Sunday, January 17, 2010

Revu: Josef Frais: "Mehed maa-aluselt mandrilt".

                                                                                                                                               
J. Fraisi “Mehed maa-aluselt mandrilt” andis mulle ema Mudlum. See on Loomingu Raamatukogu raamat. Kirjaniku esimene. Esmatrükk tšehhi keeles aastal 77, eesti keeles 1982. Raamatukoi link ütleb, et autor on tänapäeval Tšehhis massiivse populaarsuse osaline, aga kirjaniku lehekülg tšehhikeelses Vikipeedias on kuus rida pikk. Tänapäev on möödas.

Raamat on hästi kirjutatud. Tegevus toimub läbi autobiograafiliste sugemetega peategelase silmade, kes paistab silma oma ebatavalise sümpaatsuse ning kõvaduse poolest. Raamatu põhiline võlu on selles, kui ÕUJEE! see tüüp on. Ta liigub ringi pideva eneseülistuse lainetes. See võiks paljudel puhkudel ebasümpaatselt mõjuda, aga mitte tema puhul. Tal on sellele õigus. Ta on kõva. Ta on oma elu Kangelane. Ta on kõva sellepärast, et ta on olemas. Ja tema enesehinnang tugevdab tema kõvadust. Ta oleks vähem kõva, kui ta käiks ringi ja mõtleks “olen ma nüüd siis kõva, või ei ole? ma kardan, et ma ei ole piisavalt kõva, kes küll ütleks mulle, kui KÕVA ma olen?” Kui ma kirjutaksin sellest raamatust esseed või kirjandit, kus ma pean välja tooma “peamõtte” ja tegema “lõpetuse”, siis ma arvan, et seda aspekti võiks moraalina kasutada. Vaevalt, et selle eest mingeid kõrgeid punkte kukuks, though.
Karakteri kõvadus on tehtud põhiliselt sellest, et ta suudab olla ilmeksimatult väga ürg-arhetüüpiliselt mehelik, mõjumata sealjuures värdjalikult või naeruväärselt, ning et ta suudab olla pidevalt rajupoeetiline, olemata seepärast kentsakas või mehu. Mis asi suudab neid kahte asja korraga? Ta saab tüdrukutega hästi, ta ei anna nende tujudele järele, nad jätavad ta, ta ei heitu sellest.Ta alustab raamatut sellega, et ta pühendab selle oma kaevandusšahtile ja ütleb, et ta unistab tüdrukust, kellel on tormilinnu laup, ja et temal endal on samasugune laup.
See on muidugi minu interpretatsioon. Kui sa hindad raamatute tegelasi põhiliselt ja ainult selle järgi, kuidas nad tüdrukutega käituvad, ja paned ennast selle tüdruku rolli seal, ja oled tüdruk, siis sa võid leida, et tegemist on ühe armetu värdja türbliga, kes teeb kõik, et enda ja teiste inimeste elusid untsu keerata. See on muidugi vale, aga selle tõlgenduse võimalikkus teeb karakteri ainult täielikumaks ja magusamaks, just täpselt nagu revolutsiooni Kangelast võib ka kolemõrtsukana vaadata.
Taust: Peategelane on söekaevur. Mitte Zola õnnetu alatoidetud söekaevur, vaid Tšehhoslovakkia RV õnnelik söekaevur, kes valis oma elukutseks kõikidest võimalikest valikutest just söe kaevamise. Talle meeldib piikvasaraga töötada. Kui tema ja ta sõbrad varingu alla jäävad, siis see ei ole mitte “another example of man’s injustice to man” ega “varjatud kriitika viletsate töötingimuste vastu”, vaid “A Heroic Accident for Heroic Men”. Söekaevurlus, muide, ei ole üldiselt heroiseeritud ala – tüdrukud ja tehasedirektorist isa leiaksid, et paslikum, normaalsem ning õnnestunum oleks olla luuletaja, kantseleiametnik või muu sotsiaalset prestiiži eviv ala. Ta ei valuta südant, koolid ei ole tema jaoks, ta mõtleb, et ta kirjutab kunagi raamatu, selle pärast ka ta liialt ei muretse.
Raamatus ei olnud märgata ilminguid kommunistlikust propagandast ega ridadevahelisest antikommunismist. Mitte, et see ei oleks sinu enese teha, sa võid mõelda, et rõõmus tööline vahvas vabariigis on äärmiselt kommunistlik kujund, sa võid leida, et peategelane on söe-kaevur sellepärast, et totaalne ühiskond ei lase tal ükski muu asi puhta südametunnistusega olla ja tema murdmatu rõõmsameelsus on tema viimane pääsepaik, sa võid lugeda iga lause esimest tähte ja vaadata, äkki kuskil tuleb sellest Adolf Hitler kokku. Ega mina ei tea.
Raamat ei ole sotsrealism ega tegele sotsiaalsetele probleemidele viitamisega, nagu tolle aja raamatud seda tihtipeale teevad. Raamat on väga Ida-Euroopalik. Jätab kogu piirkonnast hea mulje.

