Monday, January 25, 2010

FULGENS, SEQUAR (Sädelev, ma järgnen sulle)

Fantaasia paigutab tulevase maailma kas kõrgusse või sügavusse või metempsühhoosi meie suhtes. Me unistame reisidest läbi maailmaruumi: kas pole maailmaruum meis endis? Oma vaimusügavusi me ei tunne. - Sissepoole viib salapärane tee. Meis endis või ei kusagil on igavik oma maailmadega, möödunu ja tulevik. Välismaailm on varjude maailm, ta heidab oma varju valguseriiki. Praegu paistab meile seesmus küll nii sünge, üksildane, kujutu, aga kuivõrd teistsugune tundub ta meile siis, kui see varjutus on möödas ja varjukeha kadunud. Siis naudime rohkem, kui kunagi varem, sest meie vaim on puudust tundnud.

TABULA RASA

EESSÕNA

Võimalike arusaamatuste vältimiseks (kuigi ma just seda kirjutada ei mõelnud). Pean kiirustama, sest kindlalt on mulle jäänud vaid tänane päev. Ma ei vastuta kõige eest, mida siin ütlen, sest tegelikult olen alles loo keskel. Et see hoopis lõpetamata võib jääda, pean kiirustama. Ja pean kiiresti vastutama, niipalju kui suudan ja niipalju eest kui suudan. Kirjutan asjalikku juttu, niivõrd kui suudan.

Ma petan teid kõiki. Ma panen pealkirjaks "Ühe päeva mõtted". Miks ma seda teen, võite edasi lugedes märgata. Ühes lõigus olen ma seda selgitanud, sest siis ma veel ei teadnud, et kirjutan eessõna. Kuigi ma ennast pidevalt kordan, siis vähemalt uutes vormides, vale vabanduseks ei oska ma isegi uusi sõnu leida. Sellepärast ei anna ma siin topelt valevabandusi. Lugege edasi.
Ma ütlen, et see kõik on assortii ja ma ei peta kedagi. See on assortii. See on õige hägune ja sassis ja segamini ja mingigi loogilisuseta kokku pandud, asi, mida ma pean üle rääkima, sest see tundub arvatavasti võõrastav. Nagu ka kõik muugi. Niisiis, maitske. Võib - olla ei maitse see teile. Õigust öelda, ka minule mitte, kui aruka inimese kirja- ja mõtteviisi tarvitada. ratsionaalset sõnade paigutamise korda. Vähemalt siingi, sest mujal ei leia ta mingit korda, vaid ainult juhuslikkust. Kui kuskil peaks midagi korra sarnast leiduma, siis täiesti juhuslikult. Korra kohta oleks veel mõndagi ebaratsionaalset öelda, aga see pole sobiv koht. See peletaks korraarmastajad eemale. Veel pole sugugi mitte midagi ammendatud ja kõik on üsna umbmäärane. Sellepärast palun eessõna mitte mõõdupuuna ja sisunäitajana arvestada. ta näitab ainult mu head tahet korraarmastajatele vastu tulla.

Ma ütlen, et see on egoistlik romaan. Sõna "egoistlik" vastu ei peaks kellelgi midagi olema, kahtlust äratab sõna "romaan". Ka mulle tundub ta rohkem kui kahtlane, aga puhtast laiskusest ei viitsi ma teda teisega asendada ja egoistlik romaan kõlab nii hästi kokku. Sõnade kõla on väga tähtis! Võib-olla saate kunagi aru, kui eessõnast kaugemale jõuate. (Mitte mingit meeldivalt arukat stiili, nagu ma nüüd avastan.) Ühesõnaga jne. ma ei hakka pingutama. Ega ka üle pingutama, sest rohkem üle ei anna, midagi katkeks.

Ma ütlen, et siin on juttu ainult minust. Mida sellest arvata, saate ka omal ajal teada. Ma ei hakka ütlema millal, veel vähem kus.

Üleüldse ei hakka ma ennast õigustama, sest ei tunne ennast enese ees sugugi süüdlasena. Teiste ees - see ei puutu enam selle raamatu raamidesse, sest teised siia teed ei leia. Või kui, siis ainult läbi minu.

