Sunday, April 4, 2010

Maal raamatuid lugemas 2



Need raamatud, millest ma teile rääkisin. Seal maal. Need ei olnud mitte kõik raamatud, mida ma maal lugesin.
Seal maal, ma lugesin raamatuid veel.
Mul ei olnud lihtsalt raamatukogus aega neist kõigist kirjutada. Kirjutamine võtab üllataval kombel suhteliselt kõvasti aega. Olgugi, et olin kodus märkmeid teinud.
Here goes. Expect some spoilers here and there.

Alice Thomas Ellis "The inn at the end of the world"

Antud paperback nägi välja, nagu keegi oleks ta lennujaamast ostnud, et lennukis igav ei oleks. Raamatu seest saame me teada, et autor on kohalikel Walesi kirjandusvõistlustel auhindu võitnud ja et ta abikaasa on kirjastaja. Kirjaniku ja kirjastaja lähedased veresuhted viitavad üldiselt vaimsele korruptsioonile (vt. Eragon), aga antud juhul ei ole sellest ilmselt väga mõtet rääkida. Raamatut oleks ilmselt olnud trükitud ning loetud ka muidu.
Ülesehituselt meenutab see mõneti seda raamatut, mille nimi oli "Long way down", kus a bunch of unlikely companions saavad kõrghoone tipus kokku ja avastavad, et nad on kõik tulnud ennast sealt surnuks kukutama (Võib-olla üks tüüp oli lihtsalt pitsapoiss ja ei tahtnud ennast surnuks kukutada). Selle asemel, et lavastada see ägedaks kollektiivseks enesetapuks, hakkavad nad omavahel norima, räägivad oma elulood üksteisele ära, muutuvad tugigrupiks ja siis hakkab neil kõigil PAREMINI minema, mis on selline Paolo Coelho moraal ja eneseabiraamat rääkivate tegelastega. Mis läheb tänapäeval kahtlemata hästi peale ja rahuldab inimeste vajadust, et keegi kinnitaks neile, et see elu, mida nad elavad, on ikka lootusrikas.
Alice Thomas Ellise raamat on sellest parem, eksju. Ta on teisest ajastust ka. Kaheksakümnendatest või üheksakümnendate algusest. Mentaliteedi vahet on teravalt näha.

Stoori premiss on see, et konservatiivse eluvaatega üksiklasest innkeeper, kuskil väikesel Briti saarel, otsustab panna lehte sellise kuulutuse, mis soovitab inimestel jõulude eest sinna põgeneda. Tema asutusse. Innkeeperil on ka naine, kes tahab "elu" ja pidu ja mingisuguseid inimesi ja viriseb oma abikaasa kallal alalõpmata. Abikaasa mõtleb nii esimeses lõigus, et peaks ta õige ära tapma. See on kõik väga lustlik ja nad moodustavad hea dünaamilise duo. Osati kolis see mees sinna saarele ka sellepärast, et tema teinepool armastas kahtlastes klubides pidu panemas käia.
Pärast introt tutvustatakse meile teisi tegelasi ja seda, miks nad saarele tulevad. Neist peamine rõhk on vanal nukral sõjaväelasel, kellel on selle saarega eelstoorit ja noorel näitlejannal, kes läks oma poisiga tülli, sest see leidis, et tema elukutse on kodanlik ja et reklaamid on nõmedad. Talle järgneb üks teine noor näitleja, kelle teeb eriliseks see, et ta on psühhostalker ja näeb rabavalt hea välja. Kõige vaimukam karakter on vuntsidega psühhoanalüütik, kelle naine jätab ta maha, mille tulemusena ei suuda ta enam ise endale süüa valmistada ja mõtleb kõigi naispatsientide külastuste ajal sellest, kuidas nad süüa teevad. Ta läheb saarele põhiliselt selleks, et palju ja hästi kellegi teise valmistatud sööki süüa. Temaga moodustab mõningal määral paari kõige igavam tegelane, kelleks on klienditeenindaja, kes tahab põhimõtteliselt abielluda. Ma ei mäleta, mille eest ta põgenes, tal ei olnud eriti iseloomu.

