Sunday, March 7, 2010

FULGENS, SEQUAR (3)

OLE REALIST, ÄRA RÄÄGI TÕTT.

On neidki, kellele miski pole selgusetu ja ei miski selgem, kui armastus. Kas on? Mina ei tea muidugi midagi ja ei või seepärast otsustada asjade üle, milles ma olen või milles mind peetakse olevat ebakompetentne. Võib-olla pean hoopis ise ennast millekski või ei millekski, teistelt luba küsimata. Täna arvan ma seda. Homme arvan ma vastupidist. Ja mul on õigus nõnda arvata ja ainuüksi minul on õigus endast üldse midagi arvata, midagi paikapidavat, mille järgi ma tegutsema pean. Ma usun armastusse. Et see tuleb. Vähemalt täna võin ma nii arvata. Õnnelikku armastust ma loodan, kuid olen piisavalt kaine temasse mitte uskumaks, vähemalt sõnades. Niipalju, kui mina arvan teadvat, on armastus kahtlemata väga ohverdav ja õilis, oh väga. Aga tüüpiline plikakese armastus ei peegelda selle tunde enda olemust, vaid armunu oma. Kaldun kahtlema, kui paljud armastusest üldse midagi teavad. Sest me vajame oma kujutlusis imetlejat. Mõtleme tegeliku inimese oma tahtmiste tarvis parajaks. Et ta mõnusal viisil kõik augud ja urkad ja puudused oma imetlusega täidaks. Tegelikult pole meil armastusest sooja ega külma, me armastame teda enese pärast ja ohverdame end tema pärast enda eest. Ja kuskil pole midagi võltsi, kõik on ilus ja suur ja tõeline. Me oleme liiga eraldunud, selleks et kattuda ja iialgi ei suuda me mõelda teisiti, kui vaid endast lähtudes. Meie isik on nii-öelda taustsüsteem, millest lähtutakse teiste isikute hindamisel. Millesse kõigesse me ei usu! Mina usun tõeliselt ainult endasse. Mina olen midagi, mis on kindel ja millele ma võin toetuda, kuigi ma ei oska ennast juhtida ja pean laskma ennast kaasa vedada. Sest ma ei tunne midagi, ei tea, mis ma olen, kuidas reageerin, milleks saan, mis olin; momendil võin endale alati kindel olla. Soovitan teistelgi endasse enam uskuda! Kindlam on uskuda asju, millest aru ei saa, kui neid, millest arvad aru saavat. Võin rääkida, millest tahan, sest ma pole veel millestki aru saanud ja keegi ei saa mind vastutusele võtta. Kuigi nad arvavad võima, olgu siiski, kui ma toitu ära ei söönud. Aga kui ma ei mõista, m i k s ma peaksin seda sööma, kui ma enam ei taha? Miks pean ma üldse tegema seda, mida ma enam ei taha? Või pole kunagi tahtnud, mis veel hullem? Ma ei tee seni, kuni keegi mulle ära seletab. Aga selleks peab olema mõni, kes enesest aru saab ja seeläbi muust päris kindlasti aru ei saa, nõnda et ta kõike võib uskuda. Isegi ilusat, suurt ja tõelist armastust.

MA Ei oska seda laulu laulda
ma pole kunagi armastanud.
Aga laul on armastusest,
kuidas pean ma seda laulu laulma?

Kas pole vale elu, mida elatakse temast aru saamata? Ja vale armastus, kui isegi ennast ei tunta? Kes õpetaks tõde?

SÕPRUS ON RAADIUM. TOHUTU KALLIS, AINULT ÜKSIKUTE KÄSUTUSES OLEV TAEVAAND, HIRMUTAV LÄBINÄGELIKKUS, MIS LUBAB VAADATA INIMMIKROKOSMOSESSE.

