Tuesday, May 25, 2010

Qui sait si cette autre moitié de la vie

où nous pensons veiller n'est pas un autre sommeil un peu différent du premier

Austatud lugeja! Olukorras, kus inimkond:



A - on teel mittekuhugi

B - ei saagi kuhugi teel olla



jääb alles võrdlemisi vähe relevantseid küsimusi. Seejuures ei puuduta kardetavasti ükski neist vaesuse-rikkuse, parem-vasak telje või sobivaima ühiskondlik-majandusliku arengumudeli probleemistikku. 



Siiski, üks neist küsimustest võiks kõlada nõnda:

“Mis saab minu elu viimase päeva viimasel hetkel?”



Esitan kommentaariumile arutamiseks endapoolse mõttekäigu (mille originaalsuses veendunud olemiseks puudub siiski igasugune alus). Kas on mõeldav, et Piiblis kirjeldatud kõikide aegade lõpuni kestev Paradiis või Põrgu kirjeldab ajahetke koheselt saabuva surma teadvustamisest selle realiseerumiseni (mil “kõik ajad lõpevad”)?






Respectueusement vôtre,

NB

18 comments:

  1. 1. Jah, see on üks viis, kuidas seda lugu tõlgendada ja võibolla ka üks väga hea viis.

    2. Ning jah, see on üks märkimisväärselt stiilne avapostitus. Welcome to the jerk-around.

    Mees keerab nüüd sweet music'u valjemaks, läheb teeb suitsu ja siis võibolla räägib autorile ja laiemale avalikkusel üldse midagi nendest kahest eeldusest seal. Ja nihilismusest.

    Võibolla ei räägi ka, võibolla teeb lihtsalt suitsu.

    ReplyDelete
  2. Ole palavalt tervitatud, N. Bilanss!

    Kõigepealt tuleb muidugi peatuda küsimusel, kas inimkond on kuhugile teel. Põhimõtteliselt ma ei näe, kuidas tänane olukord oleks oluliselt erinev mingitest eelnevatest ajaloolistest olukordadest. Põhimõtteliselt on võimalik öelda, et IV sajandil oli inimkond teel sinnapoole, et Jeesuse Kristusega seotud õpetusest saab jõudu arvestatavad uued geopoliitilised jõud, või 19. sajandil, et seoses masstootmise ja meditsiini arenguga on inimkond teel selleni, et neid saab olema enneolematult palju. See ei tähenda, et need tüübid oleksid seda ette teadnud või et oleks tegemist olnud mingi eriti teadliku tegevusega. Tegelikult on see inimkond nagu sipelgapesa, kus iga tüüp nikerdab omaette mingit värki ja kokku tuleb mingi süstemka oma arengutega.
    Põhimõtteliselt võib ka öelda, et need on mingid suht rumalad narratiivid, mis *olemuslikult* midagi eriti ei muuda. Et indiviidi seisukohalt on pohhuija, mida inimkond teeb.
    Surmaga aga on mul kardetavasti suhteliselt samasugune suhe, kui sul vasakpoolsusega. As in, surm on äge, kõva ja manics, aga mitte eriti tõsine probleem. Vähemalt mitte minu enese surm. teiste inimeste surmad võivad veel olla. Üldiselt ma leian, et igati eluterve on sellesse suhtuda nagu Zedongi Mau - surm tuleb ja lõpetab sinu jaoks selle jama ära, nii äge oli, kui sa selle enda jaoks tegid, nüüd koristab keegi teine selle pasa ära ja sina ei pea enam sellega tegelema. Death is returning to nothingness and it is OK.
    See mõte, mille sa paradiisi ja Põrgu kohta esitasid, ei ole tõepoolest väga originaalne, aga see ei tee sellest mingit eriti halba mõtet muidugi. X. Rostov rääkis mulle midagi samalaadset kunagi Poolas. Ja ilmselt on ka keegi kuulsatest või vähemkuulsatest midagi sellist kohati öelnud. Tuleb tunnistada, et see ei huvita mind ka eriti. On võimalik, et see tuleneb sellest, et ma olen noortolgus, või et mul puudub surma dramatiseerimiseks mingi vajalik kultuuriline impact.

    Muusikapala oli jumala kõva. Ma kuulasin seda mingi kuus korda.

    Best
    L.

    ReplyDelete
  3. Martin, kui juba postituse lahti riietamiseks läks, võin ulatada lahkesti sõbrakäe...
    
Valem: Isik, kes tegelikkuses praktiliselt sõnagi prantsuse keelt ei mõista + Blaise Pascal’i tsitaat netist (can’t fail) + lugu hiljuti avaldatud võrdlemisi popist ent siiski väga heast miksist + mõttekäik, mille sünnitamiseks ei pea olema Pascal. 