Kõrvalkarakteritest on märkimisväärsed veel kaks kohalikku rikast liiderdajat, kelleks on rikka mehe naine ja hambaarst. Nemad, ja veel mingi hunnik linnatüüpe kasutavad saart nunnu remote pordumajana. They are quite hilarious as well.

Ja siin on meil juba täiesti piisavalt tüüpe normaalsemat sorti draama jaoks. Sellest saaks ka mingisuguse mõistliku vähemkuulsa briti filmi. Ja sõjaväelane kirjutab raamatut mingist tüübist, kes on suht palju nagu Francis Younghusband, mis on teadagi kõva. Ja ei saa öelda, et neil lõpus väga palju PAREMINI minema hakkaks. Veider on hoopis, inimesi saab surma ja avastatakse, et see maailm, milles nad elavad, on maagiline maailm, aga sellesse ei süübita väga palju lähemalt. Üldiselt jätab normaalse ja vihmase ja briti etno-nunnu-horror fiilingu. Lõpus, kui saarelt lahkutakse, ütleb stock-native, et nad kõik tulevad lõpuks tagasi. Ma ei usu, et sellele järg on.
Wow, käisin just wikipedias, nad plaanisid eelmine aasta tegema hakata seda filmi! Epiche. Niimoodi võib võib-olla isegi olla, et mõni lugeja puutub sellega kunagi kokku.
Kuus punkti. Tugev kuus.

Ursula K. le Guin "The Beginning Place"

Alustama peaks sellest, kuidas see mulle ka kurbmeelt ei teeks, enamasti kipub olema selge vahe eri sugupooltest fantasyautorite vahel. Enam, kui ma seda muudes raamatutes märkan. Tihti kipub olema, et naissoost fantasy-autorid on paremad. Ja fantasy kui žanri üldine keskmine on üldiselt haletsusväärne. Tihtipeale on süžee kokkuvõetav sellega, et grupp ebatõenäolisi reisikaaslasi viivad püha ning maagilise objekti punktist a punkti b, et päästa maailm või mingi osa sellest ähvardava ohu käest. Vahepeal võideldakse koletistega. Tihtipeale tõmmatakse sobimatus settingus välja koletisi kreeka või mõnest muust sobimatust mütoloogiast, mis muudab kõik veel halvemaks. On võimalik, et peategelane saab lõpuks tüdruku omale. Esineb mõningaid variatsioone, aga see tüpaaž on üldlevinud ja harva juhtub, et sellega midagi väga head tehakse, et tegelaskujud meelde jääksid, et kuskil oleks mõni huvitav koletis või hea lahingukirjeldus. Clifford D. Simak on kirjutanud kaks raamatut, mis on täpselt sellised, ja Simak oskas ka normaalseid raamatuid kirjutada. Fantaasia kui sellisega on sellisel puhul tegemist väga vähe, vähemasti kirjaniku isikliku fantaasiaga. Ja enamasti kirjutavad sääraseid raamatuid meesterahvad. Naiskirjanik valab fantasysse rohkem mingit inimsuse essentsi ja draamat ja problemaatikat ja kasutab seda kohati sotsiaalprobleemide adresseerimiseks, nagu ulmet kasutatakse, mis on normaalne, samuti näevad nende leiutatud infrastuktuurid tihtipeale tõepärasemad välja. Mitte et selline kirjandus kohati morbiidne ei oleks. Aga võib ka juhtuda, et ei ole.

Siinkohal tahaksin öelda ka paar sõna Steffi Mayeri Twilighti-saaga kaitseks. Põhiliselt sellepärast, et kui mingi asi liiga palju heiti saab, tuleb seda kaitsta, ja kui miski liialt kõigile peale läheb, tuleb seda arvustada. Twilighti-saaga on nagu naistekad või noortekirjandus, eks ole. See on suht halb, aga on kirjutatud niimoodi, et seda on vähese kriitikameelega inimestel huvitav lugeda. See erineb tavapärasest naistekast või noortekirjandusest sellevõrra, et seal ei ole mitte lihtsalt rikas kutt, vaid rikas kutt, kes on vampiir. Ja musklis kutt, kes on libahunt. Ja see on üldiselt olemuslikult parem, kui lihtsalt rikas kutt ja musklis kutt, sest võluolendid on potentsiaalselt huvitavad. Ma tahaksin näha ka Ladina-Ameerika telenovelat, mis on olemuslikult üsna selline, nagu nad ikka on, ainult et paljude tegelaste puhul on tegemist võluolenditega. Niimoodi oleks palju huvitavam.

