kohutavate kaotuste hinnaga suutnud saavutada võidu idas ja peagi järgneb võit ka Läänerindel. Ohverdada veel paarsada tuhat meest selles rindesektoris, veel paarsada tuhat tolles sektoris, murda läbi Pariisini… Sakslaste viimane suur pealetung 1918 takerdus. Lahendus saabus Ameerika sõttaastumisega. Ameeriklastel võttis aega et oma suured väed Euroopase toimetada. Woodrow Wilson, tema oli kooliõpetaja, lahkusuline, idealist, kellest sai Ameerika Ühendriikide president, tema viis Ameerika sõtta. Kui küsida, miks Ameerika sõtta astus – siis vastuseks võiks olla et ehk ei soovinud nad siiski Euroopa täielikku langemist Saksamaa domineerimise alla. Ka olid ameeriklased laenanud liitlastele niipalju raha, et liitlaste kaotuse korral oleks nad oma raha pidanud korstnasse kirjutama. Samas, neid sõjalaene ei makstud nagunii iialgi tagasi.

Sõja lõppedes kaotanud riikidele peale pandud reparatsioonid olid tegelikult Teise Maailmasõja puhkemise otsesteks põhjusteks.

Mis siis tegelikult juhtus – kohutav materiaalsete ja inimrssurrside kaotus,üle 20 miljoni hukkunu, sisuliselt terve põlvkond noori mehi hävis lahinguväljal, sõda näitas seda, millist ülivõimsat mõju omab massimeedia suurte rahvahulkade mobiliseerimisel ja nende ideede kujundamisel.Varisesid kokku kolm Euroopa suurvõimu – Vene Tsaaririik paiskus kodusõtta, Austria-Ungari keisririik lagunes paljudeks väikesteks osadeks, sisuliselt neli riiki, osa läks veel Rumeenia külge, Saksamaal kukutati keisrivõim ja Saksamaa sattus osaliselt liitlaste okupatsiooni alla, sõjanõuded hävitasid tema majandust.Samuti kaotas ta oma koloniaalimpeeriumi, Tšehhoslovakkia, Eesti, Soome Läti, Leedu, Poola, Jugoslaavia iseseisvusid. Inglismaa ja Prantsusmaa majandused olid samuti täiesti väljakurnatud. Hävis ka Türgi Osmanite Impeerium.
Sõjamõjudel oli väga mitmesuguseid efekte ühiskonnale aga eelkõige väljendus see suure lootusetuse või kaotuse tundena. Endine optimism inimkonna hüvasse käekäiku ei taastunud. Kadunud põlvkonda kirjeldab silmapaistvalt hästi Hemingway oma romaanis “Ja päike tõuseb”.


Kõige olulisem kokkuvõttes on see, et hävis Euroopa ülimuslikkus maailmas.Nii kultuuris, majanduses, kõiges.Prostalt väljendudes - neegrid ei austanud enam valgeid pärast seda kuna nad üksteist niiviisi kloppinud olid.Inimesed kes sõjakogemusega edasi pidid elama, reageerisid äärmusest äärmusesse -ühest küljest püüti ületada natsionalismi ja asendada seda internatsionaalsusega, loodi Rahvaste Liit. Traditsiooniline suhtumine Rahvaste Liitu on üldiselt negatiivne, sest ta ei suutnud ära hoida ühtegi sõda. Teisalt kalduti äärmuslikku militarismi, leides et ainult sõjaline ülemvõim võib päästa maailma langemast kaosesse ja hävingusse. Kunstis dadaismi teke, künismi ja nihilismi levimine jne.


