Tuesday, April 27, 2010

Tõetunnetus: Lähtepunkt (work in progress)



Sedapuhku tuleb kirjutisega päevavalgele ZA/UMi pikaajaline sissekandevõlgnik Jim Ashilevi. Materjal on tööjärgus ja päike võib olla väga ere - võib materjali koguni tuhastada. Autor riskib siiski. Lubage esitleda TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Von Krahli Teatri III kursuse lavastajatudengi pooliku seminaritöö "Tõetunnetus" lõpuni viimistlemata avapeatükki pealkirjaga



1. Lähtepunkt

Kes ma olen ja mida ma tahan? See on küsimus, millele teatritudeng esimestel koolipäevadel lavale astudes kohe vastama peab. Lavale astudes, esialgu kasvõi etüüdi raames, tullakse lavale alati kellegina või millegina. Lava pole iseenesest mingi koht. See on nagu tühi lõuend. Vaatajad tulevad sisse ja kaasa elama kujutistele, mida lõuendile etenduseõhtul „võõbatakse“. Loomulikult võib arvesse võtta ka kontseptuaalset lähenemist: Olematu etendus ehk tühi lava. Midagi Peter Brooki „Tühja ruumi“ juhtmõtte: „Teater algab sellest, kui üks inimene vaatab, kuidas teine inimene ruumist läbi kõnnib,“ antiteesi laadset. Sel juhul raamistab lava sellegipoolest kujutist: puuduoleku, olematuse kujutist; see kujutis maalitakse teoreetilise vimkaga, ideemudeli värvidega.
Niisiis, lava pole iseenesest miski, see on platvorm, lõuend, niiöelda pann või pada, mis ripub köögikapis. Lavale astuv näitleja asub laval igal juhul midagi vaaritama, aga ta ei pruugi olla kokk. Ta võib olla lendur, legendaarne valitseja, küla loll või humanismi tuletorn. Kes või mis tahes. Aga ta peab teadma, kes ta on, et teada, mida laval vaaritada.

Nii kaua kui vaataja on tõesti ainult vaataja, nii kaua kui ta rollis näeb näitlejat, mitte inimest, nii kaua ei saa tekkida mingit ‘teatrimaagiat‘.
(V. Panso)

Kalju Komissarov käseb algajal teatritudengil oma esimesi etüüde välja mõeldes alustada lähtepunktist: „Mina antud olukorras.“ Siit tulevad küsimused, mida iga näitleja läbi kogu elu oma tööd tehes endale ikka ja jälle esitama peab. Kes on see mina seekord? Mis on see olukord, millest ta end leiab? Mis moodustab selle olukorra? Milline on aeg? Milline ruum? Kes teda ümbritsevad, kes nad talle on või olid? Küsimustega pole võimalik lõpuni välja jõuda, sest uudistada on sama palju kui elus üldiselt. Kõik vastused või nende puudumine tuleb seada suhtesse „seekordse minaga“ – kuidas see olukord, see olustik, see kõik „mind“ mõjutab.
Mööda küsimusi riburadapidi edasi minnes (kasutasin lihtsustatud piltlikku keelt, ehkki mõistagi toimub inimese peas korraga palju küsimisi ja vastamisi, seejuures mitte ainult küsimisi ja vastamisi ning see protsess omandab ülepea lineaarse, reastatud ja sõnastatud kuju enamasti alles kirja pannes) muutub näitleja lavale astudes võimeliseks suhtuma, st reageerima laval toimuvasse enesekohaselt. Me hindame karakteri iseloomu, lõpuks olemustki, tema käitumise järgi.
„Kõige raskem on laval olla sina ise,“ ütles lavastaja Kristian Smeds ühes peaproovijärgses arutelus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia VIII lennu teatritudengitega. Kõige keerulisem on tulla lavale ja mängida iseendana välja iseenda elu. Sest ennast on kõige raskem näha, olgugi, et me kõik pidevalt reageerime oludele viisil, millest saab leida mustreid, käitumismalle, olgugi, et meil on võimalik jälgida enda tujusid, mõtteid, tervist, kehahoiakut, häält, sõnastust, välimust jne. Paradoks: inimest, keda oleme sünnist peale väga lähedalt tundnud ja jälginud, kelle kohta meil on kõige rohkem küsimusi ja vastuseid, „informatsiooni“, kui külmalt ja statistiliselt väljenduda, on pea ilmvõimatu laval näidata. „All the world’s a stage and all the men and women merely players,“ William Shakespeare. „You are the black hole of your life,“ Kristian Smeds.

Teatri suurim ime on näitlejaisiksus. Ja seegi ime on imeta, sest isiksuse loob inimene ise. Isiksus on miljonist killust loodud mosaiik, vaimse tagamaa ja oskuste kokkuvõte, igavesti muutuv ja kujunev, kord rikkam, kord vaesem, kord kirkam, kord eredam – täieliku tuhmumise võimalusega. See on see, mille inimene endaga kaasa toob ja mis temast järele jääb.
(V. Panso)

Kõige raskem on vastata küsimusele: kes ma olen?
The worry that the world is becoming unsurprising & everywhere the same: yet, Mcdonald‘s aside, how alien & distinctive every human remains.
(Alain de Botton)
Meile on jäänud võimas lohutus: isiksus ei sünni, isiksus arendatakse. Isik loob ise endast isiksuse.
(V. Panso)

Ilmneb, et lavale astuva näitleja tööks on muuta nähtamatu nähtavaks või, et minna kirjeldava kujundiga lõpuni: tema tööks on teha võimatu võimalikuks.
Kas see pole mitte nii iga loomingulist tööd tegeva inimesega, olenemata meediumist, mis talle tööriistad annab?
Et küsimusega lõpuni minna: kas see pole mitte nii iga elus oleva inimesega, kes on see üks ja ainus „mina“, kes elab „nüüd“ ning kelle elamine teeb „selle elu“, mida kunagi varem pole olnud, võimalikuks?

4 comments:

  1. Ma'i tea. Ma loen praegu taani kommunistliku kirjaniku raamatut taani kommunistlikust kirjanikust. Selle nimi on "Morten Punane". Ta ütleb seal, et mida rohkem rahule inimene iseenda jätab, seda parem talle ja et pidevalt omaenese hingesügavustesse sukelduda on tagurlik värk
    Samal ajal kirjutas ta endast raamatu.
    Ilmselt on siiski parem, kui inimene küsib endalt, mida ta siin tegemas on ja miks, kui et ta ei küsi seda mitte kunagi.

    ReplyDelete
  2. Meenutab Žižeki fetišijuttu: me ei peaks kaevuma liiga sügavale, otsides põhjendusi, miks meile keegi või miski meeldib, sest nii jõuame igal juhul tühjuseni välja. Fantasm laguneb. Pole mõtet vaadata eesriide taha, et vaadata, kelle hääl sealt kostub - seal pole kedagi. Imetlus püsib vastuseta jäävate küsimuste najal.

    Jim

    ReplyDelete
  3. See on ilus žižekijutt.

    Ise olen suu-silmad maailma täis, eneseanalüüs piirdub kohatise enesehaletsuse ja mitte vähem harvema suurushullustusega.

    Yo.

    ReplyDelete
  4. Sest kõik praegu küsisid: "ei tea kuidas Robertil sellega on?"

    Sellepärast ma rääkisingi seda enda kohta.

    ReplyDelete