Sunday, April 4, 2010

Järjejutt: Vihkamise vili

(Minu poolt läheb see ZA/UM'i järjejutu rubriiki. Tekst, mille kirjutasin kunagi septembris ja nyyd avastasin oma failide hulgast ning sujuvalt edasi kirjutama hakkan.)


Vihkamise vili


Maa karjus kyngaste vahel, kui päike nõjatus pilvetompidele ja vaatas väikest inimprahti. Ulguv mets lainetas ja kuskil linna sipelgasabinast kostus kriiskamist. Jah. Tõusev koit on maandunud väljadele ja ymbritses võrguna maailma avatust. Kuskil seal sipelgapesas oli urg. Ja selles urus elas yks mees. Yks keskealine mees, kes alatasa vaatles lindude lendamist ja kirjutas sellest. Kirjutas muustki. Elu oli ta maha jätnud. Elu ei tahtnud teda. Ja tema ei tahtnud elu ka. Nad olid peaaegu, et võõrad, sest ei tundnud yksteist eriti. Kui mees oma urust siis mõnel harval päeval väljus, kohtas ta elu. Ega nad suurt teretanudki. Mõlemal oli teineteist veidi riukalikult haavatav näha. Aga mees lootis vargsi, et ehk kunagi hakkab ta elu mõistma. Viimane muidugi ei teinud sellest soovist väljagi ja näitles, et ta ei pane seda tähelegi. Nii nad elasid kõrvuti. Mees oma urus ja elu - igal pool mujal. Vahel eksles elu ka urgu aga mitte kunagi mehe sisse. Sest mees kartis seda. Kartis elu ja kartis valgust. Mida ta ei kartnud, olid tema enese sisepeeglid, mis vaatasid aknaklaasidelt vastu, kui ta nendesse pilgu suunas ja ennast seal nägi. Need peeglid olid pimedusevärvi. Ainus, mis seda pimedust eemale ajas, oli kirjutamine. Lõputu kirjutamine.

Elu lõkerdas naerda oma katkiste hammaste välkudes, kui ühel pakasel jaanuaripäeval pidi mees tõepoolest toast välja minema, et puid tuua. Sees oli nii kylm, et kui mees poleks puid toonud, oleks ta sinna sisse ärakylmunud. Ahi oli jääs. Isegi kyynlaleek tundus jäätuvat. Mees ei tahtnud surra. Ta teadis, et tal on maailmale veel palju andmata. Ja maal ka talle. Sest nii palju oli elu kohta veel uurida – mis siis, et elu mõistmine ja temaga läbisaamine oli üüratutes kaugustes. Aga see mees teadis, et kunagi on tal olnud ka midagi ilusat, mis temast kunagi ei lahku. Mälestus ajast, mil elu ta vastu helde oli. Salamisi ta lootis neid aegu tagasi saada, eriti vaadates pimedusevärvi peegleid eneses.

Päev. Mees vaatas aknast välja ja nägi, kuidas leevikesed istuvad lumetupsudega kaetud okstel. Jah, seal väljas oli elu ja see tegi meele mõrudaks. Ka see hea, millele ta vahel mõtles, tegi meele mõrudaks. Võiks öelda, et isegi mõrudamaks, kui miski muu. Selles heas oli palju vihkamist. See hea oli kollane nartsiss. Lämbunud trammirööpal. Ta krigistas hambaid ja tegi akna lahti. Tuul oli sel päeval vaikne ja paitas teda. Mehele see ei meeldinud. See tõi meelde hea, mis oli kadunud. Viha ei ole hea, aga see, mis mõttes oli – see oli ometigi hea, isegi, kui kandis endas ängitsevat vaenu. Ja see vihkamine temas naeratas järsku. Valge, pooleldi kylmunud tuvi lendas akna lauale. “Kust tema kyll siia sai?” mõtles mees ja tundis selles tuvis ära iseenese. Tema oli ka kylmunud. Ja ainus osa, mis veel selline polnud, kandis eneses vihkamist. “Jah. Inimesed on sipelgad oma tundumuste lävepakkudel.” Mõtles mees ja sulges akna.

Hämarik oli saabunud ja mees kuulas rahulikult arvuti taga muusikat. Väljas sadas vaikselt kylma lund. Ukselävel olid juba hanged, kui mees, kes ei viitsinud saapaid jalga panna, jooksis sokkideväel õue, et puid juurde tuua. Jumal tänatud, et hämardub! Mõtles mees, sest päikest ta ei sallinud. See tõi mälestused veel paremini meelde. Tõi elu meelde. Elu, nagu juba mainitud, ei olnud just ta kõige parem sõber. Hea, et oli jaanuar, siis polegi päikest liiga palju. Kuid november on ikkagi parem – siis ei ole päikest üldse. Päike on vihkamise värvi.

Õhtu hakkas vaikselt ööks saama, kui mehe ainus sõber – kassike – tema sylle hyppas ja nurrudes magama jäi. Katkestades nii mehe kirjutamist. Jah. Kassikeses ei olnud vihkamist, kassikeses oli ainult puhas hoolimine. Ja mees armastas kassikest väga. Muud ta ei armastanudki. Talle meeldis mõelda, et ka kassike on tehtud pimedusevärvi peeglitest. Ja talle meeldis mõelda, et kassikesel on selles pimeduses siiski jäänud alles väike valgusetäpp. Elukiir, mida tema kyll tunda tahtis, kuid kunagi tundma ei saanud. Tema peeglites oli vaid täppe mälestustest, mida kõhedalt naerdes ta vihkakamiseteradeks nimetas.



6 comments:

  1. Tema oli ka külmunud. Ja ainus osa, mis veel selline polnud, kandis eneses vihkamist.

    - tead, mulle see tekst väga meeldis. oleks võinud pikem olla, tahaks veel lugeda.

    ReplyDelete
  2. jah, ma kirjutan seda edasi, siis saad veel lugeda. :)

    ReplyDelete
  3. Ma arvan, et see peaks olema pikk ja raskepärane ja kirjutatud vaheldumisi mehe, elu ja kassikese vaatepunktis. Ja mingisugune ploti tvist võiks ka lõpus olla.

    ReplyDelete
  4. see ongi plaanis nii ja kirjutan praegu. aga see koht tundus hea katkestuspunkt olevat, muidu oleks poolik jäänud kuidagi. :)

    ReplyDelete
  5. väga sügavad kujundid. "Päike on vihkamise värvi" "pimedusevärvi peeglid".

    Poeesia, raskemeelsus, mitmetasandiline mõttelaad ning proosa ühendatud. Suurepärane.

    Ainult, et, noh. Kasuta siis y'd ü asemel läbi teksti. Muidu võib lugejale alguses tunduda, et autor polegi nii diip.

    ReplyDelete
  6. mhmh, ma panin jah kuidagi mustandlikult sellise variandi, kus kiiresti kirjutades on y ja ü vaheldumisi. aga aitäh. :)

    parandasin nyyd ära. (:

    ReplyDelete