Saturday, May 8, 2010

Ära ole idioot 2. Sotsiaalia

Just nagu lubatud, armas lugejaskond - ma annan teile "Idioodi" teise volüümi!

See erineb esimesest põhiliselt selle poolest, et see ei anna niivõrd lihtsaid ja üheseltmõistetavaid tegevusjuhiseid, vaid on rohkem nagu "improviseeri teemal". Samuti on karta, et see ei leia nii universaalset heakskiitu, kui sõnavõtt teemal, et inimene ei peaks ennast rooma orjaks laenama. But well. Here goes!

Alustama peaks ilmselt Euroopa inimarengu uuringust, mis ütles muuhulgas, kus paiknevad läbilõikelise eestlase väärtushinnangud. Mitte eriti üllatuslikult olid nendeks "töö" ja "pere". Mainimist väärib ka see, et euroopa inimarengu tüübid kutsuvad seda naljatamisi ja mitteametlikult "väikekodanlikuks väärtustegrupiks". Mitte, et tegemist oleks minu meelest või üleüldse mingite *olemuslikult* halbade või naeruväärsete väärtustega.

Kuid mismoodi täpselt väärtustab läbilõike-eestlane neid oma elu tugisambaid? (Siinkohal läheb autor inimarengu aruandest edasi, ning hakkab sealseid andmeid oma kahtlemata mõneti ahta ning kallutatud maailmapildi alusel mõtestama.)

Läbilõike-eestlane on oma töös kohusetundlik ja teeb seda enamjaolt palju. Samas ei saa öelda, et ta armastaks oma tööd üleliia või teeks seda kirglikult, samuti ei saa öelda, et meil oleksid maailma mastaabis mingid ülihead efektiivsed töötajad, keda kõik taga ajavad. Tööd tehakse põhiliselt raha pärast, töö ei ole eesmärk, vaid vahend. See on see, kuidas minu läbilõike-eestlane tööd väärtustab. Sellest ei ole midagi palju enamat rääkida.

Perest on rääkida mõnevõrra rohkem. Kas on eestlane tuntud oma tugeva, kokku hoidva pere poolest, kus kõik toetavad vastastikku üksteist ja valitseb üldine üksteise väärtustamise, armastuse ja koostöö õhkkond?

See on keerukas. Minu pilt eesti perest on kahtlemata karikatuur. Seal on mees, kelle põhiliseks atribuudiks on jõukus ja naine, kelle põhiliseks atribuudiks on kvaliteedistandarditele vastav välimus. Naine võib omalt pooltki üldisele jõukusele kaasa aidata ja laiendada kvaliteetset välimust ennast ümbritsevatele elututele objektidele. Mehe jõukus ja naise ilu on teineteisele vastastikuseks komplimendiks. Neil on alaealised lapsed, kelle juures kultiveeritakse edukust. Edukus on tulevane rikkus ning ilu. Eeldatase, et täisealisena lahkuvad nad võimalikult kiiresti kodust, sest see on iseseisvus, mis on edu. Mehe ja naise vanemad on vähemtähtsad isikud, kes ei ela mehe ja naise juures, kuid nende väärtushinnangud on üldiselt sarnased. Kohati võib toimuda suguvõsa kokkutulekuid, mis on üldiselt power-festarid. Seal võidavad need, kellel on hästi läinud ja kaotavad need, kellel on halvasti läinud. Selle ilmekaimaks näiteks on üks kena keskealine naisterahvas, kes - i am totally not making this up - nõudis pidulauas, et inimesed pandaks istuma *tähtsuse järjekorras*.

Ma arvan, et selline perekond on põhiliselt sotsiaalse prestiiži atribuut. Iga kõrvalekalle - üksik, vaene, homoseksualist, lastetu - on ebaõnnestumise ilming. Tihtipeale võib märgata üldist halba tuju ja teesklemise õhkkonda. Lähemal vaatlemisel võib märgata, et see pole tegelikult koostöö, vaid konflikt.

Muidugi ei ole iga perekond selline. Kahtlemata on ka perekondi, kus lapsed kasvavad juba neljandat põlve üksikvanema juures või kus üldise võistluse õhkkond pigem puudub. Aga säändne pere, nagu ma osutasin - te olete kindlasti kusagil midagi sellist näinud. Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et selle ilmingud prevaleerivad. Ma ei ütle, et kõik asjaomased inimesed oleksid südamelt halvad, kes sellistesse perekondadesse on sattunud. Eks ta ole nii, et kuidas üks ees, nõnda teised järgi.

