Saturday, February 13, 2010

Kuidas ma filme vaatasin

Viimasel ajal on juhtunud, et ma olen vaadanud rohkem filme, kui seda tavaliselt juhtub. Filmide vaatamine on kuidagi ebamugav ning nõuab tähelepanu ja ekraani suunas näoga istumist mingis idiootlikus asendis, samas kui raamatut saab lugeda pea kuidas tahes. Samuti on see tundunud kuidagi vähem prestiižsena, kui raamatu lugemine. Ehk siis: ma ei ole kunagi palju filme vaadanud ega pööranud neile märkimisväärset tähelepanu. See on muidugi vale. Filmid on huvitavad ning kultuurialasest seisukohast tähtsad.
Ma jagan teiega, mis filme ma vaadanud olen.

1. Clint Eastwoodi "Gran Torino" 2008.

Clint Eastwood on nii kuulus, et sul on ka siis mingisugune ettekujutus sellest, milline Clint Eastwood on, kui sa kunagi filme vaadanud ei ole. See on umbes nagu sa tead, et on olemas Arnold Schwarzenegger ja kunagi oli olemas James Dean ja Marlon Brando ja Gina Lollobrigida. Jumal asetab need popkultuurilised aimdused sinule pähe, koolis seda ei õpetata. Kuigi nad kahtlemata hakkavad. Selle tunni nimi saab olema "Filmiajalugu" ja see koosneb sellest, et filmiõpetaja, kes on filmikoolis käinud, näitab sulle tunnis paar kolmeminutilist klippi vanadest filmidest (sa pead need pärast ära tundma ning õigete nimedega kokku viima) ja ülejäänud tunni jooksul kirjutatakse vihikutesse kui palju erinevatesse žanritesse kuuluvaid filme mingi režissöör on teinud, mis näitlejaid ta kasutas, milline film teenis kõige rohkem raha ja milline oli kõige kuulsam. (See ettekujutus baseerub nendel kunsti- ja muusikaajaloo tundidel, mida mina saanud olen. Põhimõtteliselt oleks võimalik teha ka paremat filmiajaloo tundi. Mis ei tähenda, et seal igavust ei oleks. Just imagine a class full of 11th class stoners watching the whole of Citizen Kane.)
Kuskil selle ettekujutuse juures, mille Jumal sulle Clint Eastwoodist pähe paneb, peaks olema ka Ennio Morricone soundtrack ja mingi kuvand sellest, et Eastwood on kõva. Isegi, kui see on mingisugune kergelt vana ja igav kõvadus, millega eriti ei viitsi tegemist teha, ei ole kellelgi ometigi selle kallal eriti mingit kobisemist.
Pildil on Eastwood noor ning ilma särgita. Ma panin selle pildi siia, et teile mu artikkel rohkem meeldiks. Gran Torinos sellist Eastwoodi ei ole. Seal on Eastwood seitsmekümne kaheksa aastane. Peale selle, et ta mängib seal peaosa, ta ka produtseeris ning juhatas selle filmi tegemist. Kõrvaltegelased on samuti hästi valitud, (see on põhiliselt positiivne revüü) aga peamiselt vaatad sa teda seal filmis. Kõva tõsiseltvõetav vana vanamees on.
Tuleb ka öelda, et see on kauboifilm, aga kauboi asemel on endine Fordi tehase tööline ja sõjaveteran ja Metsiku Lääne asemel on tänapäeva perses Ameerika suburb.
(Perses Ameerika! Seda on paljudes Ameerika filmides näha, ja see on enamjaolt armastusväärne. Harsh Times'is, kus mängib Christian Bale, ja mis sai teenimatult vähe kiitust, oli perses Ameerikat väga hästi kujutatud. Uutes Batmani-filmides ja Watchmenis oli fantastiline perses Ameerika, Fallouti mängudes on Ameerika, mis on nii perses, et sealt on tuumasõda üle käinud, telesarjas "Shield" on absurdselt perses perses Ameerika. Igal ajastul on Ameerika kuidagi omamoodi vaimukalt perses. Seal on nii palju perses asju! Seal on tänavatel vaesed perses ameeriklased, kes tegelevad kuritegevusega ja kuulavad autodes hip-hoppi, seal on basseiniga majades rikkad perses ameeriklased, kellel on köögis mehhiko naine, kes peseb neile nõusid ja teeb süüa, ja sellega on suhteliselt perses, sellepärast, et mõtle, KUI perses sellega oleks, kui sinu sõprade emadel oleks köögis lätlane või venelane, kes teeb neile nelja tonni eest kuus süüa ja käib poes. Seal on perses angloameerika kaheparteisüsteemiga demokraatiamudel ja seal võetakse vastu perses poliitilisi otsuseid ja lisaks sellele on neil perses salaluureorgan, kes kukutab ilma valitsuselt nõu küsimata teiste riikide valitsusi ja teeb sinu naaberriiki põllu peale jalaga kõhtu andmise punkri. Seal on perses obsessioon religiooniga, seal on välja mõeldud täiesti sõna otseses mõttes mõrvarlikke ideoloogiaid, nad alustavad igal kümnendil mingit sõda ja nad ei kavatse eriti midagi ette võtta, et vähem perses olla, sellepärast et neile see töötab, neile meeldibki nii, neil on nii võimas tööstus, et nad võivad ühe päevaga lennukikandja ehitada, kui nad tahavad ja neil on käimas vägev kultuuriimperialism, mis tähendab, et me oskame kõik nende keeles rääkida ja vaatame enamjaolt nende filme. Mitte, et ma Ameerika kohta midagi halvasti tahaks öelda. See, millised nad on, on nende põhiline võlu.)
Kui sa seda alguses vaatama hakkad, seda filmi, ja ei tea sellest midagi, siis tundub, nagu see oleks midagi kergelt perekomöödia sarnast. Pahura vanamehega, kes valmistab oma kodanlikule perekonnale palju peavalu.
Teistmoodi on. Paremini. Mulle ei tundu, et ma peaksin siin eriti rohkem jutustama sellest, "mis seal filmis veel toimus", või "how did it make me feel", või "complex characters, layered story, amazing special effects". Ma arvan, et ma annan sellele kümnest üheksa, või viiest viis, või kõrge punktiskoori. Perses Ameerikast seevastu võiks rohkem rääkida. Või Clint Eastwoodist. Clint Eastwood toetas viimastel Ameerika presidendivalimistel John McCaini, sest ta tundis John McCaini, aga talle meeldisid teised kandidaadid ka. Samuti sõidab ta kohati stuudiosse oma isikliku helikopteriga, et aega säästa, mille juures on kõva see, et ta juhib seda ise, sest ta oskab helikopterit juhtida.
9/10 või 5/5

