Tuesday, February 23, 2010

"Montaillou, prantsuse küla 1294-1324"

Antud raamatu autoriks on Emmanuel Le Roy Ladurie, ja ta on suhteliselt kuulus ajaloolane, ja see raamatki on suhteliselt kuulus. Nii kuulus, et mõned teist on seda juba kindlasti lugenud. See kuulub ajaloolise kirjanduse valdkonda ja räägib keskajast. Ja mitte keskajast kui sellisest üleüldse ja laiemas plaanis, vaid ühe väga konkreetse piirkonna elust üsnagi detailselt. Antud alal oli autor mõneti novaator, enamjaolt kirjeldatakse ajaloos kuningaid ja tähtsaid inimesi täpselt, aga talupoega ja kerjust üldisemalt, aga mitte vastupidi, kuigi üks ei ole tegelikult olemuslikult huvitavam kui teine. Sinna juurde käis ka mingisugune ajaloofilosoofia, mille kohaselt võrsub ajalugu väikestest inimstruktuuridest ning me saavutame sellest parema mõistmise, kui me seda mikrotasandil uurime.

Ajaloolised materjalid, millel raamat põhineb, on samuti pisut erakordsed, sest juba tollal ei tundunud tavaline inimene enamasti kirjatundjate jaoks piisavalt huvitav, et tema kohta uurimust teha ja tema tegemisi üksipulgi dokumenteerida. Nendeks materjalideks on nimelt piiskop Jacques Fournieri inkvisitsioonikohtu protokollid. Piiskop Fournier ei pooldanud piinamist, olles seda ühe korra katsetanud, leidis ta, et piinamistel saadud materjalid erinevad mitmeti ilma piinamiseta saadud materjalidest, ning et ta ei saa neid kasutada. Ta tahtis päriselt teada saada, mis on kohtualuste süüteod, et neid korra kohaselt karistada, ning selleks kasutas ta lõputuid vestlusi, mida kõiki hoolikalt dokumenteeriti. Kaks aastat tegeles ta umbes kahesaja viiekümne inimese ülekuulamisega, kelle hulka kuulusid enam-vähem kõik küla elanikud alates kaheteistkümne aasta vanusest. Ja hiljem sai piiskop Jaqcues Fournierist paavst Benedictus XII, mis andis tollal ühe parematest garantidest antud dokustaatide säilimiseks.

Külaelanike süüteod olid põhiliselt seotud ketserlusega. Nõidu inkvisitsioon tollal veel taga ei ajanud. Ketserlust nimetati katarluseks ja Montaillou oli viimane koht, kus selle aktiivseid pooldajaid leidus. Üldiselt on kerge antud konfliktis katarite poolt võtta, kuna kataritest oli eelnevalt ristisõjaga üle pühitud, neil ei olnud enda poolel religioosset salapolitseid ja nad ei olnud tegelikult kellelegi kurja tegemas, peale katoliku kiriku, kelle võimu ja rahalist olukorda ta ohustas. Aga ka ideoloogiliselt oli tegemist mõneti suurejoonelisema ettevõtmisega, kui katoliiklus seda oli. Nende usk oli dualistlik - nad arvasid, et on kaks jumalat, hea ja kuri. Kurja jumalat nimelati Maailma Kuningaks, tema oli Vana Testamendi jumal, tema loodud oli maailm ja kõik materiaalne. Hea jumal oli loonud ainult inimeste hinged ja Jeesus oli tema saadik, kuid mitte lihaks saanud jumal, sellepärast, et liha, vaata, oli kurjast. Wikipedia annab meile hinge seisukorra kohta säärase ilusa lause: "Spirit, the vital essence of humanity, was thus trapped in a polluted world created by a usurper God and ruled by his corrupt minions." Kahe jumala vastuolu oli põhimõtteliselt võimu ja armastuse vastuolu. Järelilma kujutati kui paika, kus kõik hinged on koos ja armastavad teineteist nagu oma lähemat perekonda, päästmata hingede osaks jäi aga jääda lihalikku maailma, kus nende hinged mõninga aja pärast uutesse olenditesse siirduvad. Sellest järelduvalt ei pidanud katarid palju maisest rikkusest ja võimust. Katarid ei pidanud palju ka katoliiklikest sakramentidest, ladina keelest, kiriklikust abielust, ristikujust ja Neitsi Maarjast. Mõneti on võimalik aru saada, kuidas nad katoliku kiriku jaoks jõledad pühaduserüvetajad olid. Kuid ka seda on võimalik mõista, kuidas katarlus sealkandis soodsale pinnale langes, kuna seal oli moodustunud aadlike ning talupoegade ühisrinne vaimulike vastu, kelle makse hinnati ebamõistlikult kõrgeks.