Mingit pidi peab rääkima ka sellest kui palju sõjas arenesid sellised asjad nagu lennuvägi, raadioside, autotrantsport. Sõda nõudis nende arendamist ja suunas mingis mõttes kogu ühiskonna arengu teistele rööbastele. Kui sõda poleks olnud, võib-olla siis oleks lennukid jäänud aastakümneteks piskesteks põrisevateks vineerist masinateks.Õhusõja romantika oli sõjas omaette kategooria, õhuässad Manfred von Richthofen, Edward "Mick" Mannock, sealhulgas ka Hermann Gõring. , neil oli oma džentelmenlik aukoodeks, meedia kasutas neid muidugi suurelt ära.Neid kasutati peaasjalikult selleks et hoida rahva meeleolu üleval, õhuvõidud olid romantilised võidud ja seal ei olnud kuhjade viisi ärarebitud jäsemeid. Rindel hukkusid sajad tuhanded ja miljonid, lennukid aga tulistasid peasjalikult üksteist alla, suhe seega üks lennuk-üks inimene.Tegelikku sõjalist kahju nad suurt ei põhjustanud.

Selle üle on väga palju arutletud, et võib-olla Euroopa tsivilsatsioon oligi sisemiselt vigane, ta küll peatus enne täielikku hävingut aga palju puudu ei jäänud. Siin võib esitada üldfilosoofilised küsimused kas kõik oli (on) juhuslik või kõik oli (on) põhjuslik ja leida kinnitusi mõlema teooria tarbeks. Siit võib edasi esitada küsimuse kas mingil hetkel kõik tsivilisatsioonid ei kipu kollapseeruma. Kuidas ühiskonnas, mis pidas ennast nii tsiviliseerituks ja progresiivseks,oli selline hullumeelne vervalamine võimalikuks saanud? Võib apelleerida sellele et oli klassiühiskond ja sõdisid mingid proled, samas hukkusid aga ka kindralite pojad. Ohvitserid kes juhtisid mehi rünnakule olid vähemalt sõja alguses samuti kõrgemast klassist, ja rünnakule juhtisid nad oma isikliku eeskujuga, joostes kõige ees, nii et ohvitserkonna hulgas ei olnud kaotused protsentuaalselt sugugi väiksemad.

Praegu tasakaalustab maailma teadmine enesehävituse võimalikkusest. Tol ajal seda teadmist veel ei olnud, küll olid aga juba sellised hävitusrelvad, mis seda peaaegu võimaldasid. Puudus väljakujunendud kontrollsüsteem nende kasutamise ja käsutamise üle. Sidesüsteemid olid puudulikud, rindele saadeti aina uued mehed aga tagalas ei teatud, mis nende eelmistega juhtus.

Kui 20ndatel oli maailm hästi vabameelene pärast sõda , nii eetikas kui kultuuris, siis 30ndatel toimus tagasilöök. Järgnes surutis ja lootusetuse õhkkond mis oli kombineeritud majanduskriisiga. Venemaal sai võimule Stalin, kogu võimu koondumine tema kätte sai reaalselt teoks 30ndail. Saksamaal Hitler, Itaalias Mussolini. Tegelikult võib ka Roosevelti nimetada autoritaarseks juhiks, Eestis Päts, Lätis Ulmanis, jne, jne. See aeg ja need ühiskonnad tekitasid kalduvuse autoritaarsussesse. Ajastu tekitas demokraatia kriisi ja mingis mõttes ka demokraatia ümbermõtestamise, mõned riigid ei olnud demokraatiaks valmis, nende hulgas ka Eesti näiteks.( kui esimese maailmasõja tulemus ei oleks olnud see mis ta oli, siis Eesti riik ei oleks ilmselt tekkinud, sest tekkis selline huvitav situatsioon, et lüüa said nii kaotaja kui võitja, nii Venemaa kui ka Saksamaa, iseseisvuse tekkele ülisoodsad tingimused.)

Lõpetuseks. Mingitpidi on väga kahju et kaasaegsed inimesed elavad ainult omaenese hetkes ega suuda ega soovi vaadata natukenegi tahapoole. Ega ka mitte ettepoole. Teadusliku fantastika kõrgaeg on samuti möödas. Arvan et piiratuse süvenemine on üldine tendents ja seda peatada ei ole võimalik enam ei mingitegi vahenditega. Üks põhjusi selles on vana maailma, vana Euroopa hukk. Kultuuri, järjepidevuse, aristokraatia väärtustamine on kadunud. Tekkinud uuskultuursus on liialt sageli pigem eitus kui jaatus ja liialt sageli pigem flirt ideedega kui tõsised ideed või aated.