Vastumeelsust võib sisendada kõik, kui endale kõige vastu vastumeelsust sisendatakse. Sellepärast sooviksin meeleldi, et te oleksite võimaluste piirides eelarvamustevabad, kuigi ma teie piire ja võimalusi ei tunne. Jätan selle teie eneste äratundmisasjaks. Üldse võin kõik teie eneste äratundmisasjaks jätta, ilma et see mind takistaks tundmast või mittetundmast. Me kõik seisame piisavalt ja ülemäära eraldi, nõnda et meie tundmised -mittetundmised nagunii kunagi ei kattu. Sellepärast ei püüagi ma midagi sisendada, ega looda ka, et keegi mind tõsiselt võtab. Kõik on selleks ülemäära tõsised. Ja kõik on selleks ülemäära tõsine. Arvake mis tahes. Mina olen endast vähemalt midagi ära anda saanud. Ja sugugi mitte sellepärast, et teed näidata, valgustada ning õilsaid aateid rahva hulka heita, vaid et lihtsalt endast vabaneda, vähemalt seks korraks. Vähemalt loota. Ja mitte midagi mitte millegagi õigustada. Mitte midagi mitte millegagi seletada. Lihtsalt oodata.

ÜKS ÄRA SAADETUD KIRI
TERE, LII!


Ma olen hullus tujus, tahad teada, kes ma tegelikult olen? Niipalju, kui ma ise arvan teadvat, mis muidugi tõele ei vasta. Teostan täieliku enesepaljastuse nii suures osas, kui see võimalik on. Ülejäänu on piisavalt halb, paha ja valelik, et seda eluotsani hoolega peab varjama või vähemalt seni, kui minu süütus on kindlaks tehtud ja süü veeretatud nendele, kelle pärast ma pattu tegin. Et ma põhilist varjama pean, saad ainult osaliselt mu tegudest ja nende ajenditest aru, kui üldse saad. (Kasutan alati kaksipidi võimalust: mõistmine või mittemõistmine.) Mul on vaja kuulsaks saada. Kiiremas korras. Mitte kuulsuse enda pärast, vaid selleks, et pääseda piinajast, et lasta oma südamel ükskord rahus seista. Sellepärast kirjutan nüüd raamatut, pealkirjaks "Ühe päeva mõtted", ja loodan temaga näärideks valmis olla, kuigi mul siiani on kirjutatud ainult kuus lehekülge. Ausalt öeldes on see haltuura, kõige harilikumad mõttejupid ja vanade tööde ümbertegemine, et kõik täie ette läheks. Esialgu on see kohutavalt kaootiline; korrigeerima ja kokku seadma hakkan päris lõpus. Ega see väga mahukas ei tule: 60 - 100 lehekülge, kui niigi palju. Peaasi on, et see peab tasemel olema, ja ma ei ole endas enam üldse nii kindel, kui eduks vajalik oleks. Teen, mis suudan. Jutt jookseb ju päris ladusalt, aga hakates tõeliste raamatute ja meistritega võrdlema, ei ole see muud kui koolitüdruku kirjandistiil. Seepärast ma hoidun võrdlustest. Katsun ainult niipalju esialgse idee järgi käia, kui võimalik on. See oleks: panna kirja kõik, mis impulsiivselt pähe turgatab või mis on saadud põhjaliku analüüsi ja läbimõtlemise tulemusena; mitte hoolida mingist korrast või stiilist ja katsuda anda mingigi ülevaade sellest segaduste ja vasturääkivuste puntrast, mis on inimese hinges. Vaevalt, et ma selle raamatuga üldse midagi saavutan, kui ma ta üldse lõpetan. Ent tema eeliseks on see, et tal puudub süžee ja üldse mingi ühendav liin, kui välja arvata see, et kõik on minuga seoses ja minust tulnud. Alapealkirjaks kavatsengi panna "Egoistlik romaan".

