Friday, April 9, 2010

Erakluse loomulikkus. Lauri Sommeri raamatust "Kolm yksiklast"

(Pildil on raamatu esikaas)

Kolme inimese: Seto küla ravitseja Darja, muusiku Nick Drake'i ja Uku Masingu lood.

Sommeri raamatu juures ma mõtlesin öelda, et need kolm novelli või juttu moodustavad kuidagi ühe loo. Seal on olemas nn sõlmpunktid, mis seovad neid. Kõik kolm inimest on sarnase hingeeluga rändajad, kes minetavad omamoodi aja ja ruumi ning eksisteerivad vaimselt oma mõtteis neis kategooriais mingi tavamaailma (kui üldse nii saab öelda) mõistes nihestatuse läbi. Eraklikkus on seal muidugi ka aga erakluse loob nende juures rohkem tegelemine vaimse sfääriga. Need kolm üksiklast näikse olevat inimesed, kes on minetanud aja ja ruumi ning on elanud väljaspool neid või siis vales ruumis/ajas. Teos paneb uskuma, et see on tõesti võimalik. Raamat on omamoodi inimeste biograafiline jäädvustus, kuid siiski ilukirjandusteos, mis viib meid nende sisemaailma ning laseb osaks saada selliste üksteisele nii lähedal olevatele, kuid eri paigus üksi elanuile, lähedale tulla. Vahepeal tundub, et selle raamatu tõttu polekski nad nagu enam nii üksinda.

Suurt rolli selle teose juures mängib see, et tuntav on autori pikaajaline tegelemine ning põhjalik uurimine nende isikute biograafilise ainese uurimisel. Ta läheb sügavale nende sisemaailma, tabab seda intensiivselt ja sel viisil toobki nad lugejale väga lähedale. Masingu loo puhul annab see kena punkti ka Sommeri aastatepikkusele tegelemisele Masingu loome ja elu uurimisel. Sarnase hingeeluga lugeja leiab arvatavasti Sommeri raamatust tuge ja seltsi, veidi teistmoodi lugejale avab Sommer maailmu, mida ehk on unustatud. Kuna tegu on raamatuga, mis on Sommeri n.ö proosadebüüt, siis mõtlesin avada ka seda, et Sommer on jutustamislaadilt voolav ja ehk isegi vähem poeetiline, kui oleks arvanud sellest, et tegemist on luuletajaga, kes lõpuks proosat avaldas. Ma küll hoiduksin Sommerit võrdlemast kellegagi, kuna võrdlused jäävad alati pinnapealseteks. Tegemist on väga isiklikku laadi raamatuga ning annab ka selge pildi Sommeri enda minast. Lugeja saab raamatu läbi ehk sukelduda kadunud maailmadesse, mis siiski kusagil edasi elavad. Ja usun, et mingil määral on teoses tuntav ka see, et üks sõlmpunkte nende kolme üksiklase vahel on Sommer ise, kes kirjapanijana taustal justkui neljanda üksiklasena seisab. Sommer jutustaks justkui läbi nende kolme üksiklase iseenda lugu. Veenev ning voolav, targalt kasutatud poeetilisus, mis pikeerib jutustaja ning luuletaja piirialadel, mitte midagi liialt kasutamata ega liialt omastamata. Praeguse aja eesti kultuuri ja kirjanduspildile annab teos kahtlemata palju juurde, kuna paneb nägema nn müstilise loomulikkust ning võtab selle oma fantasy-kontekstist välja ning toob selle realismi, näidates, et kõik see, millest Sommer kirjutab, on inimese loomulik osa.

Väga oluline on mu meelest ka esimese loo pealkiri “And”, mis avab mõningal määral kõige kolme loo tausta, kuna kõikide lugude puhul on tegemist vaieldamatult väga andekate inimeste elusaatuse kirjeldamises.

Kõik kolm on olnud Sommerile väga olulised ning isiklikud inimesed, esimese loo Darja lähisugulasena, teise loo Nick Drake muusikalise tee kättenäitajana ning Masing uuritava ning juhatajana läbi aega ja ruumi väljutavate dimensioonide. Võib öelda nii, sest see raamat on läbi kolme novelli ka lugu tajuotsingutest, olemise mõtestamisest ning ühiskonnast väljaspoole minemisest. Ja seda viimast näeb Sommer kindlasti üht liiki inimtüübi elu paratamatu, kuid loomuliku osana. Ta ei romantiseeri seda üle ega suhtu sellesse traagiliselt.

Märkimisväärne on ka Sommeri seto keele kasutus esimeses loos, mis sarnaselt muule raamatus tuleb jutustavana, voolavana ning loomuliku poeetikaga välja. Teos kannab ande, usu ning nende mõlema väe ning elujõu sõnumit, mis on ühtaegu loov kui ka hävitav, kuid siiski suubub lõpuks loodusega ühte loomulikku ringkäiku.

6 comments:

  1. Õuuuujee, ma arvan, et ma tahan seda lugeda, ma arvan, et ma laenan selle kunagi kellegi käest, õuuuuuuujeeee!

    Raamatukaas on ka äge. Kuidagi teistsugune, kui nad tavaliselt on.

    ReplyDelete
  2. Ilus tutvustus/arvustus.
    Tahan ka seda raamatut nüüd lugeda. Poes tundus kaanekujundus 'liiga kalk', aga praegu tundub, et sisu on soe ja tuge pakkuv.

    ReplyDelete
  3. Mingi jumala palju inimesed loevad seda raamatut praegu. Not kidding, see tõesti satub igale poole. Ei tea, peaks vist ise ka ette võtma.

    ReplyDelete
  4. Eesti Ekspressis oli Mehis Heinsaarega pikem intervjuu ja kõrval oli pilt tema kodust, kus ta istus segamini köögilaua ääres ja laual oli Ka Lauri Sommeri "Kolm Yksiklast". Lugenud Joanna muljeid ning näinud seda fotot, tahan ka mina selle raamatu lugejate ridadesse astuda.

    ReplyDelete
  5. Heinsaare kodu oli täis normaalne. Ma arvan, et keegi peaks sellest kodundusajakirja loo tegema.

    ReplyDelete
  6. Heinsaarel on väga normaalne segamini kodu :)
    Aga lugege muidugi Sommeri raamatut. Käisin ETV's ka sellest rääkimas ja jumalast normaalne on.

    ReplyDelete