Sherlock Holmes, 2009
Ma tahtsin seda filmi kinno vaatama minna. Mulle meeldis selle premiss, see, et Holmes annab lõuga ja on noor ja hepik boheemlane, et on justkui juurte juurde tagasi mindud.
Ei. See ei teinud sellest head filmi. Millest on kahju, näha on, et on tehtud palju head inimese tööd, et midagi huvitavat teha, ja detailides on sellegatõepoolest hästi saadud , aga lõpptulemus ei hoia kokku ega mõju usutavalt.
Põhiliselt sellepärast, et see film on tehtud liiga moodne. Niimoodi, et uue ja vana segamine ei mõju hästi. Värvilist nunnut detailset steampunk-kitši on tehtud paremini. "Vidocq", kust film palju inspiratsiooni sai, on palju parem film. Plot on nõme ning naeruväärne ning üldiselt jätab su huvituks (See on muide selline, et vabamüürlastest satanistid tahavad riiki kukutada, ja sellega tuleb filmi lõpus ploti tvist, mis on ebahuvitav, sest see on kõik üks täiesti ebahuvitav rehaššitud jamps, mida on enamjaolt tehtud halvemini, kui originaalallikates. Both main characters, that means Holmes and Watson, have love interests. It is made of suck and fail. Peategelased on hästi tabatud, aga neil ei ole sügavust, emotsiooni ei anta edasi ja filmis puudub tõsiduse element, ehk siis: nad räägivad kõik kogu aeg kole kiiresti ja koomikataotlusega asju juhtub üsnagi tihti, ehk siis: film üritab liiga palju asju korraga olla.
Kui ma oleksin seda päriselt kinno vaatama läinud, siis oleksid ilmselt linnapanoraamid ja võitlusstseenid (palju) ja värviline kola ilusamad olnud ja asi oleks paar punkti rohkem saanud. Võib-olla. Üldiselt ei lakka ma ikka veel imestamast, et see mulle nii vähe meeldis. Ma vaatasin poole peale ühte suhteliselt suvalise olemisega filmi, mida ma siin isegi ära ei märgi, sest ma ei mäleta, mis selle nimi on, mis oli parem. Ja ma vaatasin Harry Potteri kuuendat, mis oli hea Harry Potteri film ja saab minult kuus koma viis punkti, sest ta oli meelelahutuslik ja ei ajanud tigedaks, kuigi tema kohta ei ole midagi muud öelda, sest mida sa ikka ühe Harry Potteri filmi kohta ütled.
One more thing about Holmes: when he is in the process on solving a mystery, it's like CSI Miami shit going on in Holmes' 3D head! Also, when Holmes goes to a restaurant he has trouble concentrating, because he automatically perceives what everyone is eating and what county are they from.
4/10

