Saturday, May 1, 2010

Tõetunnetus: Paди чeгo? (work in progress)


Esimese mai puhul lisan Martin Luiga "Morten Punase" revüü järele veel samal päeval teise peatüki oma tööjärgus olevast seminaritööst pealkirjaga "Tõetunnetus". Kõrval oleva "work in progress" GIFi tegi keegi Byron Nash, leidsin selle guugeldades "work in progress", link on siin. Kui tundub liiga häiriv või kole, võtke ära, kellel blogi koodid käepärast.
Alustame teist peatükki küsides:

Paди чeгo?

„Kultuur on midagi sellist, mida sa ei näe, aga ilma milleta sa sured ära.“ Selline lause on kirjutatud Tallinna vanalinnas Pikal tänaval asuva Kanuti Gildi Saali baarilauale.
See „dramaatiline“ või „kategooriline“ tõdemus või väide ühe teatri baarilaual osutab kultuuriväljast eraldamatu seletamatuse „probleemile“. Probleemiks võib ja on mõtet seda pidada teatud puhkudel, näiteks siis kui kultuuritegijad peavad  leivajagajale meelde tuletama ja tõestama oma vajalikkust ning funktiooni, kui külmalt ja statistiliselt väljenduda. Ühe hea lavastuse mõju publikule on ometigi raskem hinnata, kui vaktsiinisüsti mõju patsiendile, kelle pealt on hiljem kerge teha järeldus, kas ja kuidas vaktsiin mõjus ning miks seda üldse vaja oli.
Juba ilmneb siingi kirjutises üks kultuurist kirjutajate korduv muster. Rääkides kultuurist haaratakse üsna kärmelt võrdluste-paralleelide järele. See on jälle viis teha nähtamatu nähtavaks, eesmärgiga esitada veenev vastuväide lausele: „Mida pole näha, seda pole olemas.“ Äsja oli selleks paralleel: lavastuse mõju publikule VS vaktsiini mõju patsiendile. Üks levinumaid võrdlusmomente on looming VS sport. Mõlemad kategooriad teenivad masse, aga kui saabub korduma kippuv hetk, mil mõlemad sunnitakse leivajagajale enesetõestuskõne pidama, hakkab looming sporti kadestama viimase mõõdetava tulemuslikkuse tõttu.

TALLINN, 06. märts, BNS - Tuntud muusikainimesed solvusid kultuurilehes Sirp avaldatud Sven Kivisildniku arvamusartikli peale, milles autor süüdistas Eesti kultuuri rahastamist ühekülgses kallutatuses spordi ja muusika suunas.
Kivisildniku arvamusartikkel põhjustas helilooja Erkki-Sven Tüüri ning muusikateatri uurija ning teatrikriitiku Kristel Pappeli lahkumise Sirbi toimetuse kolleegiumist ning tõi kaasa teoloog Toomas Pauli pahameele, kirjutab Eesti Ekspress.
Muusikainimeste pahameele põhjustas Kivisildniku arvamusartikkel 22. veebruari väljaande viimasel leheküljel.
"Sport ja ooper on ju ühe paha haiguse kaks külge, Erki Nool ja Arvo Pärt on ühe perse kaks kannikat," kirjutas Kivisildnik. Tema hinnangul on Eestis kultuuri rahastamine ühekülgne ning keskendub peamiselt muusikute ja sportlaste toetamisele, rohkemat tähelepanu vääriks kirjandus.

(:)kivisildnik laiendab oma spordivaenu sõnastamist blogis „kivisildnik oli siin“, toon siinkohal välja 25. märtsil 2008 avaldatud sissekande „(:)spordi nimel võib tappa“:

just nimelt sellise avalduse tegi keegi siiman, mehike usub nimelt et sport on kõrgem väärtus, mille nimel võib okupeerida, genotsiidi korraldada, kultuure hävitada, lamedalt tappa ja kõigile inimõigustele sülitada. spordi nimel võib tiibetlasi ometi ohverdada, sport on teadagi püha, sest ta on kehaline, igale persevestile arusaadav ja aitab jõuliselt üleilmset loomastumist läbi suruda. aga mina ütlen, et sport on kõige vaimse ja inimliku vastand ja spordi nimel on küllalt ohverdatud kirjandust, kunsti ja muid spetsiifiliselt inimlikke eneseväljendusvorme ja eneseväljendajaid. pistke oma sport endale persse, edvistage oma veremedalite ja verekarikataga, sead, loomastuge - mina ei loomastu. keeldun. minu jaoks kaalub inimväärikus higise perse üles. täna on nii, et kes on spordi poolt, see on inimlikkuse vastu. inimlikkuse kohta loe konfuutsiust, on viimane aeg.
(kivisildniku blogi)

