Friday, February 26, 2010

Tutvustus: Ween


Ansambel Weeni tuumik moodustus 1984. aastal, kui Ameerika Ühendriikides, Pennsylvanias põhikooliõpilased Aaron Freeman ja Mickey Melchiondo ühte klassi sattusid. Alguses leidsid nad kumbki, et teise tüübi näol on tegemist jobikaga, kuid olukorda pikemalt analüüsides leidsid nad, et see on hoopis see tüüp, kellega koos nad enamiku oma ülejäänud elust koos vedelevad ja muusikat teevad.

Weeni muusikat võib nimetada alternatiivseks rokiks. Seda võiks nimetada ka eksperimentaalseks musikaks, aga nad ei eksperimenteeri mitte sellise muusikaga, mida ei ole veel eriti tehtud, vaid rohkem sellisega, mida on juba tehtud küll. Mõned teised ütlevad "dekonstruktsioon", aga ma otsustasin, et ma ei ütle "dekonstruktsioon" siis, kui ma ise ei tea, misasi dekonstruktsioon on. Mõningane uurimistöö ütles mulle, et dekonstruktsiooni mõtles välja kuulus 20. sajandi filosoof Jacques Derrida ja tema enda sõnul on väga raske seletada, mis asi dekonstruktsioon on. Aga tänapäeval on üsna populaarne dekonstruktsioonist rääkida, nii et näidete varal, ma arvan, et võib öelda, et see film Lumivalgekesest, mis tehti vististi kaheksakümnendatel, kus Sigourney Weaver mängis kurja kuningannat, ja mis oli põhimõtteliselt õudusfilm, see oli dekonstruktsioon. See üritab meile näidata, et muinasjutt on õudusjutt, eks ole. Ja "Watchmeni" Rorschach on dekonstruktsioon, mis näitab meile, kuidas oleks Batman, kui ta oleks päris maailmas. See ei ole kõik, mis dekonstruktsioon on, aga see annab sulle kindlama tunde, kui keegi sellest räägib. Põhimõtteliselt nad võtavad stiile vanema popmuusika ajaloost, mis neile huvitavad tunduvad, ja teevad nendes asju, ja sealt tuleb midagi muud välja, kui originaalis oli, jättes originaali samas äratuntavaks.

Samuti võib nende kohta öelda, et nad on selles, mida nad teevad, head. Kitarris, pillides, vokaalis ja vanema levimuusika tundmises. Ja see, miks nad ei ole saavutanud mingit üleüldist suuremat tuntust, tuleneb sellest, et neil on stiilsest minekust ja üldisest edust üsna ükskõik ja nad topivad igale oma väljalaskele asju, mida võib kirjeldada lapsikute sisenaljadena. Mis võivad, sõltuvalt kuulajast, olla vähem või rohkem närvidelekäivad. Need, kellele Ween meeldib, armastavad seda suhteliselt suure kirega. Ja peab ütlema, et kuigi ma ei ole nende muusikat religioosse hoolega läbi kamminud, on nende umbes kümne albumi pealt tulnud umbes kakskümmend lugu, mis kõik mulle üsna hästi meeldivad. Buenos Tardes Amigo on Mehhiko-hõnguline õnnestunud instants sellest, kui laul üritab sulle mingit lugu rääkida (lisaboonusena näed sa selle juures Weeni suurte tissidega ja Weeni lolli logoga albumikaant, mis Jaapanis ootamatult hästi müüs). Cold Blows The Wind on vana inglise folklaulu taasesitus (mille juurde nad albumil teadmata põhjustel "chinese traditional" kirjutasid). It's Gonna Be (Alright) on ebatraditsioonilise perspektiiviga ning päriselt ilusate sõnadega armastuslaul, mille juures ei käi närvidele see, et see armastuslaul on. Ja I Can't Put My Finger On It on näide sellest, kuidas siis on, kui nad mõnevõrra rohkem seda oma asja teevad, seda asja, mille pärast nad on sellised, nagu nad on, aga mitte kuulsad ja respekteeritud muusikud. Minu meelest on ka see konkreetne suhteliselt kaasahaarav ja videot tasub vaadata, sest seal on vuntsidega kebabimüüja, invert coloris keerlev kebabiliha ja kitarrisoolode ajal on breigid mererannale, kus on üksik kitarrist ja amelev paarike.

