Friday, March 19, 2010

Kuidas ma maal raamatuid lugesin

See reportaaž jõuab teieni Saaremaa põhjarannikult. See on igati normaalne koht. Meri on täiesti jääs ja tekitab öösiti vaikseid pininaid ning raginat, mis asuvad mõlemad kusagil kuulmispiiri peal ja kostuvad kõrva ainult muu looduse täieliku hääletuse tõttu. Ja päikesepaistelisel päeval särab lumi nii palju vastu, et sellega on raske hakkama saada. Sellesama lume juurres ei tea ka kunagi, kas see järgmine samm jääb pinnale või läheb läbi. Raadio toob minuni värskeid poliitilisi analüüse, Kivisildniku tavapärast sihitut vihkamist ja sõltumatut keskealist muusikut ning pedagoogi Tõnu Pedarut, kes räägib püüdlikult lastepärasel viisil lastele keskajast Tallinnas ja küsib muuhulgas, mis neil seljas on, kui nad öösel magavad. It somewhat made sense in the context, though. Rahvusringhääling on minuni toonud ka tervelt kaks erinevat intervjuud Mihkel Rauaga, kes kirjutab uut sopakat. Tervelt kaks! Makes you wonder, eh? Mitte tihti ei kuule sa raadiost kellegist, kelle sügavamaks kandvaks ideeks on see, et tal on teine raamat pooleli.

Also, kui ma teist korda oma sammud kohaliku raamatukogu poole seadsin, nägin ma tee kõrval nii metskitse kui põdralehma. Kumbki neist oli loom.

Kuna siin on lähim internetiühendus viie kilomeetri kaugusel baasist, ja ülepea on selle elu mured kusagil kaugemal ära, saab keskenduda olulisele. See on senini põhiliselt: puude toomine, lume sulatamine vee tarvis, vedelemine ja raamatute lugemine. Kui ma olen kõik raamatud ära lugenud, mida ma vähegi tahan, tuleb ilmselt midagi muud välja mõelda.

Seniks: tutvustusi ära loetud raamatute kohta! Ja arutlusi nendega lõdvalt seotud teemadel.


"Detektiivid"

"Detektiivid" on kaheksakümne esimesel aastal välja antud kergelt jabura olemisega kriminaaljutukogu, kuhu kuulub täpselt kaks juttu. Georges Simenoni "Saint-Pholieni kiriku poodu" kolmekümnendate algusest ja Pavel Šeštakovi "Kõrgusekartus" kuuekümnendatest. Põhiliseks siduvaks elemendiks peale selle, et mõlemad on detektiivijutud, on see, et mõlemas jutus hakkab uurija urgitsema mingisuguse asja kallal, millega tal tegelikult tegemist ei ole ja mis ei kuulu tööülesannete hulka, ja lõpuks nenditakse, et oleks võinud ka tegemata jätta. Väike kaherealine tutvustus tagalehel, trükipoognate ja tingtrükipoognate arvestuse juures soovitas heatahtlikult võrrelda neid kahte detektiivi, kuna antud väljaanne selleks hea võimaluse annab. Selle jätan ma tegemata. Küll aga ütlen ma, et tegemist on suhteliselt heade detektiivijuttudega. Mul oli see raamat kunagi olnud, aga ma ostsin ta omale kümne ausa krooni eest uuesti, sest eelmisel koopial oli vististi esikaas puudu ja mine sa tea, kus nad on. Simenon on alati tundunud mulle kuidagi mõnusama ja atmosfäärikamana, kui enamus stock-detektiividest. Ja ma ei ole oma arvamuses üksinda. William Faulkner ütles ka, et ta loeb kriminaalromaanidest ainult Simenoni, sest see meenutab talle millegi poolest Tšehhovit. Ja kui te mind ei usalda, siis te võiksite Faulknerit ometi usaldada, ta pani aluse lõunagooti žanrile, ("lõuna" as in "USA lõunaosariigid") kirjutab kohutavalt morne maagilis-religioosse alatooniga raamatuid indiaanlastest, mehisusest , vaprusest, karmusest ja muudest sarnastest väärtustest. Samuti on tal ütlemata paljude asjadega probleem. Kui sa tahad oma indiaanlasi ja Ameerikat niimoodi karmilt, niimoodi, nagu päriselt on, mine Faulkneri juurde. Ära James Fenimore Cooperi ja Karl May juurde mine. žanris on ühe päris hea raamatu kirjutanud ka Nick Cave. Selle nimi oli "And the Ass saw the Angel." Go read that also.

