Saturday, January 9, 2010

Loits Eesti rahvaluule žanridiskursuses

(Antud tekst on kirjutatud TÜ Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolile. Kuna paar zaumnikut avaldasid soovi, et võiksin selle siia üles toppida, lisasin ta siia. Pildiks on foto juhuslikust loitsu-raamatust ja leidsin selle netiavarustest.)

Loits eristub teistest folkloorižanritest, on tehislikum ning rohkem ühe inimese keskne. Loitsu võis edasi anda vaid surivoodil ning seetõttu on Eestis näiteks paljud ussisõnad kaduma läinud. Sageli prooviti anda perekonnapärimuslikku loitsu edasi telepaatiliselt. Tihti ei tohtinud sellest teada isegi mitte kõik perekonnaliikmed. Seda võis kasutada vaid loitsija ise, kuni surmani ja siis pärandas edasi.

Eesti rahvalauluantoloogias, mille on koostanud Ülo Tedre, eristatakse Eestis nelja tüüpi loitse: sõnad loodusnähtuste mõjutamiseks, inimeste mõjutamiseks, töö edendamiseks ja sõnad haiguste ning õnnetuste vastu. Inimeste mõjutamise sõnade all on ka näiteks eraldi liik “sajatused”, mida võiks nimetada ka needmiseks. Loits, erinevalt muudest vanadest laulutüüpidest, ei pea kandma ranget regivärsimõõtu ning eristub ka selle poolest, et loitsitakse lausumise, mitte laulmise teel. See tähendab, et loitsija ütleb sõnad sosinal enda ette, nõnda, et keegi teine neid ei kuuleks. Sageli mõne rituaali käigus.

Eestis on tuntuimaks loitsuvormiks ussisõnad, mis käisid haiguste vastu. Arvatavasti on nimetuse “ussisõnad” taga rästik ja selle mürk. Uss on ohtlik, kuid ka aitav roomaja, keda tuli austada, et ta inimesele viga ei teeks. Usuti, et uss võib oma mürgiga ka haigusi minema viia.

Loitsu lausutakse sageli käskivas kõneviisis, kus käsitakse nähtusel, mida tahetakse ära ajada, kaduda. Uuemates loitsudes on Eestis sageli kasutusel Meie Isa Palve motiiv. Nendes seguneb rahvausk ja ristiusk. Palve ja käsk on lingvistilisel tasandil lauseehituses aga sarnased, kohati suisa samased. Meie Isa Palves pole öeldud kordagi sõna “palun” ega “palvetama”, nõnda võib sedagi käsitleda käskiva loitsuna, kust taevast Väge kästakse enda eest hoolitseda. Piibli Uues Testamendis olevas Mäejutluses palutakse Jeesust, et ta õpetaks rahvast palvetama nii nagu seda tegi Johannes. Ja Jeesus lausub esimest korda Meie Isa Palve. Siit on kerge jõuda järelduseni, et struktuurilt loitsu meenutav palve võis olla algselt loits, mille Jeesus sai Johanneselt.

Nii võib palve samastada loitsuga. Samasus tuleb ka sellest, et sarnaselt loodususundite loitsimisele, on kõikide suurusundite rahvaste juures algselt olnud palve juures ka n-ö mitteametlik nõue vaimujõule. Tugevale usule. Ja sarnaselt loodusrahvaste šamaanidele ning nõidadele uskusid varakristlased, et jõud, millega nad palvetavad, tuleb nende eneste seest läbi ühenduse kosmose Kõiksusega.

Nii palves kui loitsus on omajagu maagilisust, ehkki tõsi küll, nüüdiasja inimesele tundub palve pigem pinnapealne. Samas pole välistatud, et palve mõjub vaid koos jõuga, mis on palvetaja sees. Nii nagu on uskunud kõik suurusundite rajajad sajandeid tagasi.Loits aitab vaid jõudu aktiviseerida.

Eestis on üks loitsimiseviise olnud ka Meie Isa Palve tagurpidi lugemine, mis kutsub Kuradit välja.