Kui ma armastusest ehk veel arvan ennast midagi teadvat, siis sõprus on mulle terra incognita. Sõprus on alias mitte midagi, tühi koht, olematus ja nonsens. Väidan seda seni, kuni keegi pole vastupidist tõestanud. Kõige närvesäästvam igatahes, sest kui uskuda, peab paraku ka lootma, aga milleks loota seda, mida usud, kui on teada, et sa ei saa aru asjadest, millesse usud. Midagi peab olemas olema, ei vaidle vastu. Sest muidu ei tunneks ma puudust, mida oskan vaid mõistmisevajaduseks nimetada. Amigo, kus sa oled? Amigo, ütle mulle, kes sa oled? Amigo, ütle mulle, kes olen mina? Aga amigo ei tea, sest teda pole olemas. Ja kui oleks, teaks ta veel vähem. Ta võiks öelda ainult sõnu, millesse me mõlemad usuksime nendest aru saamata. Mina räägiksin talle sõnu, palju-palju sõnu ja tema räägiks mulle sõnu, palju-palju sõnu ja meil oleks hea olla. me muretseksime, me rõõmustaksime, me vihkaksime ja armastaksime ja teeksime palju-palju sõnu, mida me mõlemad usuksime. Nii palju-palju oleks sõnu, aga tema on tema, see minu amigo, ja mina olen mina. Meil on erinevad taustsüsteemid. Me liigume erinevas ajas ja meil pole midagi ühist peale ühesuguste sõnade, mida me usume mõistvat, aga ka meie usk on erinev ja arvatav mõistmine. Me arvame, et oleme sõbrad, amigo, aga tegelikult oleme veel rohkem üksi, kuigi me seda ei tea. Et olla ausad, peab ausalt üksi olema, kedagi petmata. Üksi olema vähemalt seni, kuni ennast mõistma hakkame. Oleme parem vait
ja vaikime vaeva valudeks
las valud valguvad silmisse -
pisarad on otsas -
nii läheb me hing uitama
ja tihti ei leia ta tagasiteed
ennäe kust nii palju ükskõiksust
ennäe kust kõik see halb siia maailma
EI OLE SILDA ÜHEST INIMESEST TEISE EI OLE SILDA
ei ole silda kuni pole mõistmist
ja mõista saame ainult üksinda, et mitte teiste teed pärssida. Seda usun ma seni, kui keegi mulle midagi muud selgeks teeb ja mina oma rumaluses teda uskuma jään, sest kes võib teada? Võib-olla on tal õigus, võib-olla mitte ja kes teab, millel üldse tähtsust on. Ma võin rääkida, millest tahan, sest ma ei saa millestki aru ja keegi ei saa mind vastutusele võtta. Kuigi nad tegelikult saavad. Ja avaldavad veel peale selle oma arvamust, nagu tahaksid nad tõestada, et ma üldse midagi olen väitnud. Mis on tõe väänamine, kuigi keegi ei tea, mis on tõde.

NÕNDA ON INIMESEGA SIIN MAA PEAL: TA KAS USUB VÕÕRITI VÕI ELAB VÕÕRITI. KUIDAS TEHA NÕNDA, ET INIMENE USUKS ÕIETI JA KA ELAKS ÕIETI?

Kinni pidamata mingist stiilist, otsimata mingit üleminekut, õigustust, hoolimata vasturääkivustest ja ükskõik millest muust veel! Ühesõnaga - mitte millekski panemata.
Olgu armastus olemas, ärgu ka olgu, olgu targutused kas või minu enda suust, midagi ometi on! Eile võib-olla võisin valetamata ironiseerida, sest ma ei tundnud midagi. Ja ma ei oska midagi rääkida, kaunilt, nii nagu peab. Muidugi ei lähe see kuskile raamatusse, mul on täna lihtsalt halb tuju ja ma tean, mille pärast. Oma võimetuse pärast üldse midagi õigesti hinnata. Unenäod omavad tähendust ning mõjutavad meid tahes-tahtmata. Mis silma ees, see südames. Nõnda see oli ja nüüd võisin ma juba õigusega naerda, kui uni ei oleks mulle jälle midagi meelde tuletanud. Nii selge, nii sügav, muidugi katkenud pudeda lõngana. Mäda värk, ma tean seda. Oli aeg (olid ajad!), mil iga õhtu palusin - näita mulle teda. Olin laps. Ka praegu olen laps, kes arvab, et ta midagi rohkemat on. See on tüüpiline. Laps, kes ei oska omil sõnulgi rääkida, ikka kulunud fraase korrates! (Nagu seegi.) Kel õnnetuseks on siiski ka veidi kriitilist meelt, nõnda et ta selle ära tabada suudab ja enneaegu oma ladusa jutujooksu üle ei rõõmusta. Ta näeb liigagi selgesti, et ühte tegema hakates ta isegi mitte teiseni välja ei jõua. Siis selles on tema õnnetus, et ta mõtelda oskab aga väljenduda ei oska ja et ta ikka jälle midagi loodab. Iga kord märgates, et ta jälle tühja on lootnud...

Kõrged olid müürid, kõrged-kõrged olid müürid, haljad metsviinapuud ronisid, pisarad tilkusid õitena lehtede pinnale. Õied pudenesid voolavateks niredeks, rabisesid maapinnale tolmu sisse, päike oli ere ja suretas sündimise. Mida kõrgem oli müür, seda ahastavam oli nutt, nutt oli südamest. Mida kõrgem oli müür, seda rohkem oli õisi, seda lähemal olid õied päikesele ja nad kuivasid enne ärkamist. Nõnda olidki silmad kuivad, nende põhjades peegeldus tolm.
Kui sa tead, et ta pole sinu vääriline (nagu selles oleks küsimus!) ja kui sa tead, et te nagunii enam ei kohtu (nagu selles oleks küsimus!), kui sa tead, et nagunii pole midagi püsivat, kui sa end vaid unenäost muuta lased (nagu selles oleks küsimus!) ja kui sa lõpuks siiski ei tea, keda sul uskuda tuleb ja mis on armastus ja kes on armastuse ärataja? Ja kui sa hoolimata kõigest tead, et sul alati tuleb puudu julgusest ja jääb üle eneseuhkusest, millele sa siis loodad? Sa ei loodagi. Sa lihtsalt ei tea enam ja üksainus uni on sind muutnud.