Simenoni juttudel, siis, on mõnus atmosfäär, detektiiviga on ennast lihtne identifitseerida, tema emotsioonid ja kerge mure maailma pärast on mõistetavad, kohtab leebet sotsiaalset irooniat. Kohati jäävad isegi kõrvaltegelased meelde. Vastukaaluks toon ma Agatha Christie kriminaalromaanid, mis on, kui selle üle järele mõelda, harukordselt halvad ja tühjad elutud hülsid. Kõrvaltegelased on ilmselgelt kohale tulnud ainult selleks, et plot edasi liiguks. Need on tehtud mõistatusest ja detektiivi isikust. Kohati (kui ta asetab oma tegevustiku vanasse Egiptusesse näiteks) ei ole isegi detektiivi isikut. Ainult ajastukohased kulissid. Pärast lugemist lahkub Christie romaan sinu mõistusest jälgi jätmata. Mao Zedongki nimetas Agatha Christie't "kapitalismi sülekoeraks". Mulle on teadmata, mida suur hommikumaa türann ja luuletaja oma sõnavõtuga lähemalt mõtles.

Well. "Saint-Pholieni kiriku poodu" plotil ma nagu ei viitsi peatuda. See on mõistlik plot ja sisaldab endas lustlikku maailmavallutuslike plaanidega noortekampa. Kuid "Kõrgusekartuse" juures leidis minu erilist tähelepanu see, kuidas see integreeris endasse nõukogude tegelikkuse tausta. Hukkunu, eks ole, on noor nõukogude geneetik. Ta oli just teada saanud, et tema kandidaaditööd (tänapäeval öeldaks magistritöö) arvestataks ka doktoritööna. See on nagu õujee, ta võtab ennast vinti ja kukub üle rõdupiirde surnuks.

Uurija aga ei rahuldu selle teabega ja hakkab omast vabast ajast tausta uurima. Tuleb välja, et hukkunu kasutas oma kasuisalaadse teadlase avaldamata materjale. Materjalid olid avaldamata sellepärast, et N. Liidus valitses Kommu-Stalin, kes leidis, et geneetika on kodanlik teadus. Tal oli oma ihuagronoom Lõssenko, kelle teooriate järgi kandusid omandatud tunnused järglastele edasi. See on sarnane vaateviis lamarkismile, mille järgi kaelkirjakul on nii pikk kael sellepärast, et kaelkirjaku eellased venitasid oma kaela iga põlvkonnaga järjest pikemaks. (Päris elus on kaelkirjaku kael nii pikk sellepärast, et antud sõralised peavad kaela pikkust ilusaks tunnuseks.) Lõssenko on üks põhilistest tüüpidest, kelle pärast kommunism nõme ja ebaefektiivne välja tuli. Tema õpetusi ei hüljatud N. Liidus '64 aastani, ja Puna-Hiinas kestis tema mõju veelgi kauem. Oma õpetusi kaitses Lõssenko ja tema kildkond vahvate lõigatud ja kleebitud kimääridega, nagu kahe peaga viljakõrs või kapsapea, mille all kasvab kaalikas, või fabritseeritud numbritega.

Andrei Sahharov karistab: He is responsible for the shameful backwardness of Soviet biology and of genetics in particular, for the dissemination of pseudo-scientific views, for adventurism, for the degradation of learning, and for the defamation, firing, arrest, even death, of many genuine scientists.

Samuti leiab sealt meeldivaid psühholoogilisi portreid ja pikemalt peatutakse ka Liidu järgmisel põllumajanduslikul avantüüril, mille stoori on lühidalt selline: esimene sekretär Hruštšov käib oma vastastel Ameerikas külas, näeb seal muljetavaldavalt suuri maisipõlde ja otsustab enamuse N-Liidu viljakandvast maast maisi alla panna, sest Liit on kõvasti suurem kui Ameerika, ja seega hakkaks sellel hästi palju paremini minema. Selle plaani viga seisnes selles, et mais ei kasvanud enamuses neist paikadest normaalselt. Sellele järgnes see, et Hruštšov hakkas kapmaadesse naftat müüma,. mille eest ta oma inimesi toitis. Selline naftasotsialism tööstussotsialismi asemel. See töötas mingit aega keskmiselt ja siis läks aja jooksul sitemaks, keegi seda ära ei parandanud, lõpuks hakkasid kapmaad vaesele Liidule sotsiaalabi andma ja järgnes üldine häving. Ka tänapäeva Venemaa saab suurema hulga oma tulust tooraine müügist. Selle asemel, et sellest toorainest mingeid asju teha.