    Mis kõik ei tähenda, nagu toodud pointid ei kehtiks.

    

Inimkonna teel olemisest. Olles teoloogiaalal täielik võhik, julgen välja tuua (jättes siiski ohtralt ruumi eksimisele), et ükski suur ajalooline religioon ei paku meile kollektiivset strateegiat. Ükski neist ei eesmärgista oma olemuses kollektiivset eksistentsi. 



    Nii on kümne käsu ja neid saatvate tekstide näol antud meile individuaalne strateegia reaalsusega toime tulemiseks (umbes, et Sa saad stardipaketis elu + seda saatva kasutusjuhendi) ent sellest, kuhu me tervikuna liigume, eriti nagu juttu pole. On hoopis suurest kohtupäevast. Sama peaks kehtima Aasia-religioonide suhtes: ikka see va üksikisiku-strateegia. 



    Kollektiivse eksistentsi eesmärgistamisega tegelevad igasugused saientoloogid ja villuparvetid kuid mitte ikka ja jälle ajaproovile vastu pidanud tänagi elujõulised õpetused.

    Põhjused, miks see nii on, on loomulikult päevselged. Ning nende teemade taustal kaob (vähemalt mul isiklikult) suurem entusiasm tegeleda ühiskondliku elu edasi viimisega.

    Igal juhul on intrigeeriv ning edasist arutelu vääriv Sinu seisukoht, et surm on ebahuvitav.

    Samuti on paeluvad nihilismi ja künismi küsimused. Miks olla küünik? Miks ei tasu olla küünik?

    ReplyDelete
  4. Ptrr, suksu, nüüd pandi küll paar liiga suurt küsimust liiga casually lauale.

    Esiteks: Nihilismi ja künismi küsimused. On plaanis üks artiklite seeria (seeriad is where it's at right now) Seal siis sellest paeluvast Küünikust ja võluvast Nihilistist pikemalt, ei tahaks niisama kommentaariumis oma argumentidest auru välja lasta.

    (Ega ei tasu üldse arvata, et nendel teemadel saab niisama möödaminnes sõna võtta. Nihilismus ei ole Malcolm Lincoln või Reformierakonna uus reklaam (mis on ilmselt jäledaim reklaam Eesti poliitreklaami ajaloos))

    Artiklist endast. Ma saan aru et see on Nihilliuse väike žest, millega ta vastab Meelis Niine ja vähemal määral ka Luiga viimasel ajal avaldatud sotsiaalsetele sõnavõttudele. Žestiks see paraku jäigi, kuigi üpris stiilseks selliseks, with some awesome music.

    Žesti sisu oli minu arvates järgmine: mis on poliitika võrreldes filosoofiaga - suurt ei midagi.
    Muidugi ei saanud seda niisama lihtsustatult välja öelda, aga kui see ikkagi nii mõeldud oli, siis pean minagi nõustuma. Sotsiaalteaduste ja isegi revolutsiooni sõnavara on filosoofia kõrval väetid. Sotsialismuse Poola ratsavägi vs filosoofia tankipataljonid - siin Marxi "Filosoofia viletsusest" üksi ei piisa. Nagu ta seda ei oleks aimanud! Aga puhtintellektuaalsel tasandil ei piisanud ka sellest kui sa Hegeli ja Feuerbachi oma sotsiaalteaduste kaitseks manad. Artiklis postuleeritud nulliks taandumise kahurid on nendegi kahe kombinatsioonist tuhat korda võimsamad. Rääkimata siis veel mõnest eriti värdjalt ebaromantilistest voolust nagu loogiline positivism, millel nullikski taandumisega pole midagi tegemist (pealtnäha).

    Sellepärast ma tegelikult juba pikemat aega arvangi, et Marx oleks võinud oma teooria ehitada hoopis nihilismile ja künismile ja nendele PAHADELE järeldustele, milleni sa võid jõuda kui sa loed Spinozat. Mitte saksa idealistidele. Siis seda muidugi teha ei saanud aga nüüd on igati diamaterjaltlik selline täiendus sisse viia.

    Et siis vastusena N. Bilansile: justnimelt selle kõige pärast ja selle kõige vastu on inimkond. Inimkond on liit eimillegi vastu. Selles peaks minu arvates iga anarho-primitivist, mauist, sotsiaaldemokraat ja niisama idusid sööv Islandi lapsehoidja algatuseks kokku leppima.

    Muidu võib jutuajamine tõepoolest kuivaks kätte minna, nagu sa vist kartsid.

    Aga samas ei ole nendest mööndustest mingit pidi tuletatav kaitsekõne Vaimu Aristokraadile, kibedalt muigamas kuskil nahkköites seeria kõrval. Sest et kuhu me siis õieti teel oleme? Kas

    1) MITTEKUHUGI
    2) MINE PUTSI KUI MITTEKUHUGI
    3) talvekuudeks Argentiinasse (aga mitte kõik koos, mind you!)