(:)kivisildniku suhtumine võrdlusesse kultuur VS kehakultuur on selge: looming annab võimaluse saada inimeseks või pakub vähemalt pääsetee sellest, mida ta nimetab „loomastumiseks“. (:)kivisildniku „loomastumise“ mõistele annab rahuldava seletuse pseudonüümi E. alt kirjutav blogija arutelus kirjanik Birk Rohelennuga, mis leidis aset kirjandussõpruskonna Purpurmust.org foorumis:

kõigest hoolimata […] loetakse rohkem kui kunagi varem (ja/sest raamatud on odavamad kui kunagi varem (va NSVL jällegi). Kusjuures kaod lugejate ridades ei tulene kirjandusest (et see enam ei kõneta vms), vaid muude meelelahutuslike vahendite, eelkõige muusika (ja ka TV, pluss nüüd internet) kasvavast domineerimisest.
Sellega kaasnevad küll mõningad kahetsusväärsed kõrvalmõjud nagu nt mõistuspõhisuse asendumine tajupõhisusega […] või nagu ütleks Kivisildnik: loomastumine (looma kognitiivne süsteem on ülesehitatud eelkõige tajule (ja geneetilisele mälule); kultuurilise mälu plahvatuslik kasv on seotud ikka kirjanduslikkusega).
Muide, Dos. ja Tolstoi loomevõime tippajal oli Venemaal kirjaoskus umbes 10%.
(Purpurmust.Org)

Milline näitleja ei tahaks, et tema mängule elataks kaasa põleva intensiivsusega, nagu elatakse kaasa platsil mängivale jalgpallurile? Voldemar Pansogi seadis A. D. Popovi õpetustest kantult sportlase tööseisundi näitlejale eeskujuks.

Suur kiirlaskuja pole oma suuskade mängukanniks ega kihuta
m e e l e t u l t  nõlvakult alla. Ka suurima kiirusega on ta raja peremees ja sõidab kurve sentimeetrise täpsusega.
Nii imelik kui see pealiskaudselt ka näib, on näitleja esinemispsühholoogias ja sportlase võistluspsühholoogias (võistlus on samuti rahva ees esinemine ja nõuab avalikku üksiolekutunnet) olulisi võrdlusjooni ja puutepunkte. „Maksimaalne psüühiline pinge maksimaalse füüsilise vabadusega,“ nagu korduvalt rõhutas A. D. Popov, on kõigi tõeliste talentide tunnus. […] Teatri õppeasutus peab välja laskma inimese, kes hiilgavalt valitseb oma keha. Ainult nõnda suudab ta valitseda oma seesmisi „registreid“ ja ainult nõnda võib hakata kõlama tema „orelil fuugade torm“.
[...]
Kui kiiresti suudaksime joosta, kui läbilõikavalt suudaksime karjuda, kui meid ähvardaks tõeline surmaoht. Kui toimuks tõeline läbielamine. Aga just seda me näitlejatelt ja teatrilt ootamegi!
(V. Panso)

„Paди чeгo?“ tavatses mu näitlejameisterlikkuse õpetaja (kunagine Voldemar Panso õpilane) Margus Tuuling küsida kui me, audiovisuaalse meedia tudengid, Tallinna Ülikooli Laia tänava kultuuriteaduskonna majas asunud proovisaalis etüüde ja lühilavastusi tegime. Paди чeгo, mille jaoks? Mis on selle mõte?
Proovisaalist lahkudes võib küsimist laiendada kogu elule: „Mille jaoks see kõik, see elu? Milleks elada? Või kui põigata põgusalt metafüüsika valdkonda, on küsimuse sõnastus: „Miks on ülepea olev ega pigem eimiski?“
Loomingut alalhoidev jõud on valdavalt püüd midagi vahendada. Paди чeгo? Ühe veenva eesmärgipüstituse saab võtta kirjanikult Kaarel B. Väljamäe:

