Wednesday, May 26, 2010

"Näitusest"

Saateks: Aleksander Rostovi väärtuslik omadus


Käesolev on juba kolmas sama üritust käsitav postitus ZA/UM-is. Tähelepanuväärselt on need kõik sama autori omad, mis annab meile juba võtme A. Rostovi väärtusliku omaduse juurde. Selleks on oskus vaimustuda. Ma olen Aleksandriga näitusel käinud. Mitte sel konkreetsel, aga näitusel ülepea. Ta ei käitu seal, nagu inimene seda tavaliselt teeb. Ta toriseb piltide kallal, mille konsekas, pintslilöögid või värvigamma talle ei meeldi, seevastu leides midagi, mis talle tõeliselt meeldib, läheb ta elevile, hakab kekslema ja veedab oma viis minutit teose erinevaid kvaliteete ülistades. Kunst muudab ta kirglikuks. Ja ma leian, et see on adekvaatne ning sobiv reaktsioon kunstile üldiselt. Tunnustus inimese tööle. Antud näituse retsensioon läheb sellest veel sammu edasi – tegemist on fännamisega. Fännamine – see on sügav ning püha vaimustus ning süübimine, see, kui sa üritad endale meeldinust aina rohkem saada ja sellisena ülim side looja ning vastuvõtja vahel. Selles on tõelisust, seda on raske järele teha, ning võim öelda, et fänn on mitmeti oma kultusobjekti prohvet ning suudab heal juhul oma kogemust vahendada, inimestele valgust näidata. Just see on see, mida A. Rostov siinkohal üritab. Minu meelest on see kõvasti parem kui programmilised, selgeks õpitud näitusepõhised tekstid.
M. Luiga


Anton Vill - "Näitus"
http://za-um.blogspot.com/2010/04/anton-vill-naitus.html


7. Aprillil 2010 avati ühes peidetud Tallinna urkas, kusagil Stockmanni taga ühel tänaval, kuhu keegi kunagi ei satu, tundmatu kunstniku Anton Villa (1979) näitus "Näitus". Ürituse pealkiri on sümptomaatiline näituse vormile – anonüümse pealkirjaga ei käi kaasas ei närvidele käivat kontseptsiooni seletavat A4 saatelehekest ega teoste eneste pealkirju. On ainult saal, pildid ja Sina. Efekt on seda võimsam, et pildid on suured ja julged ja võib-olla veidike rõvedad.

See juhtub umbes nii: Sa astud saali, 8 minutit tagasi alustas valgus oma teekonda päikesest, nüüd on ta siin. Footonid peegelduvad lõuendi pinnalt sulle otse silma sisse, moodustub pöördpilt võrkkestale, sub-hetke pärast on signaal jõudnud ajuni kus vastavad osakonnad pildi taas õiget pidi pööravad, edasi kulub vaid murdosa sekundist kuni mustrituvastusalgoritmid tuvastavad ja liigitavad vormid ja rütmid ära. Kõikvõimas inimmõistus on piltide visuaalsed motiivid enda jaoks ära sõnastanud. Seejärel on esimene reaktsioon mingi imelik abitusetunne: "Mis see siis nüüd on! Miks niimoodi? Kus on mu turvaline selgitust jagav saateleht!" sest ettevalmistuseta, veidi vapustunud mõistus on sellest esmamulje raginast häiritud, need pildid nõuavad põhjuseid. Informatsiooni uppuja päästerõngast aga ei saa. Sa võta oma veinipokaal ja vorsti-kurgi-tomati tikusai ja saa ise sellega hakkama.

Näituse vormist veel rääkides võiks ära mainida ta magusalt romantiline underground-minek. Ta toimus küll otse kesklinnas, viisaka välimusega, aga mitte eriti tuntud saalis. Näituse avamisega ei kaasnenud mingit pressiteadet. Keegi isegi ei püüdnud publikule mõista anda, et just nüüd on enam-vähem 5 aasta raadiuses eesti kunsti kõige šefim asi juhtumas. Et olen kunstnikuga tuttav, sain ma talt isiklikult näituse kohta teada. Hea samariitlasena edastasin kutse ka oma sõpradele ja ehk kutsusid nemadki kedagi, aga sellega see ka piirdus. Näitusega käis kaasas mõnus hoolimatuse, elitaarsuse ja semi-salajasuse maitse, sellest hoolimata oli avamisel saal rahvast täis.

