Friday, May 7, 2010

FULGENS, SEQUAR V

Surmav on minu käekirja lugeda. Proovisin aru saada sellest, mis eile kirja panin, näib, et selleks on lisapäevi vaja. See muidugi ei kuulu asja juurde. See on vajalik eelsoojendus, et ma oma sõnad lahutaksin ja järjekorda seaksin. Ei suuda veel oma mõtteid jälgida, nad on krambis, jutujärge ei tule ega tule, nõnda nagu see lõpuks ei taha pidama jääda ja ainuüksi suure väsimuse pärast pidin eile katkestama; kargasin veel mitu korda voodist üles, üht-teist kirja panema. Pöördun nüüd jälle tagasi selle juurde, mida iga kord puudutan: leidsin nüüd enam-vähem ammendava vabanduse sellele, mida teen ja kuidas teen, nimelt on olemas kolm võimalust: võib omi mõtteid võõraste pähe esitada, võõraid omade pähe esitada aga ka omi omade pähe esitada, mis tegelikult oleks ju kõige loomulikum, aga me oleme harjunud võõrastena esinema, peites kõike, mis meis on tõelist ja omast. Ma ei haka selle üle praegu arutlema. Kui ma midagi lahkama hakkan, siis ei saa enne pidama, kui kõik on ribadeks hakitud (ikka veel on mu mõtted inertsed, kaotan lausejärje, suutmata enam meenutada). Tekitades niimoodi müriaadi uusi probleeme, see näib mulle plastikkile molekulvalemina Vonneguti romaanist, mõelge ise, missugusest, ma ei jaksa kõigile viiteid anda ja veel vähem viitsin puuduvaid andmeid otsima hakata, ka mitte enese tarvis. Ma ei tea, kuhu ma välja jõuan ja mida ütelda tahan. Ühest asjast tuleb mulle kiiresti tüdimus peale, hüppan teise juurde, mis ei välista kunagist tagasipöördumist. Ma ei sea mingeid reegleid, ei anna mingeid selgitusi, motiveeringuid oma tegudele ega sellele, miks ma arutlen. Ja nii edasi. Mingi ebakindlus on minus, arvan, et olen haige, uimane pea ja tantsivad ringid silme ees, sisemuses haigutab loidus. Ma pean! aga jälle olen ma kõik unustanud ja ei suuda peamise juurde jääda, iseenese mõttekäiku jälgida. Olen meeleheitel, peaksin lihtsalt lõpetama need neetud sissejuhatused ja asuma konkreetse juurde. Öösel on sadanud lund, osad ei liigu ja nad on valged. Kindlalt on mulle jäänud vaid homne päev. (Ma ei tee katsetki seletada oma lausete seosetust, nad lihtsalt tulevad ja võib-olla olen nüüd lähemal oma algsele kõige fikseerimise ideele.) Kindlalt on mulle jäänud vaid homne päev ja seda on vähe. Võib-olla selgitan kõike natuke hiljem. On valge ja oksad ei liigu. Pean püsti tõusma ja otsima üles paberi, mille öösel kateid täis sirgeldasin, kasutan nad ära, ärgu nad pealegi interjööri sobigu. Võib-olla on praegu vale aeg ja liiga varajane - (kaotasin mõtte). Olen haige. Olen päris kindlasti haige, mu mõtted ja minu keha. Ometi olin eile joovastuses, kui mu pea valutas rohkem kui tohib. Olen ennegi valu tundnud. Praegu tundub mulle, et olen kogu aeg valu tundnud, kogu aeg valu ette kujutanud, mis on üks ja see sama. (kaotasin mõtte.) Minu elus pole midagi olnud, pidin seda ilustama väljamõelduga, väljamõeldud valu või õnnega. Paistab siiski, et tühjuse täitmiseks on valu sobilikum. Olen valesti elanud, sest pole üldse elanud, minu elus pole midagi olnud ja kindlalt on mulle jäänud vaid homne päev. Seda on vähe (lugege mõttes kui draamateksti)


Pean nüüd ikkagi tõusma ja võta selle paberi laua pealt. Väljas ei ole enam valge, ma valetasin. Kirjutasin sellest, mida hommikul nägin, aga praegu on õhtu ja hommikut pole enam olemas. Kui ma näo vastu klaasi surun, võin veel lund näha, ent see ei muudaks midagi. Tõin tuppa säravad näärikarrad, nüüd, novembris, see näitab, et olen laps. Ma ei haka ennast õigustama, ega oma lapsuse vastu võitlema, nagunii olen ma oma jõudu liigselt kulutanud. Olen haige. Nüüd tõusen tõesti ja võtan paberi laualt. Seal polnud midagi väärtuslikku: teised teevad paljastuse lõpus, mina alguses. Ma ei paljasta midagi. Naiivne võib uskuda, nagu oleksid need minu mõtted ja minu tunded. Need on sõnad. Võõras mõju minule pole veel lakanud, vihkan sõnu, sest ei oska neid valitseda. Leian, et "Kaspar" on täiuslik ja leian, et mina ei ole täiuslik. Ma tahan täna halada. Võib-olla peaksin natuke hiljem kirjutama hakkama, sest praegu ma unustan kõik ega suuda midagi väärtuslikku öelda. Kiusu pärast katsun lehekülje täis pingutada, tehes ebaväärtuslikke, tähenduseta sõnu. Sõnadel ei ole üldse mingit tähendust, nad on sümbolid, (ma ei tea, kirjutan selleks et kirjutada ja ainult neist asjadest, mida ma ei tea, et kõik oleks kindel.) Meie anname neile tähenduse. sama hästi võin mina neilt tähenduse ära võtta. Iga mu sõna võib tähistada hoopis midagi muud, kui ta tähistab, nii et midagi ei saa uskuda. Ma ei jaksa, pole kunagi jaksanud, peaksin vist halamise lõpetama, ehk see aitaks, aga ma olen liialt nõrk endast ja tähenduseta sümbolitest jagu saama. Praegu mõtlen, et millelgi pole mõtet ja et me oleme tolm ja nii edasi. Need pole kellegi uued mõtted ja sõna "mõte" on mulle vastikuks saanud ja sõna "täiuslikkus" lihtsalt jõledaks. Ma ei ütle kunagi seda, mida ma tahan ütelda, sest ma ei oska. Võib-olla ei taha ma üldse midagi, ainult arvan, et tahan, võib-olla ei ütle ma üldse midagi, ainult arvan, et ütlen, võib-olla ma oskan küll, ainult ütlen, et ei oska ja nõnda edasi. Ma ei annata segamist. Iga hetk võib mind keegi segama tulla ja ma ei kuule teda, sest ta käib sussides. (Ma ei kavatse oma sõnadele mingisugust selgitust anda.)