Päriselt nii, nagu alguses plaanisin, asi muidugi välja ei tule, tegelikult ei tule sinnapoolegi. Raamatu mõte tekkis igatsusest mingi universaalse masina järgi, mis paneks sünkroonselt kirja kõik kujutluspildid, kõik mõtted, kõik helid, mis ajust läbi vilksatavad. Kui oleks võimalik mõtteidki vahetult kirja panna, siis oleks see arvatavasti midagi sürrealistliku romaani taolist, kuigi ma neid lugenud pole. Tegelikkuses ei saa mõtteid nõnda üles kirjutada, nagu nad ilmuvad. Tööle hakates on nad pideva kontrolli all ja kuidagi kitsastesse piiridesse surutud, tegeldes ainult sellega, kuidas ja mida nüüd kirja panna. Isegi siis, kui mõte lõpuks jooksma hakkab, on ta ikkagi kindlalt seostatud ja allutatud ühele mõttele, millel lastakse vabalt areneda. Kaootiliselt kirevat mõtete vaheldumist pole võimalik tabada, selle loomisvariandi olen kõrvale jätnud. Kõike tuleb paraku ikka teadlikult arendada, et midagi välja kasvaks, paljalt kaasasündinud mõtlemisvõimele ja külgeõpitud kirjutamisoskusele ei saa lootma jääda.
Ma ei tea veel, kuhu see lugu välja jõuab ja kuhu ma ise välja jõuan. Tean, et pean töötama, kui tahan midagi saavutada, aga olen lõpmata laisk. Ent olgu sellega kuidas on. Nagunii olen Sind juba lootusetult segadusse ajanud. Sa tead, mind ei maksa tähele panna. Mu hulle tujusid tunned Sa ju samuti, võta siis seda kui üht kõige armastusväärsemat lõusta, mida ma teha oskan. Saadan selle kirja ära alles siis, kui mul raamat valmis on, tegelikult ongi see kirjutatud ainult strateegilistel eesmärkidel, mitte selleks, et südant puistada. Panen selle tervikuna oma raamatusse sisse alapealkirja all "Üks ära saadetud kiri".

Niisiis räägin Sinuga minevikust läbi oleviku tulevikku ja olgu Sul teada, et seegi lause on kirja pandud raamatu, mitte Sinu tarvis. Ma loodan, et Sa ei solvu. Üldse kõik, millest sa aru ei saa, võid rahulikult mõistatamata jätta, sest see kiri pole ainuüksi Sulle määratud. Keegi saab sellest ikkagi aru. Tegelikult on see kõige tavalisem poos; natuke ekstsentrilisust on igas raamatus ja minu omas peab seda veel rohkem olema, sest mul ON VAJA läbi lüüa. Sinu vastuse pistan ka veel kuskile sisse, juhul, kui Sa muidugi vastu ei ole.

Paistan vist enam kui hull, näib nagu usuksin kindlalt selle utoopilise jama avaldamisse. Ei, loomulikult ma ei usu, kuid loodan, sest see lootus on ainuke, mille najal võin elada ja edasi valetada. Minus on nii palju vihkamist, see peab millegagi leevendatud saama. Olgu pealegi, kui see raamat läbi ei lähe, mul on teisigi plaane tagavaraks. Kiiremas korras saan ära lõpetada oma luuletuste ühe aasta saagi, millest ma ausalt öeldes midagi ei looda. "Must auk" saab tema nimeks, aga seda nime saan ainult mina imetlema, sest mu luuletused on tühjad ja kõmisevad. Nagu näed, suudan ka kriitiline olla, tegelikult olen seda isegi rohkem kui tarvis, valuliselt lõikab sisse mu küündimatus, sest enam ei usu ma midagi või elavad need usud minus varjatult. Ainult lootused ja teadmine, et ma olen hull, aga seda ma ju olen ja ei häbene tunnistada. Või kes teab. Ei häbene tunnistada paljusid teisigi asju - oma kuulsuseiha näiteks, sest ma tean, et kuulsus on mulle vajalik hoopis teiseks otstarbeks, mitte joobumuseks. Aga olgu see nüüd pealegi. Ma ei tohi siiski täiesti unustada, et kirjutan Sinule, aga seda ma ju teen siiski rohkem kui teistele ja oma targutused võin mõnes muus lõigus lagedale kraamida. (Mind kummitab pidevalt see, et ma pole küllalt sügav, küllalt tähendusrikas, küllalt tabamatu oma mõtetes, see tuleb sellest, et ma midagi ei tea. Ja loomulikult minu ehmatavast noorusest, mida ma endale andestada ei suuda. Sellest tulenevadki kõik õnnetused, õigemini on noorus eaks, mil vanadus tahab teda omadesse vormidesse suruda, aga noorusel pole veel mingeid õigusi selle vastu võitlemiseks ega kogemusi, sest ta on noor. Kui ta need õigused ja kogemused lõpuks saavutab, siis ta on juba vana ning tsükkel hakkab otsast peale. Võib-olla teisiti polekski vanadust.)

