Saturday, March 13, 2010

Where is my mind?



Keha ja hinge dihhotoomia, “keha-versus-vaim, kuidas nad suhtlevad”, on vaevanud sellele mõtlejaid mõtlemise algusest peale. Filosoofilisele huvile on sajanditega lisandunud teaduslik ja meditsiiniline huvi ning puuritud on iga kandi pealt (seda muuhulgas ka otseses mõttes, s.t. trelliga ajju), aga vähegi ammendavat “süsteemikirjeldust” pole kokku suutnud panna keegi.

Selguse mõttes, probleem ise veelkord:

The common sense view of mind and body is that they interact. Our perceptions, thoughts, intentions, volitions, and anxieties directly affect our bodies and our actions. States of the brain and nervous system, in turn, generate our states of mind. Unfortunately, the common sense notion appears to involve a contradiction. The brain and nervous system seem clearly to be part of the physical world: tangible, visible, public, extended in space. Thoughts, feelings, consciousness, and other states of mind strike us as mental: intangible, invisible, private, arrayed in time, but not in space. If brain and mind are of fundamentally different kinds and if, in addition, the laws of causality require causes and effects to be of a similar kind, then it is clearly impossible for brain to generate mind or mind to affect brain. So phrased, this contradiction constitutes one half of the mind/body problem -- that of the relation of mind to brain.

If the distinction between intangible and unextended mind and tangible and extended physical nature is maintained, however, the mind/body problem is also the problem of the relation of the mind to the world around us. The natural environment, after all, is just as much a physical entity as is the brain, and how we become conscious of the environment is no less obscure than is the relation of consciousness to the function of the nervous system.

Põhjaliku ja kuiva kirjelduse leiab siit:
http://serendip.brynmawr.edu/Mind/
Eestikeeles ja mitte nii kuiva:
http://teadvus.wordpress.com/2008/09/28/sissejuhatus-tspl/

Miks see kõik huvitav on, on see, et nimetatud interaktsiooni küsimus on tänase päevani absoluutselt lahendamata. Mis on päris lahe, kuna selliseid lahendamata igapäevaseid asju pole just palju.

Kuna lahendust ei ole, võib sellest teemast jaurata lõputult, kuna kellelgi pole õigus. No ja jauratakse ka. Meil on vast kõigil mingil määral ka oma arvamus, kuidas võiks olla. Jagades aga kõik sellesuunalised arutelud ja tekstid meelevaldselt igavateks ja huvitavateks, ilmneb, et igav käsitlus on masendavas ülekaalus. Tutvustan seetõttu allpool kolme huvitavat kohta, kust selle kohta lugeda.

1-2. Postimehe nädalalõpulisa AK, 17. oktoober 2009, lk 2-3

Nondelt lehekülgedelt leiab intervjuu Talis Bachmanniga, mis annab märku, et tõesti Eesti ülikoolid polegi veel lõpuni loobunud kõigest kaasaegsest. Väga huvitav lugemine, rohkete viidetega edasilugemiseks, mis käsitleb muuhulgas:

- et vägagi tõenäoliselt on teadvuse funktsioon ainult maailmas rahuldava tõlgenduse pakkumine ja teadvus pelgalt kaasneb aju infotöötluse ja otsustega, mõjutamata ise midagi
- juba on loodud seadmed, mis loevad väga piiratud määral mõtteid, nt. kas inimene mõtles suure või väikese numbri peale, kujutas ette nägu või maja, vms.
- teadvusele iseloomulik komme ignoda mingeid teadaolevaid fakte oma “reaalsuspildis”, välistada nende “endas” kajastamist
- jpm, loe ise:

http://www.postimees.ee/?id=176293&print=1

Loe ka hr Bachmanni jüngrite blogi, kus lugemist jätkub kauemaks:

http://teadvus.wordpress.com/

3. “Human Traces”, Sebastian Faulks

Sebastian Faulks on mu sala-lemmik lennujaamade odavate paperbackide mäest, ma arvan ta on paarikümne aasta pärast äkki kuuluski ja peale inglise koduperenaiste ja minu loevad teda ehk tõsised inimesed ka. “Human Traces” on paar aastat vana eepiliselt hea romaan psühholoogiateaduse arengust Lääne-Euroopas veidi rohkem kui sajand tagasi. Vormilt 100% ilukirjandus, aga sisult väga päris.

Faulks’i raamat on ühelt poolt uurimisretk 19-20. sajandi ajuteaduse töödesse, tutvustades meile ajastu mõtteid ja mõtlejaid. Nagu te nüüd hr Bachmanni intervjuust ülal juba teate, on tõestatud progress sellest ajast saadik olnud väga piiratud, nii et kõik on endiselt aktuaalne ja väga vähe millegist on kindel. Teisalt aretab Faulks välja oma teooriad, osaliselt stiliseerides hilisemate teadurite välja pakutud ideid, ja toob need läbi kahe peategelase meieni. Tulemus on huvitav.