"Kõrgusekartuse" valitud tsitaat:

"Kas te mäletate prožektorikiirt, mis püüab lennukit? Valgusvihk tungib väga kaugele, tohutu kõrgele, kuni lõpuks hajub kusagil taevas või veelgi kaugemal. Kilomeeter valgust. Kiire sees on kõik näha, aga lennukit ta ei leia. Kas mäletate, kui abitult vilab see kiir mööda taevast, järgides ebamäärast mootorimüra? Ja kui ta püüabki lennuki kinni, siis ainult hetkeks. Lennuk libiseb minema, sest valguskiir on liiga kitsas. Kuid niipea kui taevasse ilmub teine kiir, on kõik korrapealt muutunud. Neil on kahekesi kergem, lennukil raskem. Aga kui neid on veel kolm või neli? Siis pole lennukil enam kuhugi pageda ja valguskiired veavad ta tule alla."

Seal seletas detektiiv näite kaudu, miks tal on vaja rääkida kõigi asjassepuutuvate inimestega ja tuidas ioga eraldi inimese teadmine on nagu üks valguskiir. Aga see on ka muidu visuaalselt mõjuv kujund. Mumeelest.

Kriminaaljutukogumik saab minult üldiselt seitse hüva punkti.


Alain-Robbe-Grillet "Kummid"

"Kummid" ilmus Mirabilia sarjas. Tegemist on taas mõningas mõttes kriminaalromaaniga, õigemini - I hate to say it - kriminaalromaani dekonstruktsiooniga. Ma spolilin teile välja ka raamatu juhtmõtted ja ploti tvistid, sest mul puudub suurem usk sellesse, et keegi seda mu artikli peale tegelikult lugema hakkab. Ja see ei järgi pealegi tavalist põneviku mudelit. Kuriteo toimumine ja kurjategija isik on sulle algusest peale teada, sa tead ka, mis on kuriteo motiiviks. Mõrv ebaõnnestub ja ohver lavastab enesekaitse eesmärgil oma surma. Kõik jäävad uskuma, kaasa arvatud kuriteo tellija, kuigi mõrval kinnitab talle, et ta lasi veits mööda ja ainult ühe paugu. Uurija satub pidevalt valejälgedele, kuigi talle antakse peaaegu teadlikult juhtlõng kätte, mis peaks aitama tal kõik otsad kokku viia, uurija eksib tänavail ära, sest need on kõik ühesugused, uurija kannab vana head trenchcoat-disguise'i ja teda aetakse tihtilugu kellegi teisega segamini. Lõpuks saadab uurija ise toime kuriteo, mida ta uurima pidi. Ta ebaõnnestub täielikult. Teoses on nauditavalt kasutatud kirjanduslikke ristviiteid, põhiliselt Kafkale ja Oidipuse-loole. Seda korda niimoodi maitsekalt ja ilma Freudi ja ema keppimiseta. Ja tehniliselt on tähelepanuväärne, kuidas autor võib lihtsalt taandrida vahetades vaatenurka muuta või sisemonoloogi või kujutlustesse siseneda, aga järg ei kao seepärast käest ning kõige kõrge mõistetavus säilib. Nimelt see on põhjus, miks antud teos mulle tähelepanuväärne tundus.

Raamat kuulub prantsuse "uue romaani" koolkonna esimeste teoste hulka ja on pärit nii viiekümnendatest. Ma ei tea "uuest romaanist" suuremat. Olen samast koolkonnast avanud Michel Butori "Modifikatsiooni." See oli väga suur ja paks raamat ja rääkis üsna ilmselt kogu oma vältuse ajal teises isikus. Meeldetuletuseks: esimene isik olen mina, kolmas on tema ja teine oled SINA! "Sa istud logiseva rongi puust istmel ja loed mõjuka päevalehe ärikülge." Too raamat ei olnud ilmselgelt nõrkadele mõeldud ja hirmutas mind, nii et ma panin ta kõrvale ja otsisin endale midagi meelelahutuslikumat.

"Kummid" saab minult samuti seitse punkti.