Ometi on antud perekond samavõrd jälestusväärne kui mõttetu. Seda ei maksa teha, sest see alandab inimväärikust. Ma võiksin ütelda, sarnaselt sellele, kuidas Dick Piper ütleb "A massive scale genocide is fundamentally rooted in the theory of marxism", et tuumaperekond on juba loomult repressiivne ja mõjutab inimest alati vaid halvemuse suunas. Ma võiksin tuua välja ka selle, et mees ja naine on kõrvuti kõige sagedamini sellel sildil, mis avalike peldikute poole suunab. Mõlemal juhul oleks tegemist räige demagoogiaga, mis on üldiselt hea viis oma ideed edastada. Vaata siit, kuidas enamik retoorilisi võtteid on tegelikult loogikavead. Samuti saab välja tuua, nende auks, kes TRADITSIOONILE apelleerivad, et tuumaperekond kui nähtus tekkis kahekümnenda sajandi alguses. See on umbes sama traditsiooniline kui traditsiooniline eesti jogurt. Traditsiooni ja selle kuvandiga üldises meedias on ülepea halvasti. Ma suhtuksin sellesse väljendisse kahtlustavalt.

Aga üldiselt ei ole mul mingeid teadusega tõestatud argumente tuumaperekonna vastu. Ma lihtsalt leian, et kui sa täie auruga tuumaperekonna teostumise poole rambod, siis võib varem ehk hiljem ette tulla, et sa oled idioot olnud ja enda jaoks midagi perse keeranud.

Samuti näitab statistikateadus, et tuumaperekonna lõppfaas koosneb üksikust vanast naisest.

Ma ei saa teile soovitada täielikku irdumist ühiskonnast, tsölibaati ja üksindust. Seksuaalpartnerid, lapsed ja sõbrad tekivad inimese ümber suhteliselt orgaaniliselt, ilma suuremate pingutusteta, ja ma ei leia, et selle vastu peaks võitlema. Sotsiaalsetel suhetel on kahtlemata palju positiivseid külgi. Ent enese kellegagi lähemalt sidumise ohtusid ei rõhutata mu-meelest piisavalt.

On oht sattuda vaimse või füüsilise vägivalla või manipulatsioonide ohvriks. On võimalik, et sa leiad elukaaslase, kes ei taha ära minna (vaata ka: president, kes ei taha ära minna). On võimalik, et sa kaotad kontrolli oma isikliku aja ja ruumi üle ja oma tegevuse üle. On võimalik,et segadused isiklikes suhetes löövad su vaimse tasakaalu sassi. Kui te juhtute soetama ühisvara raha eest, mida teil ei ole, siis võib juhtuda, et te olete efektiivselt oma edasise liikuvuse hävitanud. Samuti on võimalik, et teie kooselust tekivad lapsed. Lapsed on suur vastutus, nad ei ole süüdi, et nad siia maailma sattusid, nendega peaks normaalne olema ja ka teineteisega ei tohiks lapse ees nõmedalt käituda. Jah, on olemas ka oht, et te hakkate teineteisega nõmedalt käituma. A world of shit all that is. Ehk siis, nende riskidega tasub arvestada. Üksinda olla on alati parem, kui ebameeldivas kooselus. In today's modern society where you do not have to hunt together and all.

Üldiselt leian ma, et väärtushinnangud võiksid olla suhteliselt balansis. See tähendab, et neid tüüpe, kes väärtustavad enim enesetäiendust, sõpru ja vaba aega oleks umbes sama palju, kui pere ja töö eesrindlasi. See oleks normaalne näiteks kasvõi sellepärast, et praegused väärtushinnangud ei ole mingit eriti POSITIIVSET mõju avaldanud. Ühiskonna liikuvus on kesine ja eesti mees on kõige nõrgem asi maailmas (vt. Marju Lauristin inimarengu aruandest Eestis).

Nii, inimarengu teema on selleks korraks kokku tõmmatud. Nüüd esitlen alternatiive tuumaperekonnale.

1) Suurpere. Selle võiks tagasi tuua. Suurpere kandvaks ideeks on see,et mitu põlvkonda elab pidevalt koos. Ideel on palju positiivseid aspekte. Moraalselt normaalne tundub,et kui vanemad toetavad sind esimesed 15+ aastat, siis toetad sina neid samamoodi viimased 15+ aastat. Samuti jääb mulle tuumaperekonna juures kergelt mõistmatuks see, miks lastest ilmtingimata võimalikult kiiresti lahti on vaja saada. Kas keskealine mees ja naine hakkavad pärast kahtekümmet aastat perekonna tegemist mingit “uut värki” tegema? Mislaadne värk see on?

