Saturday, May 1, 2010

Martin Andersen Nexø – “Morten Punane”

“Morten Punase” võtsin ma riiulist välja juba viimati, kui ma vanaema juures käisin. Kuid siis ma seda suuremat ei lugenud. “XX sajandi romaan”, kaanel vibutab ilmne kommunist rahva ees rusikat,taustal paistab vabrikukorsten. Jättis mulje,nagu ta võiks olla veidike igav, raskemeelne ja koosneda suuresti asjadest,mida ma juba tean. Osati aitas sellele kaasa ka see, et kui ma viimati mõtlesin samast sarjast mingit head vana kooli kommunismi saada, ebaõnnestusin ma suuresti. See oli endise suure sürrealisti Louis Aragoni “Aurelién”. Vabandan siinkohal ühe ZA/UM-i kaastöölise ees, kes toda raamatut suurersti austab,aga mu-meelest oli tegemist... noh, see on nagu naistele mõeldud ajaviitekirjandus, mõnes mõttes. Ainult et parem. Ja lõpus on positiivne moraal, kui sihita hepik rantjee ning naistemees läheb vabrikusse tööle. Keegi vist ka hukkus õnnetult. Ma ei lugenud seda tegelikult täieliselt läbi. Keelekasutus oli vohavalt väljakannatamatu. Hinnang võib olla seotud ka minu üldise antipaatiaga prantsuse meelelaadi vastu.

Taas vanaemal külas haarasin ma “Morten Punase” uuesti kätte ja tegin keskelt lahti. Ja – oo imet – see rääkis minuga. Ma jäin seda lugema ja see meeldis mulle. Meeldis niivõrd, et ma lisan ta oma kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kui J. Fraisi “Mehed maa-aluselt mandrilt” oli raamat ägedusest ja B. Traveni “Kindral džunglist” oli raamat revolutsioonist, siis “Morten Punane” on raamat sotsialistiks olemisest.

Romaan on autobiograafiline, kirjutab suhteliselt suure täpsusega reaalselt toimunud sündmustest. Selline sotsialistist Taani kirjanik oligi. Sündmus toimub Esimese Maailmasõja ajal. Sotsialismiga on üldiselt halvasti. Ära vajuma hakkab ja sotsiaaldemokraatia võtab kõikjal ohjad enese kätte. Suhteliselt suur osa raamatu probleemiteravikust näitab süüdistavalt sotsiaaldemokraatia maotuse ja väikekodanlikkuse poole. Kõik sotsiaaldemokraatlikud valitsused Esimeses Maailmasõjas toetasid jäägitult oma valitsusi. Algne sotsialistlik plaan oli aga olnud see, et kui sõjaks läheb, siis töölised ei hakka üksteise pihta laskma, ei lähe sõjaväkke ja kui üldse tulistama hakatakse, siis nende pihta, kes neid sõtta tahavad ajada. See ilus plaan jäi ära. Keegi ei viitsinud seda ajada. Patriotismi promokampaania oli tugevam, olgugi, et 1914. aasta töölisel (kas ainult?) ei tohiks sellest eriti mingit vahet olla, milline kuningas teda valitseb või mis maa kapitalist talle liiga vähe palka maksab. Üldiselt jääb mulje, et Morten on Taani ainuke punane, või vähemalt ainus, kes midagi teha viitsib. See, mida ta teha viitsib, on põhiliselt agitatsioon ja punaste artiklite kirjutamine, organisaatorina temast asja ei ole. Ja tema noorepõlve võitluskaaslane – Vallutaja Pelle – organiseerib mingeid muudsuguseid asju. Teeb sotsiaaldemokraatliku partei liidrina rahulikku arengut. Lõpuks saab temast, muide, Taani kauaaegne peaminister. Ka tema oli päriselt olemas. Morteni ja Pelle vastandus on romaanis tähtsal kohal. Pelle võidab reaalses elus, ta on majanduslikult kindlustatud ja koht,millele ta jõuab, on kõrgeim võimalikest, aga ta on hälbinud oma algsetest ideaalidest. Mortenit saadab kirjanikuna mõningane edu - oli ta ju esimene Taani vaestest kirjutaja - kuid üldiselt on ta vaene ja põlatud naljakas üksik punane, kelle artikleid avaldatakse, kuigi need kellegi poliitilisele joonele ei vasta, sellepärast, et need kuidagi sobivad tasakaalu, on hästi kirjutatud ja inimestele meeldib neid lugeda. Aga oma ideaale ta ei hülga. Hoopis järjest punasemaks läheb.