Lugesin hiljuti Bernard Shaw filosoofilist ideenäidendit ” Tagasi Metuusala juurde”
Shaw suudab sealt rääkida lisaks kogu inimkonna kui liigi ja idee mõttest ka Inglismaa päevapoliitikast, sidudes ajatud ideed ajalikega. Tunnuslik on, et see teos on kirjutatud pärast esimest Maailmasõda. Küsimus sellest, kes on inimene, milleks ja kuhu ta läheb oli valusalt oluline siis ja peaks seda olema ka praegu.

Review: Oscars ´09 (Part Two)

Frost/Nixon (Ron Howard)

Ron Howard is the quintessential Oscar director. And thus, if you wish to bring to mind a true Hollywood film maker, don’t go with someone as famous as Spielberg, go with the lowly coil behind such so-and-so endeavors as “The Beautiful Mind“, (before getting drunk and beating lots and lots of people up, Russel Crow was an exaggerated mathematical genius) “Ed TV“, (Woody Harrelson’s lesser take on the “life as reality show” theme, unnoticed in the coattails of “The Truman Show”),“Apollo 13” (check this shit out: Tom Hanks, Kevin Bacon, Gary Sinise, Bill Paxton, Ed Harris – whoah, dude, mind blowing 90s Hollywood lineup!)… I could go on and on with this. Ron’s also the cog behind “The Da Vinci Code”, and as such, is hell bent on exposing another sinister Illuminati scheme with upcoming shitfest “Angels and Demons”. So how is it possible, then, that between this varying quality of toiling around, he’s made one of 2008´s best pictures, “Frost/Nixon”, an elegant, somber real-life duel between Richard Nixon and a British talk show host?

Well, it starts off with the screenplay. Adapted from a Broadway play, which in turn was written by one Peter Morgan. Aside from “Last King of Scotland”, Pete also wrote, drum roll... “The Queen” – one of this decade’s greatest movies. I don’t know what’s up with this writer, (does he secretly lust for power?) but he sure can write a believable politician. Be it a mad African god-king or a diminishing British royal, Morgan’s figures of power remain documentary, while still reaching that grand Hollywood spectacle. All this of course goes for “Frost/Nixon” as well. Richard Nixon is a masterfully written character.

Enter thespian Frank Langella. You won’t remember him from anywhere, unless you’re a Broadway buff. Like many a great American actor, before this, his visible projects were supporting roles. He also did Nixon in the stage version so he brings that Richard III quality to the film. It’s all “now is the winter of our discontent…” and while Nixon has been compared to his namesake, Richard III before, never is it more obvious than in Langella’s lumbering, massively baritone delivery. It’s the kind of voice that makes you close your eyes and somehow try to soak it in, even deeper. A thunderous rumble, he’s basically singing.

Nixon’s “worthy adversary”, the interviewer David Frost is surprisingly enough – even better. Making himself known in “The Queen” as Tony Blair, Michael Sheen takes center stage here. While 400 million people watch, the resigned former president meets the British talk show host in an epic battle of a dialogue. The interviewing side wants to give Tricky Dick the trial he never had, while Dick wants to make a political comeback. Only one can win. The whole interview is 100% as it happened, while everything off the camera is dramatic license. Frost, the interviewer, was not exactly the favourite in this match of wits. Many thought he was way over his head and Sheen does an amazing job portraying this kind of cocky but secretly self-doubting international playboy. The trick here is how he reveals himself intellectually inferior to both his well-played team of researchers and Nixon himself, while becoming ever more sympathetic for it. Rarely has something that’s basically shallow been as identifiable with.

While the script’s attempts at compressing an historical event into the confines of dramatic rules fail in the epilogue, the beginning and middle parts are very, very exciting indeed. Don’t think of it as a political movie at all, the interview plays out like a massive sporting event, with an underdog you will most definitely root for. Or an action sequence even! It will have you nervously holding on to the edge your seat.