Palju kristluse ning rahvausuga omavahel põimunud loitse on Moosese VI ja VII raamatus, mille võrdlemisi alguses on maagilise ringi sees ladina keelne Luciferi väljakutsumisloits ning sujuvalt läheb raamat ka tervendamisõpetuste ja maalähedaste ravimtaimede kasutamise õpetuste juurde. Juba selle raamatu suur amplituud näitab loitsu mitmekesisust. Loits võib uskumuse järgi anda palju ja võtta sama palju. Loits, võiks isegi öelda, on tugev soovimine, kus soovija sisemine jõud viib soovi täide. Halb on, kui ei osata soovida, sest alati ei ole soovimine (praegu ka loitsu tähenduses) hea. Nii on Eestis levinud muinasjutud mehest, kes soovib oma naise tõttu liiga palju ja lõpuks jääb veel viletsamasse olukorda. Tugev soovimine on tihti samastatud alltekstina loitsimisega. Nii soovib vaeslaps paremat elu ning leiab unes varanduse, mille pärast maa pealtki leiab. Võib öelda, et vaeslapse sisemine tugevus ja tahe olid nii suured, et viisid ta soovi täide. Muinasjutt tahabki näidata, et noor neiu oli sisemuselt piisavalt puhas, et ta soov täituks. Uskumuse järgi peab ka loitsija olema sisemuselt puhas. Ta ei pruugi küll alati hea loitsija olla, kuid tema vaim peab olema uskumustes valmis olema puhas, et suuta piisavalt keskenduda sisenemaks muutunud teadvuse seisundisse. Muinasjuttudes usutakse, et seda suudavad vähesed, suurusundid õpetavad, et see on kõigis olemas. Pole oluline, kuidas on lood loitsu nähtuse toimivusega ja sellega, kui tugevalt see mõjub või kas üldse mõjub, rikka vaimse pärandi tekstide ja juttude näol loob ta siiski. Samuti on proovinud tabada loitsu mõjusat rütmi ka luuletajad, kuna loits oma rütmis on selline, mis jääb teadvuse sisse alles. Luuletajadki tahavad, et tekst jääks kuskile teadvusse alles elama.

Loits populaarse žanrina on ajanud oma juured päris paljudesse erinevatesse folkloori žanritesse. Tema sugemeid, tema kartmist, on levinud nii muistendisse kui imemuinasjuttu. Tavaliselt, tõsi küll, negatiivselt kujutatuna. Nii on paljudes imemuinasjuttudes kuri nõid, kes loitsib lapsed või noore neiu ära.

Aga muinasjuttudes esineb muidugi ka hea ja kurja nõiduse – loitsu vastandumist.

Põhjarahvaste muinasjuttudes on ka palju kujutatud seda, kuidas noor inimene, sageli ka naisterahvas, jõuab ikka, kus talle ütleb mingi sageli seletamatu vägi viisi ja tehnika, kuidas loitsida. Initsiatsiooniprotsessi teel loitsijaks, on kujutatud vaevarikkana.

Inimesed on oma juttudes seda ikka müstilise ning veidi hirmutavana kujutanud. Arvatavasti just selle salapära tõttu, et sõnu võis edasi anda vaid kindlatele inimestele ja suguvõsast välja neid ei viidud. Kartus oli väest ilma jääda ning see, et vale inimene võib loitsuga halvasti ümber käia. Oluline on loitsu juures rütm. See peaks ideaalis olema selline, mis viiks loitsija teisenenud teadvuse tasandile, kus uskumuste järgi saab loitsija võtta kontakti kõrgemate jõududega.

Sageli loitsitakse tantsides ja rütmipilli saatel, et muutunud teadvuse seisundi saavutamine hõlpsam oleks. Tähtis element on olnud ka tuli, näiteks lõkke süütamine enne loitsimisrituaali, sest tuli ühena peamistest elementidest, annab uskumuste järgi jõudu juurde.
Loitsu maagilist fenomeni on raske seletada, kuid see ehk ongi hea – uurimisel ja mõtestamisel pole lõppu. Lahtiseks jääb küsimus, kas ja kuidas loits mõjub. Arvan, et sellele ei saa ühtset vastust anda ning selle peaks igaüks ise endale lahti mõtestama.

7 comments:

  1. Kurvitz:

    Veel paar loitsu, peale Meie Isa Palve:

    Ääremaade Udu
    Üks Ainus Sõna
    Rewala Rahn (Rewala Rahn oli nii kõva! Ra oli nende Maa elemendi relvamanamisloitsude (Malahhiitkiiver etc) kõige hullem litter. Vist ka kõige suurem hand held weopon mängus? Anyway...)
    Tiram
    Kuupaistesonaat
    Tiriffinite Tähekaart (Vähe pedesed olid need Tiriffinite asjad, I'm sorry guys, I'm sorry I came up with them)
    Säde
    Bass

    Meenub veel midagi?