Man Bites Dog (Belgia, 1992)

"Man Bites Dog". Seda filmi tutvustas mulle Lex Rostov. Selle kohta öeldakse: "kultusfilm". Mul on vähene arusaamine sellest, mis kultusfilm on. Ma arvan, et kultusfilm on midagi, millel on suhteliselt suur austajaskond, aga mis ei saavutanud pealiinis tohutut edu. Või mille tähtsust jätkub pikemaks ajaks, kui tavaliselt. Kurat teab. Well, nad väidavad Interneti peal, et see on meediakriitiline film. See tundub mulle kentsakas, aga mitte suisa võimatu. Tollal olid teised ajad ja teised tähelepanukeskmed. Mulle meeldib seda rohkem vaadata kui sellist kergelt sürreaalset filmi, mille peamõte on "okei, nüüd kujuta ette, et sul on selline sarimõrtsukas, kellest võttegrupp filmi teeb, samal ajal, kui sarimõrtsukas oma mõrtsukategusid teeb, ja siis nad vahepeal hängivad niisama ja räägivad olmest ja mõrtsukas teeb pulli ja nad käivad ta perekonnal ja tuttavatel külas ja joovad ennast täis ja mis siis edasi saab." Film on üldiselt toime saadetud hästi ja ma arvan, et ma ei pea sellest rohkem rääkima. Siis, kui ma tahan, et inimesed seda päriselt vaataksid, siis on see ikka pigem tutvustus, kui revüü. Sisukokkuvõte võib siis olla, kui ma filmi perse saadan.
Filmi büdžett oli väga õhuke, kuid sellest hoolimata on kõigi aspektidega saadud hästi, kaamera ei loksu ja näitlemine on hea; väärib kindlasti vaatamist. Oota palju ebatavalise olemisega vägivalda. 10/10.

The Big Lebowski (1998)

Selle kohta ka nad ütlevad, et see kultusfilm on. Ma saan sellest aru. See on 1998 aasta Ameerika komöödiafilm, aga sa ei tunne ennast seda vaadates nagu idioot, närvidele ei käi, piinlik ei ole, on päriselt teravmeelseid ideid ja meeldejäävaid karaktereid. Kõige rohkem läks mulle peale perverssete vuntsidega haige kauboi, kes on selle filmi narraator. Tal on väärarusaam, et tegu on vesterniga. See läheb kogu aeg ainult naljakamaks, kui selle peale tagasi mõelda. Samuti on see üks vähestest filmidest, mis kujutab nihiliste. Need nihilistid olid põhiline põhjus, miks ma seda vaatasin. Samuti on nimitegelase (kes teps mitte peategelane ei ole) social commentary väga hästi tehtud. Ja see, mis sellest pärast välja tuleb. Ja lillades dressides keeglimängija koos oma meeskonnakaaslasega. Mulle ei meeldinud see film nii palju, kui oleks võinud, because I'm not a fun guy to have around, aga ma soovitan igati, kui te veel näinud ei ole.
7,5/10