Korduvate motiividena esinevad koerad ja tited. Nad on kord kaaslased, kord vaenlased. Toetavat nooti annab isamotiiv kus ühel hetkel sünnib laps uhke mutileeritud ratsaniku kõhuhaavast, teine kord saab titt niisama valmis situtud.

Kaks värvipliiatsi joonistust on eriti intrigeerivad. Esimesel neist on õrnalt looteasendis, vägistatud olemisega naine kelle vitust ripub välja lõtv vedela vorsti välimusega taksikutsikas. Neid piidleb Giacomo Ballaliku futurismidünaamika abil kujutatud närviline taksikoer. Tõmblev taksipapa oma väikestel kutsujalakestel on peaaegu koomiline vaatepilt, see karikatuurne isaks saamise kaader oleks veelgi naljakam kui tema ümber oleks maas hunnik filtrini suitsetatud konisid. Naljakas ta aga eriti ei ole sest tegelikult on ta hoopis kergelt õnnetuse-, saamatuse- ja surmamaiguline. Kibe koeraahastus ja olukorra paanika paaniline suutmatus. Nurgas vedelev naine on tragöödialavastuse prožektoritulede keskmes ja midagi on justkui valesti.

Teisel pildil on koheselt rabav visuaalne võte see, et kõik pliiatsi jooned suunduvad graatsilise kaarega taksikoerte poolt sisse piiratud lapse jalgealuseni. Selle suunatud, vormi kulge täielikult ignoreeriva joone liikumisest tuleb tohutu kontsentreeritud pinge taju. Figuurid on paigutatud nõnda, et tasane konflikt eskaleerub igavesti, valvurid ja valvatu seisavad paratamatus patiseisus. Mingi süüdistamise moment tundub pildis sees olevat. Seda on raske hinnata, sest koertel on juba loomu poolest müstilise iseloomuga arusaamatu pilk. Kui juba inimese kohta "silmad avavad isiku hinge" öelda on väga kahtlase maitsega siis koerte silmadest võid põhja iseloomu aimata sama hästi kui emajõest kevadiste suurvete aegu.

See, et need kaks pilti on värvipliiatsitena samas tehnikas tehtud keset õli poolt domineeritud väljapanekut paaritab nad justkui kokku mingiks eraldiseisvaks metanarratiiviks kus näituse kontekstis kahekesi koos ilmnevad uued seosed ja tähendused mis eksisteerivad kahe (või põhimõtteliselt ükskõik mitme) teose vahelises mõttelises ruumis. Korduvad motiivid Antoni töödes julgustavad nende seoste tekkimist veel eriti. Uljas sõdalane sünnitab õilsas lahingus saadud haavast lapse vs "Sittusin lapse valmis, asi vask" isa-lapse suhte nüansid.

Olles niisiis individuaalse pildi tasandilt kaugemale tõmmanud võib aimata näituse raamistikus jooksmas ka mingit vahendatud või kaudse vägivalla liini. See on jõu toorus ja füüsilise ohu taju. Neis maalides kus pealiskaudsel hindamisel justkui ei tundukski olevat jõhkruse ohtu, on ikka mingi närviline õhkkond. Nagisev orgaanika kasvamise vägivald tite silmakatu või kokku sulandunud peade näol. Need ei ole vaiksed deformatsioonid vaid vaakumis kõrvulukustavalt ragisevate ja praksuvate koejändrike murdumise ja põimumise orkester. Samas pilt kus on otseselt avatud haavad ja veri on ikka kauge ja vahendatud, sest sisse on maalitud kummaline rahu taju. Kõige vägivaldsem oleks ehk see ootus mida võib üsas (või pärasooles?) oleva eelsündinu puhul aimata. Imetillukesest avast paistab valgus ja sa tead, et sealt nätskest, kummjast ja venivast nahapüünisest on vaja end varsti läbi suruda. Õhk on lahjast valuootusest paksem kui veri.

Võib öelda, et Anton Villa näitus ei olnud just kõige suvalisem hetk mu elus. Mul on teatav isiklik suhe kunstniku loominguga juba noorest east kui mõõgaga mehed ja roobotid olid peamisteks motiivideks. Poisina imponeeris mulle ja oli eeskujuks Anton Villa meisterlik joonistus ja ülbe kunstihariduse eitus – Anton Vill ei saanud omal ajal EKA-sse sisse, sest selle va joonistamise ja maalimisega tol ajal tegeleda ei tahetud, oli vaja käbe lääne maailma viimaste aastakümnete arenguprotsess järele ahvida. Mees on kodus põlve peal iseõppija. See on mõjutanud mu enda suhtumist tehnilisse tasemesse mida ma kunstilt nõuan ja teatavat põlgust kohalike saamatute kunstiharidusasutuste vastu.