Nathaniel Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

See teos esindab ameerika romantismi, olles kirjutatud veel ennem revolutsiooni ja räägib sootuks koloniaalaegadest. Ma ütleks, et meelelahutuslikum osa on raamatu viiekümneleheküljeline eessõna "Tollimaja", kus ta räägib sellest, kuidas ta kolm aastat järjest Bostoni tollimajas töötas, ja kuidas see on ilmselt üks nürimaid asju, mida inimene oma elus teha saab. Üldse kirjutada ei saa ja kellegiga rääkida ka ei ole, enamik inimesi on ümberringi gerondid ja mõtlevad põhiliselt rikkalikest söömaaegadest. Tema töömahuks oli muide iga päev kolm ja pool tundi. Tollimaja positiivseim kogemus oli see, kui ta leidis ainest sellesama raamatu jaoks. Ta on naljakas mees ja meeldib mulle täitsa hästi. Romaan ise on normaalne, seal on kolm keskset tegelast (patune häbimärgistatud naisterahvas hea ning uhke südamega, tema südametunnistusepiinades kirikuõpetajast patukaaslane, ja naise abikaasa, kes elab kirikuõpetaja juures valenime all, tema tervise eest hoolt kandes, ja teeb talle kättemaksu eesmärgil Kurja Saatanmeest). Kirjutatud on ajastukohaselt ohtrasõnaliselt, aga see ei käi kaugeltki närvidele. Mul on kuri tunne, et raamatu järgi on vändatud ka film, millel on oht olla kohutav kostüümidraama või saada pedeselt õnneliku lõpuga pärjatud, aga ma ei tea, ma ei ole seda näinud. Võis hästi ka saada. Sisukokkuvõtet ei viitsi teha. Raamat räägib puritaanide rangest sotsiaalsest korrast, headus ja kurjus on selgesti välja joonistunud ja on mõlemad normaalsed ja juhtmõtteks jääb "inimene peaks aus olema" ja "mehe ja naise vahelisi suhteid peaks reformima, aga ma ei tea täpselt kuidas." See on veider ja anakronistlik headuse eest võitlemise vorm, aga ega tollal ei olnud Ameerikas midagi eriti paremat välja mõeldud. Tema sõbrad utopistid kaasasid ta vahepeal "luuletalusse", kus nad pidid katsetama uusi ühiskonnavorme ja vendluses elamist ja õhtuti luuletusi lugema, aga talle jäi häguseks, kuidas luuletalu ühiskonda reformida aitab, isegi, kui sellel majanduslikult hästi läheks. Ma arvan, et ma annan sellele ka seitse punkti. 7 on "korralik, mõistlik raamat". Neli on nõrk. Kümme on "monumentaalselt kõva". Kaheksa oleks "väga hea, aga ei ajanud mind vaimustuse ülempiirile".


Viktor Pelevin "Omon Ra/Generatsioon P"

Pelevinit ma üldiselt soovitan lugeda. Ja ma arvan, et ma soovitan lugeda nimelt seda raamatut. Üldiselt kirjutab Pelevin maast, kust ta pärit on - Venemaast ja Liidust, üritades anda filosoofilis-maagilist mõtestatust sellele suurele jaburale riigile, mis muutus selleks teistsuguseks suureks jaburaks riigiks. Kui talle midagi ette heita saab, siis seda, mida paljudele menukirjanikele - tal on palju raamatuid, mis on üsna ühesugused ja tüütavad ajapikku ära, samuti tundub, et ta näeb nendega aja edasi liikudes vähem vaeva. Aga üldiselt ei tööta ei majandus ega inimesed tegelikult niimoodi, et idee poolest võimekas kirjanik peaks tegelikult väga häid raamatuid kirjutama. Kui sa oled juba menukirjanik, siis sa oled põhimõtteliselt selle värgi juba ära teinud ega pea rohkem pingutama. Aga "Omon Ra" räägib Nõukogude kosmonautikast ja "Generatsioon P" üheksakümnendate Venemaa reklaamibisnisest. Viimasest leidsin ma ka tsitaadi, mis seletab üsna elegantse lihtsusega vahet reaalsuse ja Baudrillardi hüperreaalsuse vahel. See on järgmine:

"Subjekt nr. 1 arvab, et reaalsus on materiaalne maailm. Subjekt nr. 2 arvab, et reaalsus on materiaalne maailm, mida näidatakse televiisorist."

Ja parimat reklaami teeb antud kirjaniku teostele Venemaa valitsusmeelne noorteorganisatsioon, kes kogus kuskilt kokku hunniku tema teoseid ja pistis neile tule otsa. See on äärmiselt armas žest ja annab mõista, et Venemaa ajalooliste kujunditega ringihuiamine on tõsine asi, samamoodi, nagu opositsiooni meeleavalduste kumminuiadega laialiajamine annab mõista, et seda opositsiooni on mõtet teha ja levitab üldiselt head meeleolu. Samuti lugesin ma Wikipediast, et vene koolides olla emod ära keelatud. Koheselt tekib meelekuvand vene emodest, kelles on mingit müütilist uhkust ja tõsidust ja kes paistavad kõvasti rohkem silma ühiskonnavastasusega, kui enamik tuntumaid noorteliikumisi mujal maailmas.