Kohalikus ühiskonnas tunduvad laste ja vanemate suhted tihtipeale kergelt skisosfreenilised. Ühest küljest on laste poolt vanematele suundumas paras annus vihkamist ja viitsimatust nendega suhelda, soov nende kosti ja katuse alt pääseda. Teisest küljest aga on vanemate suhtes tunda mingit irratsionaalset austust. Leitakse, justkui oleks see kasvatus, mis nad saanud on, mingisugune väärt kasvatus, ükspuha,milline ta siis parasjagu olnud ei oleks. Vanematelt lastele suunduvaid tundeid ma niiväga hinnata ei oska. Üldiselt tuleks perekonnas püüelda sõbrasuhete taoliste suhete poole. “Ma lähen õhtul vanematega välja” pro “Ma pean õhtul vanematega välja minema”. Niimoodi, et iga päev koos kohvi tegemine ei oleks koormav. Sest kui su lapsed saavad sinuga kokku kohusetunde või tänuvõla või kombe pärast, aga mitte seepärast, et sinuga normaalne oleks, siis sa oled oma perekonda kuidagi valesti ja imelikult teinud. 

Suurpere aitaks kaasa ka põlvkondadevahelisele integratsioonile. Kohustusi saaks jagada, elukogemus kanduks edasi, see, mis tundub väärt traditsioon olema,kinnistuks paremini. Inimesed õpiksid paremini teineteisega läbi saama. Üksindus ja ebakindlus elu suhtes kahaneks. Üldiselt tuleks sellelaadses kooselus panna rõhku võrdsusele ja teineteise austamisele. Suurpere ei pea olema midagi sellist, kus keegi on despoot. Tegemist peaks olema partnerlusega, nagu kõigi kooselu vormide puhul. Samuti oleks suuremal perel suurem ühine rahakott, mille eest saaks rohkem ühiseid hüvesid muretseda. Samuti oleks see, kui kellelgi parasjagu tööd ei ole, väiksem katastroof. Iseenesest leian ma, et kuidagi normaalne oleks, kui igas majapidamises oleks vähemasti üks tüüp, kellest ei oodatagi, et ta tööl käiks, vaid kes passiks kodus ja korraldaks kodumajandust. Vaataks, et vargad paska minema ei viiks ja niimoodi. Teeks süüa. See oleks see töö, mida tema teeb.

Suurpere vastu räägib põhiliselt see, et... inimeste isikuomadused ei pruugi selle jaoks küllaldased olla. Ei pruugita viitsida tolerantne olla ega kehtestada reegleid, mille järgi kõik saavad teha, mis nad tahavad, samal ajal kui kõigil on normaalne. Teiseks vajab suurpere suuri ruume. Inimese isiklik ruum on tähtis ja see, et inimesed üldjuhul ei pea enam kaheksakesi ühes pisikeses toas elama, on märgatav ning positiivne areng. Teismelised mängivad arvutimänge. Vanaisa teeb puutööd. Vanaema kuulab raadiot. Ema joob köögis sõpradega kohvi. Isa loeb raamatut. Neil on kõigil kõvasti ruumi vaja.Niimoodi on parem, nad ei käi üksteisele oma tegevustega närvidele, keegi ei pea kodust ära minema, et tal normaalne olla oleks, nad mahuvad ära. 