Mitte püstitada sõnadega enda ja teise vahele umbmääraseid müüre, kui tahes ilusaid, vaid ehitada selgeid sildu, olgu nad pealegi haprad.
(Kaarel B. Väljamäe)

Mitte intuitiivse loomingu vastu ärgu olgu meie võitlus, vaid hämara müstika vastu, millesse mähitakse see looming. Me peame võitlema intellektuaalse ja intuitiivse lahutamise vastu.
(V. Panso)

Sümpaatseid eesmärgipüstitusi, vastuseid küsimusele „ paди чeгo?“, on teisigi. Samavõrd sümpaatne on kultuurivälja seletamatusele (või seletamatuse „probleemile“) osutav David Lynchi sedastus:

Sometimes it's difficult to put in words or even think what it is that we are all looking for.
(David Lynch)

8 comments:

  1. Tšehhovi "Onu Vanja" finaal tuleb meelde...
    :)

    ReplyDelete
  2. Üleskutse "oleme ikka kõik sõbrad!" on muidugi tore, aga läheb mööda nii Kivisildniku probleemiasetusest kui Birki ja E.[minu] murest kirjanduse (hääbumise) pärast. Seesinane sissekandeke on halvas mõttes liiga loogiline. Rebane ja kana ei välista teineteist loogiliselt. Ainult praktiliselt. Piiratud ressurssi jaotamise korral on väärtustamishierarhia vältimatu, saab vaid ühe asendada teisega. Kivisildnik väidabki ju, et kirjandusel peaks olema kõrgem koht.

    Saab argumenteerida nii selle poolt kui vastu ("läheks tagasi loodusesse? loomastumist ei tule hukka mõista, vaid ülistada!"), aga kui võtta selline.. mm, ütleme, vaimurassistlik positsioon (vaimsus on inimeseks olemise essents ja ülimkus), siis koorub üsna ühene hierarhia... viitan seal ühele "Sirbi" artiklile
    "Kahjuks või õnneks pole ka kognitiivsed meediumid erinevad, aga võrdsed, ning see pole pelk ajalooline sattumus, et ülikoole või muid vaimukantse kipuvad defineerima just raamatukogud, mitte aga kinod, teatrilavad või kontserdisaalid"

    Küimusele "milline hierarhia?" ei saa vastata :"loobume hierarhiatest".

    ReplyDelete
  3. "Onu Vanjale" lisaks ka "Kolm õde":

    (Kolm õde seisavad, hoides üksteise ligi.)

    MAŠA: Oo, kuidas muusika mängib! Nad lähevad meie juurest ära, üks läks juba päriselt, igaveseks, me jäime üksi, et alustada uuesti oma elu. Tuleb elada... Tuleb elada...

    IRINA (paneb pea Olga rinnale): Tuleb aeg, ja kõik saavad teada, milleks see kõik, milleks need kannatused, siis ei ole enam mingeid saladusi, aga seni tuleb elada... tuleb töötada, ainult töötada! Homme sõidan ma üksinda ära, hakkan koolilapsi õpetama ja annan kogu oma elu nendele, kellele see võib-olla vajalik on. Praegu on sügis, varsti tuleb talv, katab kõik lumega ja mina teen tööd, teen tööd...

    OLGA (võtab mõlemal õel ümbert kinni): Muusika mägib nii rõõmsalt ja lahkelt, ja tahaks elada! Oo, Issand Jumal! Möödub aeg ja me kaome igaveseks, meid unustatakse, unustatakse meie näod, hääled ja kui palju meid oli, aga meie kannatustest võrsub rõõm nendele, kes elavad pärast meid, maa peale saabuvad õnn ja rahu ja siis nad mäletavad lahke sõnaga ja õnnistavad neid, kes elavad praegu. Oo, kallid õed, meie elu ei ole veel lõpul. Elame veel! Muusika mängib nii lõbusalt, nii rõõmsalt, ja tundub, et veel natuke, ja me saame teada, mispärast me elame, mispärast kannatame... Kui teaks, kui teaks!

    (Muusika mängib üha vaiksemalt; Kulõgin, lõbus ja naeratav, tuleb kübara ja keebiga, Andrei lükkab lapsevankrit, milles istub Bobik.)