So what does Ron Howard have to do with all this? Well, not much really. Goes to show that a director is not always the most important thing about a movie. In Frost/Nixon’s case Langella, for example, needs no direction at all, just copying his theater roll. The screenplay is what really makes it, while Ron just does a good job at not fucking it up. Out of all the five Oscar movies this year, this is the only one that comes recommended. 8 / 10

Milk (Gus Van Sant)

Milk – a manipulative gay rights saga from Gus Van Sant. Gus Van Sant – an indie/commercial director who doesn’t always tread those waters very well.

Rooted in indie film he then branched into one of those dreaded “good directors”, making his fair share of “ing” movies on the way. You know, the ones that purvey a ridiculous Oscar atmosphere and have an “ing” the title. His rather enjoyable “Good Will Hunting”, I would consider a positive example, “Finding Forrester” is a wholly different ordeal. Van Sant's no stranger to “Best Director” Academy nominations, “Good Will Hunting” did the trick, all the actors got the awards, but not the director himself. Which is understandable, as his indie roots make him an actor’s director. Gus has a knack for getting a glamorous, easy-on-the-ears-and-eyes performance from his actors. His commercial leanings are not that well implemented, resulting in performances devoid of interpretational depth and memorable, dare I say, mystical moments.

Oh, and he’s also a music video director, never one to shy away from a film or few about the last days of Kurt Cobain and such. Which all goes to say Gus is a marginally interesting liberal douche. Sorry, guys I know he’s quite admired in certain circles, I just can’t seem to be all that impressed. I must, of course, confess that I haven’t seen “Paranoid Park”, which might tilt the scales from what I’ve heard.

“Milk” doesn’t. Tilt the scales, I mean. It deploys every manipulative trick there is to get you aboard the cause of this gay rights advocate and polititian, called Harvey Milk. It’s “a true story” and thus has all the trappings of a Hollywood rendering of a “true, political story”. It’s fast paced and easy-going, with a “stellar performance” at it’s core. This time it’s Sean Penn as Harvey Milk. And although he’s pleasant to watch on screen, there’s really nothing more to it. He does a soft, emotive, slightly “fabulous” thing, mixes it up with some politicking and then stares, dissassosiatively, at an opera billboard or something, as he dies from numerous bullet wounds. You know, that glazed over, “dying is elegant and beautiful” thing. You gather correctly – Milk was assassinated.

Before he was assassinated, he tried, five consecutive times, to get appointed in some political position that goes as unexplained here as it goes in education in general. He finally won, but as to what power he got, I am amiss, and so are the rest of the uneducated masses. It’s here that “Milk” misses it’s oportunity to rise above an easy-going, pop biopic. Since the backdrop – a gay LA getto – and it’s central themes and characters are lightweight and camp, “Milk’s” glamorous content could have benefitted from some more serious politology. For once, I could have used an in depth look into how exactly a minority gets it’s representative elected, how change is possible in a strict, legislative sense. “Milk” was at it’s best when it stopped centering on the performances and started getting into the strategies employed by Harvey’s campaign.

Some great stuff gets said. For example: frustrated by his forth failed campaign Milk rips to pieces a former campaign slogan with the words “Harvey Milk vs. The Machine” on it, saying he doesn’t want to see anything that says “the assembly” around his headquarters any more. He’s tired of being “the faggot loser”. This is great, humorous insight into the way minorites shouldn’t set themselves out as losers from the beginning on, by being too openly antagonist. It’s an image thing.

But stuff like that just flies by as usual in “Milk”. It’s filler, detail, the camera stays fixed on some high quality, but eventually meaningless performances instead. Oh, and the way Milk’s conservative opponents are portrayed is comic-book ridiculous and again – unpleasantly manipulative. Which is symptomatic of a liberal Hollywood biopic. You might - for some reason - still want to see it, but heed this warning: it ends with a river of candles as Milk’s mourners march the streets. If a river of candles is not your thing, don’t go there. 5 / 10

The Reader (Stephen Daldry)

Daldry is a somewhat boring, but critically bulletproof director, with a celebrated background in theater. He isn’t terribly prolific, it’s been six years since his last, “The Hours” which is indeed, worthy of note here. This 2002 menstrual depression epic gave Nicole Kidman one of her most memorable roles, plastered up in incredible prosthetics to look like Virginia Woolf - Queen of Uteral Gloom. Unlike Van Sant, the work Daldry does with actors is unexceptionally impressive, his movies have a sort of precision mechanical feel to them, emotions, undercurrents get pinpointed, actors, especially actresses become furious machines. Unlike Van Sant he isn’t bogged down by any kind of lackluster music video aspirations either. It’s quite pleasant indeed, to watch Daldry present the story as the centerpiece, calmly framing it with realistic, well lit scenes.

