Thursday, April 8, 2010

FULGENS, SEQUAR IV

RÄÄGI TARGALT, VAENLANE KUULAB PEALT.

Kirjutan nüüd siia. Alalõpmata kaob otsustavus käest ja tähtis jääb tähtsusetu pärast tegemata. Lugesin suure pingutusega oma värdjalikku käekirja ja leidsin, et siitki sünnib üht-teist ära näpsata ning teise jutu sisse panna. Olen valelik, aga kuulutan seda avalikult: mu ühe päeva mõtted on nädalatest ja kuudest kokku kraabitud. Sel pole küll erilist tähtsust. Suudan neid kõiki ühe päeva jooksul endas kanda ja rohkemgi. Miks ma vale rada pidin minema: aga seepärast, et ma ei tunne kiirkirja. Ja veidi ka seepärast, et ma olen oma pealkirja väga kiindunud ja ei raatsi sellest loobuda. (Et ma ära ei unustaks: Kõik, mis jääb segaseks, ei puutu minusse, ma ei kavatse midagi selgitada.) Tema oli esimene, millega valmis sain ja millega õigupoolest ainsana rahul olen. Mul on kahju, et olen nii vähe siia kirjutanud, näib, et korralikul paberil tunneb sõna ennast mõnusamini: siin on kõik märksa õnnestunum, kui konkreetse eesmärgiga loodud leheküljed. Siin ei ahistanud mu vaimu mingi kitsendus, kirjutasin iseenda tarbeks, et ma hiljem mõnda asja ära ei unustaks. Nüüd pean paberitäitmiseks mõnda vana asja meelde tuletama ja see on hoopis piinarikkam. Midagi olen siiski juba valmis saanud ja keskeltläbi kaks lehekülge päevas on päris talutav norm. (Peaksin iga lause ümber tegema, sada korda parandama ja nii edasi. Olen ainult banaalsusi kirjutanud. Ka praegu sudan end ainult banaalsustega vabandada. Ma ei suuda isegi jälgida, rääkimata veel mõtlemisest (ma ei kavatse oma mõttekäiku selgitada).) Pean kiirustama. Seda kõike ei saa küll enne taibata, kui osad on kokku sobitatud, palju annab veel parandada. (aga ma lihtsalt ei viitsi.) Lugesin valmisoleva materjali üle ja märkasin endalegi üllatuseks, et teatud asjade juurde tulen ebateadlikult tagasi, kordan end, süvendan üht-teist, jätan korraks sinnapaika, et järgmises lõigus jälle tagasi pöörduda. Ma ei hooli vasturääkivustest. Ükski mu mõte ei pretendeeri mingile filosoofilise sententsi nimele, kõik mu targutused on suunatud sellele, et endale konkreetsete näidete najal midagi selgitada, vastu ja poolt olles ning uusi variante leides. Endas pole ma sugugi rohkem selgust saanud, tundub uskumatu, et ma tõesti nii keeruline olen. (Milline aristokraatne keel. Uskumatu!) Võlts tundub see, mida räägin, ja sellepärast, et ma ei leia kohast stiili. Kui end veidi revideerida, siis võib leida arvatavasti natuke liiga palju mõistust (äärmiselt suureline); Ühesõnaga, mis siin venitada: mõistust ülearu, teadmisi parasjagu, andeid küllaldaselt, oskusi kasinalt, vahendeid üldse mitte. (Mul on suisa silmakirjalikult häbi!) Nende omadustega on võimalik savutada midagi tulevikus, mitte nüüd - 15-aastaselt. Ainult meeletu ja meeleheitliku töö korral võib võib-olla varem tulemusi loota, ent selleks pole mul kalduvust. Teen, mis viitsin, loodan, aga, andke andeks, ei usu põrmugi. Ma olen luuletanud kokku tont teab mida, siit nurgast ja sealt nurgast ja keskpõrandale kokku, uskumatutest, ebareaalsetest, absoluutselt võimatutest asjadest kõige selgemates ja eredamates värvides, kindlates joontes. Mind ei häiri teadmine, et ma seda kõike kunagi ei saavuta. Olen õnnelik (õnnetu), loodan, kuigi ei usu. Olen läinud selliste veidrusteni, mida mul on häbi kirja panna (enese ees ei ole mul häbi, küll aga teiste, mida see tähendab, pean veel selgitama.) See on kaunim kui uni ja selgem kui tegelikkus. Miski ei takista mind sinna päriselt ära kadumast, sageli märkan, et mind on julmalt ärkvele raputatud.

