Tuesday, March 2, 2010

Ten rules for writing fiction

g
1. Be very impressed with yourself. Not everyone is a writer. Of those few who are writers, most are cockdicks and absolutely no one is better than you.
1. Use lots of adjectives.
2. Then take some out, but not too many. Adjectives are the fat of the land.
3. Never entirely relinquish the possibility of suicide.
4. The longer the sentence the better. Intelligent people think in long sentences, stupid people think in short ones.
5. Neil Gaiman looks like a huge douche
6. Never write in the English language. If you have to write in the English language - which is usually for money - try to write like a huge douche. Try to write like a "scintillating wordsmith" and an "expert literary critic". Try to sound like Hemingway.
7. Give love to the semicolon. Shit's all writer and stuff.
8. Cultivate hatred.
9. Grammar is for women.
10. If it's not political, it's not worth writing.


(Another "rules of writing fiction / how to be a great writer" cockfuck from Guardian coming right up, sir!)

9 comments:

  1. holy shit, see on nagu blogimeem kirjanikkude jaoks.
    sa võib-olla ei tea, misasi on blogimeem, sest sa elad omadega kuskil õnnistavamas maailmas, kus kõik nõmedad asjad ei jõua sinuni. well, see on selline asi, et keegi mõtleb välja listi asju, nagu mida sa tegid, siis kui 1998 aasta majanduskriis oli. Või teed ära "poliitilise kompassi" testi, leiad, et sa oled left-liberal, paned selle oma bloggi üles ja ütled "Davaiks, pedekad! After me!"
    Ja siis pedekad teevadki nii. It is a feeble tool for pimping up da blogosphere.
    This all does not mean I don't appreciate your INPUT. It was an amusing input.
    Neil Gaiman is a fairly progressive fantasy nerd, btw.

    ReplyDelete
  2. Still looks like a douche though.

    ReplyDelete
  3. Seda võib teatud olukorras ka blogimeemina käsitleda, aga tegelikult on Ten Rules of Writing Fiction juba tubli sada aastat vana traditsioon, mille kohaselt cockdick writer targutab midagi - tavaliselt soovitab vähem omadussõnasid kasutada, häbenedes oma teismelisepõlve omadussõnadest kubisevaid kirjutisi - ja siis tänapäeva teismelised ja trükimasinaga kanad peaksid justkui kõrva taha panema. Tegelikkuses on Ten Rules Ofi taga reeglid avaldanud kultuuritoimetuse fantaasianappus.

    ReplyDelete
  4. Oijaa, ma kujutan ette, et juba va vana Samuel Clemens kirjutas kuskile midagi sellelaadset.
    It's like a pre-blog blog-meme.

    ReplyDelete
  5. joanna: minu jaoks just tuleb ilukirjanduses poliitilisust vältida ja selle valdkonna poliitfilosoofilisele esseistikale jätta.

    ReplyDelete
  6. well, in that you are WRONG.
    see on umbes sama rumal, kui ilukirjanduses mitte folkloristikat või ajalugu kasutada.

    ReplyDelete
  7. joanna: no iseenesest maitse asi, aga yldiselt ei osata eriti ilukirjanduses poliitilisust põhjendada tavaliselt. eriti eesti ilukirjanduses. vahvad poliitilised väljendused kirjanduses on olnud majakovskil ja gastevil. need on tõesti muhedad. aga tavaliselt kaldub ilukirjanduses poliitilise mõtte väljendus liiga triviaalseks. ma eelistan endiselt seda esseistikale jätta.

    ReplyDelete
  8. ma lisaks ühe veel (sest just see hävitas hetk tagasi kogu mu brilliantse inspiratsioonihoo):
    11. do not open the internets while you're trying to write something. it's a big risk. a way too big. (except when you're very sure that nothing can lead you away from your higher purpose etc, or just very inspired.. well, but probably you're not, so)

    ReplyDelete
  9. No, kui sul on ilukirjandus, eks ole, siis, kui sul on inimkeskne maailm, siis seal peab poliitika olema. Kui sul on tegelased, siis neil on tahes-tahtmata mingisugused poliitilised vaated või nende puudumine. Kui sa juhtud kirjutama raamatu Eesti perest, kus on vanaisa, siis see võib olla rahvuskonservatiivne vanaisa, vasakpoolne vanaisa, poliitikakauge vanaisa või kõiki võime üldiselt umbusaldav vanaisa. Nad võivad, aga ei pruugi oma vaateid põhjendada. Jätta kirjandusest välja mingi dimensioon, mis on elus olemas, on kahtlane ettevõtmine. See ei tähenda, et antud vanaisa eluvaade peaks olema tema ainus ning põhiline joon, või et see teos eaks tingimata propageerima mingisugust eluvaadet.
    Looduskirjeldusi ja loodusluulet saab vististi tõepoolest kirjutada nii, et seal mingit poliitikat ei ole.

    ReplyDelete