Mul on kõrged ja kauged eesmärgid, teen nendeni jõudmiseks viib ainult läbi raamatute, muud väljapääsu ma praegu ei näe, sest kirjutamises tunnen end kõige kindlamalt ning seda saan segamatult teostada. (Teatrit ei maksa mainidagi, enne on vaja mul kõrgete kaugusteni jõuda.) Oh jaa, mul on palju andeid, aga ma ei oska neid ratsionaalselt ksutada ja häbematu olen ainult kirjasõnas, nõnda pole neist mingit kasu. Mis loeb anne, kui keegi ei tea, et see sul on?

Järgmine, millega võiksin õnne proovida, oleks "My face". Need oleksid juba konstruktsiooniga lood, ent ikka veel tegevuseta. Novellid inimestest süüvides vähimaissegi tundevarjundeisse ja seda ma juba oskan, kõike kaksipidi käänata ja lahti lõhkuda, nõnda et aru ega otsa ei jää, näidata mõttetust ja mõtet ja ülimat keerulisust. Puhtalt psühholoogiline, nagu kogu minu olemus, (tähendab siis ka jutud teistest inimestest lähtuvad minust. Loen seda loomulikuks, sest mina olen ju mina ja kuidas saan ma objektiivselt arutleda väljaspool mind olevast?) Koosneb umbkaudu kümnest inimesest, Sa tunned neid kõiki. Annan seega ära, et mul on täpsed prototüübid ja muutused nendes tulevad minu vääritivaatamisest. Nii et päris-päris kindlasti ei ole need enam need inimesed, keda me tunneme. See saab olema arvatavasti kõige fantaasiavaesem ja lihtsalt kuiv, kui süvenemata lugeda, aru saada püüdes on see jällegi võib-olla väga raske, sest mina kirjutades olen veel kõige vähem aru saanud. (Väike vahemärkus: nagu Sa tead, on kirjutamine mulle ainult abivahend päriseesmärgini jõudmisel või sellest kaugenemisel. Seepärast siis ei tohi mulle keegi süüks panna, et ma kuulsust kuulsuse pärast ihalen, see teeb mulle kõige rohkem muret. Olen nii avameelne, ausõna, nii avameelne, et mõtelge mis tahes ja kõige targem on, kui te selle jutu ikkagi fantaasiaviljaks arvate.) Nagu näed, pöördun vaheldumisi Sinu ja teiste poole, unustan ära adressaadi ja kui tõsiselt tunnistada, siis kirjutan endale. Ainult endast ja endale, nii et "Egoistlik romaan" on täiesti põhjapanev pealkiri.

Järgmine katsetus: "Mis on päev"; motoks Jaques Prevert'i luuletus "Nous nous aimons". Võin selle Sulle ette lugeda ja tõlke juurde lisada. On võimalik, et see jääb kogu mu elu motoks, kuigi ma tulevikku ennustada ei oska. Leian igatahes, et see on täiuslik ja loen oma elu kordaläinuks, kui suudan midagi samaväärse täiuslikkusega luua. Imelik minu juures, kes ma ignoreerin eeskujusid, aga sellest peab niimoodi aru saama, et ideaaliks on täius, mitte Prevert. Kas said aru? Ära imesta mu hullu tuju, pane see kiri lihtsalt mõneks ajaks kõrvale ja loe teda uuesti siis, kui minu kord käes on. Siis näed, et ma polnudki võib-olla nii hull, ei saa olla, et kunagi midagi ei muutu. Öeldakse ju: "kui mägi ei lähe muhamedi juurde, siis läheb muhamed mäe juurde." Eks mina olengi nüüd usinasti teel, sest mäeks ma ennast ei pea. Ükskõik kui kaugel see mägi on, sinna ma ometi jõuan. (Kooruski lõpuks üks usk välja, üks võimas ja õige usk, millele kohe muidugi iseteadlikkus nimeks antakse (õige sõna ei tulnud meelde, kahtlemata on eneseusalduse tähistamiseks veel mõni vängem väljend.))

"Mis on päev?" See on saladus. Seda te saate alles siis näha, kui päike tõuseb. (Olgu märgitud, et päikese all ei mõtle ma ennast, nii kaugele ma siiski ei lähe, kuigi tegelikult lähen kaugemalegi. Päike mind ei võlu, ta on liiga lähedal.)