“The Reader” moves along these lines as well, though, as a whole it’s not quite as strong as “The Hours” was. And lets get this out the way before the kritiks kick in again – whereas Kidman got her career high in Daldy’s last, Kate Winslet is far more impressive here. And she should be the sole subject of conversation, in a role that’s especially difficult to sympathise with – making her performance that much grander. None of the reviews I’ve read of “The Reader” have quite succeeded in making it look like the “oh, I’ve got to see this” thing it actually is, perhaps because it’s situated in a movie, about which, if you spill the beans, you have to spoil it to some extent. So, excuse me if I ruin some of the plot twists for you, it’s not like “The Reader” is a twist movie anyway.

Winslet is an illiterate German woman, who’s responsible for the deaths of more than 300 people during ye old Holocaust. After the war she’s been hiding out in Neustadt, Germany, where she passes her time seducing a 16 year old boy. She has both her prisoners in the camps and “The Kid”, as she calls him, read out books for her. She loves books, you see. In the beginning, where we don’t know of her murderous past, Winslet plays the character as a gruff, angry woman, with a strict German accent (not embarrassing, mind you). She’s not set out to be sympathetic at all. Which is a great trick, as she leaves some serious weepy eyed magic for when she’s later put on trial for the bad stuff she’s done. The performance is godly, never begging for sympathy, instead carefully revealing herself as an admirably complex and tender, well… woman.

In fact, she’s so good, many prestigious film critics have made cases in US media against the “The Reader’s” nomination. I can see where they come from as well. She makes the droopy death camp survivors and their “books about the horrors” look seriously annoying in court, while there’s something otherworldly going on the her red, moist eyes, a strict, mechanical regret. When the crowd yells “Nazi” at her, you start getting these weird emotions, you see. I won’t go further here, let’s just say: the script itself isn’t revisionist, the performance comes dangerously close. Oh, and by the way: Winslet is surprisingly sexy in the role as well. Although she “lets it all hang out” and her physical self is far removed from the likes of, say, Jessica Alba.

I wish I could just keep on going about how good she was, but unfortunately, there’s the rest of the film to consider. Which is a so and so Holocaust pic, set in Germany, after the war. But nothing very special. Raph Fiennes does his usual “reeking of history” thing here, seriously underwhelming. His younger self, “The Kid” is a talented young German actor and Bruno Ganz (“Der Untergang”) cannot resist the lure of the Holocaust (again), turning in a majorly impressive moral supporting role. The problem here is footed in Ralph Fiennes´ boring future framing device and the subsequent de ja vu that surrounds these proceedings. Ralph Fiennes, Holocaust, light brown tones, bla-bla-bla… In the end, I wish they´d have left out the future part, centering their sights on the dangerous moral implications of the court drama in the middle. This had potential to be the first major Hollywood movie to take a controversial, and thus intriguing look at the Holocaust. It didn’t, though. 7 /10

Review: Oscars ´09 (Part One)