2) Personaalüksus. Personaalüksus ei armasta teistega arvestada, kui tal selleks parasjagu huvi ei ole. Ta hindab oma isiklikku ruumi ja aega üle kõige. Iseseisvuse maksimeerimiseks teeb ta üldiselt niimoodi, et tema elamine kellegi teise elamine ei ole. Niimoodi on ka tema raha ainult tema enda jagu ja seda läheb üldiselt vähem, kui oma elupinda kellegagi jagades. (Ma ei tea täpselt, miks, aga mul on millegipärast tunne, et tuumaperekond on kõige vähem cost-efficient elamise mudeleist.) Sõbrad ja intiimtuttavad võivad tal külas käia, aga hiljem lähevad nad jälle koju tagasi. Personaalüksus ei looda teiste inimeste peale ega oota neilt midagi ja on arvestanud tänapäeva inimsuhete ajutise loomusega. Kõige paremini sobiks ta ilmselt teise personaalüksusega. See on mõnus ja normaalne süsteem, aga sellesse valemisse ei taha laste kasvatamine liiga hästi mahtuda.See nimelt suhteliselt suurt pühendumist nõuab. Siin on tal võimalus mitte lapsi saada, mitte seda pikaajalist projekti ette võtta, teha oma elu kuidagi muudmoodi ägedaks. On ka võimalik, et ta syphonib oma lapse mingite teiste inimeste kätte, kes viitsivad teda rohkem kasvatada, ja tegeleb sellega ainult vahetevahel, või noh, ta võib ka võtta kätte ja leida, et ta teeb selle nüüd ära, et see on see tema asi, mida ta nüüd teeb. Ilmselt oleks tal sel puhul mõistlik õpetada laps varakult omaette tegutsema ja ennast ise üleval hoidma, eraldada talle tuba. Kui on juba saavutatud mingisugune jätkusuutlik elustiil, siis tuleks ju ometigi üritada seda edasi anda. Üksiolemisel ei ole viga midagi - üksindus teeb loovaks ja õpetab mõtlema, tänapäeva ühiskonnas on see teenimatult varju jäänud. Pane tähele, et üksinduse valimine on sootuks erinev üksindusest, mis sinuga vastu sinu tahtmist toimub.

3) Kommuun. Sõbrad on kahekümne esimese sajandi perekond, they say. See on põhimõtteliselt see, et koos elavad inimesed, kes ei ole perekond. Või siis, miks mitte, ka “perekond, ja veel mingi tüüp või tüübid”. Kui sa õiged inimesed leiad, siis on see suhteliselt geniaalne kooseluvorm ja võib sobida ka personaalüksuse tüüpidele. Samuti kujutan ma ette, et see oleks üks stressivabamaid kohti, kus last kasvatada. Üldiselt on kommuunitüüpi elamistel ka potentsiaali kõige demokraatlikumaks ja mõnusamaks olemisega. Inimesed on ise valinud seda asja koos teha, inimesed teevad seda nii, et see tuleb neil ka välja. Antud mudeli ohtudeks on: Majanduse kokkukukkumine. Taas kord inimeste isikuomadused või see, et reegleid kehtestatakse liiga palju, nii, et enam normaalne elada ei ole. Teiste peremudelite agendid, kes ennast sisse smugeldavad ja õõnestustööd tegema hakkavad. Eelise annab neile see, et tuumikperet tajutakse sotsiaalselt tugevama ja sõnaõiguslikuma mudelina, kuna see on levinum ja sellel on mingi hea kuuskümmend aastat ajalugu seljataga, which makes it “traditional” and universally accepted.

And that is horrible.

Üldiselt, ega nende kommuunadega midagi rohkem polegi, kui et neid peaks tegema rohkem, et neil rohkem street cred'i oleks.
Tuumaperekonna viletsuse käsitlemise juures oleks vististi paslik rääkida ka soorollide õnnetusest. Soorollid. Nendega on halvasti. Inimarengu indeks näitab meile, kui neetult halvasti nendega on. Ma olen suht. veendunud, et soorollid on üks põhilisi halbuse toetajaid ühiskonnas. Mul oli au sattuda nädalapäevad tagasi ühte vahvasse kooli. Kooli seinal märkasin ma kahte autahvlit. Ühe peal olid tuupimise geeniused. Sellel ilutsesid üheksa noort tütarlast.Teise peal olid spordiässad, kelle hulgas oli oma kakskümmend poisslast ja kolm tüdrukut.Ma olen veendunud, et see väljendab adekvaatselt üldiseld trende. And this is seriously fucked up shit. Mõttetu on mõelda, et jumal on niimoodi teinud ja et nii peab olema. See oleks samaväärne, kui öelda, et neegused ei saa juhtivatel ametikohtadel olla, sest neil on pisem aju ja nad mõtlevad kogu aeg seksist. Selle ebavõrdsuse on üsna ilmselt kujundanud erinevad väärtushinnangud. Alguse saab see kõik sellest, et tütarlapsele ei peeta soovitavaks kakelda või ennast ära määrida ja poisslapsele ei peeta soovitavaks nutta. See tekitab eri sugupooltel soodumused pigem vaimseks või pigem füüsiliseks vägivallaks. Tulemuseks on situatsioon, kus tütarlaps võib poisslapse peal kasutada vaimse vägivalla atribuutikat, milles poisslaps on vähem osav, aga samas ei või poisslaps oma kätt tema vastu tõsta, sest see oleks ebasoosingus teguviis, mis paneks teda ennastki halvasti tundma. Soorollide teene on ka see, et vähem mehi huvitub aktiivselt kultuurist ja vähem naisi aktiivselt poliitikast (ning see, et tütarlapsed teevad poistest krooniliselt vähem trenni). Samuti on põhiliselt naise töö lastega jauramine ja mehe töö raha koju tassimine. (vt. ebavõrdsed palgad.) Samuti on tähelepanuväärne see, et meesterahvas sureb keskmiselt kümme aastat varem, kui naisterahvas.