Alati on vaja teatud aeg sisseelamiseks. Mõnikord juhtub, et ma ei pigista enam oma mõtet, ja kui olla küllalt kannatlik, siis saabub see hetk alati. Sõnad on siis minus juba valmis.

P.S. Igasugused post sciptumid on mind ära tüüdanud. Oleks kena, kui oleksin koheselt pretensioonideta kirjutanud. Nüüd pean veel rohkemgi mõtlema, et viimast päästa. Ja nõnda edasi.


*KAS ÕIGLUS ON ISEENESEST MIDAGI VÕI ON SEE EIMISKI?*ZEUSI NIMEL, SEE ON MIDAGI.*KAS POLE SEDA KA ILU JA HÜVE?*MUIDUGI ON.*AGA KAS SA OLED SEDA KÕIKE KUNAGI OMA SILMAGA NÄINUD?*MITTE KUNAGI.*

Ma ei taha põrmugi kirjutada. Ma ei taha põrmugi tööd teha. Minusse jätab jälje iga asi, mis mind vapustab. Seega olen mõtlematult mõjutatav. Misläbi minus pole midagi oma, isegi mitte mõte, et on. Teadmiseks, kust minu stiil ja praegused mõtted: lugesin Peter Handke "Kasparit." Ming mõjutab iga asi, mis on raskesti kergesti arusaadav. Hakkan oma sõnadega mängima, nagu teised seda teevad. Nagu ma seda isegi tegin, ainult nüüd paberi jaoks. Ma ei taha enam olla selle asja võimuses, mis minu üle võimust võtab, tahan olla ma ise ja teha ise tegusid, mis võiksid teiste üle võimust võtta. Kõik mu mõtted tekivad millegi mõjul, mis asetseb väljaspool mind, järelikult ei lähtu ma endast, ainult arvan seda, ainult töötan olemasolevat ümber, kasudega endale. Mis on tegelikult olemas, kas mina või nemad, küsin ma, võiks muidugi öelda, et mõlemad, aga see oleks kompromiss. Kuidas mõlemad, kui nad on nii eraldi ja neid nii palju seob, miski peab olema vale, tõsi mis tõsi. Tahan abstraktne olla, tahan, et ma ise enam ei arvakski aru saavat, mida ma mõtlen, mainimata üldse asju, mille pärast ma mõtlema hakkasin, need on tähtsusetud, need olen ma juba unustanud, on ainult mõte - puhas, täiuslik, sõltumatu, ta koosneb valest ja arusaamatusest - see teeb ta mulle arusaamatuks ja mis mulle arusaaamatu on, näib s u u r. Mängin sõnadega, sõnades on rütm ja loits, seda ei leidnud mina, see oli enne mind olemas, enne mind ja pärast mind, olen asjade mõju all, mis mind mõjutavad. Võrdlemisi loogiline. Olen senikaua, kuni asjad unustan ning uued peale tulevad ja mõtlen monotoonselt, mõtet moduleerimata, võib-olla seepärast, tundubki mulle kõik mõttetu; veider, kui tühistest asjadest, paljast näivusest end mõjutada laseme ja lakkame tõelisust uskumast, mis tegelikult ei muutu, ükskõik mille pähe või kuidas teda esitatakse. On oluline, millise rütmi ja millise intonatsiooniga mõtet loed, selles seisnebki mõte, vahel tekib kiusatus ainult hääli teha, tegelikult ei teki, selle mõtlesin praegu siinsamas välja, kuigi arvatavasti on keegi kusagil seda juba mõelnud, et isegi päästvat mitteteadmist ei ole, on umbusk ja arvatav teadmine, ainus, halvem igast kindlast tõest. Mis on ammu enne mind leitud. Kahte sorti on mõtteid: mida ma pole enne kuulnud ja iseseisvalt mõtlen ja neid, mida ma arvatavasti olen enne kuulnud ja arvatavasti iseseisvaalt ei mõtle. See pole päriselt kindel, vaid aimatav, aga üksnes minu jaoks, teised eeldavad kindlalt, et miski pole minu mõeldud, ka siis, kui nad ise mõtlevad. Panite tähele, mu sõnade rütm muutus veidi. Ta püüab pidevalt muutuda, ent mõju pole veel lakanud, võib-olla pole lakanud minu kujutlus, et mulle miski mõjub. Midagi pole