Okay folks, ZA/UM has discovered, that this year's candidates for best pic mirror the candidates for best director exactly. For example: Stephen Daldry is nominated for best director while his "The Reader " is up for best film; the same goes for the pairings "Gus Van Sant/Milk", "Ron Howard/Frost-Nixon" etc. This, and the fact that I have, by chance and boredom, seen all these movies, presents us with the fantastic opportunity to review all five in one big, director-centered bundle.
So, as The Eve approaches, we give you part one of ZA/UM's Oscars ´09 review. Enjoy, but be warned! I have not stamped this as an official "PLAYER HATER" review, only because I really liked one of them (and some were OK). But as far as Oscar movies go (you know, the ones that hit the screen between October and December, right before the nominations, being mostly about the Holocaust and gay rights) it hasn't been a good year. 2008 we were spoiled by the double offering of "No Country for Old Men" and "There Will Be Blood", leaving an impression that Oscar movies need not be about the travails of the human spirit during the course of the XX century. This year, it's business as usual.
And one more thing: why "The Wrestler", Mickey Rourke's almost glorious vindication, was not nominated beats me. It was great stuff, brilliantly performed and Oscar material. And the absence of "The Dark Knight"? Well, we can all guess. I'm not going to professionally embarrass myself here by defending it as an Oscar movie. Bombastic Nolan pics do not need golden statue silhouettes on their DVD covers to sell and that's fine by me.

Slumdog Millionaire (Danny Boyle)

There are two mildly disappointing films from two outstanding directors included in this year’s Oscars swindle. The first is Danny Boyle, a fantastically versatile filmmaker. During the last twelve or so years, after breaking through with “Trainspotting”, Boyle has defied the odds with everything he’s done. Only the 2004 children’s fantasy “Millions” has, this far, proved to be a complete misstep. Be it the brilliant first half of “Sunshine”, his fling with science fiction, or a complete re-imagining of the zombie-horror genre with “28 Days Later”, there’s only a sense of care and a lively color palette, that indicates these movies come from one and the same place - za/um Danny Boyle. And nothing much more. Which makes him a great trademark: want a film about anything, that’s 80 % guaranteed to be well-paced and entertaining? Go to Danny!

So, naturally, I was intrigued to hear he’s made a plot device - (one I myself imagined in 2004, in case you were interested (and you were not)) the “Who Wants to be a Millionaire” game show - into a movie. My version, I tell you, while you're still not interested, was supposed to be even more about class war, and definitely more about television game show criticism. And it didn’t take place in India. Where I must admit Simon Beaufoy’s script - adapted from the book “Q&A” - is superior to the one I never even started, is that they use the questions as a framing device, showing how, by serendipity, this underclass slumdog has come to know all the answers. He´s in the studio, he gets the question, cue: game show dramatic music, them blam! a colorful flashback to life in Bombay’s slums. It’s all pure luck you see, and this – although flimsicle – promises to be a delightful twist to the romantic genre. Which "Slumdog Millionaire" is, at it's core - a classical romance story. But then, why do I say it’s a disappointment?

Because it adheres to a very fixed, clever formula, you´d expect them to have fun with it. And during the first 30 minutes or so, they do. You could see the screenwriter giggle and dance around the room, coming up with one great scene about modern Indian life after another: how he knows the name of a famous movie star is by far the best. But then they suddenly find themselves, still in the confines of this simple trick, but now with the task of fleshing out a full movie, with like, you know, character development and stuff. It becomes traditionally saccharine and the whole Bollywood thing just wares out.

Yeah you guessed it, the film taking place in India means it’s one of those trendy Holly-Bolly mixes. It doesn’t help either, that our slumdog’s love interest ages into an underwhelming female lead (Freida Pinto). The rest of the cast fares better. The slumdog himself (Dev Patel) is especially lovable. The soundtrack, too, is the kind of hipster thing you’d expect from Danny Boyle, who’s, honestly, one step away from marrying Madonna by now. There’s M.I.A’s “Paper Aeroplanes” (sure to be a croudpleaser) and some original Indian movie flare, with great percussions and the like. But it just falls short. The last hour could have used a lot more ambition and personality and a lot less “classical movie magic”.