Mõtle ja aruta: Kumb meestest sinu arvates vägevamalt talitas? Kumb tahaksid ise olla? Mispärast?

Peale sotsiaaldemokraatia, kapitalismi ja väikekodanluse sarjamise ning üldise lootusetuse õhkkonna oli publik väga liigutatud ka Punase Morteni sita abielu narratiivist. Shit is s o real! Morten on kergelt vanapoisiohtu mees, eksju. Aga mitte mingisugune vanatoi. Erilisi kogemusi tüdrukutega ei ole. Puberteet jõudis hilja kohale, sest noorus oli raske, ja edaspidi kanaliseeris ta oma energia pigem sotsialismitisse. We-ell, kuskil vabrikutes tavapäraseid toimetusi ajades ringi kolades kohtab ta noort Veerat. Noor Veera võtab ta sihikule ja tahab, et Morten talle võõraid keeli õpetaks. Nüüd nad istuvad Morteni juures ja ennäe! Mingeid võõraid keeli pole ja katsutakse hoopiski teineteist. Ennäe – Veera ootab last! Morten abiellub temaga, sest Morten on hea poiss.

Oh sa tuline jutt! Veera on neurootiline väikekodanlane! Temaga ei ole üldse lahe abielus olla! Ta kahtlustab muudkui vaid, et Morten petab teda (tegelikult käib Morten lihtsalt sotsialismitit tegemas, et kuidagiviisi peret toita), räägib naabritele, et Morten peksab teda jalaga kõhtu (niimoodi ka ei ole, seda räägib ta lihtsalt puhtast kurjusest) ja tahab... uhkemat elu, asju ja muid sääraseid lollusi. Midagi kasulikku ta ei tee ja emana ei hiilga. Tema kasuks tuleb öelda, et ta ei ole pidevalt oma kõige ebanormaalsemas olekus ja et ta näeb väga hea välja. Ka Morten on üldiselt tüdrukute hulgas populaarne.

Morten kannatab oma olukorda üsna heroiliselt,mitte küll olukorda kõige efektiivsemalt lahendades, kuid mitte ka sellel oma isiksust muuta lastes. Ning sisimas soovib ta, et tema väljavalitu oleks samuti sotsialistisk, jätaks võrdse inimese mulje ja mõjuks kaasvõitlejana. Ja ühiskonnast, kus taolised suhted on normiks. Morten on inimolend.

Raudteejaamas ostis Morten ajalehti. “Sa tõid mulle muidugi “Õhtulehe” ka?” küsis Veera, kui nad rongis istusid: see oli ainus ajaleht,mida ta hoolis lugeda. Ei, Mortenil ei olnud tahtmist selle kõmulehe peale raha raisata. “Seal ei ole ju midagi peale suurte pealkirjadega kuritahtliku sensatsiooni,” ütles ta.

Veera laskis akna alla ja kutsus ajalehemüüja. “Mul peab ometi õigus olema ise otsustada,missugust lehte ma loen, “ väitis ta ja lõi ajalehe lahti.

“Seda küll, aga see on päris poriprits, armas Veera,” ütles Morten veenvalt. Muud ta ei teegi, kui püüab tööliste vastu viha äratada. Ja pealegi on ta tõeline sopaleht. Ma ei mõista, kuidas su vanemad seda välja kannatavad.”

“Teda ostavad ju ka paljud töölised,” vaidles Veera solvunult vastu. “Sa võiksid mu isa ja ema ajalehe sopaleheks nimetamise väga hästi jätta.”

“Aga ta on seda. Ta saab raha, millega teda välja antakse, kusagilt kõrgemalt poolt, jumal teab, missugusest sogasest allikast, ja teda kirjutatakse keldrielanike jaoks. Tema peamiseks eesmärgiks on väikeste inimeste hulgas, nagu sinu vanemad, tööliste vastu viha äratada.”

“Isa ja ema ei ole sugugi väikesed inimesed, nad on äripidajad!”

“Väikekodanlased siis! Sa ütled ju ise, et nad teenivad vähem kui mõni tavaline tööline.”

“Seda küll, aga see just ülekohtune ongi! Ja siis tahavad töölised veelgi rohkem saada.”