teada. Tegelikult on teada üpriski palju, aga teadmine põhjustab ainuüksi segadusst, häirides korda, kui näiteks on võimalik, et segadus koosneb suurest suurimast korrast. Eks tulene ju kõikidest tuntud, kaljukindlatest tõdedest, et kord+kord+kord= suur kord? Seejuures võib üks kord olla 1, teine 100 ja kümnes 34, neis pole midagi ühist ja kokku on ikkagi suur kord, sest matemaatikat saavat ju kõigele laiendada, sest matemaatikast koosnevatki ju kõik ja tema olevat kõige alus ja temast on kõik tekkinud ainuüksi sellepärast, et tema suudab uuridaa kõige tekkimise põhjusi, mis talle nagunii kunagi selgeks ei saa. Mateeria ainuüksi ja ühinematult ei mõtle ju, arvan ma praegu. Ta ei arvesta ette ruumi paisumise pöördvõrdelisi kiirusi ja ikka nõnda edasi; kuidas saab kõik olla millegagi seletatav? Olen mõjud kaotanud, ei mõtle enam skandeerides ja kasutan sõnu, mis rütmi ei sobi. Olen rütmi kaotanud, rütmitaju minetanud, sekskorraks vähemalt ning ei tunne sellest puudust, sest see oli võõras rütm, teise poolt mäljamõeldud rütm. Võib-olla on minus kõik võõras ja ebaomane, oma polegi olemas, kõik on millegi kordumine ja uuestinägemine. Tähtis on lihtsalt olla milleski esimene iga hinna eest, sest siis usutakse, et sa oled ise olemas olnud. Muidu pole sest kinnitust. Ma koosnen kõige tavalisemast, kõige harilikumast, koosnen igavesest kordumisest, mis loovad teistest kordadest siiski erineva, mille abil saab korratust tekitada. Saate aru? Koosnen aatomitest ja elektronidest ja mis need kõik on, samast ainest, millest on laud, radiaator, täht - mida Mary Poppinsi sugulanegi ütelnud on: laps, kivi, madu ja täht - me oleme üks. Me kõik oleme. Täht on. Laps on. Radiaator on. Udu on. On kolm olemise olekut, suurimad kordade rühmitused: tahked - lapsed, radiaatorid, maod (kui nad pole mitte amorfsed, ent asi on põhimõttes.) Vedelad - veed, piimad, kefiirid; gaasilised - udud, tähed, aurud, lõhnad. Kõik nad võivad korra vastu eksimata üksteiseks muutuda, ma pole küll uurinud, kuidas muuta inimest auruks või veeks. Ta on asjade segu, ta pole puhas tükk inimest, vaid tükk seda ja teist. Kõi on võimalik, pane ta pressi vahele, märg plekk auruta ära. Korra vastu ei ole sa eksinud. Ja täiesti korrajärgselt loovad inimesed uusi kordi, millegi vastu eksimata: ei või inimest pressi vahele panna ja nõnda edasi. Kes seda teeb, on korra vastu eksinud. Kõik need korrad elavad rahus ja üksmeeles. Kes teab. Iga eseme eksemplaril on oma kord, sest miski ei kordu ja nii on see ette nähtudki. Selles kõiges püüavad nad ikkagi näha mingit seaduspärasust! Seaduspärasustest tuleneb ettemääratus, tähendab kõik on ette määratud, on seaduspärane ja väljaarvestatav, et ma kirjutan siia just seda, just praegu, just nüüd pane koma, sest seda määravad õigekirjareeglid.. See on mulle Ette määratud. Sest kui te kõik suudate süstematiseerida, klassifitseerida, korrigeerida, ette näha ja välja arvestada, kuidas on võimalik, et eksisteerib erand (mis innitab reeglit, aga mis kinnitab seda sententsi?), nimelt inimmõistus? Kes on välja arvutanud, et erand kinnitab reeglit? Te teate, kuidas käsi liigub ja mis seda põhjustab; kui te topite juhtmeid ajju, et katsetada ja v e e l rohkem teada saada, mille nimel, milleni jõudmise nimel te