Raamat on jaotatud peatükkideks, mis tegelevad tollase elu erinevate aspektidega - kuidas toimis perekond, kuidas suhtuti töösse ning varandusse, kuidas suhtuti surma, on ka peatükid seksi, vabasuhete ja homode kohta. Kirjeldused jätavad külast elava ning üsnagi kena mulje ja eredavad tegelaskujud on meeldejäävad, küla ei mõju ühtse massina ning kohata võib erinevaid käitumislaade ja arusaamu. Leiab silmakirjatsejaid, äraandjaid, perekondi, mis pendeldavad katoliikluse ja katarluse vahel, materialistliku vaatega inimesi, kes täidavad usutalitusi ainult kombe pärast, filosoofilise vaatega põhimõtteinimesi ja ebausklikke. Kohati minnakse kirjeldustes liialt detailseks, aga tuleb mõista, et tegemist on ajaloolise teosega, mitte ilukirjandusega. Tsitaadid tollaste elanike jutust annavad edasi tollast mentaliteeti ja ekspressiivsust, muutes kirjeldused terviklikuks. Mõnus, elav ja huvitav on. Ma lisan siia mõned tsitaadid, et te saaksite eelvaate selle maailma üldisest iseloomust.
(Katarite pattulangemismüüdist:) Saatan astus Isa riiki ja seletas selle riigi hingedele, et temal, Saatanal, on veel parem paradiis... Saatan ütles: 'Mina viin teid oma maailma ja annan teile härgi, lehmi ja palju rikkusi, ka naise kaaslaseks, ja saate endale oma majad ja saate lapsi ja kui teil on ükski laps, rõõmustate enam tema pärast, kui kogu selle rahu pärast, mis on teil siin paradiisis'.
(Guillaume Belibaste'i, katarite mõnevõrra ebatäiuslike kommetega "täiusliku" abielufilosoofiast:) On täiesti sama ja ühesuurune patt, kas tunda lihalikult oma naist või armukest. On siiski parem, kui mees püsib üheainsa kindla naise juures, kui et ta lendab ühe juurest teise juurde nagu suur kimalane lilli mööda, sest see toob kaasa bastardide sündimise. Kui mees on vaid ühe naisega, aitab see tal hoida oma majapidamise korras, aga kui ta käib paljude juures, siis igaüks neist püüab teda röövida ja võtta temalt, mis aga saab, ning nii teevad nad ta puupaljaks
On häbiasi magada sellise naisega, kes on mehe veresugulane või sugulane abielu kaudu, ning ma ei soovita seda sugugi usklikele.
Te kaks tahate siis omavahel abielluda? Tõotage teineteisele truudust ja mõlemapoolset hoolitsust nii tervise kui haiguse ajal. Suudelge teineteist, nüüd olete sõlminud abielu. Kirikusse ei ole vaja minna.
(Pamiers' katarlike sugemetega aadlimees Bertrand de Taix leiab, et parim aeg on möödas:) "Olen näinud aega, mil paljud selle kandi aadlikud uskusid hüvamehi ja mil võisin nendega vabalt kõnelda hüvameestest. Aga nüüd ei leidu enam kedagi, kellega võiks kõnelda sellest asjast. Küreed on nad hävitanud ning laiali pillutanud nende varanduse.

Ühe jutiga teda läbi lugeda oli raske, aga täiesti kõrvale jätta ei tahtnud teda sugugi. Ma arvan, et kui ma hindan teda kategoorias "raamatud", saab ta minu käest seitsme, aga ajaloolise kirjanduse alal peab ta kümne saama. Võimalik on kirjutada äärmiselt igavaid raamatuid isegi idee poolest huvitavatest sündmustest. Prantsuse revolutsioonist saab igava raamatu. Ma olen seda näinud. Kuna tegemist on kuulsa kirjutisega, on teda ilmselt võimalik leida, ja kui te tahate veel rohkem detaile, tuleb teil teda kardetavasti originaalis lugeda.

6 comments:

  1. Katarid olid nunnud. Natuke nagu keskaja Euroopa variant zoroastrianismist. Nende t6lgendus kahest testamendist on ka märkimisäärselt loogilisem kui katoliiklaste "and then god... you know... like... changed his mind"

    Jeesus on ka niimoodi kuidagi paeluvam isik. Plusspunktid ka Maailma Kuninga eest.

