Monday, February 1, 2010

"La Règle du jeu" - Lustliku huiamise viimased päevad

Järgnev tekst kannab endas võimalikke spoilereid neile kes ei ole veel näinud seda 71 aastat vana filmi. (Aga olgem ausad, te ei ole selle järgi kinno tõttamas.)

"La Règle du jeu" (1939), lavastajaks Jean Renoir. Film käsitleb kõrgkodanluse ja aastate ning revolutsioonide tagajärjel väljasuremise äärel oleva aristokraatia viimaseid pillerkaaretamisi vahetult enne teist maailmasõda, võttes sedasi endale selga kommete komöödia mantli. Tegu on lustliku looga jõudeelus vedelevatest kentsakatest rikkuritest ja nende igavusest sündinud armuseikadest. Sa vaata kuidas nad üksteise selja taga afääre korraldavad, armastavad ühte ja siis juba teist, petavad abikaasat ja siis ka armukest. Suhted lõimuvad ja ristuvad, pinged kerkivad ja lahenevad. Kõik on väga vaimukas. Lõbusalt pillavas ja kergelt amoraalses atmosfääris aga andestatakse kõik need üleastumised, sest lõppude lõpuks oleme ju ikkagi kõigest inimesed kõigi oma nõrkustega ja ega see pole ju meie endi otsustada keda Cupidi nooled tabavad, sest eks see ole sama paratamatu kui päikesetõus.

Nõnda oleks ehk võinud Renoiri filmi vaadata, kui naaberriigis ei oleks parajasti olnud keegi Üllas Hunt liialt bravuurikaid loosungeid pildumas ja üldmobilisatsiooni läbi viimas.

Ülemklasse mõnitav film leiab ennast esilinastuselt välja vilistatuna. Närviline prantsuse elanikkond ei taha ühtsusttunnet mõrandavaid kultuuriprodukte, moraal on niigi madal, ilma et mingi filmimeister siia ilkuma tuleks. Nördimust tekitav. Kas filmimeister ise ei näe, et olukord on halvasti, on ta ehk ise sama pime ümber sündiva suhtes kui nood rahva liidrid keda ta nii julgesti kritiseerima kippunud on? Ei ole vaja seda klassivaenu, klassivaenu on küll juba olnud, kahe kuu pärast vallutavad natsid Poola ja siis tuleb sõtta minna. Patriotismi on vaja, mitte klassivaenu!
Zeitgeist on kindlasti kirev.

Iga inimene on oma ajastu peegel (ja ohver), nii on ka Renoir veritseva südame ning kultuuriinimese heatahtlikkusega üles seadnud natukene didaktilise ja ühiskonnakriitilise narratiivikonstrukti kus ignorantsete rikaste lustlikud armumängud on kõrvutatud proletaarsema teenijaskonna armumängudega. Lustlik vaatemäng on justkui eksperimendi korras mugavalt välja lõigatud kõikidest võimalikest muredest, rolli täitjad on paigutatud ilusasse ja avarasse La Colinière'i mõisa, ajaleht seal ei käi ja terve filmi jooksul ei lausu keegi sõnakestki sõjaohu kohta. Ignorance par excellence.

Film annab siinjuures edasi ühe väga kõrgel tasemel kommetekömoodia näidendi, afäärid ja sekeldused ja kõik. Filmitehniliselt on rakendatud väga põnevaid sügava fookusega kaadreid, tegevusi esiplaanil ja tagaplaanil kus tähtsused on hajutatud; peategelast otseselt pole, pikad võtted lasevad näitlejatel rolli sisse elada ja esineda oma kõige paremaga. Film on tehniliselt täiuselähedane saavutus, omaette märkimisväärne juba puhtalt žanrifilmina. Aga Renoir on väheke kõrgemat klassi tegelane, ta ei tee sulle mingit žanrifilmi. Renoiris on paista seda va ajastu hingust.

Keset filmi on üks stseen, mis on narratiivi kontekstis esitatud ja sedasi loogiline ning igati vastuvõetav. Lõbusad kädistavad kodanlased lähevad jahile. Tooni jõhkruse poolest on järgnev aga psühholoogiliselt filmi kergemeelsesse rütmi väga sisse raiuv. Keset lõbusat kombekomöödiat on snuff film kus rütmiliste püssipaukude saatel sureb halastamatult 16 looma. Jänesed ja linnud. Linnud proovivad tiibade laginal põgeneda veresauna eest aga kostab pauk ja juba ta langeb piruette tehes, nagu surnud kamikaze. Viimane jänes saab keset sammu kuuli kerre ja lendab külili maha, ta saba sipleb ja tõmbleb ning loom sirutab end värisedes viimases agoonias kuni ta enam ei liigu.
Teenrid korjavad korjused üles, kädistajad jätkavad muretult klatšimist. Liialt naturalistliku tegumoega jahistseen rebib vaataja armutu, peaaegu tseremoniaalse rütmilisusega välja senisest turvalisest filmikogemusest. Stseen seisab keset filmi, üksi ja käed taskus, teeb suu lahti ja välja tuleb halastamatult trummi taguv surm. Kompositsiooniliselt on see kaader väga ilusasti paigutatud enamvähem täpselt filmi keskele.