I guess it’s the “movie magic” that finally got the Academy aboard for a Danny Boyle movie. Luck (or destiny) being an integral part of the plot is always just another way to say The Plot is an integral part of the plot. And Hollywood is fond of the life-affirming possibilities of this device. Here it’s, of course, presented as Divine predestination – as a key character dies from a gunshot wound in a bath full of money, he whispers “God is Great”. It’s a good moment. But they’re kidding no one: “The Plot is Great”, he’s saying. And he’s wrong. The plot is durable, but it’s far from great. Oh yeah, and it’s crazy colorful too, the cinematography, all deep oranges, dark blues, with that appetising grainy quality to it. You won’t be pleased but won’t be able to stay away either, once you’ve seen the trailer. 5.5 / 10

The Curious Case of Benjamin Button (David Fincher)

In case you were wondering who’s that second great director with a disappointing pic last year, that has – at last / naturally – gotten him noticed by the Academy, wonder no more! It’s Fincher. Whereas Danny Boyle is just entertaining, Fincher is grand. Okay, “Fight Club” is undergoing a dark curve in it’s trendiness, where it has now become sort of embarrassing to like it, while debut “Alien 3” is still criminally underrated. But consider “Zodiac”, his last, an obsessively detailed and authentic retelling of the San Francisco Bay Area killings in the ´70s. “Zodiac” accomplished everything a great crime thriller has got to accomplish. If you haven’t seen it yet, see it. If you’ve already seen it and weren’t that impressed, look again and look harder. It was petrifying, that’s how good it was. So Fincher has made himself a name as this dark, paranoid filmmaker, with an eye for effects and style and now his ready to go into his first fantasy picture. In “Benjamin Button” there are absolutely no serial killers. Yup. Fincher, with no serial killers. Scary isn’t it?

To be truthful, it doesn’t even feel like a Fincher pic. Imagine this quirky, dark fairy-tale type orchestral music playing, while some dude ages backwards through the XX century. It’s Tim Burton plus Robert Zemeckis, that’s what it is. It’s “Forrest Gump” goes “Charlie and the Chocolate Factory”. And it’s also not a very good movie. So, for future reference, I suggest you cut this out of Fincher’s filmography and retain a better panorama of his work. That’s a “skip it” tip there, a “don’t even download it” jury decision.

The visuals are top notch, of course, the much hyped ageing effects are good, but they don’t save Kate Blanchett (who’s like 40 now) from making a complete tit out of herself, prancing around, en point. Aging effects or not, it’s still embarrassing to see a forty year old woman play a teenage ballerina. My opinion of her has lessened as of late. And while my opinion of that disgusting smirk Brad Pitt has decided to wear for the last decade or so, could not possibly get any lower, he proves to be as unsympathetic of a male lead as ever in this. There’s zero personality to his Benjamin Button, aside from the backwards aging, he’s a blank page, both performance-wise and the way the character is written. And if you expect to see a grand spectacle, World Wars and stuff, you will be disappointed. “Forrest Gump” does this trip through history thing much, much better. The WW2 part is pointless and before that, Tilda Swinton finds herself preparing bread from shit-crumbs as some lady in Russia for some unknown reason.

Which brings us to the heart of the matter. The whole backwards aging curiosity. Okay, so Pitt does a fairy-tale voice-over with a southern accent, accompanied by that ever-present fantasy score, which goes to force a kind of “something is amiss here, oddness is afoot” atmosphere on the viewer, but aside from being a little wrinkled as a child and dashingly handsome as a senior, there’s really nothing more to it. In F.Scott Fitzgerald’s obscure novel, from which the screenplay is adapted, Ben Button was born with all his memories and wits as well. Here he’s just a child. And while there’s Tim Burton fantastic babble about watchmakers and clocks that move backwards, it’s just not convincing at all. There’s nothing curious about this case.

Pic's attention to detail and lush, historic interiors, are of course a feast for the eyes. For an hour or so. Then the round, edgeless digitalism of it’s cinematography starts getting in the way. This is digital film making in it’s most regrettable. It would have at least been a set decoration eyepiece, with traditional camera-work and some slightly more revealing, natural lighting.

So, yeah, skip it. And if you´ve already seen it (which is more than likely) at least don’t suggest it to anyone else, okay. In the meanwhile, I’ll be expecting Fincher’s next, a movie called “Torso” – about, you guessed it – a serial killer who only leaves behind the victim’s torso. Alright! Serial killer! Torso! That’s more like it. 4.5 / 10

That's it for now, tune in later this week and witness ZA/UM go head to head with "The Reader", "Milk" and "Frost/Nixon", one of which was actually very good. And some of which was pleasant enough.