Weeni vägitegude hulka kuulub ka kahe plaadi ulatuses Pink Floydi kavereid, mis on väga originaalilähedased, ja see, et nad palkasid oma albumi "12 Golden Country Greats" jaoks kaksteist Nashville'i professionaalset kantrimuusikut. Nad on ka teinud varastel aegadel albumi, mis koosneb punkist, ja kus peal on nelikümmend lühikest punkilugu, mis paistavad silma intensiivsuse ja karjumise poolest ja sa võiksid arvata, et sa kuulad päris ehtsat punkit. Ja nad on väga hea laivbänd, mis käib laivil hea meelega, tihti ning ennast vabalttundes, ja ka laivlindistusi on mõtet kuulata. Viimasel ajal tundub küll, et nende vedru hakkab vaikselt maha käima, kuna viimasel albumil esineti minu meelest alla tavalise keskmise, aga selliste asjade koha pealt ei või kindel olla. Ja Georgi Starostin, vene lingvist ja rokkimees, kes on üle kahe tuhande plaadiarvustuse kirjutanud (link) leidis, et Ween on üheksakümnendate parim rokkibänd. Ta leiab ka muidugi, et rokki on ainus muusika ja et rokki on surnud, aga ma arvan, et vanamuusika sõbrad võiksid ta saidilt läbi käia, tema arvamused on huvitavad. Samuti on tal mõnusalt keerukas hindamissüsteem ja mõnusalt inetu vanamoodne lehekülg.

Kaunis roheline vinülka on nende album "The Mollusk", mille kohta nii üldine kriitika kui nad ise leidsid, et see on vististi see kõige parem. See on mereteemaline, ja te võite seda kuulata, kui teil huvi tekkis. Aga pilt on siin põhiliselt selleks, et te näeks, kui ilus roheline vinüül on.

Enjoy!

3 comments:

  1. Invert colorsis keerlev kebabiliha ja kaks ebaprofessionaalset börekimüüjast koduklandipoissi on väga tugevad ja üldse, miks ma can't put-my-finger-onitist varem kuulnud ei ole?

    Ja Mutilated Lips'i jättis Luiga sellepärast välja, et kõigile meeldivat Weeni megahitti oleks oleks ebastiilne lisada?

    PS Tähtis on teada ka et Ween on KULTUS-bänd, mis tähendab, et kui sa Weeni kuulad, siis sa oled samm lähemal sellele päevale, kus sa fännad KÕIKI kultus-asju ja tavalistest asjadest ei tee enam üldse välja.

    ReplyDelete
  2. Ma arvasin, et sa leiad, et Ween on ebastiilselt kirev muusika ning ei huvitu gary's great double-cd best-ofist. Ja Lips on nüüd olemas.
    Samuti, tänapäeval ei saa ainult kultusasjade kuulamisega kuhugile, tänapäeval peab inimesel olema mitmekülgne ning balansseeritud maitse. Kultusfriik on pelgalt mainstreami-mehe naeruväärne vastand.

    ReplyDelete
  3. Mina tuletaksin meelde, kuidas Ween meieni jõudis. See oli vanadel headel aegadel, kui me kõik olime veel noored ja nooremad nii 6-7 äkki isegi 8 aastat tagasi, kui inimesed käisid Rates ja kirjutasid teiste inimestega, muuhulgas ka ägedatega. Mingil une-eelsel või järgsel tunnil tuleb mulle äkki meelde ka selle kasutaja nimi, kes saatis mulle esimese Weeni loo.

    Voh, meelde tuli! Mõtlesin et oli mingi äge ja õhuline nimi - - - Eeterlik. Ta nimi oli Eeterlik.

    ReplyDelete