Rääkides kompositsioonist on film selle stseeni poolt põhimõtteliselt pooleks jaotatud. Kõik eelnev on rollide tutvustamine ja lava seadmine. Vaatajale selgitatakse karakterite vahekordi ja nad paigutatakse ühtsesse eraldiseisvasse ruumi. Kõik pärast snuff filmi on nende suhete välja mängimine, sekeldused hakkavad arenema oma loogilist teed pidi, juhtub vaimukaid kokkupõrkeid ja kombekomöödia mängib end välja. Paralleelselt lihtsameelsele kodanlaste c'est la vie rütmile mängib filmis kaasa väheke ohtlikuma maiguga teenijaskonna intriig mis kulmineerub täiuslikult orkestreeritud kaadrite turmtules millega antakse vaatajale paralleelselt ülevaade kogu majas toimuvast, kes tõmbuvad kardina taha sahistama, kes puistavad šampanjast südant, kes tantsivad viisakalt valssi ja kes ajab püstoliga rivaali taga.

Pool tundi hiljem on surnud loomad juba unustatud, tegelaste naljakad sekeldused on su taas pehmeks silunud. Renoir võtab vudinal lahti rullunud vaiba ja veeretab ta tagasi kokku ühe lihtsa püandiga. Komöödiast saab tragöödia, ekslikul kombel saab tapetud kuulus rahvuskangelane. Markiis aga teatab sagivatele külalistele: "On olnud õnnetus, André Jurieu ei ole enam meiega. Homme lahkume siit leinates sõpra. Külm on, läheks õige tuppa magama ära?". Ei ole kohtumõistmist, ei ole tagajärgi, ka surm on kõigest järgmine frivoolsus pidutsemiste orgias. Jälestusväärne vuntsidega kindral võtab filmi viimase reaga kõik kokku: "Markiil on klassi ja see on haruldane asi tänapäeval, haruldane asi".

Linateos kadreerib paanilise kõrgklassi meeletut elujanu enne suurt tormi, narride kodanlaste sunnitult muretu elu teise maailmasõja eelõhtul. Filmi lõppedes jäetakse karakterid maha salvavalt ebasümpaatsetena, rumalate ja kahepalgelistena. Miks kurjusel kõik juba valmis on ja head nokivad ikka veel nina? Süüdlasi ei pea kaugelt otsima. Lohutuseks kõlab kusagilt kaugelt kajav motiiv, et need jõudeelus sündinud reetlikud ja kahepalgelised moraali ja viisakusnormid on suremas, sest sõjast astub Euroopa välja muutunud näoga.

Põhimõtteliselt on Renoir sellega võtnud tubase meelt lahutava kommetekomöödia žanri ja asetanud ta kultuuriliselt kõrgemale pügalale, snuff filmi ja inimese surma kohta käiva hooletuse raamimine pehmesse ja turvalisse seltskonnavodevilli. Peksa mõistus enne vahvate karakterite ja seiklustega pehmeks, siis õpeta sinikates ja vastuvõtlikule hingele moraali. Filmi on sisse kodeeritud ajastu vaim kogu seltskonnaelu ja läbijooksva vägivallavalmidusega. Õhus on sõja aimdus ja humaansuse nõrkus. Filmi algse ebapopulaarsuse järgi hinnates polnud ehk see vooderdus piisavalt paks? Moraaliloengu teravad nurgad torkisid nii mõnelegi silma.

Kuivõrd on antud film oma ajastu peegel? Kuivõrd üldse kultuuriprodukt saab olla (ja paratamatult on) oma ajastu peegel? Ta on tekkinud ainult selles ja just selles kultuurikeskkonnas ja on tahes tahtmata mõjutatud oma kaasajast. Ükskõik mis teos või ettevõtmine on. Filmi alguses küll suured restaureerimist tutvustavad tiitrid kinnitavad, et teosel ei ole pretensioone 'uurimustöö' tiitlile samas esineb ta kibeda ühiskonnakriitilise satiirina (ja mis on satiir kui mitte narrivas vormis uurimustöö?). Renoir on komponeerinud filmi oma äranägemise järgi. Oma ajalooteadmistega saan ma ta lahti kodeerida ajastule vastavalt, eks ta siis natukene peegeldab mulle jah 74 aasta tagust valgust ja ruumi. Aga kui mul poleks ajalooteadmisi?

Heideggeri järgi käituvad kunstiteosed kui aknad oma ajastusse millest saab läbi piiluda ja aimata kunagi eksisteerinud maailma, Barthesi järgi on aknaruudus aga peeglid ja vastu ei vaata keegi muu kui sina ise. Eks mõlemal ole veidike õigust.

3 comments:

  1. Muhe kultuuriasjandus. Ainult sissejuhatusest pidi ühe koha välja jätma - ühe sellise koha, mida ma tänasest peale kõikidest sarnastest postidest kustutama hakkan.

    LEt's keep it stylish yo.

    ReplyDelete
  2. PS tšekkige, kuidas see on arhetüüpne ZA/UMi artikkel - väike ajalooline pildike vasakus servas ja siis turvaline tekstiplokk kõrval. Paitab mu meeli.

    ReplyDelete
  3. Aga lugege seda uuesti, see on väga väärikas seisma aasta hilisemate artiklite kõrval, näidates meile, et Zaumi peajoon on ikka ja muutumatult ühtne. Väga hea artikkel. Peaks ka filmi sikutama aga nii ebamugav on arvutist filme vaadata:(

    ReplyDelete