    TŠEBUTÕKIN (laulab tasakesi): Valerii... valle... rallallaa... siin istun pingil ma... (Loeb lehte.) Ükskõik! Ükskõik!

    OLGA: Kui teaks, kui teaks!

    Eesriie

    ReplyDelete
  4. E. kirjutas:

    "Küimusele "milline hierarhia?" ei saa vastata :"loobume hierarhiatest"."

    Ei saa, kui seada hierarhiad vältimatult tarviliseks.
    Ma ei tea, kas see on vaimsuse eeltingimus.

    ReplyDelete
  5. E., ma saan aru, mida sa räägid. Kuid mu eesmärk pole antud hetkel lepitada meediume või teha üleskutseid "oleme ikka kõik sõbrad!". Eesmärk pole ka üleskutse "erinevad, aga võrdsed", mille kallal oled päris pikalt pidanud madistama. Ma otsin ühisosasid, vaadates, kuidas teised neid varasemalt kogenud ja seostanud on, otsides tõe mõõtu loomingus.

    ReplyDelete
  6. Kirjanduse hääbumise pärast muretseda on umbes sama, mis eesti rahva hääbumise pärast muretseda. Mõttetu.

    Oma eluvaldkonda tasuks ikka pasunda võitja positsioonist, mitte teda argumendi nimel armetumaks valetada. Kirjaniku elukutse on vabariigi kõige lugupeetum institutsioon, Kirjanike Liit ainus ametiliit, mille häält meedias kuulda on.

    Vajalik on kultuurisolidaarsus. Jah, mind ajab ka sittamoodi närvi see, kuidas akadeemiline muusika on ennast kuidagi sisse kruvinud ja harrastuskoor saab miljon krooni huvisõidu eest Kanadasse. Samas see et Sport mingis infrastruktuuris ón ministeeriumite tasemel seotud kultuuriga... see ei peaks üldse kellegile hinge minema.
    Muusika peale ei tasu seega pahane olla - hea et nemad nii palju saavad, kuidas nüüd nii teha, et teised SAMA PALJU saaksid - sportasest ehk niipalju, et keegi võiks kirjutada ühe kurva loo nimega

    VANAD SPORDIPOISID, KEEGI EI MÄLETA

    ReplyDelete
  7. :)
    Jim, kui sa otsid mingit mõõtu (nt tõe mõõtu loomingus), siis arvesta, et mõõt on hierarhia teine nimi. Mõõt on hierarhia kvantiteedi järgi (tema hüppas nii palju sentimeetreid rohkem, teadus ennustab paremini kui astroloogia, X ehitab paremini sildu inimeste vahele kui Y; Z tõe mõõt on suurem kui M-il).
    Arutledes metafüüsililiselt, loogiliselt, sub specie aeternitatis on "erinevad, aga võrdsed" päris mõsitlik seisukoht... ühtlasi aga on selline arutlusviis täiesti kasutu, kui tulla praktikasse.
    On mõttetu vaielda, kas euroopa naarits on olemuslikult (essentsiaalselt, metafüüsiliselt..) väärtuslikum kui ameerika oma, aga kui nt vaadata loodusesse AD 2010, siis võib täheldada, et esimene kunstlike reservaatideta ja, ütleme, Kulka toetuseta ei säili...
    ( Ja nt Kivisildnik räägib just konkreetselt siin ja praegu... + ühisele väärtushierarhiale osutades).

    Robert, see "teised SAMA PALJU" on ressursside piiratuse eitus... a la tore, et õhtumaad tarbivad nii palju (rohkem kui planeedi taastumisvõime), nüüd tuleks vaadata, et kõik teised inimesed tarbiksid ka sama palju...

    ReplyDelete
  8. Ma arvan, et sellist megaliberaalset kultuuripoliitikat võiks tegelikult katsetada. sellist, kus kultuur MINGIT raha ei saa. See pakuks kahtlemata huvitavaid arenguid.
    Ja mõttetu on mõelda, et ressursid mingi liiga piiratud on. Alati on kuskilt vähemaks võtta või kuskile juurde panna. Spordipoistele on aus raha anda põhiliselt sellepärast, et mingi jumala suur hulk inimesi armastab neid spordipoisse sajaga. Klassikaliste muusikute kohta ma jälle ei tea... Ebaaus tundub, et levimuusika ei saa kottigi.

    ReplyDelete