    Luiga ZA/UM on äge, mulle meeldib. Väga erudeeritud ja ühtlase joonega. Tea kas neid teisi ongi tegelikult vaja? Ma arvan et kui meie 43 folloverilt küsida, siis 37 ütlevad, et nemad käivad siin Luiga kena k6nepruugi pärast "and what? who are these Others you speak of?"

    ReplyDelete
  2. Veel üks äge asi on see, et see võrsub Ida-Euroopast. Bulgariast ja Armeeniast täpsemalt. Ja Armeenia asub fucking ida pool Türgimaad ja on Euroopa ainult kultuura pärast.

    ReplyDelete
  3. Hey ZA-UM, vaatan vahepeal on eriti härra Luiga eestvedamisel kõva kirjutamine käinud! Minu tunnustused ja hoidkem seda veeremas.

    Raamatuülevaade on täiuslik, muuhulgas kuna ütleb ridade vahelt kenasti selgelt et loe mind sest ma olen huvitav, ära loe seda raamatut sest see on tegelikult igav.

    Üldiselt, tundub et Katarid on kogunud mingil põhjusel populaarsust ka mujal kui selles raamatus, igatahes on neil täiesti arvestataval tasemel Eesti Wikipedia leht. Viimasest saame omakorda teada, et neile meeldis kogukonnana järgmine:

    - Katarid keeldusid abielust ning püüdsid hoiduda laste saamisest. Seadustamata armuvahekord oli nende silmis oma ebapüsiva loomu tõttu eelistatum kui abielu.

    - Nad hoidusid toidust, mille allikaks oli suguline paljunemine (liha-, piima- ja munatoidud), levinud olid pikad ja ranged paastud.

    - Soov pääseda kurja maise maailma kütkest ajendas katarite seas enesetappe, tihti enda surnuks näljutamise teel

    Ei pea olema doktorikraadiga Loogikateadustes mõistmaks, miks neid rahvana kuigi kauaks ei jätkunud. Segaseks jääb, miks neist ikka veel midagi teatakse.

    ReplyDelete
  4. Katarid on populaarsed, kuna nad olid viimane asi katoliikluse vastu ennem luterlust, siis, kui katoliku kirik juba tugev oli. Samuti ei saanud nad eriti mingite sittadega hakkama, põhiliselt sellepärast, et nad hävitati kiiresti ära. Kuulus kirjanik Tanel Pruun on oma Da Vinci koodi raamatus katareid kasutanud ja pookinud nende külge mingeid asju, mida nende küljes päriselt ei olnud, ja kasutanud neid heade fantaasiakristlastena.

    Aga lastesaamisest hoidumine ja enesetapud kehtisid enamjaolt katari "täiuslikele". They were pretty much the ones keeping the spirit alive. Tavalised katari usklikud pidid ennast tegelikult vähem joone peal hoidma, kui katoliiklased, sest nende hing päästeti lõpuks niikuinii ära. Tõsi küll, pärast hingepäästmisrituaali nad enam toitu ei võtnud ja kebuškit ei teinud.
    Neist teatakse midagi põhiliselt selle pärast, et katoliku kirikule meeldis asju üles kirjutada. Ilma selleta ei teaks suurest osast keskajast keegi suuremat.

    ReplyDelete
  5. Ma lugesin seda vetsus ja ikka on pooleli aga see on väga huvitav raamat. Mulle on kogu aeg tundunud, et sedamoodi maailmatunnetus on midagi naiseomast ja ma ei olnud autori soole mingit tähelepanu pööranud aga nüüd vaatasin enda kinnituseks - jah, see on naisterahva eesnimi küll. Ma olen siin mõne ajalooteadlikuma meesterahvaga rääkinud sel teemal aga teda jätab üksikisik ajaloos täiesti külmaks ja ta näeb ja vaatleb ikka suuremaid liikumisi. Naisel on lihtsam ja loomulikum näha üksikut ja liikuda sedakaudu suuremate asjadeni. Kõlab muidugi nagu ma teeks sugudel enamat vahet kui viisakas ja ilmselt teengi.

    ReplyDelete
  6. Mis see naisenimi pidi olema, Emmanuel või? Mehenimi on. naisversioon oleks pikem, Emmanuelle. Immaanuel ja Immanueela.

    ReplyDelete