Veel järgmine "Hajusparved", mis võib olla muutuv pealkiri. See on esialgu ka minu jaoks veel nii keeruline, et ma sellest midagi öelda ei tihka. Igatahes on see otsast lõpuni äärmuslikku filosoofiat täis topitud, koosnedes üksikutest sententsidest ja tervetest traktaatidest, tiraadidest ja müriaadidest arutlustest, milles igaüks ära eksib. Teisiti ei saagi olla, sest kõnelen algusest ja lõpust, ja sellest, mis oli, on ja tuleb vahepeal ja olematuse üleminekust olematusse. Eks ole mul kõrged missioonid täita, ma pean küsima, "Mis on lõpmatus?" ja vastuse andma. Igaüks peab seda eneselt küsima, mina olen üks paljudest, nii et selleski suhtes ei saa ma millelegi erilisele pretendeerida. Ma ei taha üldse mitte millelegi pretendeerida, toonitan veel kord, et teen kõike seda omaenese valedest pääsemiseks, mille põhjust ma avaldada ei saa, see oleks liiga suur enesepaljastus, milleks mu nõrk vaim veel valmis pole.

Ning viimane, mida olen ette planeerinud, seni veel pealkirjata, aga sisu suhtes juba täielikult konkretiseerunud. Ometi miski, mis omab selget süžeed. Mida ma enneaegu välja ei lobise.

Mu kiri Sinule hakkab lõppema. Kirjutan selle ümber ja saadan Sulle näärideks, võin panna Su allkirjaga kinnitama, et Sa said selle kätte koos näärikaardiga. Pea siis meeles, mida ma ütlesin, võta seda kui minu veetlevat naeratust (see on tõega asi, millest ainult Sina aru saad ja mis teistele selgusetuks jääb. Kui nad ainult näeksid nalja, mis on selle taga! Mul on neist natuke hale. On siiski asju, mida ma maailmaga jagama ei hakka.) Stiil on muidugi veidi erinev sellest, mida tavaliselt kasutan, sest siin on mängus suurem pidulikkus.

P.S. Palun veel kord mitte erutuda mu vaimse seisukorra pärast. Kui jälle kokku saame, siis räägime kõigest põhjalikumalt, tuleta mulle ainult meelde mu lubadusi.


TERVITADES MADE

7 comments:

  1. Ui, Mudlum tahab kuulsaks! Ei tea, kas näärdideks on Mudlum juba kuulsaks saanud!

    Kui vana väike Mudlum siin siis ikkagi on?

    PS Postitus ise on täielik anti-bansai, rünnak inimese internetiharjumuste vastu.

    ReplyDelete
  2. Väike Mudlum on siin viieteistkümne aasta uhkes vanuses. Selliseid poste tuleks veel viis tükki, et kõik olemas oleks. Peatüki-asjandus on umbes nii pikk ja seal on täitsa ilusaid kohti.

    ReplyDelete
  3. Mis on respekt, sest et MASSIVE BLOCKS OF UNILLUSTRATED TEXT on väga ZA/UM, väga didaktiline ja kindlasti meeldiksid nad Brechtile.

    ReplyDelete
  4. Should I have illustrated that text with more scan-in fragments on that same text?
    järgmine osa algab kusjuures ühe Preverti luuletuse ja selle tõlkega. Sellest tuleb skänn. Sõnas "armastus" on A täht kolm korda veits eri kohta löönud.

    ReplyDelete
  5. Ma ei teadnud, et Luiks seda siia postitab:=

    Ma arvasin et ta kas blufib või trükib seda kuskile niisama, kus keegi seda ei näe. Aga ütleme nii, et ajaline distants on teinud mu mistahes kriitika suhtes ilmselt immuunseks.

    Mudlum

    ReplyDelete
  6. Ma mõtlesin ka oma nooruspõlve krutski siia üles panna aga siis avastasin seda üle lugedes, et ajaline distants ei ole mind kriitika suhtes immuunseks teinud. Üllataval kombel.

    Olgu see siis vastuseks ka Sandri küsimustele, et kas tuleb. Ei tule. Nõrk oli ikka. See siin on tugevam, kuigi ta on tüdruku tehtud. Veel neli aastat noorema ka! Otto Weininger minus poetab kibedaid pisaraid.

    ReplyDelete
  7. Vau. Massive blocks of unillustrated text - jaa. Ja 15-aastaselt? Kaks sõna: väga kaunis.

    ReplyDelete