Imeks pandav, et ma olen juba poolteist lehekülge täis kirjutanud! Ma võin veel nii mõnegi asja üle imestada ja ka teise poolteist täis kirjutada, nii et siin pole m i d a g i imestada. Ainult et mul pole kalduvust imestada, mul on ainult kalduvud v a a d e l d a, ise kõrval seistes, sest ma ei j u l g e lähemale astuda. See on mu s a a t u s. Niipaljusid jutte räägitakse üle ja keegi ei heida kellelegi midagi ette ja mina võin öelda, et mu sõnades on varjatud mõte ja keegi ei heida mulle midagi ette. Ma võin öelda, et see on nii m õ e l d u d k i ja et mulle lihtsalt meeldib panna inimesi teisiti arvama. Et mulle lihtsalt meeldivad sõrendatud sõnad ja nii mõnedki muud asjad ja et ma võin kangekaelselt k õ i k e tagasi ajada. Et mul pole m i d a g i selgitada ja kõik on üks paljas puru silma ajamine. Ja et ma tegelikult ei oskagi öelda, kellele ma puru silma ajan ja mispärast ja kas üldse ajan ja mida üldse puruks ja mida ajamiseks pidada. Ja nõnda edasi. Selle teema olen nüüd ammendanud, õigem oleks öelda, et olen ennast ammendanud. Kõige vähem oskan veel öelda, millist teemat ja kas üldse mingit teemat ma silmas pidasin. Ja nõnda edasi. Tundub, et ma olen juba parasjagu abstraktseks muutunud ja oleks aeg juba mingi s õ r e n d u s teha, et veel midagi päästa. Küsida võib küll: mida? Aga mina võin vastata: mõelge ise ka midagi. Aga võin ka mitte vastata. Ja mõni võib ka mitte küsida. Ja ongi parem, sest küsimused külvavad segadust, sel ajal, kui kõikjal k o r d peab valitsema. mõni võib muidugi küsida: mis on kord? aga see oleks temast lihtsalt rumal. Ma ei hakka üldse selgitamagi, mispärast. Sest parem on ennast mitte lolliks teha. Lollist lollemaks. Võib-olla oleks mõistlik natuke mõistlikku juttu ajada? Enne, kui mõnele tuleb pähe küsida: mis on mõistlik? ja endalt poosid ära heita, enne, kui mõnele tuleb pähe küsida: mis on poos? aga seda vaadaku ta enese pealt järgi. Ma vaatasin läbi akna välja ja väljas oli tõepoolest valge ja oksad ei liikunud ja lumi kattis neid. Nüüd pean ootama ainult seda, et taevas läheks selgeks ja tähed hakkaksid paistma ja oma valgusega võtaksid mult viimase mõistuse ja teadmise enesest ning kõigest; ma ei mõtlegi midagi selgitada ja ükskord lähen ma siit IKKAGI ÄRA! Enne, kui mõnel tuleb pähe küsida, et kuhu siis?

2 comments:

  1. See osa mulle meeldis. Eemisest osast meeldis mulle samuti see koht, kus oli see baretiga ilus inimene, keda Made hetkeks nägi. Hea on, kui reaalsus "igavese sissejuhatuse" ja kommentari sisse lekib. Ja need kordused siin on samuti meeleolukad.
    Ma tegin kunagi koos Arksiga kanepit ja nägin riiulis raamatut, mille nimi oli umbes nagu "Igavene lahkumine". Ma rääkisin talle, et see on näidend, ja üleni ühest tüübist, kes on just välja astumas, aga päriselt siiski ei lahku, jääb midagi seletama või on midagi maha jätnud. Arks totally believed it and found that it's an awesome book.

    ReplyDelete
  2. mulle ka meeldis see osa ja ma arvan, et see meeldis mulle kõige vanemal põhjusel maailmas - mulle tulid mõned asjad siit tuttavad ette. Endapäraste mõtetena.

    Kes ei vihkaks sõnasid?

    Also - Scootri video on kõva. Kahjuks nad viimasel ajal on kuidagi mugavaks läinud, selline (raskeloomulisem, saksa keelne) võiks olla nende karjääri loojakuaastate arengusuund.

    PS Ülalseisev tekst on muidugi ebasõbralikeks kamakateks toimetatud või sellisena ka kohe alguses esitatud, mispuhul peaks ta olema vähem ebasõbralikeks kamakateks jaotatud. Ja ma tean, et "seal kus viga näed laita" aga ma tõesti ei jaksa...

    ReplyDelete