The Beginning Place'i peategelasteks on paks poiss, kes töötab supermarketis kärude lükkajana ja kelle ema on vaimuhaige ja tüdruk, kelle ema on abusive relationship addict ja kelle võõrasisa tahab teda katsuda. See on kõik esitatud normaalselt ja usutavalt. Sa tahad teada, mis sellega edasi saab. Nad mõlemad avastavad tee teispoolsusesse. Teispoolsuses on üsna palju metsa ja palju käimist. See, et lihtsalt mööda vaikset metsa tuiamine on suudetud kuidagi pingetpakkuvaks teha, on samuti omaette saavutus. Metsas on pseudokeskaegne küla, millel on tuhteliselt tõeliskeskaegne kergelt igav minek. Selle huvitavamate aspektide kohta ei anta kunagi informatsiooni. Kui mõlemad tegelased on saadud kokku ning õigesse kohta, algab quest kurjuse vastu!
Quest kurjuse vastu hoiab pinget üleval. Koosneb jällegi peaasjalikult mööda metsa tuiamisest ja pinget hoiab üleval teadmatus kurjuse olemuse suhtes. Kurjus iseenesest on hästi tehtud. It is an abomination of the female sort. It is meant to symbolize the boy's mother. Seda on vähe kirjeldatud, see on ilmselgelt võigas, ohtlik, karjub jõleda häälega ja sisendab inimestesse hirmu. Keskaegse küla jöllid ei julgenud oma küladest väljagi minna, neil oli selline emotsionaalne blokk peal, ja üldiselt jäi mulje, et nad saadavad võõrad koletisele ohvriks. Tüdruku abiga hävitab poiss koletise, saades küll ise vigastada, ning nende tee tagasi päris maailma on vaevaline.


Ilma vähimagi hoiatuseta tuleb seksstseen peale. Ja see on normaalne, sellega ei ole midagi valesti ja seda ei ole piinlik lugeda. Rõõmsaks teeb hoopis. Ja isegi siis ei ole nõme, kui nad lõpuks haiglas on ja abielus olla otsustavad. And I myself fear, loathe and despise marriage quite an amount. .
The white part is some information relevant to the plot yo. Ma arvan, et ma annan sellele kaheksa punkti. Ma sattusin sellest küll mõneti vaimustusse, aga see oli tegelikult lihtne raamat, lihtsalt hästi korda saadetud. Mu punktid on odavad niigi, ja enamasti kalduvad pigem hea poole, sest halb raamat ei motiveeri ennast läbi lugema või sellest kirjutama.

August Gailit "Ekke Moor"