Ehk siis: ikka veel on venelastele omane stiilselt tegemine. Mainitud opositsioon kannab nime "Vasakrinne" ja nende viimane aktsioon nime "Viha Päev". Ja riigil, kelle vastu nad on, on eriüksuse "Spetsnaz" perk "Libahunt. Vaata ka meeleolukat pilti.

Raamat saab minult kaheksa punkti. Soovitan.
Selleks korraks kõik.

10 comments:

  1. Tahaks ka pragunevat jääd, puude tassimist, logelemist ja lugemist mitte närviliselt kooli, töö ja oma projektide vahelt piiderdamist. Kolmandal päeval viskaks küll raskelt üle sest ma olen selline linnavurle aga need esimesed kaks oleks imelised.

    Mul muide jäidki need viimased 10-20 lehekülge Ass saw the angelist lugemata sest.. juhtus kuidagi nii. Õigupoolest ei mäletagi sealt suuremat midagi kui porist nahka ja roostes lõkse mida peategelase isa ehitas. Roostes lõksud jäid väga hästi meelde. Mingi hull preester oli ka keda ma millegi pärast kujutasin ette ümmarguste päikeseprillide, revolvrite ja punase raske mantliga, ei tea kas selle pärast, et oligi selline või selle pärast, et mu fantaasiameel on animu poolt ära reostatud.

    ReplyDelete
  2. Kui see kool mõne kuu pärast lõpuks läbi on tahan kellegi juurde maale ronida, puukide ja päikese ja heinamaade juurde.

    ReplyDelete
  3. Mind jälle ajas naerma kujutlus sellest, kuidas ruined inheritance millionaire Martin Luiga võtab raamatu lahti ja see järku ründab teda teises isikus: SINA istud logiseva rongi puuistmel ja loed mõjuka päevalehe ärikülge.

    Mille peale Martin raamatu käest pillab ja midagi vähem väljakutsuvamat ette võtab.

    Terve raamat SINUST kirjutada on natuke napakas ja natuke kuri ja kindlasti väga elüütiline idee.

    ReplyDelete
  4. Ja Lex, maal alles pärast kolmandat päeva läheb päriselt mõnusaks, just need esimesed kaks on rahutud ja panevad lõugava raadio ehk naabrivanamuti järgi igatsema.

    Suvel võtame nädala palgalist puhkust (ning ehk isegi tüdruksõbrad kaasa - oleks ju täiskasvanulik!) ja siis tõmbame maale nahhui. In style. (and when I say "in style" I mean kodanlike luksustega)

    ReplyDelete
  5. Robert Kurvitza post oli väga hea!

    Aga mõnes mõttes mulle tundub, et polegi halb, kui on ka inimesi, kes kasutavad oma vaba aega enda sihipäratuks kultuuriliseks harimiseks selmet õppida või tööd teha. Ma isegi arvan et peaks leiduma siin ühiskonnas rohkem metseene et säärast asja elus hoida ning toetada.

    Aga muidugi on väga ebaõiglane - suuremas sotsiaalses plaanis - et puhkuse võtab inimene, kellel polegi ennast millestki välja puhata.

    Kui tagasi tuled, panen su pakkijaks perefirmasse
    Luiga & Son

    ReplyDelete
  6. See on tõesti normaalne, kuidas Luiks raamatuid luges ja filme vaatas. Jääme ootama episoode, kuidas Luiks muusikat kuulas ja Kanuti Gildis kaasaegse tantsu etendusi vaatas. Ja siis moe-postitusi ka, ZA/UM vajab Luiksi moealaseid nõuandeid, see valdkond on seni ikka alateenindatud (vt. ka postitus "Torso" Martini erablogist).

    Võtke mind ka ZA/UM'i suvepäevadele palun, võin tuua Smilersi kassetid ja vorstikesi, kui seal lõket tehakse. Millal ja kus see täpsemalt aset leiab?

    ReplyDelete
  7. Ma arvan, et see tuleb juunikuus, kui ZA/UM Project Ultra on juba kuu aega keenud. Ma ei tee nalja kui ma ütlen, et suvepäevad TULEVAD ja et need saavad suhteliselt eepilised olema.

    Smilersi kassett on meil nüüd ka olemas, veel on puudu

    12 kasti õlut
    5 liitrit viina
    The Tuberkuloitedi esimene album

    ReplyDelete
  8. Kui me nüüd juba bussipileteid broneerime ja sündmust kavandame siis ma moka otsast poetaksin, et mul on juunis veel kool ja lõpetamised ja, et pigem võiks event olla juulis või kusagil kohe nende kahe vahel.

    ReplyDelete
  9. juunis mõtlesingi. tegin eksituse.

    ReplyDelete