Raamat on hea kogu teksti osas, annab sulle libestatud vormis ülevaate paljust, mida sa psühholoogiast teada tahad ja paljust, mille kohta sa isegi veel ei tea, et sa teada võiks. Lisaks pakub ta välja uusi hüpoteese, baseerides huvitavamad neist Bikameralismil (loe sellest
Wikipediast), kohendades seda mitte kuigi populaarset kõrvalteooriat siit-sealt stiilsemaks. Osad neist on loetletud allpool:

- Vaimuhaigusi tuntakse ainult inimestel. Tuleneb meie aju toimise ehitusest ja = the price we pay for being human. Vaimuhaigused defineerivad meid.
- Peas häälte kuulmine ei ole mitte hulluksminemise tunnus, vaid rudiment ajast kui kõik kuulsid hääli, mis avaldub vaid mõnel meist.
- Dekadents, dekadents, dekadents, alati hea asi mida raamatusse panna.
- Vaimuhaigused igal pool.

Kui te trükite raamatu nime + review Googlisse, saate palju negatiivseid reviewsid, mis ütlevad, et raamatu peamine miinus on, et suhtedraamat on liiga vähe, ning et vaimuhaiguste ja psühholoogiateaduse süvakäsitlusega on selgelt liiale mindud. Ärge laske ennast segada, see on pluss mitte miinus, te olete paremad kui need softbacki-kriitikud.

Korjake see WHSmithist üles järgmine kord kui Londoni lennujaamas midagi teha ei ole (sõima mind nüüd, proletaarlane).

---

Kuna ma pole ise viimastel aastatel palju viitsinud midagi lugeda, ja tean et mõned siinsed minust kultuursemad sõbrad söövad Avatud Eesti Raamatuid hommikueineks, andke tuld.

4 comments:

  1. No algatuseks pakun ma sulle hoopis oma gentlemani vabandust selle lohe eest, mille ma su artikliga samal päeval ta ette parkisin.

    Mis on muidugi ülivägev - et kaks populaarteaduslikku artiklit ilmuvad samal päeval. Hakkab lähenema mu optimaalsele blogiteemade definitsioonile: kultuur ja populaarteadus.

    Ja munnigi ma ei korja su WHSmithist üles! Soomes ehitusel, tsemendiplekilisest väljaandest loen, võileiva ja oakohvi kõrvale. Sult laenatud väljaannet.

    Vaim/keha probleem on muidugi see kõige magusam - Descartes'ist alates on saanud lällata. Selle üks minu jaoks väga huvitav kõrvalprodukt on, et jonnakalt immateriaalne teadvus muudab mälu sirvides kummitusteks ka mälestused. Need asjad, nagu me teame, koosnevad kõik täiesti normaalsetest füüsilistest nähtustest - tüdrukuga polütehnikumi õuel juttu rääkimas, vanaema juures maal jalgrattaga sõitmas - aga mäletamise käigus on nad nüüd järsku teadvuse immateriaalsusest justkui nakatatud. Ja nii muutub täilikult realsusse kuuluv pilt järsku virtuaalseks. Aatomid jätavad mälestusse doppelgängerid, kes vasupidiselt neile endile on täielukud kummitused.

    Olen sel teemal üht teist Kurvitzat ZA/UMi kõlalisartiklit kirjutama kutsunud. Pole veel juhtunud. Filosoofia nimi on bergsonism ja selle ümber või tihti ka hoopis teise nimega tiirevad sõnadepaarid, mis Talis Bachmani sõnatuks jätaks: reaalsus/virtuaalsus ehk tegelikkus/võimalikkus.

    See on hirmus kõva värk ja minu arust neuromehed ja muud mitte-filosoofid lihtsalt ei taha tunnistada, et nende materiaalne/immateriaalne dihhotoomia on täielikult aegunud kartesiaanlik mõttelaad. Avatud Eesti Raamatud pakuvad nii palju arenenumaid vestlusi sel teemal.

    Mis ei tähenda, et 100% ilukirjanduslik ülevaade kohati õõvastavast lobotoomiateadusest ei oleks kahtlemata põnev asi.

    ReplyDelete
  2. See käib ka otsapidi selle teema alla: http://www.ted.com/talks/daniel_kahneman_the_riddle_of_experience_vs_memory.html

    ReplyDelete
  3. Ülemaailmse infovõrgustiku, postiteenistuse ja raha triple-kombona on võimalik iseenesest saada endale suhteliselt kõik levinumad raamatud. see infovõrgustik vemnitab maailma niimoodi suuremaks, vaadake. Ja tundub nagu ogens raamat huvitava probleemi kohta.

    ReplyDelete
  4. Conversation KillerJune 1, 2011 at 1:54 PM

    On Tuesday, April 13, 2004, NASA transmitted "Where is My Mind?" to Mars to wake up the Mars rover - Spirit, in honor of its software transplant.

    ReplyDelete