    ReplyDelete
  2. www.folklore.ee/laulud/erla/indeks1.html - sealt leiad eesti päritolu loitse, mis antoloogias on, kui huvitab. see on see antoloogia, millest teksti alguses juttu on. :)

    aga muidu Rewala Rahn jah, oli kõva. Loitsuna saab ka käsitleda teiste suurusundite palveid. ma oleks pannud neid ka sisse aga eksamitöö maht ei oleks seda võimaldanud. :)

    ReplyDelete
  3. Täiesti ebaadekvaatne on käsitleda suurusundite palveid loitsudena kuna monoteism annab inimese üleloomulike jõudude valda, mitte üleloomulikud jõud inimese käsutusse. Suurusundite palved on suunatud sisse, mitte väljapoole. Teoloogia baastõed, härrad-prouad zaumnikud.

    ReplyDelete
  4. Kuna ma parajasti kirjutan üsnagi sellel teemal ühte artiklit, siis ei saanud vait olla.

    Esiteks leian, et kuigi palve ja loits tunduvad žanriliselt teineteisele üsna lähedalseisvad, ei ole nad päris samad, neid eristavad mitmed tunnused. Meieisapalve on eesti keelde jõudnud tõlkena, kus puuduvad loitsule omased algriim, parallelismid jne. Palve poeetika erineb loitsu omast tunduvalt, kindlasti pole need samased. Pealegi on tegu eri kultuurikihitidega. Lisaks ka see, et palve on siiski millegi palumine, nt. "meie igapäevast leiba anna meile tänapäev". Kuigi otseselt ei kasutata sõna "palun", ei saa eitada, et ometi midagi palutakse. Kreeka keelses algtekstis tegelikult puudub imperatiiv. Loits on aga millegi või kellegi mõjutamine omakasu eesmärgil.

    Hea küll, kui näha palvetamist maagilise toiminguna, siis on võimalik seda palvet ka kristlikus kontekstis loitsuks nimetada, aga sel juhul peaks sellest palvest aru saama kui et "Meie isa" on keegi väga kuri vaim, kellel on võim ära võtta igapäevane leib, kes ajab inimesi kiusatusse ja kurja. Siis oleks tegu väga kurja jumalusega, keda peab ohutama. Mingi gnostilise kurja looja-jumala ettekujutusega läheb see kokku, aga tunnistagem, et kristlik kontekst väidab midagi üsna muud.

    Nüüd meieisapalvega ongi see huvitav asi, et seda on kasutatud eesti rahvausundis loitsuna. Põhiliselt tõrjemaagias, aga ka haiguste ravimiseks ja tuleviku ennustamiseks. Kuidas see sai juhtuda? Rahvausundis sattusid palve ja loits kognitiivselt lähestikku, sest mõned arhitekstuaalsed omadused olid ühised (kuigi loitsu arhitekst on selgelt vanem). Samuti erines mõlema keelekasutus igapäevasest. Samas tehti meieisapalvega igasuguseid trikke, pöörati ümber, topeldati, liideti muid loitse jne.

    Kuigi ma tean et on olemas folkloriste, kes väidavad näiteks, et rahval puudus igasugune žanritunnetus ja seega ei tehtud vahet palvel ja loitsul, olen ma ise vastupidisel arvamusel. Mulle isiklikult tundub nii, et üks asi oli kirikus lugeda palvet, kus mõeldi loetut pigem sõna-sõnaliselt ning sakraalses kontekstis. Teine asi aga kodus taluõuel, kus rakendati seda maagilises kontekstis näiteks kodukäijate vastu ja ei mõeldud loetut enam sõna-sõnaliselt. Sellega seoses tekivad ka tekstilised nihked, millest ma hetkel seda artiklit ka kirjutan.

    Vabandust kui jutt liiga pikaks lohises. Vaielge vastu.

    ReplyDelete
  5. to Viibeke Voo: Tean, et oled seda uurinud ning ootasin juba su kommentaari. Antud kontekstis käsitlesingi palvet rohkem maagilise toimingina ja lähtusin just sellest taluõuel lugemisest. Ravimisest ning ka sellest, kui tugevalt on ise uskudes sinna sisenetud. Leian, et inimene, kes loeb kirikus palvet sõna-sõnalt ei mõista selle tõelist tähendust. Tean ka, et rytm pole täpselt sama, ent siiski oluline ning aitab vägagi selle sinase loitsivasse mõjusse. "Anna meile igapäevast leiba" on käsu vormis, ehkki pole mõeldud ei käsuks ega palveks, vaid pigem syndmuse käivitavaks lausumiseks. Minu arvamuse kohaselt. Aga sinu pikk tekst polnud sugugi lohisev ning oli huvitav lugeda.