Enne 2010. aasta näitust oli aga kunagine lapsepõlvekangelane radarilt ca 5 aastaks kadunud olnud ja peaaegu ununenud. Seda meeldivam oli ta viimase aja loome suhtes täielikus teadmatuses avastada ta uuesti uhkema, ilusama ja paremana.

7 comments:

  1. toho tillae, punarinne ja paremreaktsionäärid on kõik magusad kommentsid siit alt pistuutsi lasknud!

    ReplyDelete
  2. joppantoonio!

    mul juhtus ka nii "essee elyysiumist number ühega", aasta aega tagasi.

    ReplyDelete
  3. Väga kõva postitus on. Tõeline fännamiskirg on tõesti juures ka. Mis on tõsiselt armas. Ja Luiga kirjutatud Rostovi omadus - ma olen ka käinud A Rostoviga näitustel ja see on hämmastav, milline on A Rostov neil. Ta võib tõesti väga pikalt yhet pildist rääkida. Kui talle see meeldib ja samuti ka, kui ei meeldi. Oskab ta siis negatiivse kõik vurinal ja vaimustusega välja valada. A. Rostovi kirg, mida kunst talle pakub, on tõesti imetlus- ning tunnustusväärne.

    ReplyDelete
  4. Aiai, järgmine kord kui näitusele satun saan väga eneseteadlik olema ja häbenen ja vaatan maha hoopis.

    Aga what gives, räägime teostest mitte minust! mis tundeid või mõtteid tekitavad? Löövad maalid sügavamale ka kui "oh shit lahe!" või jääbki ainult sellisele poe-akna tasemele?

    ReplyDelete
  5. See esimene idee on sul hea. Selline halbnihilistlik elustiiliprogramm, kus sa võtad oma lahedad iseloomujooned ja harjumused ja asendad nad ei millegagi.

    Aga teostest ma konkreetselt ei oska rääkida. Ei ole nagu selliseid leveleid. Krutin seda raadiot ja ütlen mõttetarga ilmega "See tahab mulle midagi öelda, aga ma ei tea täpselt, mida."
    Ja ma arvan, et ehk oleks parem, kui ma vait oleksin. Vahel on tark oma karp kinni ka hoida.

    Ha, ma mõtlesin ühe hea moodsa näituseasja välja. See oleks pirakas diskleimer eksponaatide vahel, mis ütleb "YOU SHOULD KEEP QUIET ABOUT THE THINGS YOU SEE HERE." Kuraatoriteksti muidugi jälle ei oleks. Idee oleks põhimõtteliselt selline, et see emotsioon, mis sa said, hoia seda perses ja ära näita kellelegi. Ära analüüsima hakka.

    I'd dig.

    Mitte, et see olks minu soovitus kõige kohta maailmas. Saate aru küll ju.

    ReplyDelete
  6. YOU SHOULD KEEP QUIET ABOUT THE THINGS YOU SEE HERE

    on väga hea mõte. Ohtralt tõlgendusvõimalusi: kas see tähendab, et "the things you see here" on kuidagi kriminaalsed või laitmisväärilised, või on "the things you see here" nagu see narkotsi tegemise rand filmist "The Beach", millest ei tohtind rääkida, sest muidu tulevad turistid ja situvad kõik ära.

    Näitus oli tugev. Eriti just ettevõtmise atmosfääri poolest - kõik tundus kuidagi harukordselt sümpaatne. Töödega oli niimoodi, et mulle meeldisid need tööd. Tr'ullult ja ebaharilikult palju sai hiljem arutatud, et kuidas siis oli ja enam-vähem kõik nõustusid, et kõva oli. Üldiselt mulle jäi mulje et kunstnik on homeboy ja nüüd kui ma su tutvustusest lugesin, et tegemist on iseõppinuga, sain aru, miks selline mulje jäi. Respekteerin ka ise autodidaktikat, jälestades haridust. Täpselt samamoodi leian ma et sellisel puhul on tehniline meisterlikkus väga vajalik (kuigi mitte kohustuslik) fuck-off element.

    ReplyDelete
  7. Tüüp on kusjuures õnnejunnis, et kommentsid tagasi toodi, muidu oleks mingi sitaks null kommentsit kogu artikli juures olnud, mingi artgames kolme või neljaga juhtus niimoodi ja jumala masendav oli, kuigi tegu oli täiesti normaalse artgamesi artikliga.
    Never again.

    ReplyDelete