seaduspärastate? Kui kõik on seaduspärasustega ette määratud, iga samm, iga liigutus, iga mõte, ei eksisteeri midagi iseseisvat, suurele korrale mittealluvat, kõik on nagu mingi masina lõpmatult keerukas, ent täiesti SEADUSPÄRANE, ETTE MÄÄRATUD tegevus, eesmärgitu, või mingi eesmärgi nimel? Jumala olete välja heitnud. Ka mina olen, tema peale üldse mõtlemata. Aga mis pani siis aluse seaduspärasuste lõputule ahelale, mis end lõputult taasloob - olematusest, varieerides vorme, alates kes teab millest, jõudes kes teab milleni, end korrates või mitte korrates, ent olles täiesti seaduspärane? Miks te ei hakka vastu??? Te arvate end hakkavat, ent see on täiesti seaduspärane ja ette määratud. Miski ei ole teie muuta, sest teie ei saa eksida korra vastu, näiline korratus on loodud vaid selleks, et segada teie meeli jne.. Võite öelda, et lähen äärmusteni, aga ainult äärmused ongi ju olemas, vahepealne sisaldub neis, rääkides kõigest peame lähtuma äärmustest ja kui väidetakse, et kõik on lõpmatu (olgugi vahepealne lõplik) seda suuremad on äärmused, sest nad nihkuvad olematusse. Leian ainult ühe väljapääsu ettemääratusest (mis võib olla samuti ettemääratud, aga mida uskudes on kergem elada, sest kui me midagi usume, ei hooli me tõest.) Nimelt - kõik on JUHUSLIK, ka seaduspärasused on juhus, juhusest sündinud ja kõik võiks hoopis teisiti juhtunud olla. Ainult juhuslikult kirjutan ma just praegu neid sõnu, sest täiesti juhuslikult sattus mulle kätte Handke "Kaspar", kui tahtsin väljakäigus midagi sirvida ja täiesti juhuslikult ei keeranud ma magama, kuigi olin ja olen unine, vaid hakkasin juhuslikult midagi paberile panema, lootes, et sellest midagi välja koorub. Ja juhuslikult kooruski üks täiesti juhuslik idee, mis mind tegelikult juba ammu häiris aga mida ma sõnastada ei suutnud. See kõik ei pretendeeri mitte millelegi, täiesti juhuslikult muuseas, sest ma võiksin olla juhuslikult loodud tõe või ebatõe (seda enam, et mina ta valmis tegin) tunnustuse nõudja, aga ma ei ole. Nüüd, kus ma olen natuke segadust endast ära andnud, et seda teistesse külvata (ega ilmaaegu pole olemas seaduspärasust asjade jäävuse või jäämise kohta. Miski ei kao kuskile, ainult muutub või teiseneb. Mitte pisemgi algosake ei lähe kaotsi. Teatud mõttes on kõik lõplik, sest see, millest kõik on olnud, on ja olema saab, on antud hetkel olemas, ainult juhuslikult me ei tea, mis sellest saab ja seepärast on mõtet elada, et teada saada või vähemalt n ä h a saada.) Võiksin nüüd lühidalt, üsna arusaadavalt ja võrdlemisi napisõnaliselt kõike üle rääida, aga see tuleks mulle kahjuks. Esiteks kaotaksin ma hulga paberitäitmiseks vajalikke sõnu; teiseks, aukartus mu mõtte ja aukartus minu vastu väheneks, sest kõik, mis on segane, tundub suur, selge on iseenesest selge, kuigi olemus jääb samaks, kõik sõltub serveeringust. Ja kolmandaks säilitan teatud üleolekutunde, sest mina saan aru, millest augeltki igaüks ei saa. (Ma peaksin häbenema, et katsun kedagi ümber sõrme mässida.) Ning neljandaks on see kõik suur minu enese pettus, sest kes peale minu seda loeb ja kes peale minu sellest vaimustub ja kes selle siit lahti suudab lugeda, see pole käekiri, vaid mõtte stenogramm või kardiogramm, kuidas neid siksakke paberilindil nimetatakse...