    to anonymous:
    Nii palve kui loits tekitavad inimeses ekstaatilise seisundi, mis käivitavad mingisugused nähtused, mida ta siis loitsu või palvega proovib käivitada. Mõlemaid kasutatakse ikka samaks. jah, loomulikult on oluline ka mitte täielikult samastamine. Kuid kui lähtun aspektist, et tugev soovimine on loitsimine, on ka palve loitsu funktsiooniga. Oluline siinjuures on näha, et kõikide uskumuste yrghingus on samast ning nad proovivad saavutada sama. Kas siis enese sees loitsides ja allutades abivaime (nagu loodususundites) või siis pöördudes Jumala poole (nagu suurusundites).

    Muide, olen teoloogiakursusi läbinud kyll, kui selles kahtlus tekkis. Täpselt nagu ka loodususundeid uurinud.
    Oluline on märgata, et nii palve kui loitsuga käivitub yks ja sama energia, mis tulemuseni viib. Põhjus on uskumises ja ekstaatilises seisundis - viimasele muide, aitabki hästi rytm kaasa.
    Selle mõtestamises on oluline see lähtepunkt, millest on alustatud lahtimõtestamist.
    Anonymousele soovingi laiemat lahtimõtestamist ning selle aja tajumist, mil suurusundid alles tekkisid. Samuti soovitan uurida varakristlust, kust on kyll näha n-ö "nõiduse" ja "kristluse" vastandust, ent samuti nende hämmastavat sarnasust.
    Edu!

    ReplyDelete
  6. Ka monoteismis on palveid erinevaid (näiteks võib palvetada kellegi eest) aga peamine point on see, mille tõin välja eelmises kommentaaris. Loomulikult kasutatakse palveid ka loitsu funktsioonides aga see, et teatud rahvad kasutavad tänini kariloomi romantiliste lähenemiskatsete objektina, ei tähenda et inimene ja lojus sigimisvõimelisi järglasi saavad. Mis siis, et kahtlemata on mõlemal organismil ka mingisugune "sarnane energia".

    Edu Sullegi!

    ReplyDelete
  7. Ma kyll leian labasena võrdluse inimese ja lojuse suguakti ja loitsu ning palve võrdluse vahel. Kuigi see võib suu muigele kiskuda. Huvitav tees igal juhul.
    Ma leian, et sinu lähenemine antud teemale on siiski pinnapealne ja sa peaksid teoloogia ja folkloori põimumist lähemalt uurima, ehk minema sellesse perioodi uurimisega, mil suurusundid alles tekkisid ning vaatlema siis palve funktsioone ning kasutamist. Su jutt ei tundu just väga asjatundlik olevat.
    Kui palvetada, siis see, mis sellest võrsub on samane sellega, mis võrsub loitsust. Ja inimese ning looma suguakt on väga kauge sellest ja muide ka väga erinev sellest. Sest inimese ja looma suguaktis eksole, saab maagilisest energiast rääkida vähesel määral. kuigi jah, nt viljakusrituaalide puhul saab, mida minu kallis kolleeg nooremalt kursuselt "põllul prõmmimiseks" nimetas uurimistöös maagia ja seksuaalsuse suhetest.

    Mina, oma tööd kirjutades, lähtusin ekstaatilisest uskumisest vallanduvast energiast, mis mõlema puhul käivitub. Kuigi yks lähtub enese minast ja sellest, et see tuleb temast ning tal on väeloom, kes teda aitab. Teine, et see tuleb väljast, ent siiski on tal Jumal ja ehk Kaitseingel, kes teda aitab. Palve ja loitsuga muide, saab mõlemaga yhtesid ja samu praktikaid teostada ning nii nagu inimesed endale n-ö paremat elu loitsisid saab ka palvetada ju, et oleks parem elu. Kysimus on, eksole uskumises ja selle uskumise ning tunnetuse baasil võrsuvast.
    Ma olen muide aastaid antud teemat enda jaoks lahti mõtestanud, see siin on ainuyksi eksamitöös realiseeruv. Kui sa soovid, võin sulle palve ja loitsu põimumisest ja muust sellisest kirjutada kuskile pikalt.

    Aga sinu väited on pinnapealsed ja labased. Soovitan vaadata ka sisu, mitte ainult pindmist poolt.

    ReplyDelete