    Mulle ei tundu et eimillegist saab midagi voolida, mingi tänapäeva küünilise elu näiteks. See mida me tänapäeva küünilise elu all silmas peame on argus ja võimetus pühenduda. Originaalis tähendab Küünik seda et sa peksad tänaval pihku ja sööd oma rooja. Suhteliselt julge ja põhimõttekindel asi, mida teha.

    ReplyDelete
  5. Mis žesti puudutab, siis siin RK eksib. Tõtt-öelda puudub mul suurem huvi M-le ja teistele midagi tõestada või mingeid oma seisukohti kehtestada. Pigem tunnen end halvasti, et lolli hasardi ajel varem vaidlusse laskusin ja seal niimoodi vastikult lahmisin.

    Olen juba niigi one time too many igast maailmaparandajatega sellel ideoloogiateemal vaielnud. 
Kõik need tüübid on olnud parimate kavatsustega toredad inimesed, haritud, intelligentsed, uutele teadmistele avatud... aga gimme a break, tüübid, oma pea ja paari pooljuhuslikult loetud raamatu toel, ilma erialase ettevalmistuse ja vähimagi praktikata ei suuda te hoomata isegi nende protsesside mõõtkavasid, mida te nii hoogsalt ümbernikkuda tahate. Lugege enne vähemalt “Sissejuhatus mikroökonoomikasse” läbi. 
Selleks, et mingeid protsesse muuta, tuleb neid siiski eelnevalt somewhat mõista ja sellest oleme nii mina kui M ikka väga kaugel. Meie ei saa absoluutselt aru, kuidas maailm pöörleb. KK ilmselt omab meist terviklikumat pilti. 
Vähesed saavad protsessidest enam-vähem normaalselt aru ja need teenivad korralikult pappi forexil, toorainetega kaubeldes, valitsusi nõustades...

    The point being, ma ei vaja sel tasemel vasakpoolsusest ülesõitmiseks kuidagi vestluse üleviimist filosoofiale. Ja ausalt öeldes ma ei tahagi eriti üle sõita. Tuleb olla tolerantne, sest M ja tüübid on ju väga okei jorsid. 

See lahmimine ei vii kokkuvõttes kuhugi ega ole ka vaimse hügieeni seisukohast pikas perspektiivis kõige parem mõte.

    Lisaks pole vabaturumajandus, fraktsionaalpangadus finantssüsteemina ja muud asjad, mida neis vaidlustes tavaliselt “kaitsnud” olen mul postituse teises lõigus välja toodud põhjustel mingid südameasjad.
    Pigem huvitavad hoopis lihtsad, isiklikud ja väga praktilised küsimused nagu “olla küünik või mitte?”

    
Niisiis - kuidas kõlaks näiteks künismi teemanädal, mille vältel lahata küsimust põhjalikult, samas täiesti suvaliselt kõikvõimalikest aspektidest? 



    ReplyDelete
  6. Tänaval pihkupeksmine ja oma rooja söömine kuuluvad juba strateegia implementeerimisfaasi. Enne tuleks siiski õige suund teoorias paika panna.

    ReplyDelete
  7. Vot nüüd ma küll rohkem oma hiilgava künismi-postituse auru kommentaariumisse ei raiska :P
    Künismiteemaline nädal - läheb vähemalt minu puhul küll teostamisele. Beginning tomorrow.

    Kindavabrikuteemadel pead kahjuks aru saama, et ei saa niisama argumenti nurka kihisema jätta ja loota, et "Olen juba niigi one time too many sellel ideoloogiateemal vaielnud..." peletab kedagi eemale talle vastamast. Nii ei saa ma (kahjuks, just oli nii ilus päev...) jätta ütlemata, et

    ...huuh, napilt läks. Just enne postitamist jõudsin ära kustutada.

    -Roberto

    ReplyDelete
  8. künism (kr. koer) - inimese omadus, mis seisneb moraalinormide avalikus hülgamises. vana-kreekas (4. saj. e.m.a.) esines küünikute koolkond, mis suhtus kommetesse ja kultuurisse põlglikult. hiljem hakata küünikuteks hüüdma inimesi, kes häbitult ignoreerisid moraali- ja sündsustunde reegleid, vulgariseerisid ja labastasid intiimset. K. on pahe, mis on seletatav kultuurituse, kodanliku individualismi ja teiste eitavate omadustega.

    küünikud - vana-kreeka filosoofilise kooli esinedajad (4.saj.e.m.a.), Antistenese järelkäijad. tuntuimaks esindajaks on Diogenes Siopest. K. väljendasid orjandusliku yhiskonna demokraatlike kihtide meeleolusid. Õnne ja vooruse aluseks pidasid nad yhiselu normide hülgamist, rikkusest, aust, kõigist meelelistest lõbudest loobumist. "Filosoofia leksikon", 1965.