Juhuslikult olen oma mõttejärje nüüd kuskile ära kaotanud, kuigi mul veel palju segast seletada oleks, aga miski tuli mulle juhuslikult meelde ja viis muu peast minema, teinekord räägin jäle, pea hakkas ka valutama ja uni on ja nagunii on kõik mõttetu, juhuslikult tuli mulle armastus meelde, tema ei pane midagi mikski, mis temast väljaspool seisab, milleks siis minagi korra vastu eksima peaksin, olen ju armunud, kuigi ma päris kindlalt ei tea. Nägin nimelt jälle und ja ei saa jälle und, sest olen üleväsinud ja kardan, et ei näe temast und, mis saab siis? Kuigi ma täna nägin ERKI-st välja marssivat üht tõeliselt kõige ilusamat inimest, võib-olla sellepärast, et vaatasin talle otsa ainult mõne sekundi, noh, tuletage nüüd meelde, kellel teist oli peas hall barett kolmapäeval, 25-ndal novembril k. a. umbes kella kümne paiku? Ta oli ilus sellepärast, et teda nõnda lühikest aega nägin ja tema mind üldse ei näinud, sest mul oli ema vanast ümbertehtud punane mantel seljas aga kevadeks saan ma uue kõige kaunima mantli ja kõik läheb veel hästi! Ma ei ole sellesse halli baretti armunud, see oli siiski liiga lühike aeg, olen ta näo juba ammu unustanud. Ma ei armunud, ainult südame alt võttis külmaks ja kangesti olin kohkunud ka ja jahmunud, häbenesin oma punast mantlit ja kõik oli möödas. Arvan, armastan teist, ainult arvan, poleks ma und näinud, siis oleks kõik vanaviisi, aga millelegi ei või kindel olla selles juhuslikus maailmas. Kindel on see, et ma ise kunagi oma õnnele vastu minna ei oska, et ma oma õnne heaks midagi teha ei julge ja ma ei tea, kuidas end sundida astuma sammu, mida ma kunagi astuda ei suuda. Armastus, tule mu juurde ometi, armas, tule mu juurde ometi, tule... Et ma saaksin naerda teie mõlema üle, pilada kõike püha ja nõnda edasi.

Olen endahävitamise masin, olen nõnda programmeeritud, need on Kurt Vonneguti mõjud, mis on nüüd programmeeritud välja lööma, ärge võtke midagi tõsiselt, see on juba unenägu, mida te loete, võib-olla ma magan juba, võib-olla on mul ilmutus peal, võib-olla ei kirjuta ma enam kõiki vajaminevaid sõnu välja, lühendades kõiki mõtteid olematusse, mõtteid ei olegi enam, kahandan ennast olematuseni, sest ilma mõteteta ei ole ma midagi, aga kui me uuesti ärkame, oleme mõlemad jälle olemas, mõtted ja mina. Vahepeal on uni ja ma ei ole kunagi olemast lakanud, sest ma olin sinuga koos ja elasin sinu unenägudes, unenägudes sinust ja kas pole see kõik üks, nüüd jään ma tõepoolest magama või ärkan tõepoolest üles, kas sellel ongi vahet ja kui on siis ei oska mina seda leida. Homseni nüüd, kui ma uuesti uinun või ärkan.

No comments:

Post a Comment