Üldiselt võib öelda, et naise emantsipeerumise kõrval on mees kaotanud. Aga ma ei leia, et ka naine oleks siin-ja-praegu eriti normaalne olla. Naisterahvaste omavaheliste sõprussuhetega on tihtipeale paradoksaalselt halvemini, kui meeste omadega. Mingi veider konkurentsi vaim on õhus. Samuti jääb nende õlule kogu tõsisem kodujauramine, millele lisaks peab tihtipeale ka raha teenima. Tihti juhtub, et tuumikpere ei õigusta ennast enam, õilsa nõukogude traditsiooni järgi mõistetakse lapsed naisele, ja tulemuseks ei ole mitte personaalüksus lapsega, vaid pool tuumikperet ja ülekoormus. Lisaks on neil raske leida sarnaste huvide või haridustasemega elukaaslast. Me oleme ilmselt ka tähele pannud, kuidas inimesi, kellel on vastassugupoole (või ka omaenese sugupoole) soorollide vastu mingisugune eriline vaen. Vaata, ka, kuidas nn "naiste" ja "meeste" ajakirjad sedasama vihkamist ning üleolekutunnet kultiveerivad. Suguline vihkamine on levinum kui rassism ja ksenofoobia, samamoodi, nagu soorolle käsitleb oluliselt suurem osa kultuurist, kui poliitikat, rahvuse mõistet või teaduslik-tehnilist revolutsiooni.

Meesterahva õnnetuse vähemalt üheks põhjuseks on ilmsesti pedeka leiutamine. Goddamn right, pedeka leiutamine, mitte alati pole teda olemas olnud. Pedekas leiutati umbes 150 aastat tagasi. Umbes sama hiljuti, kui Eesti rahvas. Loomulikult esines ka ennem seda meestevahelisi seksuaalsuhteid, neid tauniti, nimetati sodoomiaks ja hoiti üldiselt salajas, samuti oli olemas ka põhiliselt homoseksuaalse soodumusega inimesi, aga nende jaoks ei olnud mingit kokkuvõtvat terminit. Seksuaalse soodumuse kategooriat ei olnud.

Aga pedekat ei leiutatud mitte niisama, vaid millegina, mis ei maksa olla. Leiti, et tegemist on hälbega. Kahtlemata tekitas see ühiskonnas liikumise selles suunas, et mehed üritasid vähem homoseksuaalsed näida. Pedekast kujunes efektiivselt “päris mehe” vastand. Ja kui naisterahvad hakkasid emantsipatsiooni käigus meeste maailma järjest enam hõivama, siis mehed ei tulnud neile samapidi vastu, sellepärast, et neiselikke tunnuseid omistati pedekale.

See ei ole kogu tõde, aga see on osa tõest. Hea illustreeriv selline. Üldiselt võib öelda, et ühiskond tervikuna liigub pigem paremuse suunas. Koolipoisid ja -tüdrukud sõlmivad omavahelisi sõprussuhteid oluliselt varem, kui minu ajal, samuti olen ma kuulnud, et noored tüdrukud katsuvad üksteisega juba elutervelt jõudu. Kuid vanad väärtused ning süsteemid ei tõesta ennast enam, uued aga ei ole ennast veel täielikult tõestama hakanud ning me peaksime mõtlema ka nendele, kes ei ole noored. Üldiselt leian ma, et selle asemel, et ennast ja teisi käsitleda meeste või naistena, tuleks neid kõigepealt käsitleda inimesena. Milline on inimene, milline ta peaks olema, missugused peaksid olema inimeste vahelised suhted. Ja kuna väärtused inimeseti erinevad ning on ajas muutuvad, soovitan ma omavahelises suhtluses pidevalt läbi rääkida ja vastastikuselt rahuldavaid kokkuleppeid teha. Mõttetu on oodata kelleltki midagi, mille kohta ta kunagi pole arvanud, et see tema kohus peaks olema, oodata ühiskondlikku leppe täitmist, mida kunagi pole sõlmitud. Samuti soovitan olla mõistev ja normaalne, kuid samas resoluutne. Ära istu ise teistele pähe ega lase ka teistel endale pähe istuda. Koostöö, mitte konflikt.