Oled näinud kahte unenägu. Nad mõlemad on su hinges alles. Su hinges on alles uni, su hing on ärkamata. Sa ei või end une hoolde usaldada ja end temast juhtida lasta. Seda enam, et sul pole lootust ja tal pole väärtust (mida lausud sa enese rahustuseks, sest mis väärtus on sinul?). Sa tead, et tema pole uni. ta on hoopis midagi muud ja päris tavaline. Sinu silmad on rumalad, nad lihtsalt vaatavad valesti. Aga sina usud ikka rohkem seda, mida sa usud, ja ükski mõistlik jutt ei pööra sind enam. Sul on häbi, et oled valesti valinud. Arvasid, et kõik on möödas ja et midagi pole olnudki.

Nagu nüüdki midagi oleks! Nägid und, noh, mis siis? Arvad, et sina ja sinu eas võib juba kolm aastat lootusetult armunud olla?! Ja mitte unustada! See on narrus. Sa oled narr. Sa tahad ainult ennast kergitada. Sa petad ennast. Sa tead seda. Aga sinu meelest on pettus, millesse usud, sama hea kui tõde. Oled lootusetult sentimentaalne kogu oma skepsise juures, mida sul pole ollagi. Oled äbarik. Sul ei maksa kunagi midagi loota. Pead ennast häbenema. Häbene siis! Ära mõtle nii palju, see tekitab ummikut. Armastad ennast väiksuse läbi suureks puhuda! Armastad suuri sõnu ja paatost, kuigi ütled, et vihkad neid! Ma muidugi ei tea, kas see on tõsi. Ma ei tea midagi. Ma ei tea midagi ei endast ega sinust, sest me oleme üks. Pole kedagi, kes minust ja mu olemasolust midagi teaks. Nad tunnevad kedagi teist. T e m a ei tunne mind üldse. Küll on kurb! Ma ei tea midagi. Ma ei oska öelda, mida ma tahan, sest ma ei tea, mida ma tahan, kuigi ma midagi tunnen! Aga mida? Kas Üldse midagi? Kas üldse kedagi? Muidugi mitte. Muidugi mitte - millised sõnad. Igaühel suus ja päris harilikud. Selliseid sõnu pole, nagu mina tahan. Selliseid tahtmisi polegi, nagu mina tahan! Milline suurelisus! Ma ei oska end väiksemaks teha, ega millestki muust rääkida, kui vaid endast, ma teen kõike nii mõtlematult, kuigi ma kõike rohkem kui läbi mõtlen. Mina, mina ja mina! Mis on väljaspool mind? Asjad, mis on minu ümber ja inimesed, kes minuga tegemist ei tee. Mõlemil on minust samavõrd ükskõik. Ainult minul endal oma egoismis ei ole ükskõik. Armastan end meeletuseni. Seda tean kindlalt. Selle üle ei pea ma juurdlema, unenägudest kinnitust otsima.
fulgens (1 of 1)-3

6 comments:

  1. kui veider, et mingi tüüp on paarkümmend aastat hiljem ikka veel üsna äratuntavalt seesama tüüp.

    ReplyDelete
  2. Rock on, ütlen ma nendele postitustele. Nordnaja Volja.

    Ja veider on pigem see, kuidas tüübi areng tähendab alati veits kurjemaks tüübiks muutumist. Mitte et täiskasvanud Made Luiga peaks mingi eriline pehmo olema, või et viieteistaastane Made Luiga seda oleks, aga ikkagi.

    ReplyDelete
  3. Kohati esineb siiski ka tagasilangust suuremal skaalal ja tüüpide mehustumist ajas. Või täielikku muutumatust, tüüp saab valmis ega lähe enam kuhugile. Kuigi seda võib teatud juhtudel, kui säilitatakse mingit tähelepanuväärset kõvadust, võtta kurjemaks tüübiks muutumisena.

    ReplyDelete
  4. Mehustumine on kindlasti kehvem variant kui kurjemaks minemine. Kellelegi ei ole vaja järjekordset pisarsilmset vanameest, kes kunagi oli tugev diamaterjalist ja rääkis juhtmest, mis seinast välja tõmmatakse, aga nüüd palub vabandust.

    Veel üks kehv mehuvariant on see mees, kes verinoorena on raju kriitik aga siis kahekümnendates abiellub ja veedab liiga palju aega pereõndsuses naiselikke teemasid arutades. Produktiks on "dude what happened to my friend the Cioranist?"

    ReplyDelete
  5. Well, good sir, you are WRONG! In both cases. Mõnipäev võib ju sellest lähemalt rääkida, praegu ei viitsi.

    ReplyDelete
  6. Well this is truly interesting. Jüril on teooria vanemaks saamise ja kõvaduse kohta. Fucking post!

    ReplyDelete