    Nõukogulastel oli küünilisusest suhteliselt õige arusaam. Liputamist näituseks ei seostatud seksuaalperverssusega, vaid seda karistati kui "eriti küünilist huligaansust".

    The moar you now! (about the old homeland). Üldiselt saan ainult mõlema käega kaasa kiita.

    ReplyDelete
  9. Olge tervitatud Nihil Bilanss! Üks lühike, lööv ja tüüne postitus on see sinatne siin. Ma usun, et hetkel, mil inimene sureb võib tõesti tabada n-ö Põrgu või Paradiisitunne. Olenevalt, kas ta on valdavalt rahul oma eluga, iseendaga või mitte. Aga sel kõigel Kõiksuse masinavärgis on siiski ypris väike tähtsus. Samas inimmõistusele kyll palju kysitud, kuid mastaapne kysimus.

    Taoline kyyniliselt lööv postitus mulle meeldib. Lugu on ka kõva. Tere tulemast ZA/UM'i ka minu poolt Nihil Bilanss!

    P.S: isiklikult kaldun kyll lolli kombel lootma, et lootust on rohkem. Aga diskussiooni mõttes on igati vajalik/hea postitus. Rääkimata sellest, et lööv.

    ReplyDelete
  10. St seda kysimust tasub korduvalt esitada - mida enam esitada, seda nihilistlikum see tundub. ja see on omamoodi lummav.

    jätk eelmisele kommentaarile siis.

    ReplyDelete
  11. Baudrillard ütles, et lootus on nõrk.

    ReplyDelete
  12. see oli mitte nõnda, et lootus on tibatilluke, vaid, et lootmise asemel on vaja nõuda ning tahta. Ja see käis muidugi mitte järelilma kohta, vaid selle kohta, et meie tänane maailm võiks kogu täiega kokku kukkuda.

    ReplyDelete
  13. ma tsiteerin nyyd oma esimese kursuse aegsest esteetika loengust ylo matjust: "ma ootan juba, millal terve maailm kuristikust alla sööstab ning vaatan seda siis muiates pealt"

    muidugi tuleb nõuda ning tahta ja olen faasis, kus kõik ongi võrdlemisi nihilistlik ja kokkukukkumas. nagu terve inimkondki.

    ReplyDelete
  14. ja otseloomulikult vaatan ma protsessi ka "muiates pealt".

    ReplyDelete
  15. Meil tekkis Luiksiga sellest kommentaariumist ajendatult väike mõttevahetus.
    Minu küsimus oli: Kas meie teadmiste kasinus võtab meilt õiguse sõna võtta? Ma olen selle üle isiklikult küllalt juurelnud. Selleks et öelda välja valesid või ebaõigeks osutuvaid asju või veel hullem, asju mis sind naeruvääristavad
    selleks peab omama keskmisest sirgemat selga.
    Teadjate ja mitteteadjate väitlus - väga huvitav.

    ReplyDelete
  16. On teemad, milles kaasa rääkimine ei ole iga inimese sünniõigus; ei puuduta teda eksistentsiaalselt, ega kuulu ta kompetentsi.

    Näiteks stsenaristika või inseneritehnika on sellised valdkonnad.

    Ja siis on sellised valdkonnad nagu filosoofia ja poliitika, kus inimene, omamata kompetentsi, ei ole mitte ainult lubatud VAID KOHUSTATUD kaasa rääkima. Ja seda olenemata kehtivast poliitilisest korrast. St ma ei apelleeri mingile osalusdemokraatia huinjaale siin praegu. Ma mõtlen rohkem nagu seda lugu ühest väga ilusast tüdrukust, kes selliste rohkem nudipäiste poiste seltsis baaris istub. Õhtu läbi on tüdruk vait nagu sukk, poisid söövad Ossi krõpse ja taovad õlut alla. Õhtu lõpus tõuseb pea-oss laua tagant püsti, vaatab tüdrukule silma ja käratab: "Mis sul on suu munni täis või?"

    ReplyDelete
  17. Ee,selle kohta on ka üks väga vana ja kulunud ütlus,et ei pea olema kokk et saada aru, et supp on halb. Ei pea olema filmikirjutaja et näha, kuidas stsenaarium lonkab. Võib-olla ei pea ka olema insener, et taibata, kas konstruktsioonis on viga või ei.
    See üleüldine kartus lollina paista ja tendents, et ennast tuntakse kindlalt mingis üliõhukeses sektoris on ka vast üks ühiskonna kivistumise põhjusi.

    ReplyDelete