Mein Liebster Feind (Werner Herzog, 1999)

Seda ma soovitan neist kõigist vaat et kõige rohkem. See on dokumentaalfilm päris inimestega. Filmi peafookuses on Saksa näitleja Klaus Kinski. Ta on väga kuulus näitleja. Werner Herzog on väga kuulus režissöör. Kui sa neist kuulnud ei ole, siis see tuleb puhtalt sellest, et Euroopa kino elab kuskil intelligentide getos ja Karlowy Wary festivalil, sest kuigi valitsused oskavad Euroopas filmidele raha anda, ei osata eriti inimestele märku anda, et filmid on olemas ja vaadata võiks. Ma ei tea, kas on sellist üle-Euroopalist filmiajakirja, mis tuleks näiteks kord kuus välja ja räägiks, mis filme tehakse ja tooks edetabeleid ja revüüsid ja postreid ja intervjuusid filmitegijate ja näitlejatega. Kardetavasti ei ole sellist asja. Sellist telesaadetki vaevalt et on, nagu Ameerika filmide kohta tehakse, kus on preview ja natuke making of'i ja see igav intervjuu, kus näitleja ütleb, et tal oli tore seda filmi teha ja et wonderful oli nende kõigiga koos töötada, some of the best days of his life. Filmide distribution on kesine ja enamasti tehakse filmivaatamisi talgukorras ühes Euroopa otsas, viissada filmi nädala ajaga, mis ei sobi sellise asjaga, mida tavaline inimene teeb. Well. Tegemist on kahe kõva sakslasega - sa näed neid postrilt. See agressiivsema olemisega tšello on Klaus Kinski. Ta oli päris elus ka selline. Tihtilugu. Ja see on film inimeseks olemisest ja kõvade asjade tegemisest ja sellest, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. And it is complex, and it is beautiful, and it's unbelievable. Ja sa kuula seda Werner Herzogi häält ja pane tähele, mida ta maailma kohta arvab, sest see on suur ja mõneti õige viis neid asju vaadata, ja kui sa tahad seda veel kuulda, siis võta ja vaata veel tema dokumentaale.
Also, pange hästi tähele, filmis "Aguirre, the Wrath of God" (film sisaldab materjale varasematest linateostest) on Klaus Kinskil turvise all räbaldunud roosa särk. It is a major fashion statement. Ja preview ka teile. Et te ikka kindlasti vaataksite. Ja ma ei tea, miks selle videolingi peal Werner koos saksa upper middle class perekonnaga tšillimas on, kui alguses peaks seal hoopis mingi muu värk olema.


Enjoy.
10/10

2 comments:

  1. Seda ma ka ei tea, miks tegelikult ei ole sub eng, siis, kui ütleb, et on sub eng. Aga ma ei viitsi seda kohe ära parandada.
    Also, spoiler spoiler, Clint Eastwood indoktrineerib seal filmis noort korea poissi vananenud soorollidesse ja võtab tema kallal sajal võimalikul moel.

    ReplyDelete
  2. Miks siin kommentaare ei ole? Ja miks ei ole keegi Luigat värvanud tööle mõne honorari maksva kultuurikandja juurde, olgugu see honorar 500 krooni lugu? Mõnel inimesel siit ringkonnast ikka mingeid suhteid ja sidemeid on. Sotsiaalne kapital olevat see termin.

    Seda Holmesi filmi ma vaatasin ja see oli totaalne jama, arvata poolteist kuud tagasi ja ma ei mäleta enam muud kui et see oli üles võetud naljakalt hüplik-katkendlikult, mis tekitas mulle tahtmise filmitegijatele soovitada, et nad võiksid oma asja siis üles võtta nii nagu tummfilmi ajal, saavutaksid sama kiirendusefekti.

    Ma olen ka oma arvuti täis tõmmanud väärtfilme mida ma pole kunagi vaadanud ja ei ole ka ette näha et hakkaksin vaatama.Ma olen iseg muretsenud juhtme, millega saaks neid arvutist telekasse eksportida ga ma pole õppinud seda juhet kasutama.

    Natuke nagu need 13 ahvi, kes ei õppinudki kartuleid pesema.

    ReplyDelete