Nii-moodi, see oli siis teine osa Idioodi-seeriast. Mõningane toimetajatöö tuleks sellele ilmselt kasuks, aitaks mõtteid koondada või võib-olla isegi lisada. Järgmine artikkel Idioodi seeriast saab ilmselt pühenduma sellele, mis võimalused on inimesel, kellel juba on HALVASTI.

En-joy!

Foto tegi sedakorda Muudlum ja seal peal on teadagi.

17 comments:

  1. Oota, vanad kreeklased küll vist eriti meestevahelisi suhteid ei tauninud ega väga salajas ei hoidnud... Seksuaalse soodumuse kategooriat jah ei olnud (ja just tolle ühiskonna toimimisest on minusse kasvanud mitteteaduslik veendumus, et enamik inimesi on tegelikult biseksuaalid).

    Aga see suurpere mudel on töötav ka siis, kui "suur" ära võtta. Seal ei pea olema tingimata palju liikmeid, eriti arvestades, et tüüpiliselt liigub industriaalühiskond suuna poole 1-2 last peres.

    Lisaks, tänapäeval, kui suurpere ei ole enam tingimata üks tootmisüksus, siis nad ei pea ühel pinnal elama, nad võivad lihtsalt aktiivselt suhelda. Üksteist vajadusel toetada, tõõmu jagada ning mõista, kui keegi vajab üksindust ja seda lubada. Seega - on absoluutselt mõistetav vanematega koos välja minna ja on absoluutselt mõistetav, et vanemad lähevad omaette, lapsed omaette ja vanavanemad ka omaette... Tasakaal kollektiivi ja indiviidi vahel, kus kumbki teist üle ei kaalu.

    ReplyDelete
  2. Sellel teemal on argumenteeritud küll, et nad biseksuaalid on. Seda tüüpi diskrediteerib muidugi veidi see, et ta vihkas perekonda RÄIGELT.

    Suurpere on hea selleks, et inimesel kergem oleks, heldus. Neli inimest suudavad paremini last kasvatada, kui kaks. Ja paremini kommunaale maksta. Uut elamispinda ei ole vaja osta, laenuorjaks ei ole vaja hakata. Ja kui mehe ja naise vaheline suhe puruneb, nagu ta tihtipeale juhtub, siis on turvavõrgustikku rohkem ja kogu olukord on veidi vähem õnnetu. Ma olen kindel, et rohkem inimesi koos on säästlikum variant. Säästlikkus aga on tulu nii üksikisiku kui loodusressursside koha pealt.
    Lihtsalt üksteise külastamine võib olla normaalne, aga võib ka logistilistel põhjustel suhteliselt ebamugav olla. Kui noored elavad Nõmmel ja vanad Lasnamäel, siis ma ei taha mõelda ka, kui palju aega ühest paigast teise liikumisel kaotsi läheb.
    Aga üldiselt, meeldiv on näha teid siin.

    ReplyDelete
  3. Selle tüübi all mõtlen ma seda tüüpi, kes argumenteeris, eksju. Ja ma arvan, et kreeklaste ühiskond näitas põhiliselt seda, et seksuaalsus on pigem kultuuriline kui kaasasündinud. Ülepea leian ma, et inimese juures on suuresti rohkem asju kultuurilised kui kaasa sündinud. See on üks mu põhilisi lootuse allikaid inimkonna parema tuleviku suhtes.

    ReplyDelete
  4. "Samuti näitab statistikateadus, et tuumaperekonna lõppfaas koosneb üksikust vanast naisest."

    Aitäh Martin, tuumaperekond on mulle nüüd veel vastumeelsem kui enne. Tahaksin tuumaperekonna kohta veel täheldada seda, et peale töö rabamise on mehe roll selles ettevõtmises ka ideoloogia edasi andmine lastele (naise jaoks on laste armastamine ja Hestialik koldeidüll tavaliselt piisav) See mehe kultiveeritav ideoloogia on tavaliselt nõrk ja vuntsidega nagu mees isegi. Samuti on tuumaperekonna raames üldse raske tutvustada lastele mingit muud ideoloogilist suunda kui leige esivanematekultus ja mõõdukas meritokraatia (st. sa võid ka ühiskondlike teeneteta rikkaks saada, nobody'll mind, aga lahe oleks kui sind pressari vastuvõtule kutsutaks)