August Gailitit peaksime me teadma keskharidusest. Mingisugune grupp inimesi on otsustanud, et kõik noored peaksid lugema tema "Toomas Nipernaadit". Ma ei tea, kes see grupp on ja kas nad mõtlevad oma otsuseid kunagi ümber ka. Toomas Nipernaadi on tähelepanuväärne ka selle poolest, et temast on vändatud deprese olemisega Eesti film ja tal on omanimeline laul ja omanimeline viin. Tema müstika ja võlu jääb mulle pehmelt öeldes arusaamatuks. Raamatu nimitegelase näol on tegu nooremas keskeas psühhopaadiga, kes käib mööda esimese vabariigi aegset Eestit, mis on vaheldumisi tolmune ja vihmane, ringi, ja hullutab suurema või väiksema eduga maakohtade tüdrukuid, neile jaburaid jutte kokku rääkides. Kohati keerab ta midagi ka suuremal skaalal untsu. Üldiselt ei saavuta ta oma tegevusest suuremat rahuldust ja annab ilmselt endale aru selle lõplikust mõttetusest. Ei ole märgata, et ta üritaks maailma palju paremaks või halvemaks teha. Olustikukirjeldused on samuti veidi kahvatud, ja ometi on ebareaalse kasutamine ja liialdused Gailiti tugevaim külg.
"Ekke Moor" on parem, eks ole. Seal on sümpaatsem peategelane, kes käib samalaadselt eksirännakutel, aga ta valetab inimestele üldiselt vähem häbitult ja tema tegemistel on mingisugune siht. Ta läks rändama, et mehistuda, sest ta tüdruk saatis ta seda tegema. Nõrgaks küljeks võib lugeda seda, et peategelane libiseb kogu aeg fookusest välja ja tema arengul pikemalt ei peatuta, olustikukirjeldused ja kõrvaltegelased on seevastu mahlakad. Mulle meeldis kõige rohkem praost, kes pidas iluaeda ja tegi põldu ja jättis oma naise täielikult hooletusse ja kelle ümber levis nõme ning igav meeleolu, kuigi ta oli ise täiesti heasoovlik. Samuti töötas tema ettevõtmine kogu aeg kahjumiga, aga ta tegi seda puhtast tegemise lustist. Ära märkimist vajab ka tema õpetlasest poeg, kes tahtis samuti maale ära tulla, aga ta naine ei lasknud, sest et kiheles linnamelu järele. Samuti oli hea värvikas pilt kalavenelaste külast, mis näitas soojas valguses eesti ja vene mentaliteedi vastuolusid ja mida võiks võtta poliitiliselt ebakorrektsena, kui kellelgi selleks soovi oleks, olgugi see tegelikult sõbralik naabri/vähemuse tögamine.

Sõnaga, lapsed peaksid hoopis seda Nipernaadi asemel lugema. See läheks neile paremini peale. Kuigi sellest oleks võib-olla raskem kordamise küsimusi teha.

Gailit ise oli normaalne mees, kes kuulus mingisse eestiaegsesse kirjanikerühmitusse ja tegeles seal põhiliselt nende kallal ilkumisega, kes mingi nõmedusega silma paistsid. Kui keegi leiab, et minu vähesed teadmised meie kuulsusrikkast kirjandusloost on kahetsusväärsed, siis ta võib algatada postitusteseeria, mis käsitleb meie kuulsusrikast kirjanduslugu ja selle suurimaid rekordeid.
"Ekke Moor" saab seitse punkti.

Artiklit eskordib pilt autorist, kes heidab nalja ühe ajaloo suurima õnnetuse üle. Idee ja teostus Laura Kangurilt.
Ei viitsinud internetist raamatukaasi otsida.

5 comments:

  1. Väga muhe nagu ikka. Ja hea et see pilt ka nüüd avaldatud on. Ainult üks asi: toimeta Martin veel üks kaksekümmend minutit, typosid on kole palju.

    Ma arvan, et 20% viisakam oleks paslik, in honor of our 50th follower.

    ReplyDelete
  2. Hm. Ma ei tea. Ma leidsin kolm väikest tüpot umbes teisest lõigust või midagi. Mul on tunne, et sa huiad muga.
    Don't be a fascist, man, nobody likes a fascist.

    ReplyDelete
  3. mina pole ka kunagi nendest nipernaadiinimestest aru saanud.

    teeme revolutsiooni!

    ReplyDelete
  4. Kas sa leiad, et mina lähen ja õpin politoloogiat ja sina lähed ja õpid pedagoodikat ja siis me sööme ennast pikaajalise töö tulemusena haridusministeeriumisse sisse ja siis me läheme ja vaatame selle kohustusliku kirjanduse nimekirja kriitrilise pilguga üle?

    Või on see rohkem nagu "This particular piece of estonian literature has been receiving some undue weight in my opinion as well.
    Brothers and sisters, this calls for an armed revolt!

    ReplyDelete
  5. Väga kena Ekke Moori revüü. Gailit kuulus Siuru rühmitusse, muide. :)

    ReplyDelete