Morten naeris: “Kui on aga keegi, kelle peale ülevalt alla võib vaadata, siis on kõik korras – see on tüüpiline väikekodanlik mõtteviis. Ja see on omane ka üsna kõrgetele ringkondadele – su vanemad on heas seltskonnas. Ainus asi, mis mõnda professorit ühiskonna vastu mässule võib ajada, on mõte, et on töölisi, kes teenivad niisama palju kui tema.”

“Aga kas see sinu meelest siis ülekohtune ei ole?”

“On küll, töölise suhtes! Professoril ei tule mõttessegi oma sissetulekuid võrrelda suurärimehe või mõne teise suurte maksude maksja omadega. Sest ta on väikekodanlane, mõistad sa; ta roomab suurte kukrute ees!”

“Mina ei saa sellest aru,” ütles Veera põiklevalt. “Aga ega me kõik ei või ometi aina nõuda!”

“Miks mitte? Sa tahaksid ju hea meelega, et me ise rohkem teeniksime.”

“Noh, see on midagi muud! Aga töölised? Neid on ju ka nii palju.”

Analüüsi Veera karakterit. Miks ta niimoodi teeb?

Sõnaga, raamatus on head portreed ja mõistlikud probleemid, millest sugugi mitte kõik ei ole täiesti ebaaktuaalseks muutunud. Väikekodanlane on näiteks endiselt meiega. Samuti pakub see ilusas annuses viha ja lootusetust ja argipäeva, millele vastandub peategelase heroiline figuur. Raamatus on ka liigutavaid kohti ja ploti tviste, mida ma teile ette ära ei anna. Expect Lenin to win in Russia, though. WTF, Lenin, where did this come from?

Raamat pidi olema kolmas raamat triloogiast – “Vallutaja Pelle”, “Inimlaps Ditte” ja “Morten Punane”. Aga siis sattus tubli punane oma autobiograafia kirjutamisest hoogu ja kirjutas sellele veel kaks osa, mis munas triloogia konseka ära. “Morten Punane” neid kahte osa ei sisalda. Lõpus on peaaegu nagu kliffhenger. Selles suhtes, et tahaks veidi teada, mis temast ka edasi sai. Kohe raamatu alguses on ka sellekohane spoiler - on 40-ndad, kirjanik on seitsmekümne aastane, vedeleb koos oma kolmanda elukaaslasega, kelles, tundub, ta leidis selle, keda ta otsis, ja noorte lastega. Mööduvad suvitajad loobivad repliike, nagu "su maja pihta tuleks sülitada" ja "sind tuleks rattale tõmmata." Ta tundub sellega suhteliselt rahul olema. He has made it. Maailm liigub õiges suunas.

Oleks ilus, kui ma kunagi ka kirjaniku ülejäänud teoseid näha saaks. Mingis mulle mõistetavas keeles.

9/10.

3 comments:

  1. Your little butt-buddy would like you to know that he enjoyed this very much.

    Ei tea, mida arvasid Luiga ülejäänud fännileegionid?

    ReplyDelete
  2. Ma sain just kaltsupoest kaks ühikut Morten hin Rödet jumalamuidu!
    Also, analüüsisin veits oma enimkiidetud teoseid. Neid ühendab see, et nad on didaktiline kirjandus. Ja nii Nexö kui Fraisi raamatu puhul on tegemist autobiograafiliste sugemetega raamatutega, mis ei hoidu eriti eneseimetlusest. Seal on väike inimene suure maailma vastu, ja sellest hoolimata väike inimene ei masendu, tema kõvadus on temaga koos ja ütleb talle "Sa oled kõik õigesti teinud ja megakõva."
    Kunagi sai Robertiga arutletud, et kultuuri üks eesmärke võiks olla kirjutada raamatuid, mis panevad inimese ennast paremini tundma. Tundub, et selliseid ikkagi kirjutatakse.

    ReplyDelete
  3. Luiks on jälle vanaemal külas! Mida ta loeb? See on elementaarne, et maale tuleb viia kogu väärtkirjandus.

    Üldiselt, mis saab luulekogudega. Enne kui ma nad 10 sendi eest maha müün, võiks ju neist kirjutada?
    Mul oneneid kohutavalt palju. Ja mulle tegelikult meeldib luule aga ma ei loe seda. St, olen lugenud. Võib-olla see saab jälle nooreks, kes luulet loeb?

    ReplyDelete