    Muud kui leiget esivanemakultust ja mõõdukat meritokraatiat on tuumaperekonnal raske veenvalt edasi anda, kuna nendest kahest koosneb ta enda idee. Seda siis hoiatuseks noortele, kes arvavad, et "meie teeme teistmoodi" ja "meie tuumaperekond tuleb selline šeff"

    Ain't no šeff tuumaperekond out there, such a thing does not exist. Hea mõte, kuidas oma tuumaperekond vähem jobuks pimpida, on kaasata sinna "rändom kommunist". See suvaline freeloader ei pea olema vasakpoolne, ta võib olla ka performance-kunstnik, mõõdukas pedo, pommiga anarhist, kellel on vaja ennast kaheks päevaks kuhugile peita aga siis ei lähe enam ära jne. Need tegelased töötavad hästi sit-com ansamblites ja seda sellepärast, et nad on vabad radikaalid ja tasakaalustavad mom-and-dad duo ideoloogiliselt kompromiteeritud kuid ühiskondlikult stabiilselt tandemit.

    ReplyDelete
  5. Normaalsed isikuomadused tulevad üldiselt kasuks igalpool, ka tuumaperes. Suurperede ja kommuunide puhul on miinuseks see, et on rohkem inimesi, kes omavahel sobima peaks. (Vt. ka mees kardab ämma, naine ei saa mehe sõpradega liiga hästi läbi jne)
    Samuti võib lapsele isikliku ruumi võimaldamine olla seal raskem, sest olgu, isegi kui hiljemalt teismeliseeaks võimaldatakse talle oma tuba, siis teine asi on psühholoogiline isiklik ruum. Sellele selgitavaks näiteks sobib olukord, kus pensionärist vanaema on terve päeva üksi kodus askeldanud ja mõtteid mõlgutanud, nii et lapselapse kojutuleku ajaks on ta peake täis kasvatuslikke ideid, mida otsekohe lapsel rakendada. Laps aga ei ole suhtlemisest pärast koolipäeva lõppu eriti huvitatud, ta tahab minna oma tuppa facebooki vaatama ja arvutimänge mängima. Sest põlvkondadevaheline erinevus on siiski olemas ja see võib avalduda just selles, et kuigi su vanaema võib olla väga põnev inimene, kelle juttu kuulata, siis igapäevaselt selle tegemine võib väsitavaks muutuda. "Ma joon õhtul vanavanematega kohvi" vs "Ma pean õhtul vanavanematega kohvi jooma" - seda esimest on vanavanemate puhul natuke raskem saavutada kui vanemate puhul.

    Kommuunis, kus elab perekond ja mõned sõbrad, võib aga vanemate jaoks tekkida olukord "veini joovad sõbrad intrigeeriva jututeemaga" vs "karjuv laps tagatoas". Iga vanem peaks siin leidma endas piisavalt tahtejõudu, et valida karjuv laps tagatoas.
    Samuti ei saa kommuunielu toimida sõpradega, kellele ei meeldi lapsed. Ja isegi nende jaoks, kellele meeldivad lapsed, võib imikute komme pidevalt karjuda kohati veidi närvidele käivaks saada.

    Aga muidu väga 5+ artikkel.

    ReplyDelete
  6. Ülalmainitud märkused kõik asjakohased.
    Esimene vist lahendatav nii et tood füüsilist ruumi juurde, saad ka psühholoogilist. Ebanormaalselt megakõva mõte on olemasolevale majale juurdeehitis lisada.

    Ma kujutan ette näiteks sellist laksu, kus ülakorrusel kasvatab noor perekond kahte last, kellest üks elab koos nendega üleval ja teine all, nurgatoas. All korrusel elab veel ka vanaema, kes kasutab võimalust aias uitamiseks.

    Nüüd, tšeki seda, tulevad kaks noort kunstikallakuga narkomaani ja anarhisti, ehitavad endale kokkukraabitud rahade eest alumise korrusega kokku käiva juurdeehitise. Juurdeehitis on kahetoaline. Ajapikku võtab see ülakorruse suurelt toalt veinijoomise funktsiooni üle, noored narkomaanid ja anarhistid on vanaemaga toredad ja nüüd saab vanaema oma sotsiaalset laengut maandada hoopis nende peal, ega pea feissarihimulist allkorrusel elavat tiinekat tüütama. Pealegi on 25-aastasel narkomaan-kunstnikul kindlasti rohkem ühe 74-aastase naisterahvaga arutada, kui on seda tiinekal. Vanema ja narkomaan hängivad aias mõistaga. Veinilärm viiakse üle juurdeehitisse, see segab nüüd vanaema ja ülakorruse last vähem. Alakorruse feissaritiineril pole tema lähedal pidu panevate noorte vastu ilmselt suurt midagi.