Lõpetuseks eepiline pisidetail: Kaevurite silmalaud on mustad. Mujalt saab selle maha pesta, aga seep on silmas teadupärast nõme, nii et seda koguneb aja jooksul üha rohkem, tahmaosakesed on väikesed ja lähevad pooridest sisse, kinnitudes sinna nagu tätoveering. Noorkaevurite silmalaud aga on ainult õrnalt hallid, nii et nad teevad oma silmad tähtsamate pidude puhuks põletatud korgiga mustaks, et rohkem kaevurid olla.
Ma annan sellele raamatule kümnest punktist kümme. Mine leia, laena, osta ja varasta see endale. Ma ei ole kunagi millestki nii detailset revüüd kirjutanud. Ega nii pikka.


6 comments:

  1. Mulle väga meeldis see revüü, tekitas raamatu vastu huvi. Eks ma siis otsin selle raamatu endale.
    Mulle yldse meeldib, kui za/um'is on revüüd, kirjutage aga rohkem neid! Ma ise hakkan neid kohe vorpima, kui sess ühelepoole saab.

    ReplyDelete
  2. See on väga ilus. Ma tahan ise ka nüüd minna ja silmalaud mustaks värvida. Kunagi teeme ZA/UM'i teemapeo kus kõigil on silmalaud mustaks värvitud.

    ReplyDelete
  3. Ega ei olnud ka väga palju vähem kui kümnepunktine revüü. Loodan, et see nüüd kõigil märgatud sai, kui KÕVA revüü oli ja et sellest ka šnitti võetakse.

    KÕVA raamat = KÕVA revüü. Ega keskpärasest tükist fantastilist revüüd ei saagi, küll aga saab sellise tõelisest sitanikerdisest.

    Rohkem revüüsid, seltsimehed zaumnikud! Ei teeks ka paha kui mõni neist oleks vähemalt kaudselt SÖE ja võibolla isegi selle KAEVAMISEGA seotud.

    ReplyDelete
  4. Luiga enda blogi variant on veel naljakam. Seal maalitakse meile pilt suurejoonelisest tulevikust, kus Luiga hakkab lugemispäevikut pidama. Mõningase meeleolulanguse järele aga tuleb välja, et mitte ainult ei saa me lugemispäevikut - isegi seda blogi ei viitsi Luiga enam pidada!

    ReplyDelete
  5. Danke schön, kallid ljuudi. Rohkem revüid oleks tegelikult väärt lisandus, igasugustest meediavaldkondadest. Isegi kui sa enamikuga väljahüütud teostest kunagi lähemalt ei tutvu, oled sa neist siski midagi saanud ja sul on parem arusaamine sellest, mis üldiselt toimub.
    Rostov: teemapidu, eks ole, on kodanlik trikitamine. Aga sa võid oma silmalaud mustaks värvida, kui sa tööle, ülikooli ja vaba aega veetma lähed, et näidata oma solidaarsust ülemaailmse proletariaadiga. See oleks iseenesest mõnus napakas asi mida teha, ja veits nagu midagi, mida Manic Street Preachers teeks. Üheksakümnendate lõpul oleksid moraalsuse valvekoerad leidnud, et see ei ole mitte söekaevur, vaid homoseksualist, ning et selle eest peaks karistada saama.

    Anonüümne: Tervikliku dialektilise maailmapildi järgi on kõik niikuinii vähemal või rohkemal määral kivisöe ja selle kaevamisega seotud. Tulevikus võiks kasutada kahemõõtmelist graafikut, mis annab teada, kuivõrd on teos söe kaevamise seisukohalt oluline ja kui palju ta sütt kaevab. Ja kas ta ka VARINGU ALLA jääb.

    Bob: Any day now annan ma oma NIME heategevaks otstarbeks ja annan vandetõotuse, et ma ei tee enam mitte kunagi mitte midagi.

    ReplyDelete
  6. Eks me nüüd olegi siin suuresti ettevõtjad ja riskikapitalistid, ZA/UM'i teemapeod ei ole enam kaugel! Kokteilid, koks ja sõbra naisega amelemine! It's all coming!

    ReplyDelete