    Ühesõnaga - mix it up, yo! Ei pea olema nii et paarike toob poest süüa, lukustab ennast oma tuppa, sööb seal kahekesti kõik toidu ära, siis teeb kahekesti keppi ja õhtul vaatab kahekesti arvutist Friends'i.

    Tuumaperekonna koduarmastuse ja hubasuse all hiilib kogu aeg kummaline külalislahkuse puudumine - millegipärast ei saa sa tuumaperekonna juurde kräššida.

    ReplyDelete
  7. Ühesõnaga - mix it up, yo!

    NB! mitte unustada kitse vannitoas ja haavlipüssiga vanaonu kiiktoolis

    ReplyDelete
  8. Pigem Kusturica jabur ning anarhiline paatmaja kui ködanlik igav mandumisfest, jah.

    ReplyDelete
  9. pigem yakk vannitoas ja kõik kohad yakisitta täis kui vuntsidega mees arvuti taha

    ReplyDelete
  10. Inimese enese asi on öelda, millal tal siis õigupoolest HALVASTI on.
    See saab olema artikkel mõningatest vähemtuntud ning huviväärsematest karjäärivalikutest, peamiselt. See saab olema normaalne.
    Rohkem "idioote" ei olegi veel välja mõeldud. Kuigi see on suhteliselt hea temaatika, sinna annab toppida.

    ReplyDelete
  11. Üks huvitavamaid ja elulisemaid artikleid, mille internetist viimasel ajal üldse avastanud.
    Ma isiklikult usun ka, et tuumperekonna domineerimisaeg saab varem või hiljem loomulikul teel otsa - koos ruumi ja ressursi raiskamisega, mida see nõuab. Ökonoomsed ja koostööl-partnerlusel (mitte võistlemisel) põhinevad eluviisid tulevad varem või hiljem - on siis vaja neile vastu punnida. Pigem juba varem neid aktsepteerida, et vähem pingestada inimesi.
    Soorollidesse puutuv läks eriti täkkesse - kiiremas korras oleks vaja naised iluoperatsioonide teelt füüsiliste harjutuste, ja mehed valuvelgede juurest vaimsete huvide juurde tuua. Et kui inimesed oma rolle vähem tõsiselt võtaksid, hakkaksid ehk üksteist rohkem tõsisemalt võtma jne...

    ReplyDelete
  12. Uuemate ehitiste ja vanade majade renoveerimise arhitektuursed lahendused liiguvad täpselt vastupidises suunas sellele, mis looks meeldivad eeldused laiemaks pere-ja sõpruskondlikuks eluks. Suured sopilised korterid ja majad, erinevate tasandite, tiibade, köögi ja vannitoanurkadega. Kuhu jäid? Miks mitte?

    Tuumaperekond on ilmselt kõige maksimaalselsemalt tarbiv, võib veel küsida, kas selle täiuslik tarbivus tipneb üksiku vana naisega seetõttu, et tema panustab tarbimisse rohkem kui üksik vana mees.

    ReplyDelete
  13. Wow, it's GREAT to see you here!
    No, neid arhitektuurseid lahendusi teevad inimesed, need ei asu kuseussi moodi ise, eks ole. Kas siis inimesed ise tellivad endale sellise lahenduse või leiab arhitektor-sisekujundaja, et niimoodi on hea ja et selle järele on nõudlust.
    Viimase küsimuse kohta ma ei tea. Mul on tunne, et sa irvitad mu üle salaja veits.

    ML

    ReplyDelete
  14. jätame nüüd selle chica-bang-kommentaarisaaga ja räägime mingil mõistlikumal teemal? millised on Sinu kogemused sundmüügi-kinnisvara soetamisel? kuidas vabaneda kõige muretumalt elamispinna kasutajast?

    http://www.lhv.ee/forums/index.cfm?id=324801&start=1

    ReplyDelete
  15. SEE PILT! 147 väikest tüdrukut lähevad hulluks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. 147 väikest tüdrukut? KUS NAD ON? Niikuinii passivad kodudes salaja pilte ja keegi ei julge ennast vana Luiksi juurde rumalaks tegema minna:=

      Delete